Neli kuud täis, ilma- ja kellatest

Nagu aru võib saada, ei ole ma oma madalseisust hoolimata veel lõpparvet teinud. Täna ma tahtsin juba väga minna, aga selle põhjuseks on mu uus Polari pulsikell -wiiii. Tahtsin katsetada nii seda kui ka tänast lumevaipa, et kuidas ja mis. Kuigi jah.. Motivatsiooni pean ma siiski lõplikult üles leidma eneses, sest muud tegurid on ajutised ja kaotavad oma võlu üsna pea. Kas või näiteks see, et ma jooksen, sest nii on meeldiv viis suvel aega veeta. Ja siis tuleb talv... Või et ma jooksen selleks, et kaalust alla võtta. Ja siis tuleb kaalukaotus... Või et ma jooksen selleks, et ühele kutile meeldida. Ja siis osutub kutt jobuks...
Ühesõnaga jäävaks ja muutumatuks põhjuseks peab olema jääv põhjus. Aga ma ei viitsi sel teemalgi suuremat filosofeerida, sest point oli üldse mujal.
Olud: lörts, lumi, vihm, märg. Teed siin ei lükata. Seega - enam-vähem kuiva jalaga jooksed keset sõiduteed autojälgedes. Kui aga tuleb auto vastu, siis pead lippama teeperve, kus on paksem lumi. Minu jalad on sellest karglemisest igatahes märjad. Rääkimata sellest, et leidub paljusid juhte, kes mõnuga mööda tuiskavad ning sind hea ja paremaga kostitavad. Lisaks ka see, et paljudel olid suverehvid all ning ma pidin mitmel korral tõsiselt jälgima, kas see võbelev masin sõidab nüüd mulle sisse või möödub edasi võbeledes.
Minu mõtted olid täna igatahes väga laiali. Pidev autode jälgimine, teejälgimine jne.
Lisaks ka uus kell, mis vajas pidevat monitoorimist. Ning loomulikult ka nohu, mis pole siiani möödunud.
Tänane skeem 20 minti 1 sörk, 1 kõnd. Nüüd algab siis uus ajaarvamine, p.m.a. ehk pärast mutipeletajat.
Kogu ringi keskmine 152, max 169.
Ajad panin kinni nii jooksu- kui kõnnimindi lõpus. Iga mindi keskmine oli nii: 124, 151, 150, 150, 150, 151, 153, 152, 148, 157, 153, 159, 154, 154, 152, 154, 155, 162, 157, 159.
Aga ma päris täpselt sellest aru ei saa, sest numbrid kuidagi ei klapi, kui ma alustasin jooksuga... Et 124 sörgi keskmine ja siis kõndimise keskmine 151? hmm.. vajab veel mõtisklemist. Aga vahe mutipeletajaga on märgatav. Nüüd ma hakkan kahtlustama, et see näitab liiga vähe.

122. päev, veel üks

Suutsin end jälle teele ajada. Täna oli ajamine kergem, kuid ikka hambad ristis. Skeem 2x 15 m jooksu. Noh, õigemini hõljumist. Samm oli igatahes väga aeglane ja ei hakanud ka suuri pingutusi tegema, ca 160 sammu minutis. Tihti tundsin seljal külma higi. Selline, kui oled kõrges palavikus, lähed korra teise tuppa ja see nii raske tundub.

Muidu oli kerge, ei midagi rasket, õhust puudu ei jäänud nagu pidevalt enne puhkust oli. Tempo oli ka vastav. Tekkis lihtsalt jõuetus. Võimalik, et on ka põskkoopapõletik. Nohu on küll põletikuline ja rohke.

Mutipeletajat ikka ei usalda. Mineku15l kõikus pulss 150-160 juures, vahel 170netes ja paar korda vilksatas miskit 180. Ise oleks heal juhul keskmiseks 169 pakkunud, aga kui ütleb 173, siis 173. Taastumist võttes hakkas tuulitama ja sadama. Seisin kurvalt puu najal ja vaatasin, kuidas pulss ei kuku: 180, 150, 136.

Teine 15 oli peaasjalikult kõik numbrid 170ga midagi. Mõned korrad 160ga miskit ja 180. Seetõttu keskmiseks 182 ma samuti ei usu. Taastumine autos istudes: 181, 143, 123. Tagasiteel oli rohkelt vihma ja vastutuult. Uhh, lõtlõtlõt, siiamaani kannud külmad.

Polnud üldiselt miskit probleemi. Aga mu sinistest jooksusärkidest on jube kahju :(((

98. päev, maailm naerab mu üle

Täna taas jooksuharjutuste päev. Üle pika aja taas koer kaasas ja tänane jääb ka viimaseks. Täiesti sõnakuulmatu, et pidin talle võmmu andma. Ta vist mõtles, et ma tegin pai, aga noh...

Liga, läga, pläga, pori.

