Fotod: liikumissarja etapp Järvamaal + nädala plaanid

Eile pidi olema mu kohustuslik treening, aga otsustasin, et võtan selle ette liikumissarjaga "Liikumist ja sportimist harrastav Järvamaa 2012". Laupäeva õhtu veetsin hoopis Svjata Vatra kontserdil tukka visates ja tantsides. See oli viimaste aastate ägedaim kontsert, kus olen käinud. Muusikud niivõrd võrratud, andekad ja muusika ise endasse tõmbav ja kaasa kiskuv (just lahku - kaasa kiskuv). Olin tõsiselt lummatud ja eufoorias. Väga vabastav õhtu oli.

Kuigi kodus olin, nagu korralik koolitüdruk, kell 22, siis järgmisel hommikul pool 10 ärgates oli küll selline tunne, et pistsin pidu ja viina poole kolmeni (mitte, et ma lähedaltki teaks, mida see tähendab). Pea oli paks, kael tuka viskamisest kange ja üldse kehv olla. Poolvägisi surusin end ikkagi välja ja igati asjalik mõte ta lõpuks oligi. Alustasime ca 11,4-kilomeetrist teekonda Paide spordihalli juurest.

Olin koos oma parima sõbranna Mairiga ja otsustasime, et teeme asja mõnuga. 10 minti kõndisime, 10 sörkisime ja nii vaheldumisi kuni lõpuni.

Kõht oli paar km enne lõppu nii jubedal kombel tühi, et finišeerudes siirdusin kohe supipaja juurde nagu näljane kodutu. 1 h ja 28 minti meil selleks läks. Aga oi, kui mõnus oli kogu päev! Kuskil kaugustes kajas see, et olin eelmise päeva veetnud Tallinnas fotokoolis ja õhtu kontserdil. Aga kui supid söödud, ihu kasitud, siis põrutasime otsejoones Tartu, kus tegime Aja Lehe (www.aleht.ee) detsembrikuu kaanelugu. Tõotab tulla põnev ja meeliülendav!

Homme olen taas Tallinnas Tervis Plussile lugu tegemas, reedel taas Tallinnas tüdrukuteõhtul ja laupäeval jälle Tallinn ja koolitus. Vahepealse ajaga pean ära lõpetama päris mitu artiklit, rääkimata neljast treeningust - tere tulemast aasta kõige kiirem nädal!

Fotod Järvamaa liikumissarja lõpuetapist.

Liikumissarja etapi mõned osalejad, mina ja sõbranna ka

Aja Lehe tiim + tegusad pensionärid

Tol hetkel oli meil tegelikult sörgiminutid, aga poseerimise pärast tegime paar aeglast sörgisammu.

Fotod: Maribeli aeroobikapäev Paides

Eile väisasime Paide spordihallis toimunud Maribeli aeroobikapäeva. Kell 12 algas üritus Bodycombatiga. See oli päris mõnus treening, meenutas paljuski poksimist. Althaagid, vasakhaagid, küünarnukikad, jalalöögid jne. Võimalik, et jooksmised on hea võhma andnud, sest veremaitset ei tekkinud.

Pärast esimese trenni joogipausi olid mul juuksed läbimärjad, rääkimata ülejäänud kehast. Treener Neeme tegi korralikku tööd ja suutis entusiastlikumad kaasategijad rihmaks tõmmata.

Teiseks trenniks oli Zumba koos treener Luciaga. Tantsuline Zumba võttis tempot maha ja oli rohkem meelelahutuslikum. Kantri, samba, puusanõksud ja pepuväristamised - väga mõnus!

Kui Zumba sai läbi, siis oli plaan tegelikult päevale joon alla tõmmata. Tahtsin siiski oma vana lemmiku BodyJami ära proovida. Treener Karin oli tasemel nagu ikka ja pani oma palja ja lameda kõhuga pooled naised parema vormi poole õhkama. BodyJami kava ise oli seekord väga kerge ja isegi igav. Vanad kavad tundusid palju ägedamad.

