Neli kuud täis, ilma- ja kellatest

Nagu aru võib saada, ei ole ma oma madalseisust hoolimata veel lõpparvet teinud. Täna ma tahtsin juba väga minna, aga selle põhjuseks on mu uus Polari pulsikell -wiiii. Tahtsin katsetada nii seda kui ka tänast lumevaipa, et kuidas ja mis. Kuigi jah.. Motivatsiooni pean ma siiski lõplikult üles leidma eneses, sest muud tegurid on ajutised ja kaotavad oma võlu üsna pea. Kas või näiteks see, et ma jooksen, sest nii on meeldiv viis suvel aega veeta. Ja siis tuleb talv... Või et ma jooksen selleks, et kaalust alla võtta. Ja siis tuleb kaalukaotus... Või et ma jooksen selleks, et ühele kutile meeldida. Ja siis osutub kutt jobuks...
Ühesõnaga jäävaks ja muutumatuks põhjuseks peab olema jääv põhjus. Aga ma ei viitsi sel teemalgi suuremat filosofeerida, sest point oli üldse mujal.
Olud: lörts, lumi, vihm, märg. Teed siin ei lükata. Seega - enam-vähem kuiva jalaga jooksed keset sõiduteed autojälgedes. Kui aga tuleb auto vastu, siis pead lippama teeperve, kus on paksem lumi. Minu jalad on sellest karglemisest igatahes märjad. Rääkimata sellest, et leidub paljusid juhte, kes mõnuga mööda tuiskavad ning sind hea ja paremaga kostitavad. Lisaks ka see, et paljudel olid suverehvid all ning ma pidin mitmel korral tõsiselt jälgima, kas see võbelev masin sõidab nüüd mulle sisse või möödub edasi võbeledes.
Minu mõtted olid täna igatahes väga laiali. Pidev autode jälgimine, teejälgimine jne.
Lisaks ka uus kell, mis vajas pidevat monitoorimist. Ning loomulikult ka nohu, mis pole siiani möödunud.
Tänane skeem 20 minti 1 sörk, 1 kõnd. Nüüd algab siis uus ajaarvamine, p.m.a. ehk pärast mutipeletajat.
Kogu ringi keskmine 152, max 169.
Ajad panin kinni nii jooksu- kui kõnnimindi lõpus. Iga mindi keskmine oli nii: 124, 151, 150, 150, 150, 151, 153, 152, 148, 157, 153, 159, 154, 154, 152, 154, 155, 162, 157, 159.
Aga ma päris täpselt sellest aru ei saa, sest numbrid kuidagi ei klapi, kui ma alustasin jooksuga... Et 124 sörgi keskmine ja siis kõndimise keskmine 151? hmm.. vajab veel mõtisklemist. Aga vahe mutipeletajaga on märgatav. Nüüd ma hakkan kahtlustama, et see näitab liiga vähe.

90. päev, oksendamiseni

Täna sai välja ca 14st.
Sörk 15 min. Täna ma tundsin, et ma tõepoolest jooksin ja ei hõljunud. Ma tõesti jooksen, muigasin omaette. Kuigi tempo oli sama, mis viimaste jooksuvõistluste ajal, siis pulss 190le ei hüpanud. Kerget pistma hakkamist tundsin küll - seega pidi tempo olema parem kui muidu.

Ei tea, kas oli täna niivõrd külm ses lumetuisus või lihtsalt hea hoog sees, aga jooooooksiiiiiin. Vähemalt enda arust ja vähemalt 15 minti. Keskmine pulss: 176.

Pärast seda pöördus allamäge. Venitused 5 minti ja tundsin, et süda on paha ja imelik olla. See möödus ja järgnesid jooksuharjutused. Siis juba hakkas päriselt pistma. Külg ees ristsammuga ei meeldi hr Pistele. Lõpuks 8x100 m kiirendusjooksud - see ei meeldi mulle. Pärast kolmandat kiirendusjooksu oigasin kõva häälega ja sonisin omaette maijõua, maijõua, maijõua... Kes oleks mind täna salaja pealt vaadanud, oleks kindlasti naerda saanud. Sonisin päris palju omaette, sest no kurat, nii raske oli ja ohkima ju ometi pidi.

Kui need, 19 minti, said läbi, siis siirdusin lõdvestusjooksule, 13 minti. Esimene ja viimane sörk olid kui päev ja öö. Väga raskelt tulid sammud, 4. minutil otsustasin, et mulle aitab trennist. Mul oli jooksmisest päris ausalt täiesti kõrini, kohe silmini, lausa oksendamiseni. Siis mingist punktist hakkas kergem, kuid lõpuks hakkas taas keerama.
Koduväravani jõudes lõid sellised räiged valud kõhtu, et oli aeg kiiresti tegutseda. Oigasin mõningat aega veel kodus ja siis oli jälle päike väljas.

Raske oli täna küll. Ja esimest korda tundsin, et jalge all on libe. Raheterad lendasid K ajal silma, pori pritsis kahele poole. Aga ilm oli kõige väiksem faktor, mis segas. 3 päeva pärast tähistame siis juba 3 kuu treeninguid. Kui 4 täis saab, siis on see küll minu rekord.