Suured tänud teile päris põnevate küsimuste eest. Kui neid jagub veel, siis pange teele:
http://ask.fm/PamelaEesmaa . Saate seda teha tõepoolest anonüümselt. Teatud küsimuste puhul on mul juba tekkinud elav huvi, kes autoriks on :)
Aga siin siis esimesed küsimused ja vastused.
Kuidas suudad endale kallist jooksuvarustust soetada? Jalanôude iga on ju lühike ja olen märganud, et sul pea alati firmamärgid seljas-jalas...
Paljuski on mul vedanud toreda töökoha ja inimestega mu ümber. 2009. aastal oli meil Tervis Plussis Adidasega jooksuprojekt, millest saadud varustus on mul osaliselt kasutused tänasel päevalgi.
Hetkel jooksen jooksuekspert Meelis Minni käe all, kel on koostöö Asicsiga ja tema jooksugrupp on kõik pea pealaest jalatallani Asicsis sees. Seda küll mitte tasuta, aga omi soodustusi grupis ja tegijate käe all treenimine siiski annab.
Teiseks ka see, et ma ei pea kinni sellest, et jooksujalanõusid tuleks vahetada iga 800 kildi tagant. Ma ei usu sellesse.
Kolmandaks - ostan oma kraami ka sportsdirectist, kust võib saada firmariideid hullumeelselt odavamalt võrreldes Eesti kaupluste ülehindlusega.
Neljandaks - on õnn, kui on inimesi, kes teavad väga hästi, mis mulle meeldib ja on valinud kingitusteks just sporditeemalisi tooteid.
Mis on asi, mis sind töeliselt ärritab?
Ma tahaks olla munk või guru, kes kunagi ei ärritu, kuid kahjuks mul on see pahe olemas.
Mulle ei meeldi, kui inimesed hilinevad või ma ise pean hilinema.
Mulle ei meeldi ühe asja järjepidev kordamine ja kui seda eiratakse.
Mulle ei meeldi ülekohus - ei enda ega lähedaste puhul.
Mulle ei meeldi, kui mul ei lasta rahulikult süüa või magada :o)
Kas omaksid pigem kerget keha v veidi raskemat ja lihaselist?
Igatahes eelistan sportlikku vormi lihtsalt toonuseta piitspeensusele. Pigem 60 kg toonuses keha kui 45 nahka ja luud. Lihased hoiavad meie luid tervemana ja aitavad hoiduda traumadest. See ei ole vaid esteetika küsimus.
Jooksid varem iseenda tujude ja tahtmiste järgi, kas nyyd on raske vöi vastumeelne ka kellegi käskude peale joosta?
Ei ole. Treeneri ja targema inimese juhendamisel treenida on kergem. Sel juhul on kindlustatud järjepidev ja tervislik edasiminek ning abi motivatsioonilangustel.
Raske on sellistel hetkedel, kui treeningukava pole võimalik ühildada töö ja elustiiliga ning vahel võib olla keeruline pettunud treenerile selgeks teha, et muu elu peab tulema enne jooksmist. Pere, väike laps, palju tööd, kodu ja aed võtavad paraku väga palju aega ja ohverdusi tuleb teha just jooksmise arvelt.
Kas sul on eeskujusid?
Mu eeskujuks on väga paljud inimesed, kelle blogisid, kodukaid ja mõtteid loen. Sportlikus mõttes siis kõik need, kes on suutnud end diivani küljest lahti rebida ja saavutada enda jaoks midagi erakordset. Mulle meeldib vaadata inimeste vormipilte, lugeda nende treeningute ja võistluste kohta. Need inimesed sunnivad mind ennastki trenni minema.
Millest huvi fotograafia vastu?
Mul on silme ees siiani aastaarv, mil tegin esimesi pilte sõbrannast (rate.ee-sse muidugi). See oli 2001. aastal. Mulle on sellest ajast siiani meeldinud pildistada inimesi. Mind ei ole paelunud loodus, makro, hooned, hambaorgid laual jne, vaid ainult inimesed.
