Mu kodulehekülg on avatud!

www.pamela.ee - on nüüd lõpuks ametlikult avatud! 1,5 aastat on see mul tiksunud ja vaikselt oodanud, kuid mõtlesin, et tühja kah - teeme päris ametlikult avalikuks.

Sinna väljastan siiski esialgu vaid pilte, mitte trennimuljeid.

Olen kuskil pöördelisel momendil ja tundub, et mingid muutused on ees. Kui kellelgi on põnevaid väljakutseid või tööpakkumisi, siis ma kuulaks huviga! Info ei jookse ju kunagi mööda külge maha :)
pamela@pamela.ee - on avatud põnevatele kirjadele!

Minu aasta spordi kokkuvõte

Sel aastal liikusin 1192 kilomeetrit ehk siis Rakverest Poola linnakesse nimega Słupsk. See jääb siiski paraku 26 kilomeetriga mullusele alla. Arvestades pausi töökohavahetusest ja rekordilistest haigestumistest, siis siis pole isegi väga paha.

Konkreetselt jooksukilomeetreid tuli siiski rohkem - 968, mullu 907 kilomeetrit.
Kokku olin rajal 136 tundi ja 36 minutit. Kuigi kilometraaž polnud mullusest väga palju väiksem, siis ajaliselt tegin vähem trenni. Seega - olin tänavu kiirem! Lausa 27 tunni võrra kiirem.

Selle aasta parim 5 kilomeetri aeg: 24.29. Parandus möödunud aastaga võrreldes - 2.28.
1 kilomeetri parimaks ajaks sain 4.30.
10 km - 51.41.
15 km - 1:23.22
Lõpuks ometi sain ka poolmaratoni alla kahe tunni - 1:58.45.
Plankisin rekordaja - 10.02!
Parim võistlus - Paide-Türi rahvajooks. 6,46 km - 31.39, km tempoga 4.54 min.

Selle aastaga põletasin trennides 85016 kCal ehk 314 Magnumi jäätist!

Aasta lõpp on ära vajunud, kuid tuleb lugeda tehtud trenne, mitte tegemata. Seega patsutaks end siiski õlale, et hoolimata haigustest ja paljudest muudest raskustest, olen suutnud vastu pidada ja teha väga palju trenni.

Kui jääb aega üle, siis prooviks kokku panna ka oma aasta üleüldised tähtsündmused.

JÄLLE need haigused!!

Olen veel elus! See-eest terve mitte.
Praegu seis päris kehvaks läinud. Ma juba lonkan aasta otsa kahte jalga, iga kahe kuu tagant haige. Paraku on töö- ja elukohavahetusega veel hullemaks läinud ja olen nüüd olnud praktiliselt iga paari nädala tagant haige olnud. Nagu ka praegu.

Mõni nädal tagasi tabas ootamatu oksetuur - seoses vale toitumisega. Siis võtsin väga kergelt ja otsustasin lisaks veel ühe jooksuvaba nädala võtta.
Nüüd sain esimese katsetuse esmaspäeval teha ja pljauhti! taas haige. Paraku on need haigestumised olnud nii, et enesetunne on küll päris kehv, nina täiesti paks ja läbimatu, kurk kergelt valus, kuid palavikku pole.
3,5 kuu jooksul on mul selliseid sutsakaid olnud 3-4. Kestavad nädal-kaks.

Teooriaid on mul palju. Tavainimese jaoks loogilisim - laps hakkas käima novembrist lasteaias ja tassib mulle kraami seedimiseks koju. Siiski olin ma juba 1-2 korda haige ka enne novembrit.

Teine variant - olen kogu aeg olnud metsas isolatsioonis (siiski käisin Tallinnas u kord nädalas + muud pisikohtumised), kuid nüüd olen E-R kontoris 9st 17ni. Palju erinevaid inimesi, stress, uue elukorraldusega harjumine jne ning võtan sealt nüüd batsille kaasa.

Kolmas variant - mitmed probleemid mõtlemises, mis sunnivad mind peatuma ja asju paika seadma.
Paraku nende selgitamiseks mul pole võimalust olnud, kuid plaanin seda ühe ekstreemsema võttega saavutada. Kui läheb nii, siis on juba pikemat kirjutamist.

Ma ise usun kolmandat varianti.

Põhjustest hoolimata - olen haigustest väsinud, kurnatud, kurb. On ka mu lemmikaeg - pühad! Ja mul on nii vähe võimalusi olnud, et seda nautida. Kahju.

Kindel on see, et mul on hädasti puhkust vaja ja veel kindlam on see, et enne jaanuari lõppu ei paista seda tulevat.

