Fotod-muljed: Türi-Paide sügistriatlon

Täna osalesin siis teist korda oma elus triatlonil. Endiselt pole ma harjutanud vahetusalasid ja läksin siis jälle puusalt laskma.

Distantsid: 300 m ujumist Türi ujulas + 12,5 km jalgrattasõitu + 2 km jooksu.

Ujumine toimus vahetustega, sest bassein suuri masse ju ei mahuta. Asusin siis oma konna viskama neljanda naisterahvana. Pistsin väga hoolsalt punuma ja tempo oli isegi konna kohta pisut kõrge.

Minu aega võtnud ujumistreener jälgis, et kui mu jalad teeksid samasugust tööd (ma tean, et mul üks jalg teeb üht asja ja teine teist), siis ma oleksin tunduvalt kiirem. Ometi polegi mul mingit tehnikat, vaid ujun nii, nagu kõige mugavam on.

300 meetrit pistsin lõpuks kotti 8 mindi ja 19 sekiga. Mõnele kroolijale jäin sellega vaid minuti jagu alla. Ühte daami suutsin ka 3,5 minutiga edestada.

Seejärel oli üsna pikk vahe riietevahetuseks ja laadisin end kolme banaani ja spordijoogiga.

Peatselt lasti siis vastavalt ujumistulemustele ratturid rajale. Kuigi mul oli esimese mehega vahe 5 minti, siis tundus, et kõik läksid üsna järgemööda rajale.

Hakkasin siis aga hagu andma, kuid ka minutine vahe andis teistele võimaluse päris kaugele eest ära minna. Vaatasin pidevalt taha, kas suudan oma eelviimast kohta hoida ja päris pikalt tundus, et suudan küll.

Kirna mäel ütles mu "mänedžer", et olen ühele aeglasemale mehele järele jõudmas. Tallasin aga veel vängemalt edasi ja Kirna mäest alla tulles panin jalad tööle nagu veskitiivad marutormis. Veidi aja pärast suutsin onkli kinni püüda, kes jäi siiski takjana mulle kannule püsima.

Ja nagu komeet, ilmus ka kõige viimane naine ca pool km enne lõppu välja, sõitis veidi tuules ja enne vahetusala pani edukalt mööda.

Vähemalt seekord teadsin, mida vahetusalas oodata - jalad olid all nagu keeduspagetid ja üritasin nendega jooksmise moodi liigutust teha.

Oh õnne - üks kutt pani nurga taha, teine pani nurga taha ja mina kolmandana neile järele, kuid viimasena minnes kuulsin, et kõik lähevad valesti. Pöördusin tagasi ja küsisin, kuhu poole siis minema peaks. Sain suuna kätte ja selle peale hoogu sees omanud eelnevalt eeslipanud valestiminejad, panid must ludinal mööda. 

Jooksin ca 200 meetrit, kui ees spurtinud poiss jäi järsku seisma, hingeldas, proovis edasi minna ning seejärel sattus paanikahoogu. Ta ei suutnud kuidagi hingata ja nuttis samal ajal kuidagit moodi. Läksin siis tema juurde tagasi. Käskisin seista, lasime pea alaspidi, hingasime sügavalt, ta tahtis edasi minna, aga soovitasin, et no kõnnime koos, rahu - aega on. Natuke aega ta veel rahunes, aga siis pani sellise turboga edasi, et ma jäin vaid vaatama pika näoga nagu hobune, et kuhu see ratsanik siis nüüd tormas? Mis seals' ikka. Läksin oma spagettidel põrkudes edasi, vaikselt, aegamisi.

Kaks kilomeetrit oli täiesti mõnusalt lühike distants jooksmiseks ning eriti kena lõpp oli staadionil. Finišis suruti pihku JUUST ja mõnus külm vesi.

"No, kuidas oli Pamela? Mis oli kõige raskem?" küsis Silvi.

"Eks ikka ratta seljast maha ja jooksma hakkamine." Silvi, kes põrutas kaasa naiskondlikus arvestused ja oli varem lõpetanud, teadis hüüda, et no nüüd on ju ometi hea olla. "Ää... mitte veel," vastasin hingeldades.

Ja jälle - viimane, hapupiimane! Aga 16-34-aastaste naiste seas pronksmedali omanik. Vähemalt seegi hea! Nii tore oli seista esimest korda sporditemaatikaga poodiumil (mis siis, et patuga pooleks).

Ujumine 8:19, rattasõit 35:03, jooks 12:09.

Suured tänud korraldajatele ilusa ja toreda ürituse korraldamise eest! Ka 39 inimest on väärt pingutamist, nähes kui palju rõõmsaid nägusid võistluse lõpuks vastu vaatas!

