Jooksmine vs depressioon, Washington Posti ajakirjanik pihib

Kuna juulis puutus me perekond lähedalt kokku depressiooni hävitava jõuga, siis kaevusin sellesse haigusesse sügavamalt. Uurisin küllalt palju materjale ja kogusin infot, kas välismaailmas on korraldatud ka teavitusjookse depressiooni nimel.

Üsna varsti sattusin otsa Washington Postis ilmunud loole, kus ajakirjanik Daniele Weiss kirjeldas pikalt ja põhjalikult oma terve elu kestnud heitlust depressiooniga. Võtsin temaga ühendust ja pärast väikest arutelu selle haiguse teemal kujunes sellest idee... Intervjuu temaga ilmus ajalehes Aja Leht (www.aleht.ee) septembrinumbris. Kuna oktoobrinumber on sel nädalal välja tulemas, siis toon toimetamata teksti allpool ka teieni.

Ajakirjanik Daniele Weiss kirjutas  2009. aastal Ameerika ajalehes Washington Post oma eluaegsest heitlusest depressiooniga, mis algas juba varases lapsepõlves. Aja Leht võttis naisega taas ühendust ja uuris, kas ta oleks nõus jagama oma lugu ja kogemust ka Eesti lugejatega. „Mul on suur au seda teha,“ vastas ta koheselt.

Oma loos kirjutasid, kuidas sa ei suutnud öösiti magada ja nutsid päevade kaupa juba kuueaastaselt. Oli see su tavapärane lapsepõlve konditsioon?

See polnud konstantselt nii. Kuid mu depressioon tuli ja läks kogu lapsepõlve. Kui tuli, siis kestis nädalaid ja kuid ning ma ei saanud aru, miks ma ei tunne end hästi. Ma mäletan tunnet „väga kurb“ juba kolmandast-neljandast eluaastast. Ma olin melanhoolne ja häbelik laps, ei naeratanud eriti. Kuueaastaselt läks asi tõeliselt halvaks. Ma nutsin pidevalt, mul oli raskuseid söömise ja magamisega.

Võimalik, et see algas koolist, kui ma pidin pikad koolipäevad emast eemal viibima. Mäletan, et olin hirmul, et temaga juhtub midagi halba ja ma pidin teda kaitsma, kuid ei saanud seda temast eemal teha.

Ma arvan, et ta võis isegi olla depressiivne, kuigi ta seda ei tunnistanud. Olles nii noor ja temale nii lähedal, siis ma õppisin tema käitumist peegeldama ja võisin niiviisi ka depressiivsed tujud üle võtta. See on kindlaks tehtud, et depressiivne käitumine on edasi päritav.

Kirjelda oma tüüpilist päeva. Oli sul siiski ka õnnelike hetki?

Tavaline päev varieerus paljuski. Kui ma püsisin kodus, siis oli kõik korras ja ma olin rahulik. Veetsin enamiku ajast oma toas uneledes. Mäletan õnnelikke hetki, kui ma mängisin oma vennaga või käisime rannas ujumas, mängimas. Arvan, et olin õnnelikum suviti, sest olin siis aktiivsem ja kodus oli vähem stressi.

Kuid kooli minek oli ülimalt hirmutav, lausa kohutav, kuigi õpetajad ja kaasõpilased olid toredad ja ma ise hea õpilane. Ma lihtsalt ei tahtnud kodust ja emast lahkuda. Hommikud olid eriti halvad. Kartsin bussisõitu kooli, hoone lõhnu, teiste laste hääli. Mul tekkisid paanikahood, kui midagi läks valesti. Näiteks unustasin lõunasöögi koju, asetasin mõne kooliasja valesti või eksisin oma kodutöös. Ma nutsin siis kontrollimatult kuni suutsin vaevu hingata, kuid õpetajad ei suutnud mind rahustada. See kestis terve päeva. Isegi kui midagi ei juhtunud, nutsin ma põhjuseta ja haigestusin.

Suviti võisin kodus olla ja need probleemid puudusid. Kuigi ma polnud tõeliselt õnnelik, olin vähemalt rahulik.

Olin alati erilise tundlikkusega, näiteks valjude helide suhtes. Mulle ei meeldinud rääkida ja ma vihastusin, kui keegi ütles mu nime välja. Mu pere kutsus mind crabbyks (nähvits – P.E.), kuid ma olin sellest midagi enamat. Ma ei kannatanud ennast välja ja isegi mu nime kõla muutis mind vihaseks.

Kas su lähedased proovisid sind kuidagi aidata?
Ma arvan, et nad ei teadnud, kui halvasti ma end tundsin ja olles nii väike, ma ei osanud neile seda öelda ega teadnud isegi, et see, mida ma tundsin, polnud see, mida kõik tunnevad.

Kirjutasid, et hakkasid oma enesetappu planeerima. Kuidas asjad nii kaugele jõudsid?