Kahju on ka sellest, et blogi seisab, pühademeeleolu seisab... kuid asi on mõistagi prioriteetides!

Uuu, proovin teha lähiajal ka mingi kasulikuma postituse, aga vähemalt saan märku anda, et kõik pole korras! No olgu - on ikka küll! :) Teeme või jaa!!

Intervjuu: Annette Fredskov - imejooksja Taanist

Mul õnnestus oktoobris teha intervjuu Annette Fredskoviga - taanlanna, kes jooksis möödunud aastast tänavu juulini iga päev maratoni + viimasel päeval suisa kaks. See lugu oli minu jaoks küllalt inspireeriv ja pani mõtlema, et inimene on KÕIGEKS võimeline.

Rääkimata mitu muud ilusat mõtet, millega ma ise vägagi nõus olen.

Lugu ilmus ajalehes Aja Leht (www.aleht.ee), kuid toon selle ära ka siia:

Juuli keskel tegi üleilmne meedia kummarduse Taani imenaisele Annette Fredskovile (41), kes lõpetas oma 366. maratoni. Aja Leht võttis Annettega ühendust ja uuris, kuidas aastane teekond kulges ja mida naine nüüd teeb.

Pamela Eesmaa

Hoidsin juba ammu Annette treeningupäevikul silma peal, sest see oli tõeliselt fenomenaalne. Ta alustas möödunud juulis 365päevast teekonda, mille jooksul tuli läbida 366 maratoni ehk 42,196 kilomeetrit iga päev ja kokku üle 15 400 kilomeetri. Ma polnud ainus, kes pidas seda hullumeelseks, inimvõimete piiri trotsivaks ja tõenäoliselt ületamatuks projektiks.

Ometi täitis ta 14. juulil oma eesmärgi ja jooksis lõpupäeval 86 kilomeetrit, et saada kokku 366 maratoni. Kolm kuud hiljem särab Annette nägu Skype’i vahendusel entusiastlikult vastu ja ta on valmis taas oma lugu jagama. Suurem meediakära on küll vaibunud, kuid Aja Lehe ilmumise ajaks on välja tulnud tema raamat ja uued intervjuud taas tulekul. Annette selgitab, et ta kirjutab raamatus oma aastast, kriisidest, headest ja halvematest hetkedest ning loodab, et see on motivatsiooniks teistelegi.

*Maraton – armastus esimesest silmapilgust

Motivatsioonist on Annettel paljugi rääkida, sest rohkete maratonide läbimine tuli tal diagnoosiga sclerosis multiplex (krooniline autoimmuunne haigus, mis kahjustab kesknärvisüsteemi ja põhjustab invaliidistumist – P.E.). Kolm aastat tagasi tundis naine pidevat väsimust, pea käis ringi, vasak pool muutus tuimaks. „See kestis paar nädalat ja pöördusin lõpuks arsti poole, kes saatis mind edasi neuroloogile,“ meenutab Annette. „Neuroloog arvas, et see on hulgiskleroos. Ma ei suutnud seda uskuda. Ma olin enda eest kogu aeg hoolitsenud ja olnud terve – kuidas see sai olla võimalik?“

Naisele tehti seljaajuvedeliku proov, mis kinnitas kahtlust. „Kui nad mulle seda ütlesid, siis oli see minu jaoks šokk. Järgmised kuus kuud möödusid mustas augus. Olin väga kurb, haletsesin end, tuju kõikus ja mida rohkem haiguse kohta uurisin, seda rohkem sümptomeid mul tekkis. Ma justkui toitsin seda haigust. Toona ma seda ei teadnud, kuid tagantjärele vaadates nii oligi.“

Mida rohkem Annette oma haigusest mõtles, seda haigemaks ta ka jäi. Pärast kuut kuud toimus murdumine. „Ma ärkasin hommikul ja mõtlesin, et see ei saa olla tõsi. Ma olin enesehaletsuse ja halbade mõtete haripunktis ja mõtlesin, et ei! See ei ole õige viis minu jaoks. Ma pean midagi tegema. Ma tahan olla terve!“
Naine võttis vastu otsuse, et muudab oma suhtumist ja mõtlemist ning keskendub eesmärgile olla terve ja tegus. Selle väljenduseks hakkas ta pühendama oma aega jooksmisele. Varem tegeles ta kõndimisega ja sörkis samuti, kuid 2010. aastal otsustas ta läbida maratoni. Arstid küll hoiatasid, et jooksmisega tuleb olla ettevaatlik, kuid Annette oli seisukohal, et keegi ei saa tema eest otsustada, mis on talle parim – seda teab vaid tema. „See oli minu otsus, osake ärkamisprotsessist,“ selgitab Annette. „Kui ma jooksin oma esimese maratoni ära, siis mõne aja pärast olid mu sümptomid kadunud – see oli uskumatu!“

Peamine, mis naise elust taandus, oli väsimus – jooksmine andis hoopis energiat juurde. Enda sõnul võis ta jooksmise ajal tunda väsimust, kuid pärast trenni ja duši all käiku tekkis värskus ja uus energia.

