Ja JÄLLE haige...

Midagi positiivset pole taaskord teatada. Möödunud nädalal jäi me perekond ühe liikme võrra taaskord vaesemaks. Aprill ei ole olnud meile armuline.

Seejärel haigestusin ma ise, mistõttu ei saanud ma inimesega ka hüvasti jätta ja matustel käia.

Tõenäoliselt külmetusin. Ei mäleta, mis päev see oli ja kus, aga mäletan tunnet, et tormasin auto juurde, lõikav tuul puhumas kõrva ja paljast pead, ning ma mõtlesin tol momendil, et sellised tuuled teevad nagu naksti haigeks.

Tjah, kas see oli tuul või ärasõnumine, paar päeva hiljem haige olingi. Pühapäeval juba tundsin, et natuke imelik olla. Esmaspäeval tundsin kehvasti ja õhtuks oli selge, et olen haige. Teisipäev oli kõige hullem. Palavik, väike kurguvalu, köha, väga tugev nohu, kumisev pea. Nüüd on mitte eriti painav rögane koha, kohutav survetunne peas, mis võimendub kükitamisel või pea alaspidi viskamisel, nohu endiselt jube (elagu Otrivin!). Öösiti higistan ka päris karmilt, kuid see ainult positiivne. Loodetavasti paari päevaga on inimesetunne tagasi.

Täna istusin väljas, paks jope seljas, jõin teed ja vahtisin päikest. Higistasin taas nagu patune pihitoolis. Minu arust ongi tervenemise võti higistamine. See küll mu enda teooria, aga üks osa sellest on mu meelest haiguse kuumutamine ebasobivas temperatuuris, et ta sureks (no nagu palavikki toimib sel eesmärgil). Teine asi, nagu ka dr Kuhlberg on rääkinud, et kui on külma energia ülekaal kehas, siis tuleb vastukaaluks pakkuda sooja. Yin-yang ja kõik see teema. Kui külmetus, tuleb kuumutus!
Kolmas faktor siis mürkide väljutamine ja haiguse kehast välja pigistamine.

Tahaks järgmisest nädalast vormis juba olla. Aga ilmselge on see, et maijooksul mingit supertaset ei näita ja üldse olen tänu Kölni messile ja haigusele väga-väga maha jäänud. Väga halb ja kurb tunne on seetõttu, aga nagu olen varemgi öelnud - inimene mõtleb, Jumal juhatab.

182. päev, fartlek autojälgedes

Huu, näpud siiamaani jäätunud. +20kraadise halli kõrval -13 kraadises õues on ikka märgatav vahe. Ma juba jõudsin nendes hallitrennides mõtlema hakata, et olengi jube kiire, aga külmas sai selgeks, et olen tegelenud enesepettusega.

Viimane õuetrenn ja fartlek nädal tagasi. Nüüd siis sama teema. Marsruut viis seekord huvi pärast suvistele radadele, kus sai ka rästikut kohata ehk siis jõe äärde. Ei viitsinud tagasi pöörduda, kuigi kohe alguses sai selgeks, et tuleb 25sentimeetri laiusel rajal ehk autojäljes tatsata ja fartlekki visata.

Tegin rahulikult ja punnitamata, nautisin üle pika aja jääkülma päikest, ripsmed, kulmud, juukseotsad härmas. Külm igatahes polnud. Kuigi mõne kiirenduse ajal tekkis selline karvane tunne, et hamstring (või midagi sellist) kohe rebeneb. A mis mul ikka hädaldada, kui julmalt soojendamata kohe õue torman :o)

Kõige suurem häda seisnes pigem selles, et mu taskurätikud jäätusid ära... Ja õhku nuuskamist ei kavatsegi selgeks õppida. Viimased katsetused lõppesid klimpidena näos.

AVG 176, aeg 39:50.

Iga 30sekilise kiirenduse lõpupulss: 187, 185, 186, 185, 182, 185, 188, 189, 188, 185, 190.

9 minti soojenduseks + 11x30'/ 2''30'.