On häbitu, et sain peegelkaamera oma 20. sünnipäevaks ja see seisis mul automaatrežiimis mitmeid aastaid. Peegelkaamera ei tee ilusaid pilte, vaid oskuslik piltnik! Kuna mul tekkis väike motivatsioonikriis aasta tagasi, siis otsustasin lõpuks kaamera põhitõed selgeks teha fotokursusel. Tänu sellele avardus mu pilt tohutult ja seetõttu suurenes ka huvi edasi süveneda. Kahjuks pole mul piisavalt palju aega, et sellesse veelgi süvitsi minna.
Kui mul poleks mu päevatööd, siis läheksin seda edasi õppima, kaevuksin veel sügavamale ja ehk rikastaks veelgi Eesti fotograafidest ülerahvastatud maastikku :) Hetkel lepin sellega, et pakun tuttavatele rõõmu natuke paremate piltide näol kui juhuslikud klõpsud külapeol.
Kas on ka kedagi, kelle edusammudele elad kaasa? Oled mônda tuttavat jooksu ja tervusliku eluviisiga nakatanud?
Ma ei tea, keda ma olen tervisliku eluviisiga nakatanud. Tõsi on see, et mitmed mu tuttavad ja sõbrannad on leidnud tee sporditegemise või aktiivse elustiilini, kuid ma pole uurinud, kui suur roll selles minul on.
Aga elan neile kõigile väga kaasa: Anni, Ave, Kati - suured aktivistid, jpt, kes aeg-ajalt sellele lainele hüppavad. Hoian neile alati pöialt ja loodan, et 80selt teeme 10 kildis võidu!
Lugesin, et sügisel lähed maratoni jooksma. Mis arvad, kuidas sul seal läheb? Viimasel ajal on hakanid tunduma, et vôistlused veavad sind alt-ööjooks ja nurmekivil ka rattasöit läks nurja veidi...
Ma usun matemaatikasse ja statistilisse tõenäosusesse. Ehk siis - kuna mul on läinud viimasel ajal võistlused nihu, siis suure tõenäosusega maratonil läheb korda. Tervis Plussis kuulutasin, et eesmärk on saada alla viie tunni, treener Meelis Minn seadis tärminiks 4:30. Kuigi ma ei uskunud tema seatud sihti, siis viimaste treeningute põhjal võib arvata, et pigem on tema eesmärk reaalsem.
Täpsustan vaid seda, et Nurmekivi oli vaid jooks - rattasõit oli pisut aeglane Paide triatlonil, aga otseselt nihu ei läinud seal midagi.
Minu jaoks pole oluline maratonil näidata super aega, vaid läbida see hea enesetundega.
Môni blogi näide?
Et mis mõttes? Mida ma loen?
Trenni omadest: Heidi Tarkpea, Kerttu Jukkum, Andres Keba, Gätly Valge, Tiina Kala, exploreandrun ja hästi paljud teised juhuslikud, mis ette satuvad. Mulle pakuvad pigem huvi algajate või harrastajate blogid. Tippsportlaste omad ei paku millegipärast suurt pinget :)
Kui sa poleks ajakirjanik, kes siis?
See on väga-väga raske küsimus, millele oskab vastust anda ehk Jumal.
Ma oleks peaaegu läinud õppima näitlemist. Minu jaoks toona teisi variante polnud. Võib-olla näitleja?
Ma olen loomult laisk inimene ja oleksin valinud midagi, kus ei peaks aastaid "paberi pärast" raskele õppimisele kulutama.
Kui ma poleks laisk, siis ehk oleksin praegu hoopis resident. Arstiteadus pakub mulle siiani tohutul kombel huvi, kuid mu tohutu kogus laiskust ei lase selles osas midagi muud ette võtta.
Kui saaksid olla üheöösuhtes möne tuntud Eesti mehega, kes see oleks? :P
See on väga hea küsimus :-D Ma ei tea, kas mul tasub siin riskida sattumisega piinlikkusse olukorda, aga oletame siis utoopiliselt (ps! ma ei poolda üheöösuhteid), et olen vaba ja vallaline, siis... kuna Malmsten on võetud, siis no vähemalt malbe naeratuse vahetaks temaga ikka :o)
Kuidas oma abikaasaga kohtusid ja tutvusid ning, mis sind temas vôlus?