2011. aasta sügisel otsustas jooksja oma piirid veelgi kaugemale nihutada. „Otsustasin, et hakkan iga päev maratoni jooksma. Ma õppisin oma keha pealt, et kui ma mõtlen õigesti ja mul on õige suhtumine, siis sõin teha imelisi asju,“ selgitab naine. „Lisaks oli mul huvi ja uudishimu, milleks inimkeha on võimeline.“

Maratonidistants tundus Annettele maagiline ja armastus esimesest silmapilgust. „Kui ma esimest korda jooksin Frankfurdi maratoni, siis ma naersin ja mõtlesin, et see on mu elu parim hetk! See oli imeline! Pärast mõtlesin, millal ma küll seda uuesti teha saaks. Minu kirg ongi maratone joosta!“

Naine kehitab õlgu: kellele jalgpall, kellele tants – temal on maraton. Läks 92 maratoni, kui naine käis välja idee, et ta võiks oma lemmikdistantsi läbida iga päev. „See oli unistus ja hullumeelne idee, aga kui ma rääkisin sellest oma mehele, siis ta ütles – kui keegi saab sellega hakkama, siis oled see sina! Ta toetas mind kohe.“

*Maratonitoiduks šokolaadisai

Pere mõtles plaani siiski hoolikalt läbi. Annette pidi loobuma oma töökohast, mängu tuli võtta säästud, perepea leidma rohkem võimalusi raha teenimiseks, tuli leida ka sponsoreid. Seejärel kuulis juba kogu maailm – Taani naine kavatseb joosta 365 päeva jooksul 366 maratoni!

Otsus tuli kergelt, kuid teekond ise ei möödunud viperusteta. Pärast kuuendat päeva tekkisid Annettel jalgades valud ja ta otsustas kaks nädalat läbida maratoni kiirkõnnil. „Keha ütles mulle, et tee rahulikult, ma pean sellega ära harjuma. Võtsingi ja rahulikult ja siis oli keha taas selleks distantsiks valmis.“

Taanlanna pidas kogu aeg tähtsamaks teekonna läbimist, mitte aegade purustamist. Kõik üritused jäid viie tunni piiresse. Kiirem jooks nõudnuks pikemat taastumisaega. „Kogu aasta kulges üles-alla. Mõni päev oli parem, mõni raske. Talv oli väga raske, kui oli neli kuud külm ja palju lund. Aga ma harjusin sellega ega mõelnud, et oo ei, ikka sajab. Mõtlesin, et nii see on ja ma lähen nagunii teele.“

Oma lõivu tuli maksta ka pereelult. Tal on kaks last: 11-aastane Emilie ja 9-aastane Viktor. Kuigi Annette läbis väljaspool võistlemist võimalikult tavalist rutiini – käis poes, valmistas süüa – siis jaksu ega aega enamaks polnud. „Sõbrad ei käinud külas, sotsiaalelu polnud. Lapsed leppisid, et meie ühine aeg oli see, et vaatasime diivanil telekat, sest ma ei jaksanud midagi muud füüsilist nendega ette võtta. Mul polnud tol perioodil oma tavapärast energiat.“

Kuid lapsed leppisid ja toetasid ema tema unistuses.

Võiks arvata, et hoopis suuremad kaod tekkisid naise kehakaalus, kuid üllataval kombel jättis Annette aasta jooksul hüvasti ühe rasvakiloga ja viimasel maratoninädalal võttis palavate ilmadega jooksmine veel paar kilo. „Ma ei söönud nii palju toitu kui võiks arvata. Sõin üsna tavapäraselt. Välja arvatud igaõhtune jäätisesöömine,“ naerab naine.

Maratonide ajal sõi ta Nutella šokolaadikreemiga saia – ühes käes saiake, teises vesi. Ülejäänud päev möödus tervislike juurviljade-puuviljade ja lihaga.