TP: 188, 162, 129. 1 m 15 s tuli 119.

Kuigi ma olen fartlekki kartma hakanud (nagu kooliajal kehalist kasvatust ja pikka aega kartsin jooksuharjutusi), siis täna polnud isegi häda kedagit.

122. päev, veel üks

Suutsin end jälle teele ajada. Täna oli ajamine kergem, kuid ikka hambad ristis. Skeem 2x 15 m jooksu. Noh, õigemini hõljumist. Samm oli igatahes väga aeglane ja ei hakanud ka suuri pingutusi tegema, ca 160 sammu minutis. Tihti tundsin seljal külma higi. Selline, kui oled kõrges palavikus, lähed korra teise tuppa ja see nii raske tundub.

Muidu oli kerge, ei midagi rasket, õhust puudu ei jäänud nagu pidevalt enne puhkust oli. Tempo oli ka vastav. Tekkis lihtsalt jõuetus. Võimalik, et on ka põskkoopapõletik. Nohu on küll põletikuline ja rohke.

Mutipeletajat ikka ei usalda. Mineku15l kõikus pulss 150-160 juures, vahel 170netes ja paar korda vilksatas miskit 180. Ise oleks heal juhul keskmiseks 169 pakkunud, aga kui ütleb 173, siis 173. Taastumist võttes hakkas tuulitama ja sadama. Seisin kurvalt puu najal ja vaatasin, kuidas pulss ei kuku: 180, 150, 136.

Teine 15 oli peaasjalikult kõik numbrid 170ga midagi. Mõned korrad 160ga miskit ja 180. Seetõttu keskmiseks 182 ma samuti ei usu. Taastumine autos istudes: 181, 143, 123. Tagasiteel oli rohkelt vihma ja vastutuult. Uhh, lõtlõtlõt, siiamaani kannud külmad.

Polnud üldiselt miskit probleemi. Aga mu sinistest jooksusärkidest on jube kahju :(((

59. päev, teine dimensioon

.. vähemalt nii ütles Mel tänase hõljumise kohta. Kaks päeva puhkust vahel.. Kui nüüd pühapäevast Tallinna maratoni puhkuseks saab pidada. 15 kilti linnavahel rattaga kihutamist ja lendlemist alates kella 6st hommikul polnud just suureks puhkuseks.

Täna arutasime Meliga üldiselt maratonide üle ja siis kõlas saatuslik küsimus: "Oled sa 11m/s vastutuulega jooksnud?" Ei. "No vot proovi siis!"
Paar tundi hiljem saigi proovida.

Igatahes täna siis uus skeem 2x20 sörk ja 5 m kõnd vahel.
I hõljung keskmine 177, max 185
II 179, 187.
Taastumine pärast II: 180, 162, 148.
Tagasi tulles oli ikka päris kõva tuul ja vahepeal oli tunne, et hõljun lausa kohapeal või lausa tagurpidi. Ikka päris raske oli. Kui tagasitee on tavaliselt olnud kiirem, siis seekord jäi rohkem kui minuti kõnni jagu teed üle. "Puhub edela- ja lõunatuul 3-9 m/s, pärastlõunal tugevneb rannikul kuni 12 m/s" http://www.ilm.ee/. No alla 10 MEETRI sekis see tuul küll polnud.

Täna jäid saatuslikul kombel kõik taskurätikud maha. Vähemalt 2 peab kaasas olema, et kraan tühjaks saaks. Mis seals ikka. Tuli katsetada sportlaste vana head võtet ehk tuulde tatistada. Panin ühe ninasõõrme kinni ja puhusin tugevasti välja. Selle asemel maandus tatilärakas näol. Pettusin võttes. Kui uus toodang hakkas voolama, siis katsetasin uuesti. Pidin taaskord pettuma. Viimane kord ma taskurätid maha jätan!

Ja pagana Adi tossupaelad! 4 korda pidin neid uuesti kinni sõlmima! Urrurr!
Aga muidu on täitsa ilus ja kena olla.