Ma teadsin teda varasemalt, kuna ta oli meie kodumaakonna ajalehe fotograaf. Puutusime kokku 2004. aastal, kui nende ajaleht tegi minuga intervjuud. Ta on mulle öelnud, et ta mõtles siis: "Kus küll selliseid ilusaid tüdrukuid tehakse?" Ha-haa :-D Mulle jättis ta hoopis külma mulje, sest ta oli väga tõsine ja keelas mul pildistamise ajal rääkida :o))
Kaks aastat hiljem asusime koos lehes tööle. Mul on nõrkus pruunide silmade vastu ja eks need võlusid ka tema puhul. Lähemalt tundma õppides selgus, et ta oli väga hea kuulaja, tundeline, ei kartnud oma emotsioone väljendada, väga hooliv. See oli midagi väga erilist, võrreldes teiste meesterahvastega, keda teadsin.
Millised on sinu lemmikud ühised peretegemised?
Lihtsatest asjadest: hommikune ühine pudrusöömine, magamine.
Muidu sõidame väga palju mööda Eestimaad ringi ja mulle meeldib, et siis on pere koos. Ma olen väga suur kodulemb ja igatsen väikest jõnglast, kui pean temast liiga kaua eemal olema. Nii et mulle meeldib, kui kuhugi vaja sõita, oleme koos.
Ja muidugi mulle meeldib, kui oleme spordiüritustel kõik koos ja veel ideaalsem - ka võistleme koos!
Kas peagi on perre juurdekasvu oodata? :P
Ei, kindlasti mitte. Kui mu mõtted ei muutu, siis ei ole oodata ka mitte kunagi. Aga kuna ma ei tea, mis ma olen 10 aasta pärast, siis võin öelda vaid, et päris kindlasti viie lähima aasta jooksul sellist asja ei juhtu.
Kes sa enda arvates oled?
Inimene.
Su vastusest loen ma välja et pidasid küsimust negatiivsena mida see üldse polnud. Küsin siis põhjalikumalt, kes sa enda arvases oled, kas sa oled inimesena valmis, kas oled seal kus tahad olla, kas oled saavutanud oma unelmad..küsimus oli selles laadis mõeldud :)
Ei pidanud negatiivseks. Kitsas kysimus nõudis kitsast vastust. Ei, ma pole kindlasti inimesena valmis ega ka selline, kes ma oma ideaalis olla tahaks. Yhest kyljest rohkem saavutanu, haritum ja kaugele jõudnum. Teisalt tasakaalukam, tehnoloogiast vähem sõltuvam, positiivsem, enesekindlam jpm. Ma pole saavutanud suurt midagi, millest olen unistanud, aga ma unistangi alatasa utoopiliselt. Samas pole mus rahulolematust asjadega, mis mul juba on käes. Oskan neid kõrgelt hinnata, sest olen pidanud nende nimel vaeva ja ka valu kogema.
Kui nyyd Joe Black tuleks ja teataks, et mu aeg on otsas, siis peaksin nähtavasti sama kõne, mis tolle filmi peaosaline - kui vaatan tagasi elule, siis on see möödunud nagu silmapilk. Ehk siis palju on veel teha. Eelkõige õppida.
Kas oled tundnud sisemist vajadust olla juht ...meeldib sulle olla liider?näojooned viitavad heale juhile!
Jah, ma ei eitagi seda, et mulle meeldib juhtida. Esiteks - vaid nii saan olla kindel, et asjad saavad tehtud ja tehtud hästi. Olen väga kohusetundlik ja mu arust peaks see olema pigem juhi, seejärel alluvate omadus. Mingil hetkel see roll mu elus ette ka tuleb. Olgu selleks riigijuhiamet või aiamaal köögiviljade kasvatuse juhtimine. Suudan rõõmu tunda igast ametist, mille valin.
Mis on elu eesmärk?