Iga kuu andis ta erinevaid analüüse, et kontrollida põletikunäitajaid ja vajalike ainete sisaldust veres. Samuti kontrollisid arstid ta kehakoostist. „Lihaste protsent tõusis ja rasv vähenes, kõik vereanalüüsid olid kogu aeg korras. Raualisandeid võtsin algusest peale, et vältida aneemiat.“

Kui pärida, millised olid aasta parimad maratonid, vastab Annette, et nautis neid kõiki, kuigi mõned päevad olid väga-väga rasked. „Mõnel päeval ma jooksin nuttes, sest olin nii väsinud. Aga oli imeline, et igal hommikul olid mu ümber inimesed, kes tulid minuga ja elasid kaasa. Need olid õnnelikud ajad ja mul oli palju ilusaid hetki.“

Mõistagi oli vaieldamatult parim maraton kõige viimane. Annette kutsub seda jooksujalanõudega peoks asfaldil. „Kaasaelajad tegid kõik, et see oleks minu jaoks parim päev. Inimesed, keda ma ei tundnud, tulid mind õnnitlema ja mulle kaasa elama. Oli palju ajakirjanikke, teleoperaatoreid.“

*Järgi oma südant!

Kõige enam pani naist imestama hoopis see, et käes oligi kõige viimane maraton selles projektis ja järgmisel päeval ei peagi jooksma 42 kilomeetrit. „Oli kummaline mõelda, et olin jooksnud 365 päeva järjest. Kas see olen tõesti mina? Kõik mõtted käisid peast läbi. Olin õnnelik, aga natuke kurb ka. Ma teadsin, et sellist päeva ei tule enam iialgi. See oli kord elus ja nüüd see ongi läbi. Seda päeva ei unusta ma kunagi.“
Annette tunnistab, et on õnnelik, et maratoniaasta on lõppenud, kuid tunneb sellest samas ka puudust. Tema jaoks oli privileeg joosta iga päev erinevate inimestega ja nautida progressi.

Kui võiks arvata, et järgmisel päeval viskas taanlanna jalad seinale ja nautis esimest puhkepäeva, siis nii lihtsalt see ei läinud. Hommikune varajane äratus viis raadiojaama intervjuule, seejärel Kopenhaagenisse rahvusringhäälingusse teleusutlusele. Kuid loomulikult leidis ta momendi, et joosta lühikesed kaheksa kilomeetrit.

„Mu keha on tegelikult siiamaani väsinud ja ta on teinud palju tööd. Nüüd on aeg paraneda. Väsimust jääb järjest vähemaks, aga see võtab aega,“ tunnistab Annette.

Nüüd nõuab ka puhkust mõtlemine, sest eelnenud kuud on möödunud raamatukirjutamise tähe all. Naine märgib, et proovib iga päev aega leida puhkamiseks, kuid tema jaoks on lõõgastumine raske, sest ta leiab alati midagi, mida teha. „Mees ütleb, et istu maha ja ära tee midagi!“ naerab Annette.

Taanlanna on avastanud enda jaoks ka mediteerimise ja proovib leida iga päev pool tundi, et olla vaikuses iseendaga.

Pärast projekti lõppu on ta läbinud maratoni veel kuuel korral ega kavatse pikkadele distantsidele kriipsu peale tõmmata. Praegu jookseb ta igapäevaselt 12 kilomeetrit ja naudib elu ilma hulgiskleroosi sümptomiteta. Ta sõnab, et mõtleb endast kui tervest inimesest, mida haigest. „Ma tean, et mul on see diagnoos, kuid mõttes olen ma terve ja elan elu täiel rinnal.“

Täiel rinnal elamine tähendab mõistagi seda, et Annette jookseb maikuus Hollandis 48-tunnisel võistlusel.

Naine rõhutab, et pole vahet, mis sinuga elus juhtub: sa saad alati ise otsustada, mis sellega ette võtad. „Kui ma sain oma diagnoosi, siis tundsin, et olen lõksus, haletsesin end ega osanud midagi teha. Aga võtta vastutus oma elu eest – see on väga oluline! Ma otsustasin, et tahan teha kõike, et elada täisväärtuslikult ja see on tähtis ka teistel teada – sinu elu on sinu valik,“ sõnab Annette. „On tähtis järgida ka oma südant. Tead, et see teeb vahel haiget, aga sa ei pea pettuma, pärast on ikka hea olla. Tuleb leida tasakaal. Minu jaoks on elus kõige tähtsam see, et olen võtnud iseenda eest vastutuse. See on andnud mulle palju vabadust ja on imeline teada, et mis ka ei juhtuks – mul on valik ja vabadus teha, mida soovin.“

Mõte: „On tähtis järgida ka oma südant. Tead, et see teeb vahel haiget, aga sa ei pea pettuma, pärast on ikka hea olla. Tuleb leida tasakaal.“

Väljavõte Annette Fredskovi treeningupäevikust

Kokku jooksnud: 2 kuud, 22 päeva ja 16 tundi.