Paide-Türi rahvajooks

78.-79. päev, Paide-Türi rahvajooks jm

Kui päris ausalt ära rääkida, siis tuleks alustada 77. päevast, mille ma ise metsa keerasin. Nimelt tabas juba reedel tõsine isu remonti teha ning laupäeval sai see ette võetud. 13.30-21.30 möödus ühe väikse jäätisepausiga vahet pidamata tööd tehes. Kivide tassimine kolmandalt korruselt alla prügikasti, seina saagimine, tolmukoristus (tõsine tolmu sissehingamine) jne. Lõpuks jooksis juhe kokku ja lõpetasime jama ära.

22 sai koju ning pärast pikemat pesu otse voodisse. Magama jäin täiesti rampväsinult 45 minutiga, öö möödus iga tunni aja tagant üles tõustes ja lage silmitsedes, kuumahood, toatuulutus jne. Pärast hommikust trenni oli päev otsa töötamine täiesti liiast.

Hommikul ärgates olin täiesti väsinud ja kurnatud. Mingit jaksu polnud. 11.30 olime Meli ja Aga Kirnas ootamas starti. Ei hakanud eriliselt rapsima ja soojendama, sest senised treeningud on näidanud, et mida vähem ette, seda parem pärast.

12 käis pauk ja algas 6,5kildine teekond ja otse algusega Kirna mäest üles. Kui viimased trennid olen näinud 20 minutit numbrit 160 (kopikatega), siis oli seekord alguseks kohe 180. Oma aruga tempot üldse ei teinud ja jälgisin, kuidas massid (sealhulgas kepikõndijad) must nagu elektripostist mööda panid. Veidi kurb oli, aga püüdsin oma aeglast hõljumist hoida. Kirna mäel aga kohtasin sadu elektriposte, kellest omakorda ise hakkasin mööda panema. Pulss langes ka lõpuks 170ndatesse.

Seal püüdis ka Mel mind kinni ja liitus teekonnaga. Väga hea! Sain pidevalt juhiseid ning kõige parem oli ülevaade läbitud teekonnast ja kui palju ees veel oli ootamas. Väga hea on mõelda, et noh - ainult 2,5 kilti veel ees, juba 4 ju läbitud!! Igatahes oli toetav tugi väga suureks kasuks.

Sellest hoolimata ei näinud kordagi numbreid 160 kandis. Oleks hea meelega tahtnud kiiremini põrutada, aga tundsin algusest peale terve tee, et õrnalt kõhus miski surub ja kui nüüd sips tempot tõsta, siis hakkab kohe pistma ka.

Ca 2 kilti enne lõppu tempotõus siiski tuli ning üsna pea ka algas pistmine. Tõstsin tasakesti veel tempot ja lõpukilomeetri pistis ikka päris kõvasti, lausa ora küljes. Enne staadionile minekut oli tipp, mis selle pistmisega veel olla sai, Mel soovitas samas tempos ka staadioniring ära teha. Paraku tundsin staadionil, et kui samas vaimus jätkan, siis jätan teele samasuguse üllatuse nagu Kirna mäel kohtasime - Roberti laiba (okselaik). Võtsin tempo taas alla, pulss oli nagunii juba 198 kandis kõõlumas, ning viskasin rahulikult lõpuni ära.

Kokkuvõte: 560. koht 1121 seas, 264. koht naiste seas, aeg 46:17.8, N 18 seas 101. koht, kilomeetri keskmine aeg 7:07.4.
Kui ma ennustasin lõpuajaks miskit 55 mindiga ja Mel 45 mindiga, siis tundub, et seekord võis tal õigus olla. Võib-olla.

Nii. Kogu projekti eesmärk sai täidetud - mitte jääda viimaseks ja max viimase 10 sekka. Lausa keskele sai.
Samuti jäin rahule, et terve tee möödus kenasti sörkides ja mitte kordagi jalutades.

Aga. Möödunudpäevane kurnatuseni töötamine, magamatus jne mõjusid ikka väga halvasti. Võhma tundus olevat küll, aga pistmine ei lasknud kiiremini põrutada.

Täna, 79. päeval proovisime siis Meliga ca 6kildist tiiru teha. Vahe silmaga märgatav. Esimesel minutil suutis pulss olla 130 kandis, mitme minuti jagu 150 kandis ning suures osas 160 kandis, max 172 peal. Lõpus tõstsin taaskord tempot, pulsid 180 peal (ja mitte eilse kombel 190 peal).
Täpsem pulsiinfo: esimene pool 21.52 AVG 161, teine pool 21.17 ja vastutuules AVG 175. Kokkuvõttes: 43.09, TP 181+170+150 ja kokku AVG oli 168.
Eile põletasin 876 kcal ja AVG 180 (terve jooks keskmiselt 180 pulsiga - ouch!!).