Kuigi ma poole trenni ajal õhkasin kaaslasele, et äkki võiks ära minna, siis tema entusiastlikum pilk sundis ikka lõpuni vastu pidama. Säärelihased olid juba läbi ja viletsad kossid hakkasid väikse varba kontidele.

Ideaalis oleks võinud jälgida veel neljandana BodyAttacki trenni ja lihased läbi venitada Bodybalance'is, kuid väiksed mõnglid ootasid ja lisaks oli kõht juba metsikult tühi.

Kokku tantsisime, möllasime, vehkisime puhast aega ca 2h ja 40 min. Keskmine pulss 166. Ma pole niiiiii higine ikka.. vist kunagi olnud üheski treeningus. Juuksed olid otsteni läbimärjad ja särk oli samuti vettinud.

Täna: kaelalihased valusad, õlalihased, seljalihased, kõige hullemas seisus on säärelihased. Kõnnin ringi nagu puuhobune või reumatoidartriidihaige. Viimane haigus on muidugi ääretult tõsine ja raske seisund, kuid ma tunnen end täna tõsiselt kangena ja kujuta ettegi, et peaksin seda igapäevaselt taluma.

Ma tahaks massaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaažiiiiiiiiiiiiiiiiii.................

Fotod-muljed: Türi-Paide sügistriatlon

Täna osalesin siis teist korda oma elus triatlonil. Endiselt pole ma harjutanud vahetusalasid ja läksin siis jälle puusalt laskma.

Distantsid: 300 m ujumist Türi ujulas + 12,5 km jalgrattasõitu + 2 km jooksu.

Ujumine toimus vahetustega, sest bassein suuri masse ju ei mahuta. Asusin siis oma konna viskama neljanda naisterahvana. Pistsin väga hoolsalt punuma ja tempo oli isegi konna kohta pisut kõrge.

Minu aega võtnud ujumistreener jälgis, et kui mu jalad teeksid samasugust tööd (ma tean, et mul üks jalg teeb üht asja ja teine teist), siis ma oleksin tunduvalt kiirem. Ometi polegi mul mingit tehnikat, vaid ujun nii, nagu kõige mugavam on.

300 meetrit pistsin lõpuks kotti 8 mindi ja 19 sekiga. Mõnele kroolijale jäin sellega vaid minuti jagu alla. Ühte daami suutsin ka 3,5 minutiga edestada.

Seejärel oli üsna pikk vahe riietevahetuseks ja laadisin end kolme banaani ja spordijoogiga.

Peatselt lasti siis vastavalt ujumistulemustele ratturid rajale. Kuigi mul oli esimese mehega vahe 5 minti, siis tundus, et kõik läksid üsna järgemööda rajale.

Hakkasin siis aga hagu andma, kuid ka minutine vahe andis teistele võimaluse päris kaugele eest ära minna. Vaatasin pidevalt taha, kas suudan oma eelviimast kohta hoida ja päris pikalt tundus, et suudan küll.

Kirna mäel ütles mu "mänedžer", et olen ühele aeglasemale mehele järele jõudmas. Tallasin aga veel vängemalt edasi ja Kirna mäest alla tulles panin jalad tööle nagu veskitiivad marutormis. Veidi aja pärast suutsin onkli kinni püüda, kes jäi siiski takjana mulle kannule püsima.

Ja nagu komeet, ilmus ka kõige viimane naine ca pool km enne lõppu välja, sõitis veidi tuules ja enne vahetusala pani edukalt mööda.

Vähemalt seekord teadsin, mida vahetusalas oodata - jalad olid all nagu keeduspagetid ja üritasin nendega jooksmise moodi liigutust teha.

Oh õnne - üks kutt pani nurga taha, teine pani nurga taha ja mina kolmandana neile järele, kuid viimasena minnes kuulsin, et kõik lähevad valesti. Pöördusin tagasi ja küsisin, kuhu poole siis minema peaks. Sain suuna kätte ja selle peale hoogu sees omanud eelnevalt eeslipanud valestiminejad, panid must ludinal mööda. 