Distants: 17 414 kilomeetrit.

Ümber maa teinud 0,435 tiiru.

Keskmine kiirus: 8,57 km/h.

Kulutatud kaloreid: 1 202 540 kCal.

Kiireim maraton: 4.08:14
Allikas: www.endomondo.com

Miks ma lihast loobusin?

Ma tean, et see on üks teema, mis tekitab alati furoori, kohutavat pahameelt ja konflikte. Kuid ma toonitan, et ma ei jaga soovitusi mitte kellelegi ja ma ei oota ka ärakäiatud tõdesid, miks liha vaja on - olen nende kõikide argumentidega väga hästi kursis.

13. septembril võtsin päevapealt vastu otsuse loobuda looma- ja linnulihast. Ühest küljest oli põhjuseks see, et kontoris tekkis iga lõuna 12.30-16.00 kohutav unisus ja väsimus. Ma oleks võinud vabalt samasse toolile magama jääda. Korralik ja raske lõuna võttis seedimiseks nii palju energiat, et mu ajusse palju järele ei jäänud.

Teiseks need hemorroidid. Need ei armasta aeglast seedimist ja... no edasi mõelge detailidele ise :o)

Ühesõnaga, põhjuseid kergemateks toidukordadeks oli mul küll. Rääkimata sellest, et ma oleks ammu taimetoitlane, kui mulle liha poleks nii väga meeldinud. Kõik see loomade tapmine ja muu vastuoluline teema ei käi väga mu põhimõtetega kokku.

Ma arvasin, et ma ei loobu lihast kunagi, sest kui ma ei söö liha - kuidas ma siis kõhu peaks täis saama? Rääkimata sellest, et üks korralik poolverine käntsakas on ju niiiii maitsev!

Ometi tekkis mul septembris väike valgustus ja palju sisemist jõudu ning üleöö ma lihast loobusingi. Otsustasin, et proovin mitte süüa liha ja vaatab, kuidas läheb.

Ma pole kindlasti resoluutne, et ma mitte kunagi, mitte iial enam liha ei söö. Kui mul tekib selleks VAJADUS, küll ma siis söön. Praegu pole mul ligi kahe kuu jooksul vajadust ja isegi mitte isusid tekkinud.

Kui alguses oli küsimus - MIDA ma siis söön, siis see on loomulikult lahenenud. Lõunal söön töö juures, kus pakutakse loomulikult liharoogasid, aga kõrval on alati värske salat ja munad. Mina valin siis munad ja salati. Kõht saab hästi täis. Nüüd olen võtnud tööle järgmiseks toidukorraks, ca 16 paiku, pool liitrit smuutit.

Õhtul lähevad võileivad, porgandid, pähklid, banaanid või veel smuutit. Kui viitsin, teen salatit või pakipüreesuppe (harva).

Mida olen täheldanud?
* Päevane väsimus ja uimasus on kadunud - müstika! Poleks osanud lootagi!
* Kõht käib kiiremini ja kergelt läbi!
* Puudub raskustunne kõhus - ka siis, kui olen söönud üle (kui süüa salatist ja munast üle, siis see raskustunne on võrreldamatu lihaülesöömisega).
* Seda võib nimetada platseeboefektiks või milleks iganes, kuid ma ei arvestanud sellega eelnevalt: olen muutunud tasakaalukamaks. Ma olen pigem närvilisem, kergesti ärrituv tüüp ja seda terve elu. Nüüd suudan jääda väga paljudes olukordades rahulikuks, mis mind varem ärritasid (laokil asjad, lapse jonnimine jne). See ei tähenda, et olen igas olukorras täiesti neutraalne, kuid mu valulävi on tõusnud palju kõrgemale. Ja see pole ainult minu tähelepanek, vaid ka ümbritsevad on seda märganud.
* Mitte nii positiivne nähtus - võtsin mitu kilo juurde.

Mul puudub hetkel vajadus liha süüa ja see ei tekita mus ka erilisi isusid. Kalapraad on sama isuäratav ja maitsev, kui mitte paremgi. Rääkimata sellest, et tunne pärast seda on tunduvalt parem.

See on minu praegune valik ja ma pole kindlasti radikaalne, et lubada igavesti olla taimetoidul (mida ma ju otseselt pole - kala ikka söön).

Ma toon ära siiski mõned lõigud Gunnar Aarma raamatust "Saada õnnelikuks".