Enesetunne parem, ei pistnud, jaksu oli. Kõik see, mis võinuks eile olla. Samas tõestas see ka mu eelmainitud teooriat - rõveraske ja pulsikõrge treening eelmisel päeval, toob hea ja madala pulsiga trenni järgmisel päeval. No tahaks kiiremini panna - võhma ja jaksu on... aga pulsid kohe kõrgel ja lihtsalt ei saagi... Niu niu.

Aga kas saaks inimene, kes aastaid istunud diivanil ja maksimaalselt kõndinud külmkapini, loota pärast 77päevast harjutamist midagi enamat ja paremat? Mina tahaks küll..

Igatahes suured tänud Melile, kes on 79 päeva mind aidanud, olnud suureks toeks, pannud mind liikuma ning aidanud täita mu esimese eesmärgi. Küsisin ka, mis järgmiseks eesmärgiks võtta: joosta maraton 2 tunniga või joosta 246 kilomeetrit. Ta haaras kahe käega peast. Huvitav, miks keegi mu võimetesse ei usu...

76. päev nagu aevastus

Õeh, põle midagi paremat ka täna.
Eile oli siis SJ 10 min, JH ja RJ ca 16 min. RJ on tõsiselt keerulise valemiga, aga lihtsalt selgitatuna oli ta eile sellisel kujul, et jooksin 100 m 36 sekiga ja tagasi algpunkti ja niimoodi 8 korda ehk kokku 800 m aja peale ja 800 tagasi sörkides, kokku 1,6 km. Enne kogu treeningut tegin venitusi ja lihasharjutusi 30 minti tänu millele mul järjekordselt kannika- ja kõhulihased valutavad. Homme kindlasti ka valutavad, ülehomme siis parem.

Täna siis oli tagasi minevikku ehk 3 kõnd, 1 sörk, 3 kõnd, 1 sörk jne. Milline nördimus. Lausa 10-milline nördimus. Pulsid kõrged. Enesetunne oli ookaa ja muidu oli igav, aga pulsid.. õeh.
162, 154, 166, 165, 175, 175, 181, 172, 170. Esimene pulss läks paraku kaduma, sest kell TAASKORD näitas 225 - urrrr!

Ei oska kommenteeridagi kuidagi. Samas on sammusagedus nähtavasti suurenenud. Esimesel korral oli miski 150ga. Täna õnnestus kaks korda lugeda - 166 ja 163.
Aga ei olnud täna ka hea. Õieti polnudki midagi. No nagu aevastus. Hakkab tulema ja tulema (aa...aaa... aaat..aaat) ja siiis....................... jälle kõndima. Nii, kõnnid ära need kolm minti, siis hakkab jälle tulema... ja tulema... aa...aaa...aaaa...AAAA..AAAT..... tolks! ja jälle kõnd. Hakkas see hoog ja kergus nagu tulema, aga kui juba oli tulemas, siis juba taas loivamine.

Tahaks jälle haardkoori! Kui homme saab haardkoori, siis ülehomme Kirnast Türile joosta on kindlasti vääääga hää. Jup - ülehomme Paide-Türi rahvajooks siis taaskord. Viimati sai sel osaleda... ca 7-8 aastat tagasi. Loodetavasti siis seekord parem tulemus.. Toona otsustasime sõbrannadega vennalikult kolmekesi viimastena lõpetada.. Tänavu on lootust natukenegi tulemust parandada... Kui just kepikõndijad mööda ei torma.. Mine tea..

67. päev, raudteel

Tänane marsruut kulges mööda vana Türi-Tamsalu raudteed. Ehkki raudteest pole seal ammu enam haisugi. Kahel pool mets, tuulevaikne - sobis. Tibutas uduvihma vahepeal tänagi, kuid muidu polnud häda kedagit. Algus oli päris raske ja mõtisklesin, et rohkem vist ei viitsi sellega tegeleda. Aga täna polnud ka aega sooja teha, upsiii.
Skeem: 2x22,5 + 3 kõnd.

I 22,5 keskmine 171, max 181
II 171, 180.
Taastumine pärast teist püstijalu: 177, 152, 142.

Keskmine pulss oli 160ndates kindlasti veel 15. minutilgi. Ca 18. minutist tungis 170 peale ja hakkas kõikuma seal kandis ja vahepeal 160 ka. Ehk siis väga äge.
Lõpetasin siis tänase treeningu seeneliste päästeoperatsiooniga. See seisnes auto signaali tuututades. Lõbus!

ET: Väga hää!