Ma ise arvan, et järjepidevalt õppida ja areneda. Ainult nii saame tagada selle, et Maa oleks jätkusuutlik ja tulevastel põlvedel koht, kus elada. Ma ise olen võtnud Piiblit kui metafooride kogumik. Eluraskuste eesmärk on meid panna neist õppima ja saama targemaks. Võime ehk mõelda ka oma elu peale, et kui puutume kokku mingi ärritajaga, siis olete ehk isegi täheldanud, et sama muster jääb korduma. Naised, kes järjepanu satuvad kehvade meeste kõrvale või mehed, kes vahetavad naisi, aga nad kõik näägutavad. Inimene, kes vahetab tööd, sest ülemus on halb, kuid ikka satub halva ülemuse otsa.
Minu jaoks on need elu väiksemad ja mõned suuremad õppetunnid, mille eest ei saa põgeneda, neid peita, eirata, enne, kui oleme need lahendanud. Kui tegeleme tõsisema mõttetöö ja andestamisega, siis lahenevad need olukorrad iseenesest. Tihti pole need nii lihtsad küsimused, et halb mees on seotud vaid vastumeelsusega teatud iseloomuomaduse vastu, vaid hoopis nii kaugele välja, et lapsepõlves on saadud trauma oma isalt või negatiivne suhtumine emalt, mis saadab inimest kogu elu.
Seega on elus paremaks tulevikuks ja nn taevasse jõudmiseks tee läbi õppimise. Kui me ei õpi, siis tuleb meile ette veel raskemaid ja veel halvemaid õppetunde, mis lõpuks virutabki meile näkku, et "saa aru, lahenda ja liigu edasi", ehk siis Piibli mõistes tee põrgu.
Minu jaoks on Jumalasse uskumine, uskumine armastusse, andestamisse, vigadest õppimisse ja arenemisse. Arenemine ja õppimine peaksid minu jaoks olema seega elu põhieesmärgiks.
Tead midagi poisist, kelle nimi on Elari Kõivik? Avastasin tema blogi juhuslikult. Kaotas 60 kg. Väga hea lugemine. Kuidas suhtud üldse sellesse, et inimesed on tänapäeval ülekaalulised? Just nagu noored inimesed.
Olen lugenud paaril korral ta blogi ja tema saavutus on ühest küljest uskumatu (sest nii suur kaalulangetus on tihti omane pigem kuskil täiskasvanueas targemaks saanutele ja pigem naisterahvastele) ja teisalt imetlusväärne. Hoian ta tegemistel silma peal ja ehk kunagi tasub meil ta ka ajakirjas eeskujuks tuua :)
Noorte ja laste ülekaalulisusesse suhtun ma paljuski kurbusega. See ei ole laste süü, vaid vanemate oma, kes pole kasvatanud lastesse sisse normaalset toitumist ja piisavat liikumist. On kahetsusväärne, mida lapsevanemad oma, ka PAARIKUUSTELE IMIKUTELE, sisse söödavad ja endaga teha lasevad (passida arvuti taga ja lasta võõranduda päriselust). Aga teisalt ma lohutan sellega, et rahvastik suureneb tohutu kiirusega ja nii julm kui see ka pole - rumalaid inimesi, kes oma lollusest hukka saavad, on meile vaja, sest muidu planeedil Maa kõigi jaoks ruumi ei jagu. Paraku aga mõjutab inimeste rumalus tihti ka teisi ja see pole aktsepteeritav.
Mina annan oma panuse, et kasvatan terve ja aktiivse lapse ega saa mõista hukka neid, kes seda ei tee. Sest paratamatult surub ka äritegevus rämpseluviisi inimestele peale. Täna nt käisin lapsega väljas söömas ja ainuke asi, mida ma talle osta sain oli lastemenüüst friikartulid viineritega (ei, neil polnud ei putru, ei püreesuppi ega muud tervislikku). Seega oleks võimalus oma panus laste tervislikkusesse anda teistelgi.
Millised on olnud raskeimad hetked elus?