"Muuseas kirjutab dr Winsh oma brosüüris "Vähi vastu": "See pole juhuslik, et klassikaline lihasööjate maa - Inglismaa - on ka klassikaline vähihaiguste maa. Muuseas näitab meile kapitalistliku maailma riikide statistika, et vähki esineb palju rohkem rikaste kui vaeste hulgas."
On kindlaks tehtud, et enamik kõrge vanuseni elanud inimesi on taimetoitlased. Näiteks Bulgaarias söövad kõrgeealised enamuses leiba, jogurtit ja juurvilja. Seega lihast loobumine ei lühenda meie elupäevi, vaid vastupidi - pikendab neid.
-//-
Friedrich Feerhow väidab oma raamatus "Diät und Seelische Entwicklung (Fleischkost oder Pflanzenkost?)", et harjumata inimene ei saa ainult liha süües elada kauem kui 3-4 nädalat. Vanasti toideti Mehhikos surmamõistetuid ainult vasikaliha ja vähese veiniga. Üle 28 päeva ei elanud neist keegi. Vee ja leivaga võisid vangid elada teatavasti aastaid.
-//-
Professor William Lawrence ja sir everard Home selgitavad, et inimese hambad ei sarnane vähimalgi määral lihasööjate hammastega. Samuti ei leia me mingit sarnasust lihasööjate lõualuude, vereosakeste, seedeelundite ja seedeprotsessi osas. Samasuguse järelduse teeb dr Sylvester Graham väites, et võrdlev anatoomia liigitab inimese vaieldamatult puuviljadest ja taimedest toituvate isendite hulka.
Nähtavasti hakkas lihasöömise siis levima, kui võitus olemasolu eest raskemaks ja toiduvarumine tülikamaks muutus. Hiljem muutus lihasöömine hädavajalikkusest harjumuseks.
-//-
On püütud väita, et liha on toitvam ja ilma selleta inimene üldse läbi ei saa. Selle kohta on paljud tuntud teadlased oma arvamust avaldanud. Näiteks väidab kuulus inglise kirurg sir Henry Thompson: "On ekslik arvata, nagu oleks liha meie eksisteerimiseks hädavajalik. Kõik, mida meie organism vajab, saab ta taimeriigist. Taimedest saab inimene kõiki aineid, mis tal kasvamiseks ja keha elutalituseks tarvis läheb. Taimetoit varustab meie keha vajaliku soojusega ja annab meile piisavalt jõudu ja energiat."
-//-
Siinkohal on mõtet meenutada antiikaja vaimusuurisi Pythagorast, Platonit, Sokratest, Senecat, Plutarchost ja Tartullianust, kes kõik olid taimetoitlased.

jne jne jne."

Aga kellele liha maitseb - ma saan sellest imehästi aru! Kõige olulisem on see, et tunnete end tervena ja hästi. Ma ütlen alati: igaüks peab leidma oma tee, kuidas olla õnnelik. Kui eksid, siis alati on võimalus valida järgmine.

Vabastav hingamine

Vahelduseks vaimsemat ja harivamat juttu. Ilmus Tervis Plussi augustinumbris.

Elu algab ja lõpeb hingetõmbega, kuid vahepealse aja jooksul sellele nii suurt tähtsust ei omistata. Ehk siiski võiks, sest teadliku hingamisega võib vabaneda mitmetest hädadest. Hingamisterapeut Reet Karro selgitab lähemalt.

Tekst: Pamela Eesmaa

Mis on vabastav hingamine?

See on hingamisteraapia liik, mille abil vabastatakse kehas asuvaid pingeid läbi ühendatud ja sügava hingamise. Tavaliselt me hingame pausidega sisse– ja väljahingamise vahel. Ühendatud hingamisel jäetakse vahepausid teadlikult ära ja hingamisest moodustub ring. Tänu sellele suureneb hapniku kontsentratsioon veres ja lisandub elujõudu.

Inimesed on harjunud alateadlikult hingama pinnapealselt ja üles ringkeresse. Nii võib tekkida tunne, et rinnus pitsitab, südames on raske, energia puudub ja samas ka jaks elamiseks.

Abi võib saada treeningust, kus inimene õpib sügavalt hingama ja juhendaja abil muutuma hingamisest teadlikumaks.

Lõõgastumisest ja õigest hingamisest saavad alguse protsessid, mis panevad liikuma energiad ja elujõu, mis uhub teelt takistused, seisva energia ja blokeerinud.

Kust vabastav hingamine pärineb?

Hingamistöö on aastatuhandeid vana ja kasutatud mitmetes kultuurides. India, tiibeti ja Hiina tuhandeid aastaid vanu hingamisharjutuste süsteeme kasutatakse tänapäevalgi (qigong, tai chi, pranayama). Lääne versiooni vabastavast ehk teadlikust hingamisest on välja arendanud Leonard Orr.