Jooksuharjutuste soorituse edukus sõltus täna vaid sellest, kas ma suudan selle pläga ja liga peal püsti püsida. Muu oli juba boonuseks. Väga raske oli. Nagu ma juba kuid tagasi ütlesin - siin külavahel pole kohta, kus joosta. Jooksuharjutuste ainus variant on kas suure tee ääres asfaltil või läga peal.

Kui ma kiirendusjooksudeni jõudsin, siis olin juba täiesti masenduses. Värskelt pesust tulnud dressid olid täiesti poripritsmeid täis, jalanõud sitased ja sokkideni märjad, ei jaksanud enam kättki tõsta ja kiirendus seisnes selles, kas suudan poriloikudest mööda joosta ja samas kõrval oleval jääl mitte libastuda. Pärast viiendat kiirendusjooksu puhkesin täiesti ahastunult nutma ja tönnisin kõva häälega, samal ajal K alguspunkti lonkides. Ulgusin ja isegi koer vaatas nii kaastundliku pilguga, kuigi ma temaga just enne pahandanud olin. Jätkasin kuuenda Kga ja kiire hoo pealt ei jaksanud enam nutta. Pärast seitsmendat olin oma masendusest üle saanud ja panin juba ükskõikselt plärts ja plärts loikudesse.

Lõpuks hakkas vihma ka sadama. Maailm andis märku, et mingid tühised probleemid on kökimöki, alati annab hullemaks minna. Mul oli juba savi. Lõdvestusjooksu ajal andis maailm märku, et ka siis kui seis on sitem, siis läheb veel hullemaks. Tuli rahet, mis peksid nii kõvasti näkku nagu mesilased nõelaksid. Mul oli endiselt savi ja ma juba naersin, et see pole lihtsalt võimalik.

SJ 20 min, keskmine 171, JH+K 17 mint keskm 173, LJ 6,1 m (rohkem lihtsalt EI VIITSINUD) keskm 170.

Ma ei seedi JH ja K!

67. päev, raudteel

Tänane marsruut kulges mööda vana Türi-Tamsalu raudteed. Ehkki raudteest pole seal ammu enam haisugi. Kahel pool mets, tuulevaikne - sobis. Tibutas uduvihma vahepeal tänagi, kuid muidu polnud häda kedagit. Algus oli päris raske ja mõtisklesin, et rohkem vist ei viitsi sellega tegeleda. Aga täna polnud ka aega sooja teha, upsiii.
Skeem: 2x22,5 + 3 kõnd.

I 22,5 keskmine 171, max 181
II 171, 180.
Taastumine pärast teist püstijalu: 177, 152, 142.

Keskmine pulss oli 160ndates kindlasti veel 15. minutilgi. Ca 18. minutist tungis 170 peale ja hakkas kõikuma seal kandis ja vahepeal 160 ka. Ehk siis väga äge.
Lõpetasin siis tänase treeningu seeneliste päästeoperatsiooniga. See seisnes auto signaali tuututades. Lõbus!

ET: Väga hää!

66. päev, hea, et ikka ellu jääb

Tänane skeem 4x15 sörk, 3x3 kõnd. Koguaeg tuli 1h ja 10 m, millest 1h 1m sörki.
Ilmastikuolud: ääretult vesised.
Teekond: ca 8,5 km
I ring 178 keskm, 183 max
II 174, 179
III 177, 182
IV 176, 183

Taastumine autos istudes pärast viimast: (kell jupsis jälle) 174, 145, 132.
Täna pidi palju koera väntsutama, mis viis pulssi üles ja tegi näpule peaaegu villi.
Väga raske oli. Sörk ja kõik muu oli ok, aga selliselt märjalt tund aega liduda... väga raske. Koju jõudes siirdusin otsejoones peatumata sauna.
Ahjaa. Põhiteema juurde tagasi. Soovitan kõigil suuremate teede ääres kõndijatel-sportijatel hoolega metsaveokitel silm peal hoida. Nimelt. Suure puukoormaga auto tuli tagant, mina olin omal õigel pool, tema möödus selja tagant oma õigelt paremalt poolelt... Nii, hakkas mööduma, aga seejärel kukkus talt tema suure koorma otsast rämesuur palk tee äärde. Kui ma oleks valel pool tol hetkel, just samal momendil, sörkinud, siis raudne, täiesti raudne on see, et see palk oleks mulle lihtsalt pähe kukkunud.
Hmmm.. Mis siis öelda.. Pindu teise silmis näed, aga palki enda omas mitte? Noh, õnneks ju!

2 kuud täis, tormine!