Ma võiksin neist kirjutama jäädagi, sest viimased 3 aastat on mu elus olnud äärmiselt rasked. Eredamalt on siiani meeles periood 2011. aasta jaanuari lõpust aprilli alguseni, mil mul raseduse tõttu iiveldas väga tõsiselt 24/7. Ärkasin öösel iiveldusega, käisin oksendamas, hommikul iiveldas, päeva peale läks veel hullemaks ja nuttes vedasin kuidagi 19ni välja, et taas magama minna. Kaotasin tol perioodil rõõmud kõigest ja kõigist ega tahtnud rohkem hommikul üles tõusta, sest ei näinud sellistel päevadel enam mõtet. Tol hetkel mõistsin, et isegi armastusest on tähtsam omada head tervist. Kui on tervis, siis võid kõike saavutada - hea töökoha, raha, leida armastuse, luua pere, käia reisimas. Kui hommikul ei suuda voodist tõusta ja ringi liikuda, siis pole suurt millelgi mõtet. Ju oli mul seda vaja, et väärtustada paljusid asju. Eelkõige seda, et kui ma suudan tunda end hästi, siis on see TOHUTU kingitus.
Paljud muud raskused on seotud lapsega, sest ma pole väga lapseinimene ja seetõttu on mul olnud raskuseid oma keevalist loomust alla suruda.
Ja rääkimata sellest, et aasta jooksul on kaotatud palju väärtuslikke inimesi ja seda ka liiga traagiliselt. Puhake rahus Aleksander ja kaks Lembitut.
Kas vahetaksid praeguse mehe noorema vastu?
Selleks, et meest "vahetada", selleks peaks põhjus ka olema, või mis? :) Et lihtsalt vahetada selleks, et oleks uuem või noorem või rikkam, sel nagu väga pointi pole.
Ma ei poolda armastuseta koos olemist. Lapsed pole mingiks põhjuseks, et vägisi suhet koos hoida. Kui armastust pole ja armuksin uuesti, siis jah - tuleks "meestevahetus". Aga seda, kas see oleks noorem või vanem, seda on ju võimatu öelda. Ma pole kunagi armunud vanuse, rahakoti, välimuse või rahvuse baasil. Aga ma olen olnud armunud endast noorematesse ja endast tüki maad vanematesse. Minu jaoks on oluline see, et mees saaks endaga hakkama. Kui noorem teeb tööd ja suudab enda toidulaua ära katta, siis pole mingit probleemi. Kedagi üleval pidada ma aga ei viitsiks :)
Kas olete sõprade peale kergelt kade?
Mul üldiselt pole selleks väga põhjust olnud. Sõprade puhul tekib pigem heameel nende edu pärast. Samas võivad sõprade kordaminekud tekitada kurbust, et miks minul ei lähe nii hästi ja miks ma ei võiks sama teha. Selline võrdlemine on väga-väga halb, aga inimloomusele omane.
Kadedust olen tundnud pigem võõraste pärast. Aga see ei tekita sellist negatiivsust, et siis on vaja kohe maha teha (mis on eestlastele üldiselt väga omane), vaid taas - miks küll mina ei saa??
Igaühel on oma taak kanda. Ükskõik, kui ideaalne nende elu ka ei paistaks. Aga päris ausalt - ma ei vahetaks mitte ühegi sõbraga ühtegi ametit, omadust ega asja ära, sest ma olen enda eluga päris rahul :)
Mida pead enda juures kõige ilusamaks omaduseks ?
Ilusat ei oska välja tuua, aga head omadused. Ma arvan, et üks peamine on ausus. Olen aus üleüldiselt elus (ei võta töölt pastakatki küsimata, ei võta õunu, kui puu kasvab kellegi teise aias jne), kuid ka oma arvamustes. Seetõttu pole mul paraku ka väga palju sõpru :o) Kuigi me ideaalis väidame, et meile meeldib ausus, siis tegelikult enamik seda välja ei kannata. Kuid muidugi - mul on liiga suur suu ja alati ei maksa ka häbitult otsekohene olla.
Ja teine hea omadus on võimekus säilitada rahu paanikaolukordades. Nt olen ma suutnud ainukese ratsionaalsusesse jäänud inimesena kustutada kodus kontrolli alt väljunud põlengu, siduda rõvedaid haavu jne. Ja ometi samal ajal ma lähen püstipööraseks, kui keegi mind keset ööd üles ajab...
Kuidas Sa nii palju asju teha suudad, jõuad?