Vabastavat hingamist tehakse kõige sagedamini lamades, ehkki seda saab teha ka istudes, püsti seistes või liikudes.

Kuidas üks vabastava hingamise seanss välja näeb?

Inimene lebab maas matil teki all või magamiskotis ning lõdvestub. Juhendaja on kõrval ja jagab hingajale näpunäiteid.

On juhendajaid, kes eelistavad täielikku vaikust põhjendusega, et muusika viib tähelepanu kõrvale. Mõned kasutavad erinevaid muusikapalasid.

Mina olen viimasel ajal kasutanud hingamise ajal plaati lindistatud hingetõmmetega, mis annavad rütmi, millega on kerge kaasa tulla ja mille tempo muudab hingamist intensiivsemaks. Hingamise lõpus kasutan meditatsioonimuusikat.

Esialgu tuleb viis–kümme minutit teadlikult ja sügavalt sisse hingata – nii palju, kui jaksu on ja kopsud mahutavad. Väljahingamine toimub automaatselt, pingutuseta. Mingil hetkel võtab kehateadvus protsessi juhtimise üle ja keha hingaks justkui ise meie eest.

Selle protsessi käigus rikastub keha hapnikuga, suureneb elujõud, mis hakkab vabalt läbi keha liikuma ja vabastab blokeeringud keha energiasüsteemist, tõuseb energiatase ja väiksemad terviseprobleemid võivad paraneda. Hingaja võib näha kauneid pilte, mälestusi, visioone. Umbes 45-60 minuti pärast protsess vaibub ja hingaja naaseb tavateadvuse juurde.

Kui tehnika on selge, siis võib seda proovida igal hommikul ja/või õhtul ning emotsionaalselt pingelisel hetkel 20 hingamispausideta hingetõmmet. Hommikuti ja pingelisel hetkel toimib see energia laadijana, õhtul rahustavalt ning tagab parema une.

Kas vabastavat hingamist võib praktiseerida ka üksinda?

40-60minutilisi pikki seansse võiks soovitatavalt praktiseerida koos juhendajaga, sest hingates sügavalt ja ühendatult muutub inimese teadvuse seisund ja ta saab kontakti paljude alateadvuses olevate tunnetega.

Inimene võib seansi ajal kogeda tundeid, mis on seotud mitmete elu oluliste sündmustega nii lapsepõlves, kuid ka sünnimomendil. Juhendaja kohalolu on sellistel puhkudel väga oluline, samuti tema erialane ettevalmistus.

Juhendaja kõige tähtsam roll on jääda igas olukorras hingaja kõrvale ning pakkuda talle toetust ja tingimusteta armastuse kogemust. Kuna hingaja on sel hetkel muutunud teadvuseseisundis, ei oleks olukordade analüüs ja põhjalik ümbermõtestamine sel hetkel asjakohane.

Pigem kinnitamine, et see olukord on möödas, praegu ümbritseb hingajat toetus ja armastus ning ja ta võib teha uued valikud. Teisedki toetavad lausungid ja puudutused kuluvad samuti ära. Samuti võib toetaja teha (eeldusel, et ta valdab piisavalt hingamistehnikaid) otsuse hingamistehnikat vahetada.

Kuidas valida kogenud ja õiget hingamisterapeuti?

Hingamisterapeut peaks olema lõpetanud koolituse ja tal peaks olema hingamisterapeudi diplom.

Diplom ei ole täielik garantii, kuid kaks–kolm aastat sellel alal väljaõpet saanul ja praktikaid läbinul peaks olema vähemalt kokkupuudet erinevate olukordadega ja kogemused, mis aitavad ka kõige eriskummalistes olukordades rahulikuks jääda.

Täispikal hingamissessioonil võib ette tulla kõikvõimalikke meeleseisundeid ja eneseavaldusi – nutmist, karjumist, jalgadega trampimist, hingaja võib mõnikord hakata tavatemperatuuriga ruumis higistama nagu saunalaval või külmast värisema ka sooja teki all, pulss võib kiireneda ja keha kramplikult kokku tõmbuda.

Seega peaks vabastava hingamisega tegelemist alustama toetusega hingates.

Mõned mõtted

Blogi tiksub mul kogu aeg kuklas... nagu ka mu inglisekeelne blogi... ja üks tööalane blogi... ja mu kodulehekülg... ja ajaleht... ja Tervis Pluss... oh issand!

Minu käesolev probleem on pigem see, et mul on raske end kokku võtta, sest on niivõrd palju emotsioone ja juhtumisi viimastel kuudel olnud, mis on mu tasakaalu üsna paigast löönud. Rääkimata sellest, et ma tervenen nüüd selle aasta... viiendast, kuuendast haigusest??