Olin siis 16, mil ma hakkasin esmakordselt sellele mõtlema, et ma võiksin oma elu lõpetada. Ma ei mäleta, kuidas see algas, aga mäletan pikki perioode, mil ma ei suutnud rääkida rohkem kui mõned sõnad. Mu ema isegi karjus mu peale kord, et ma midagi ütleks.

Kõik tundus tõeliselt hirmutav. Midagi halba mu elus siiski ei toimunud. Elasin vaikses väikelinnas, koolis läks hästi seni kuni ma ei suutnud enam keskenduda.

Ma olin oma toas päevi, vältisin inimesi. Ma ei suutnud elada ja tundsin end abituna.

Ja siis su ema sekkus. Kuidas ta su seisundile jälile jõudis?

Ma ei mäleta, mis täpselt juhtus, kuid ta küsis mult pidevalt, mis on lahti ja ma vastasin, et ta ei mõistaks nagunii. Lõpuks ma siiski ütlesin talle, et ma ei arva, et olen väärt elamist, et ma olen väärtusetu ja olen mõelnud enda tapmisest.

Kuidas edasine ravi kulges?
Mind ei pandud koheselt tablettide peale. Rääkisin esmalt lastepsühholoogiga, mis ei tundunud kuhugi viivat. Ta soovitas proovida ravimeid. Mind saadeti psühhiaatrile, kes kirjutas välja tritsüklilised antidepressandid, mis toona oli tavapärane depressiooniravim. See oli vaid üks tablett ja ma võtsin seda umbes kuus kuud.

Tablett parandas küll mu meeleolu, kuid häiris kõvasti mu seedesüsteemi ja varjutas mu otsustusvõimet. Ma käitusin hulljulgelt, pannes oma elu ohtu. Mul oli endiselt surmasoov ja nüüdsest energiat, et selle nimel tegutseda.

Oma ema ja pere muretsemise tõttu loobusin ravimist ja arstil käimisest, sest me arvasime, et nad ei suuda aidata.

Sinu elupäästjaks osutusid pikad jalutuskäigud. Oli tablettidel siiski mingi roll, et suutsid need käigud üleüldse ette võtta?

Käisin 16-aastaselt oma esimesel tõeliselt pikal jalutusel. Olin ilma ravimita mitmeid kuid, ent olin ravi ajal aktiivsem, mistõttu võis sel olla mingi efekt.

Vihkasin ennast endiselt, ihkasin pääseda iseendast ja elust. Tundsin kihku midagi teha, kuid sel soovil polnud väljundit. Teadsin, et pean vältima mõtet iseenda tapmisest ja otsisin meeleheitlikult alternatiive.

See oli ilus suvepäev, kuid ma ei pannud seda esmalt tähele. Elasin lähedal asuva mäe jalamil ja miski sellest köitis mind. Ilma erilise põhjuseta hakkasin kõndima mööda teed mäe poole. Leidsin vana mulda, trammiteid ja otsustasin neid uurida.

Milline tähendus oli neil jalutustel? Olid need lohutavad või mis sõna neid paremini kirjeldaks?

Need olid rohkem kui lohutavad. Võin öelda, et kõndimine pani mind tundma elusana. See äratas mind üles ja tekitas õnnetunnet. Kui tulin tagasi sellelt jalutuskäigult mäkke, siis ma rääkisin emaga õhinal ja ta märkis, et ma isegi naeratasin. Kõndisin vist kaheksa tundi.

Oskan praegu öelda, et see pikk distants, kestvus, korduv liigutus ja ilus ümbrus avaldasid mu tujule tohutut mõju. Ma ei teadnud toona, mis selles töötas.

Mul oli sel suvel palju aega – käisin tundidepikkustel jalutuskäikudel ja avastasin mäge. Jooksin siis ka lühikesi distantse, mitte rohkem kui mõned miilid. Ma ei saanud aru, mis suhe oli treeningul ja mu tujudel, mistõttu ei jooksnud ma uuesti kuni alles aastaid hiljem.

Seejärel tuli ülikool, kus polnudki aega enam joosta. Kirjelda, millist mõju suutis depressioon siis avaldada.

Alguses olin ma elevil kooli minemisest. Kuid nii pea kui ma olin hõivatud koolitöödega, mu käitumine muutus. Ma teadsin toona, et kõndimine tekitas parema enesetunde, kuid ma teadnud, kuidas see mu ajukeemiat mõjutas. Samuti polnud ma piisavalt kaua jalutanud, et teada, kuidas regulaarsusel on tuntav mõju.

Ma õppisin rohkem, kõndisin vähem. Koolistressi, muutuvate aastaaegade, külmemate ilmade ja lühenevate päevade koosmõjul olin vähem aktiivsem ja mu tujud muutusid järjest negatiivsemaks. Mõne lühikese kuu jooksul olin taas tõsises depressioonis. Ma ei suutnud enam keskenduda ja mu hinded kannatasid, mis pani mind veel hullemini tundma.