Ma teen tegelikult häbitult vähe ja molutan häbitult palju aega internetis. Mul on küll alati mingi eesmärk - blogimine, siin küsimustele vastamine, fototutorialide vaatamine, sõpradega ühenduse hoidmine, aga tegelikult on need niivõrd ebaolulised perega aja veetmise või kodutööde kõrval.
Aga kui ma sellest hoolimata saan tööd tehtud, siis selle eest võib vist tänud öelda abikaasale. Kui ma lähen tööle Tallinna, kirjutan arvutis, lähen jooksma, teen pilte vms, siis valvab tema last. Kuna ta on lapsehoolduspuhkusel, siis on see tal isegi natuke kohustuseks, kuid seetõttu saan ma ka omi asju ajada.
Võibolla veidi üldisem küsimus, mitte niivõrd personaalne, ent siiski. Kas ajakirjanikutööga on võimalik normaalselt ära elada? Kui palju tunde sa päevast reaalselt tööga tegeled(arvestamata siia sisse a la autosõitu kuhugi jne) ? Mitu artiklit kuus üllitad, mida veel teed?
Raske küsimus. Üldiselt vastates, oleneb, kus sa töötad! Ja tahad või mitte - kas oled meesajakirjanik või naisajakirjanik. Kas oled nime teinud või mitte. Oskad palka küsida või mitte.
Seda ma ei pea varjama, et oma täiskohapalgaga ma ära ei ela. Aga seetõttu, et see on hetkel meie pere ainus palk (abikaasa on lapsega kodus, sest me ei taha pisikest veel lasteaeda panna). St pean sellega katma majalaenu, autoliisingu, toiduarved, autokütuse, mobiiliarved, elektri (talvekuudel 200 euri).
Selleks, et kõigega välja tulla, teen ma võimalikult palju lisatöid. Kui olla väga usin kirjutaja ja sinu töödest ka huvitutakse, siis jah - on võimalik normaalselt ära elada küll. See siis eeldaks küll seda, et töötad kuskil suuremas firmas, kus on rohkelt sõsarväljaandeid, kuhu saad end pakkuda. Sest üldiselt konkurentidele kirjutamist ei soosita. Kui oled freelance, siis võid muidugi teha, kuhu tahad, aga see nõuab rohkem jamamist. Ise maksad oma makse, ise pead end väljaannetele maha müüma ja välja pakkuma jne.
Kui ma olen nt Tallinnas töötav ajakirjanik ja sõidan lugu tegema Tartusse, siis see võtab tegelikult terve tööpäeva ja autosõit kuulub ka sinna sisse.
Mina elan väljaspool Tallinna ja see on muidugi jah minu probleem, kui Tallinna intervjuuks pean sõidule kulutama tööpäevast ca 4 tundi.
Ma ei ole oma töötunde kokku lugenud. Nagu just ühe arhitektiga rääkisime, siis loomingulisel tööl tuleb võtta viimast, kui nn hitt on peal. Kui ikka pool tundi proovin mingit geniaalset pealkirja mõelda ja mitte midagi ei tule, siis ilmselt tuleks minna natuke nurga taha rohima ja pärast tagasi tulla. Olen teinud mõnel päeval hommikust poole üheni praktiliselt non-stop töid, seevastu järgmisel päeval ehk vaid paar tundi.
Võib võtta ette Tervis Plussi ja lugeda kokku, mitu lehekülge seal mul kaetud on. Ainsana pole mul nime all spetsialistide "Küsimus-vastus"-rubriigil. See on minu kuumaht Tervis Plussis.
Teen lisatöid ajalehele Aja Leht - köögi rubriik, vabal teemal suur lugu ja veel paar pisiasja.
Sel kuul olen lisaks teinud palju fotosid. Tootefotod Tervis Plussi ja mitmeid portreid, ka pulma.
Paar korda olen käinud fotopangale modelliks.
Lisaks kirjutan (see küll tasuta) inglise keeles üldiselt oma elust Läänemere riikide blogis newswave.eu.
Lisaks mitmed juhuotsad siin-seal, millest ikka kinni haaran. Põnevatel pakkumistel ei saa lasta mööda joosta :)