Jooksin ca 200 meetrit, kui ees spurtinud poiss jäi järsku seisma, hingeldas, proovis edasi minna ning seejärel sattus paanikahoogu. Ta ei suutnud kuidagi hingata ja nuttis samal ajal kuidagit moodi. Läksin siis tema juurde tagasi. Käskisin seista, lasime pea alaspidi, hingasime sügavalt, ta tahtis edasi minna, aga soovitasin, et no kõnnime koos, rahu - aega on. Natuke aega ta veel rahunes, aga siis pani sellise turboga edasi, et ma jäin vaid vaatama pika näoga nagu hobune, et kuhu see ratsanik siis nüüd tormas? Mis seals' ikka. Läksin oma spagettidel põrkudes edasi, vaikselt, aegamisi.

Kaks kilomeetrit oli täiesti mõnusalt lühike distants jooksmiseks ning eriti kena lõpp oli staadionil. Finišis suruti pihku JUUST ja mõnus külm vesi.

"No, kuidas oli Pamela? Mis oli kõige raskem?" küsis Silvi.

"Eks ikka ratta seljast maha ja jooksma hakkamine." Silvi, kes põrutas kaasa naiskondlikus arvestused ja oli varem lõpetanud, teadis hüüda, et no nüüd on ju ometi hea olla. "Ää... mitte veel," vastasin hingeldades.

Ja jälle - viimane, hapupiimane! Aga 16-34-aastaste naiste seas pronksmedali omanik. Vähemalt seegi hea! Nii tore oli seista esimest korda sporditemaatikaga poodiumil (mis siis, et patuga pooleks).

Ujumine 8:19, rattasõit 35:03, jooks 12:09.

Suured tänud korraldajatele ilusa ja toreda ürituse korraldamise eest! Ka 39 inimest on väärt pingutamist, nähes kui palju rõõmsaid nägusid võistluse lõpuks vastu vaatas!

Paide-Türi rahvajooks

78.-79. päev, Paide-Türi rahvajooks jm

Kui päris ausalt ära rääkida, siis tuleks alustada 77. päevast, mille ma ise metsa keerasin. Nimelt tabas juba reedel tõsine isu remonti teha ning laupäeval sai see ette võetud. 13.30-21.30 möödus ühe väikse jäätisepausiga vahet pidamata tööd tehes. Kivide tassimine kolmandalt korruselt alla prügikasti, seina saagimine, tolmukoristus (tõsine tolmu sissehingamine) jne. Lõpuks jooksis juhe kokku ja lõpetasime jama ära.

22 sai koju ning pärast pikemat pesu otse voodisse. Magama jäin täiesti rampväsinult 45 minutiga, öö möödus iga tunni aja tagant üles tõustes ja lage silmitsedes, kuumahood, toatuulutus jne. Pärast hommikust trenni oli päev otsa töötamine täiesti liiast.

Hommikul ärgates olin täiesti väsinud ja kurnatud. Mingit jaksu polnud. 11.30 olime Meli ja Aga Kirnas ootamas starti. Ei hakanud eriliselt rapsima ja soojendama, sest senised treeningud on näidanud, et mida vähem ette, seda parem pärast.

12 käis pauk ja algas 6,5kildine teekond ja otse algusega Kirna mäest üles. Kui viimased trennid olen näinud 20 minutit numbrit 160 (kopikatega), siis oli seekord alguseks kohe 180. Oma aruga tempot üldse ei teinud ja jälgisin, kuidas massid (sealhulgas kepikõndijad) must nagu elektripostist mööda panid. Veidi kurb oli, aga püüdsin oma aeglast hõljumist hoida. Kirna mäel aga kohtasin sadu elektriposte, kellest omakorda ise hakkasin mööda panema. Pulss langes ka lõpuks 170ndatesse.