Mu ema oli kolinud eemale ja mul polnud kodu, kuhu nädalavahetustel minna. Meeleolude halvenedes, läksin poiss-sõbrast lahku. Hakkasin veetma aega narkomaanide ja depressioonis inimestega, sest nemad  paistsid mind mõistvat. Seejärel hakkasin ka ise narkootikume tarbima.

Kuidas sa suutsid sellest madalpunktist välja rabeleda? Oli seal taas abi su emast?

Ma olin tõesti elu madalpunktis ja tundsin liialt häbi, et oma emaga rääkida. Ma ei tahtnud, et ta mind sellisena näeks. Ta pakkus abi ja kutsus mind enda juurde elama, kuid ma ei tahtnud olla koormaks. Enamjaolt ma vältisin teda.

Ma kukkusin koolist välja ja elasin rändurielu. Proovisin kuidagi end parandada. Elasin mõned nädalad isa keldris, kuid ei tahtnud olla talle ega ta uuele perele koormaks, mistõttu kolisin välja. Rändasin mõningat aega kodutuna ringi. Tegin peamiselt talutöid ja elasin mingi aja telgis. Proovisin püsida füüsilise töö abil aktiivsena ja elasin spartalikult väljas, mis paistis mind aitavat. Seejärel haigestusin kopsupõletikku ja pidin leidma elamiseks sooja koha.

Leidsin püsitöö ja elukoha koos poiss-sõbraga, kes jagas mu probleeme depressiooni ja narkootikumidega.

Ebatervislik suhe muutis asjad hullemaks ning mu alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamine jätkus. Mu psühhoos halvenes ja mu käitumine muutus vägivaldseks. Mul olid tihti suitsiidimõtted ja nüüd hakkasin nende suunas ka tegutsema. Samal ajal proovisin veel edasi liikuda. Mul polnud aega pikkade jalutuskäikude jaoks, kuid ma hakkasin uuesti jooksma. See aitas, kuid ei lahendanud probleeme, ja ma ei jooksnud piisavalt ja regulaarselt. Kui ma vaid oleksin teadnud, et see aitab, asjad võinuks minna teisiti.

Ometi suutsin ma tagasi ülikooli minna. Õppisin kehvasti, kuid suutsin end läbi vedada ja lõpetada. See võttis kaua aega, aga suutsin katkestada suhted toonase poiss-sõbraga. Leidsin töö, kuid jätsin depressiooni tähelepanuta, ja mu elustiil ning suhted inimestega jätkasid ebatervislikku ja ahistavat rada.

Järgneva kolme aasta jooksul väljus mu olemine kontrolli alt. Olin psühhoosist haige, ei suutnud suhelda, käitusin vägivaldselt. Siis tuli see hetk, mil mu ema ja uus poiss-sõber, tulevane abikaasa, suutsid mind aidata. Mulle kirjutati välja suured doosid antidepressante ja lisaks muud ravimid, et võidelda kõrvalnähtudega. Ma tundsin loiu ja emotsioonituna, suutsin vaevu mõelda ja mu käitumine taltus. Siiski nutsin kontrollimatult suure osa ajast.

Kuidas sa sellest seisundist väljusid?

Mu ema haigestus vähki ja ma hakkasin taas jooksma, et sellega toime tulla. Kui ta suri, siis jätkasin pikkade jalutuskäikudega. Kõndisin lõunapausidel tunnikese. Elasin pargi lähedal, kus oli jõgi ja selle ääres kulgev kruusatee. Seal sain kõndida tunde ohutult ja segamatult. Tundsin rahu ja paranemist. Alustasin taas jooksudega, lisaks kõndimisele, ja rohkem regulaarsemalt.

Kuidas sa lõpuks avastasid, et jooksmine tegelikult ravib sind?

Ma olin siis 32-aastane. Kui hakkasin regulaarselt jalutama ja jooksma, tundsin end kiiresti paremini. Hakkas koitma, et treeningutel on mõju mu meeleolule, mitte ravimil.

Vähendasin annuseid ja tundsin end ikka hästi. Siis võtsin veel vähem. Ikka tundsin hästi. Jätkasin jalutamiste ja jooksmistega. Uurisin järele ega suutnud uskuda tõestusmaterjale, mida ma leidsin. Regulaarsel, rangel treeningul, eriti jooksmisel, on tõestatud meeleolu tõstev mõju. Seistes silmitsi tõestusega, detailideni välja, kui palju jooksmist kui kaua omab efekti, hakkasin oma aktiivsustaset korrigeerima.