Tänane plaan oli SJ 10' + V + JH 4-5x40m/40m + K 3x50m/50m + LJ 5'. Mida ma ka tegema läksin. Kui olin ühe minuti ära teinud, siis ainult vandusin. Mitu korda üritasin pulsikella käivitada, aga see näitas ainult 220t. URRR! Lõpuks pakkus mul kuupäeva ja aastaja muutmist. Ehk siis hetkel olen aastas 2013 ja kuskil oktoobris juba. Aaaga... Ära tühja vannu! Kohe hakkas igatahes rämedat padukat tulema, tuul tõusis.

Hullumaja. Olin jõudmas kohta, kus harjutused pidid hakkama, aga tuul oli vinge, olin aluspesuni läbimärg ja seisma jäämine kindlustanuks külmetamise. Mis siis teha? Panin edasi... Seisma ei saanud jääda, sest tõepoolest räige torm oli.

Nii... Ja kokkuvõttes... Tuli tänane treening... Ei julge öeldagi, sest siis juhtub midagi, millest ma kirjutada ei tohi.... Ilma vahepeatuste (kui välja arvata 4 adi tossupaelte sidumist - urr!) ja kõnnita seekord - sips üle 40 minuti, järjest.

Oleks jõudnud rohkemgi. Jaksu oli kõvasti veel. Keskmine pulss 176, mis on väga hea saavutus minu arvates, max 187. 36. minuti paiku nägin veel numbreid 160 lõpus.

No ma lubasin Meli eeskirjadest mööda astumist vaid tänase tähtpäeva ja tormi puhul - sorrrriii!
ET! Kui läbiligunenud riietest ja jalanõudest saad kuuma sauna ja sooja toidu kõhtu, siis midagi peale suurepärase ei saakski vastata!

47. päev, maru, tuul, paduvihm

"Torm läheneb koerana haukudes.
Huu! - remmelgad painduvad maani!
Tuul roostetand võtmeaukudes
vilistab kaerajaani.

Suits lendab ja kelluke täriseb.
Huu! - koldes käib mökitav tõmblus.
Teel Madruste-Martal käriseb
simmaniseeliku õmblus.

Ta punased juustesabrikud
hoi! - tilguvad sula traani!
Plekkninadest puhuvad vabrikud
üht vana padespaani."

jne

B. Alveri "Maru" kirjeldab imeliselt tänast ilma. Loomulikult ilma, mil ma ei saanud oma ringi vahele jätta.
Tänane skeem: 4x 12 sörk, 3 kõnd ehk 1 h trenn. Seega rekordiline 48minutiline sörgiaeg.
Venitasin korralikult 10 m ette ja asusin teele. Õues oli ikka jahedavõitu küll, kuid õnneks vihma täiesti ei ladistanud. Esimene seeria läks kenasti. Teisel ringil hakkas Alveri luuletuse kombel marutama ja padutama, tuul vastu. Siis hakkasid jalad kangeks jääma iga kolmemindise kõnni peale. Nagu puitproteesid oleks all olnud. Ei saanud aru millest, külm nagu polnud ja lihased ka ei valutanud. Küll aga praegu on kintsud nagu jääkamakad all ja lausa õhkavad jahedust.

Palav igatahes polnud ja higi esmakordselt ei tilkunud, see-eest tilkus märga igalt poolt. Ainukesed soojad kehaosad olid ainsana paljastunud käed. Sääred ka soojad, aga reied ikka jääkülmad.

Ilmastikuolude poolest siiani raskeim ring. Suvised 35kraadised leitsakud on poisikesed tänase kõrval. Aga nagu endiselt - rütm oli väga hea, hingata kerge, probleemi polnud mingisugust. Väga lihtne ja hea. Jaksu oleks rohkemakski olnud.

I ring keskmine 172, max 181
II 180, 188 (tuul vastu, padukas)
III 174, 182
III 172, 189

Taastumine: 172/ 137/ 128 (seda oli ebameeldiv tuule ja vihma käes võtta, urr!)

39. päev ja paduvihm

Tükk aega mõtlen, mida kirjutada, aga no ei tule midagi....
Ei viitsi hästi enam blogida.. Oeh, kes oleks arvanud, et ma kirjutamisest enne tüdinen kui jooksmisest.. sorri-sorri... PUHKAMISEST ringi jalutades.

Tänane skeem: 10 minti kiirkõndi, 5 minti sörki, 3 minti venitusi, 5 kiirendusjooksu, 4 jooksuharjutust, 10 minti kõndi tagasi, 5 minti sörki. Kokku ca 47 minti.
Mobiil jäi, õnneks, maha, sest viimase kümpa ajal hakkas ladistama. Seega pidin pulsid pähe õppima, mis olid iga mindi tagant sörgi ajal võetud ja vist 178, 181, 181, 183, 185 ja tagasiteel 181, 183, 182, 185, 185.

Lõpuks oli täielik paduvihm. Koeraga tulime mööda teed linta-lönta, mõlemad nagu klosetiharjad, tilkusime veest. Aga täna oli mõnusam kui eile.

ET! Vääga hää!