Seal püüdis ka Mel mind kinni ja liitus teekonnaga. Väga hea! Sain pidevalt juhiseid ning kõige parem oli ülevaade läbitud teekonnast ja kui palju ees veel oli ootamas. Väga hea on mõelda, et noh - ainult 2,5 kilti veel ees, juba 4 ju läbitud!! Igatahes oli toetav tugi väga suureks kasuks.

Sellest hoolimata ei näinud kordagi numbreid 160 kandis. Oleks hea meelega tahtnud kiiremini põrutada, aga tundsin algusest peale terve tee, et õrnalt kõhus miski surub ja kui nüüd sips tempot tõsta, siis hakkab kohe pistma ka.

Ca 2 kilti enne lõppu tempotõus siiski tuli ning üsna pea ka algas pistmine. Tõstsin tasakesti veel tempot ja lõpukilomeetri pistis ikka päris kõvasti, lausa ora küljes. Enne staadionile minekut oli tipp, mis selle pistmisega veel olla sai, Mel soovitas samas tempos ka staadioniring ära teha. Paraku tundsin staadionil, et kui samas vaimus jätkan, siis jätan teele samasuguse üllatuse nagu Kirna mäel kohtasime - Roberti laiba (okselaik). Võtsin tempo taas alla, pulss oli nagunii juba 198 kandis kõõlumas, ning viskasin rahulikult lõpuni ära.

Kokkuvõte: 560. koht 1121 seas, 264. koht naiste seas, aeg 46:17.8, N 18 seas 101. koht, kilomeetri keskmine aeg 7:07.4.
Kui ma ennustasin lõpuajaks miskit 55 mindiga ja Mel 45 mindiga, siis tundub, et seekord võis tal õigus olla. Võib-olla.

Nii. Kogu projekti eesmärk sai täidetud - mitte jääda viimaseks ja max viimase 10 sekka. Lausa keskele sai.
Samuti jäin rahule, et terve tee möödus kenasti sörkides ja mitte kordagi jalutades.

Aga. Möödunudpäevane kurnatuseni töötamine, magamatus jne mõjusid ikka väga halvasti. Võhma tundus olevat küll, aga pistmine ei lasknud kiiremini põrutada.

Täna, 79. päeval proovisime siis Meliga ca 6kildist tiiru teha. Vahe silmaga märgatav. Esimesel minutil suutis pulss olla 130 kandis, mitme minuti jagu 150 kandis ning suures osas 160 kandis, max 172 peal. Lõpus tõstsin taaskord tempot, pulsid 180 peal (ja mitte eilse kombel 190 peal).
Täpsem pulsiinfo: esimene pool 21.52 AVG 161, teine pool 21.17 ja vastutuules AVG 175. Kokkuvõttes: 43.09, TP 181+170+150 ja kokku AVG oli 168.
Eile põletasin 876 kcal ja AVG 180 (terve jooks keskmiselt 180 pulsiga - ouch!!).

Enesetunne parem, ei pistnud, jaksu oli. Kõik see, mis võinuks eile olla. Samas tõestas see ka mu eelmainitud teooriat - rõveraske ja pulsikõrge treening eelmisel päeval, toob hea ja madala pulsiga trenni järgmisel päeval. No tahaks kiiremini panna - võhma ja jaksu on... aga pulsid kohe kõrgel ja lihtsalt ei saagi... Niu niu.

Aga kas saaks inimene, kes aastaid istunud diivanil ja maksimaalselt kõndinud külmkapini, loota pärast 77päevast harjutamist midagi enamat ja paremat? Mina tahaks küll..

Igatahes suured tänud Melile, kes on 79 päeva mind aidanud, olnud suureks toeks, pannud mind liikuma ning aidanud täita mu esimese eesmärgi. Küsisin ka, mis järgmiseks eesmärgiks võtta: joosta maraton 2 tunniga või joosta 246 kilomeetrit. Ta haaras kahe käega peast. Huvitav, miks keegi mu võimetesse ei usu...