Rääkisin ka arstiga ja ta ütles, et ravimiannused, mis ma võtsin, ei suuda omada enam mingit mõju mu meeleolule, ja ma võisin neist loobuda. Ma loobusin, kuid jätkasin rohkem joostes, vähem jalutades. Mu meeleolu stabiliseerus viimaks ja ma ei tundnud enam mitte ainult hästi, vaid õnnelikuna.

Kui ma sain 37-aastaseks, alustasin pikamaajooksudega. Ma tunnen end praegu suurepäraselt! Mind hämmastab vaid fakt, et nähes mitmeid arste, siis mitte ükski neist ei toonud välja treeningut kui võimalikku lahendust.

Kui palju sa praegu jooksed?

Tavaliselt viis-kuus korda nädalas. Kuid ma tunnen hästi ka nelja treeningkorraga. Ma võin probleemideta mitu nädalat vahele jätta.

Kui kaugele ma jooksen, sõltub sellest, kas ma treenin võistluseks. Kui ma ei treeni, siis jooksen tunnikese enne tööd, nädalavahetustel pikemalt. Treeningperioodil jooksen rohkem miile ja rangemalt, kuid võin lisada ka mõne puhkepäeva.

Ma võin alustada jooksu ükskõik, millises tujus, kuid ma lõpetan alati paremas. Mõnikord tunnen end mõne asja pärast halvasti, kuid jooksma hakates tekib kohe parem tunne. Siis ma jõuan umbes neljanda miilini (ca 6,4 km – P.E.) või poole tunnini, ja mu mõtted muutuvad tõeliselt positiivseks. Mille pärast ma ka ei muretsenud, ei tundu siis enam probleem. Kõik jääb kaugele ja ma võin vaadata päevale rahu, lõõgastuse ja rõõmuga.

Kas su jaoks on oluline joosta ka suurüritustel koos massidega?

See on muutunud mu jaoks oluliseks, sest mulle meeldib jooksjate kogukond. Jooksjad kipuvad olema soojad, sõbralikud, rõõmsad inimesed ja nende toetus on olnud üüratu! Paljud pikamaajooksjad on kannatanud depressiooni, narkootikumide või alkoholiprobleemide all, ja nad võivad olla vägagi arusaajad.

Mulle meeldib võtta võistluseid kui eesmärke, kuid ma võin olla liiga haaratud võistlustel parema soorituse saavutamisest ja tunda halvasti, kui seda ei juhtu. Seega pean endale meelde tuletama, et ma jooksen vägagi teisel põhjusel ja need võistlused on vaid motiveerimiseks.

Mida on jooksmine sulle veel andnud?

Jooksmiste algusest peale olen ma taibanud, et see on aidanud nii paljudes asjades ja on raske kuskilt alustadagi sellele küsimusele vastamist.

Õnnetunne ja enesekindlus on tööl palju aidanud. Ma ei karda proovida uusi asju. Olen rohkem vastutulelik ja suudan lahendada probleeme. Ma ei karda seda, kes ma olen ja mida teised must mõtlevad. See on võimaldanud mul teisi aidata ja see on kõige parem!

Jooksmine aitab ka mõningate füüsiliste hädade puhul. Ma kannatasin migreeni all, kuid regulaarsete treeningutega on see nüüd kadunud. Ka seljavalud on kadunud. See muudab keha niivõrd tugevaks ja rohkem elastseks.

Ultrajooksja Scott Jurek ütles, et vastupidavusjooks paneb sind inimesi armastama ja see on nii tõsi!  See on pikamaajooksu puhul minu jaoks parim asi. See paneb mind tahtma maailma emmata. Jooksmine nagu hajutab udu ja sa hakkad nägema, mis on elus tõeliselt tähtis ja et ei pea väikeste asjade pärast pabistama. Et väärtustaksid asju, mis tõeliselt loevad, nagu tervis ja kallimad, või ilu päikeseloojangus. See paneb kõik muu võrratuna tunduma, näiteks söök maitseb paremini. Jooksmine julgustab enesedistsipliini ja tervislikke harjumusi, nagu korralik söömine ja piisav magamine. See paneb justkui nii keha, vaimu ja hinge tagasi tasakaalu.

Mida sa oskad omast kogemusest soovitada depressioonihaigetele või inimestele, kelle lähedane põeb depressiooni?

Kõige tähtsam asi on omada lootust. Haigusest on võimalik vabaneda isegi siis, kui see on kestnud terve elu. Sa võid murda põlvkondadevahelised ebaterve käitumise tsüklid või haiguse. Ma olen selle tõestus.

Kui keegi su lähedane põeb depressiooni, hoia tal pidevalt silma peal. Paku abi! Jätka abi pakkumist! Näita oma toetust.

Kui sa ise põed depressiooni, siis pöördu arsti poole. Ära välista tablette võimaliku ravina minu kogemuse põhjal, sest need aitavad paljusid inimesi. Kuid proovi trenni teha.

Konsulteeri arstiga enne treeningprogrammi ette võtmist ja ole kindel, et oled selleks valmis. Vaata, mis sobib sulle paremini. Jooksmine toimib väga hästi, kuid see pole ainus treening, mis aitab ja ära heitu, kui see ei sobi sulle. Paljud on mulle rääkinud, kuidas regulaarne rattasõit, sõudmine või ujumine on aidanud depressiooni vastu.

Uuringud on näidanud, et energiline aeroobne treening, näiteks jooksmine, korraga pool tundi kolm korda nädalas, mõjub meeleolule kiirelt ja kestvalt.

Proovi ka pikki jalutuskäike.

Hoia võimalusel positiivsete ja toetavate inimeste lähedusse. Kuula ülendavat muusikat treeningu ajal, ka see aitab! Loo endale turvavõrk tervislike tegevuste ja positiivsete inimestega, et kui sa tunned end ohtlikult halvasti, siis sa ei pea abi saamiseks kaugele sirutama.

www.aleht.ee

Aja Leht, september, autor Pamela Eesmaa

Septembri trennide statistika

September oli treeningute pikkuselt mahukaim kuu. Kokku treenisin 17 tundi, 10 minutit ja 31 sekundit.

Kilomeetreid kogunes 127, mis oli möödunud kuuga 34kildine kukkumine, aga augustis oli rattasõitude ülekaal lihtsalt tõsiselt suurem. Jooksin 91,16 km, rattaga sõitsin 12,5 km, fitness-kõndi tegin 20,11 km ja ujusin 2,85 km. Lisaks aeroobika 2 t ja 36 minutit.

Parim 10 km aeg tuli 58:47, hoolimata tuulest, padukast ja rebadele kukkuvatest pükstest. Möödunud kuu aeg paranes 53 sekundit. Sama treeningu sisse jääb parima 5 km aeg 28:39, mis jääb 7 sekundiga aeg parimale, juulikuisele, ajale. Eraldi 5 km rekordjooksu teha ei jõudnud ka sel kuul.

Kuu saavutus oli poolmaratoni esmakordne läbimine ja selleks kulus 2.28:12.

Jooksmiste keskmine pulss oli 175, mis on löögi võrra möödunud kuust madalam. Jooksmiste keskmine kiirus oli 6:25 min / km.

Olulisim tähelepanek pulssides oli see, et kui kuu alguses jooksin 10 km 61 minutiga ja selle keskmine pulss oli 179, siis kuu lõpus jooksin vaid 5 sekundit aeglasema aja keskmise pulsiga 167. On nüüd fitness-kõndidel, mis nende kahe vahel ette said võetud, tõesti nii suur mõju, ei tea. Aga kavatsen nendega jätkata ka edaspidi.

Parim keskmine pulss oli 161 pbm 6 km jooksul. Halvim oli sügisjooksul 10 km läbides ja see oli 190.

Selle sügise viimased porgandid said septembris maast võetud. Olid magusad!

Võin lugeda kuu igati õnnestunuks. Jooksmisi ei tulnud nii palju kui soovinuks, kuid olin teistel aladel küllaltki aktiivne ja minimaalselt kolm treeningkorda nädalas tuli ära. September oli edukas!

Fotod: Maribeli aeroobikapäev Paides

Eile väisasime Paide spordihallis toimunud Maribeli aeroobikapäeva. Kell 12 algas üritus Bodycombatiga. See oli päris mõnus treening, meenutas paljuski poksimist. Althaagid, vasakhaagid, küünarnukikad, jalalöögid jne. Võimalik, et jooksmised on hea võhma andnud, sest veremaitset ei tekkinud.

Pärast esimese trenni joogipausi olid mul juuksed läbimärjad, rääkimata ülejäänud kehast. Treener Neeme tegi korralikku tööd ja suutis entusiastlikumad kaasategijad rihmaks tõmmata.

Teiseks trenniks oli Zumba koos treener Luciaga. Tantsuline Zumba võttis tempot maha ja oli rohkem meelelahutuslikum. Kantri, samba, puusanõksud ja pepuväristamised - väga mõnus!

Kui Zumba sai läbi, siis oli plaan tegelikult päevale joon alla tõmmata. Tahtsin siiski oma vana lemmiku BodyJami ära proovida. Treener Karin oli tasemel nagu ikka ja pani oma palja ja lameda kõhuga pooled naised parema vormi poole õhkama. BodyJami kava ise oli seekord väga kerge ja isegi igav. Vanad kavad tundusid palju ägedamad.

Kuigi ma poole trenni ajal õhkasin kaaslasele, et äkki võiks ära minna, siis tema entusiastlikum pilk sundis ikka lõpuni vastu pidama. Säärelihased olid juba läbi ja viletsad kossid hakkasid väikse varba kontidele.

Ideaalis oleks võinud jälgida veel neljandana BodyAttacki trenni ja lihased läbi venitada Bodybalance'is, kuid väiksed mõnglid ootasid ja lisaks oli kõht juba metsikult tühi.

Kokku tantsisime, möllasime, vehkisime puhast aega ca 2h ja 40 min. Keskmine pulss 166. Ma pole niiiiii higine ikka.. vist kunagi olnud üheski treeningus. Juuksed olid otsteni läbimärjad ja särk oli samuti vettinud.

Täna: kaelalihased valusad, õlalihased, seljalihased, kõige hullemas seisus on säärelihased. Kõnnin ringi nagu puuhobune või reumatoidartriidihaige. Viimane haigus on muidugi ääretult tõsine ja raske seisund, kuid ma tunnen end täna tõsiselt kangena ja kujuta ettegi, et peaksin seda igapäevaselt taluma.

Ma tahaks massaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaažiiiiiiiiiiiiiiiiii.................

Ring on vorm - nüüdsest ka FaceBookis

Hei-hei, head lugejad ja kaasteelised. Tegin blogile kommuuni ka FaceBooki, kus saame arutada teemade üle ja võite asuda minuga ka otseühendusse.

Tule ja liitu siin.

Blogi jätkub mõistagi oma vanal heal kujul :)

Homme plaanin osaleda Paide spordihallis aeroobikapäeval (http://www.maribel.ee/). Võhm vist üle kahe trenni siiski välja ei kannata.

30 päeva toitumiskaval kokkuvõte

30 päeva Marek Kalmuse toitumiskaval magusast loobumise nimel on nüüd täis saanud. Milline nägi välja mu tavaline päev?

Hommikusöök.

Enamasti fitnesshelbed + piim + nt ploomid

Lõunasöök.

Näiteks ahjulõhe kartulite ja salatiga.

II lõuna.

Lahja kohupiim lusikatäie meega, tampisin ära mustikatega, peale lisasin ananassi, virsikuid, ploome jm.

Õhtusöök.

Salat (tomat + sibul + lõhe + päiksekuivatatud tomatid, kastmeks oliiviõli sidrunimahlaga).

Lõunasöögid varieerusid igapäevaselt. Sai proovitud püreesuppe, täidetud suvikõrvitsat jne. Teine lõunasöök oli enamjaolt üks ja sama - süümepiinatu magusalaks.

Patupäevi oli üksjagu. Ühel päeval lubasin tähistamise korras 2 hakklihapirukat ja ühe meekoogi. Teisel patupäeval lubasin lõunaks Kiievi kotletti rasvaste kastmetega. Kolmandal patupäeval sõin 2 sibulapiruka ruudukest ja ahjukoogi tüki jäätisega.

Plaaniväliselt lubasin lisaks ühel õhtul kolm küpsist, mis võttis nätaki ära võistluspingest tekkinud peavalu. Ja muidugi pidin ekstra eile sööma käputäie mandleid tiramisukoorikus, et tänaseks paisutada kaalunumber suuremaks.

Kaalu oli alustamisel 52,2 kg, täna 51,5. Tegelikult pole kaal toitumiskava juures üldse mingi teema. Mul ei ole vaja kaalu langetada. Kuid alles paar päeva tagasi nägin ära ka numbrid 50,9. See oli mu möödunud jooksuperioodi tavakaal.

Minu ainus mõte toitumiskavaks oli see, et ma vabaneksin maiustamise tühjast ringist.

Karl Fazeri veerandkilone šokolaad? Ühe õhtuga? Pole probleem! 2 Maxi Tuplat, lisaks küpsised ja pool pakki Tõmmu komme? Nagu naksti!

Aga mida sina, keha, sellest saad? Kui räägime naudingust, siis on see puhtalt aju või emotsioonide kasu. Keha sellest ei saa midagi. Kuigi võiks ju filosofeerida, et kui maiustamine pakub naudingut, siis on ka kehal hea.

Teine probleem selle juures on eeskuju järeltulevale põlvele. Kuidas ma saaks aasta-kahe pärast öelda oma tütrele, et ei söö komme, need ei ole sulle head, kui ma ise samal ajal eeskujulikult, põsed šoksi täis, matsutan?

Ja kolmandaks tõi Marek ise ka välja, et kõhunääre sellise pika peo peale veel pikemat samba karnevali ei pea.

Uue toitumisega ma vähemalt tean, et iga suutäis, mille ma võtan, on kehale kasulik ja hea, sisaldab väärtuslikke toitaineid.

Ma ei ole enda meelest visuaalselt eriti muutunud, kuid ma tunnen end kogu aeg... hästi! Ma tunnen end oma nahas hästi. Nende kolme küpsise ja tiramisu kommide pärast tunnen siiani süümekaid. Ühegi kalaampsu või kohupiima-marjapommi pärast aga mitte kunagi.

Kui alles paar kilo tagasi tundsin end ebamugavalt ja üsna tavaline oli üleõgimisest elevandipoega ootava raseda tunne, siis ülesöömist pole praegu kordagi ette tulnud.

Kõik on kaalutletud, täpne ja korrektne.

Nüüd jääb veel küsimus - kas ja kuidas edasi?

Kindel on see, et hommiku-lõunamenüü jääb üsnagi samaks. Ja tegelikult oli ta samasugune ka enne. Ainult kaks mööndust - enne ei söönud pudru kõrvale mune ja lõunasöök sisaldas alati süsivesikuid kartuli, tatra, riisi vm näol.

Ka õhtusöök oli mul eelnevaga sarnane. Ainus probleem on see, kas ma suudan selle teise lõunasöögi hoida tervislikuna... või saab jagu see kurat õla peal, kes käsib kapi kallale šokolaadi pistma minna. No ma annan oma võimaliku hea, et suudan samas vaimus jätkata.

Selles osas tuleb siiski muudatusi teha, et võistluseelne söömine või päev nõuavad rohkem süsivesikuid. Raskeimad jooksud-võistlused ilma korraliku süsikupommita on tekitanud esmakordselt mulle seina ette. Enne triatloni sõin hunniku banaane ja seinast pole haisugi. Seega proovin jätkata sama liini.

Kokkuvõttes.

Toitumiskava ei ole vaja ainult kaalulangetamiseks. Seda on vaja distsipliiniks toituda võimalikult tervislikult ja anda oma kehale võimalikult head kütust, et su masin suudaks võimalikult kaua ja kaugele vurada.

Toitumiskava ei tähenda nälgimist või dieeti, vaid korrapärast menüüd.

Tahaks kiita kõiki neid treenereid, kes pakuvad inimestele imelist võimalust saavutada oma keha üle kontroll. Tänan omalt poolt ka Marek Kalmust, kes tegelikult väikese tasu eest andis garantiikirja kogu eluks, mille järgimisel annan väga suure panuse selleks, et olla terve.

Raha on väike hind, mida parema tervise eest maksta.

Fotod-muljed: Türi-Paide sügistriatlon

Täna osalesin siis teist korda oma elus triatlonil. Endiselt pole ma harjutanud vahetusalasid ja läksin siis jälle puusalt laskma.

Distantsid: 300 m ujumist Türi ujulas + 12,5 km jalgrattasõitu + 2 km jooksu.

Ujumine toimus vahetustega, sest bassein suuri masse ju ei mahuta. Asusin siis oma konna viskama neljanda naisterahvana. Pistsin väga hoolsalt punuma ja tempo oli isegi konna kohta pisut kõrge.

Minu aega võtnud ujumistreener jälgis, et kui mu jalad teeksid samasugust tööd (ma tean, et mul üks jalg teeb üht asja ja teine teist), siis ma oleksin tunduvalt kiirem. Ometi polegi mul mingit tehnikat, vaid ujun nii, nagu kõige mugavam on.

300 meetrit pistsin lõpuks kotti 8 mindi ja 19 sekiga. Mõnele kroolijale jäin sellega vaid minuti jagu alla. Ühte daami suutsin ka 3,5 minutiga edestada.

Seejärel oli üsna pikk vahe riietevahetuseks ja laadisin end kolme banaani ja spordijoogiga.

Peatselt lasti siis vastavalt ujumistulemustele ratturid rajale. Kuigi mul oli esimese mehega vahe 5 minti, siis tundus, et kõik läksid üsna järgemööda rajale.

Hakkasin siis aga hagu andma, kuid ka minutine vahe andis teistele võimaluse päris kaugele eest ära minna. Vaatasin pidevalt taha, kas suudan oma eelviimast kohta hoida ja päris pikalt tundus, et suudan küll.

Kirna mäel ütles mu "mänedžer", et olen ühele aeglasemale mehele järele jõudmas. Tallasin aga veel vängemalt edasi ja Kirna mäest alla tulles panin jalad tööle nagu veskitiivad marutormis. Veidi aja pärast suutsin onkli kinni püüda, kes jäi siiski takjana mulle kannule püsima.

Ja nagu komeet, ilmus ka kõige viimane naine ca pool km enne lõppu välja, sõitis veidi tuules ja enne vahetusala pani edukalt mööda.

Vähemalt seekord teadsin, mida vahetusalas oodata - jalad olid all nagu keeduspagetid ja üritasin nendega jooksmise moodi liigutust teha.

Oh õnne - üks kutt pani nurga taha, teine pani nurga taha ja mina kolmandana neile järele, kuid viimasena minnes kuulsin, et kõik lähevad valesti. Pöördusin tagasi ja küsisin, kuhu poole siis minema peaks. Sain suuna kätte ja selle peale hoogu sees omanud eelnevalt eeslipanud valestiminejad, panid must ludinal mööda. 

Jooksin ca 200 meetrit, kui ees spurtinud poiss jäi järsku seisma, hingeldas, proovis edasi minna ning seejärel sattus paanikahoogu. Ta ei suutnud kuidagi hingata ja nuttis samal ajal kuidagit moodi. Läksin siis tema juurde tagasi. Käskisin seista, lasime pea alaspidi, hingasime sügavalt, ta tahtis edasi minna, aga soovitasin, et no kõnnime koos, rahu - aega on. Natuke aega ta veel rahunes, aga siis pani sellise turboga edasi, et ma jäin vaid vaatama pika näoga nagu hobune, et kuhu see ratsanik siis nüüd tormas? Mis seals' ikka. Läksin oma spagettidel põrkudes edasi, vaikselt, aegamisi.

Kaks kilomeetrit oli täiesti mõnusalt lühike distants jooksmiseks ning eriti kena lõpp oli staadionil. Finišis suruti pihku JUUST ja mõnus külm vesi.

"No, kuidas oli Pamela? Mis oli kõige raskem?" küsis Silvi.

"Eks ikka ratta seljast maha ja jooksma hakkamine." Silvi, kes põrutas kaasa naiskondlikus arvestused ja oli varem lõpetanud, teadis hüüda, et no nüüd on ju ometi hea olla. "Ää... mitte veel," vastasin hingeldades.

Ja jälle - viimane, hapupiimane! Aga 16-34-aastaste naiste seas pronksmedali omanik. Vähemalt seegi hea! Nii tore oli seista esimest korda sporditemaatikaga poodiumil (mis siis, et patuga pooleks).

Ujumine 8:19, rattasõit 35:03, jooks 12:09.

Suured tänud korraldajatele ilusa ja toreda ürituse korraldamise eest! Ka 39 inimest on väärt pingutamist, nähes kui palju rõõmsaid nägusid võistluse lõpuks vastu vaatas!

Homme Türi-Paide basseinitriatlonile!

Olen homme taas platsis.

Fitness-kõndimine, uus ja põnev avastus

Power walking, fitness walking, health walking - heal lapsel mitu nime. Fitness-kõnd pole väga populaarne treening, samas pole see ka päris kiirkäimine. Viimane on spordiala, mis on esindatud ka olümpial, oma kindla tehnika ja reeglitega. Naiste parim 20 km kiirkäimise aeg on 1.25:02 (käesoleva aasta olümpiamängudel), meestel 1.17:16. 50 km kiirkäimises võistlevad olümpiamängudel ainult mehed. Eks seda ala kritiseeritakse omajagu, sest see puusavänderdus on ju küllalt naljakas, lisaks on tegemist ju... kõndimisega!

Fitness-kõndi võib aga igaüks harrastada. Sel on mitmeid vooruseid - erinevalt jooksmisest ei koorma sa niivõrd liigeseid, see haarab jooksmisest rohkem lihaseid, see ei koorma üleüldse nii palju kui jooksmine, mida algajad hirmsasti soovivad teha, olenemata füüsilisest (mitte) valmisolekust. Aga mis minu jaoks veel parem - see on väga efektiivne võrreldes tavapärase kiirema jalutuskäiguga.

Mida soovitatakse fitness-kõnnil?
1. Hoia korralikku rühi - kõnni sirgelt, vaata ette, lõug paralleelselt maaga, mitte rinnal.
2. Hoia rind ees ja õlad lõdvestunult.
3. Hoia käsi küünarvartest kõverdatuna, veidi vähem kui 90kraadise nurga all. Käsi liiguta sirgelt ette ja taha, mitte kõhul vaheliti. Ära tõsta küünarnukke rinnakuluudest kõrgemale. Liiguta käsi kiiremini ja jalad tulevad ise järele.
4. Hoia kõhu- ja tuharalihased pinges, vaagnaluu kergelt ettepoole kallutatuna.
5. Kujuta ette, et kõnnid mööda sirget joont. Ära pikenda oma samme - võta lühemaid ja kiiremaid samme.
6. Tõuka kohalt päkkade abil, keskendu kandadele maandumisele.
7. Hinga rahulikult, sügavalt, aga rütmis. Kui sa fitness-kõnni peale hingeldama ei hakka, ju on tempo aeglane ;)

Mina tegin täna oma esimese fitness-kõnni. Arvasin, et 10 km läbimiseks kulub 1.45, aga oh üllatus - läks 1.22. Seega võib fitness-kõnniga olla tegelikult päris kiire ja avastada lihaseid, mis jooksmiste ajal pole kunagi endast märku andnud (mina tundsin täna esmakordselt päkatööd).

Teen plaani, kuigi plaanid pole mu sõbrad - edaspidi nädalas 2 jooksu + 2 fitness-kõndi, senise kolme jooksu asemel.