Seekord siis kerge häälemure, suur nohu jälle, väsimus. Õnneks juba parem.

Ma ei saa aru, kas ma olen nagu laps, kes sattus lasteaeda ja nüüd korjab üles ja elab läbi igasugu haiguseid? Siiani istusin 6 aastat turvalise metsa sees ja käisin mõned korrad nädalas inimestega suhtlemas. Nüüd aga igal kuul haige olnud, mis on kergelt frustreeriv.

Kuigi olen ühest küljest sisse elanud ja harjunud, siis teisest küljest kasvan ikkagi läbi valude edasi. Suurimaks üllatuseks on mulle olnud inimesed... Ma olen alati arvanud, et ma olen üsna paksu nahaga ja väheusaldav, kuid nüüd ma ei saa enam millestki aru. Olen hakanud mõtlema, et ma elasin oma maamajas justkui suures kookonis, põimituna õndsusest, ühes rahu ja tasakaaluga. Tulles linna, puutudes igapäevaselt kokku kümnete eri iseloomude ja küllalt kammitsevate kontoriseintega, siis tunnen end nagu väike tüdruk esimest korda laias maailmas.

Ma kõnnin tavaliselt naeratus näol ringi (minu jaoks on see loomulik olek) ja vahel muigan klemmid päris kõrvuni, sest paljud asjad teevad südame väga soojaks. Kuid nüüd olen hakanud kartma, et äkki mõeldakse, et ma olen midagi korda saatnud, sest see naerev kakuke tekitab kõrvaltvaatajais alati küsivaid nägusid.

Lisaks olen tundnud, et minu siirast heatahtlikkust kasutatakse ära, mis on tekitanud minus suurt kurbust ja samas piinlikkust, et ma nii kergelt inimesi usun ja usaldan.

Harjumatu on see, et on inimesi, kes ei taha sulle vastata, kui sa nende vastu huvi tunned... Harjumatu, et sa pead järjepidevalt kõiki tülitama ja kurjem olema, et sinu hääl ja soovid loeksid.

Ma ei räägi hetkel töökaaslastest (kellest mõnega ma läheksin kohe homnepäev sõtta sanitariks!!), aga kokkupuuteid on olnud siin küllalt.

Kui mulle on varem korratud, et ma olen liiga järsk ja otsekohene, siis ma olen hakanud end tundma hoopis väga haprana. Ja ma tunnen, et ma pean muutuma järjest tõsisemaks ja karmimaks, et selle kõige keskel ellu jääda.

Sellised muutused käivad väga aeglaselt ja märkamatult ning mul on kahju, kui see ka minuga juhtub.

Mul tunne, et kõik peaksid hoopis maale siirduma... Inimestel on vaja rahu, endaga olemist, endaks saamist ja jäämist, mitte teiste matkimist. See on teaduslikult tõestatud, et inimesed armastavad pigem massiga koos liikuda, kartes jääda oma arvamusega üksi (Elisabeth Noelle-Neumann The Spiral of silence).

Kui ma tavaliselt olen ikka positiivne ja rõõmus, siis praegu on mul selline natuke nukram periood, aga küll see läheb üle. Kui päris hea olla ja argised kiired möödas, siis proovin hakata teadlikumalt enda ja ümbritsevaga tegelema. Hetkel kogun selle jaoks ka infot. Osho on läbi, Gunnar Aarma käsil, Luule Viilma ees.

Lõpetuseks üks tuntud laul ka:

Ei selle vastu saa meist keegi, et hommik koidab See minu mina mitte keegi, mu teadvus koidab Ei tunne huvi mitte keegi, kuis käsi käib Nii halli hinge mitte keegi ei näe R: Ei saa, ei või, ei taha endaks jääda Ei saa, ei või, ei taha endaks jääda Kui õues vihmutab ja ilmad on hoopis külmad Siis võtaks pöidla, pistaks põske ja suleks silmad Ei tunne huvi mitte keegi, kuis käsi käib Nii halli hinge mitte keegi ei näe Kuhu lähed, oo tavade tundija kelle viia jääb viimane rõõm See mis ainuke ülesse sundija ära hingede jahtunud lõõm Kostab kõrvu sealt hirmude toast tema hääl, mis meid endaga hõikab Neid kes taganend keelust ja loast kestev igatsus nuudliteks lõikab Kõik see mul muret suurt ei teegi kui suvi saabub Siis Kanaari saare lahes mu mõte maabub Ka seal ei tunne huvi mitte keegi, kuis käsi käib Nii halli hinge mitte keegi ei näe

Poolmaraton alla kahe tunni - lõpuks!

Tegin möödunud nädalal loo tõelise raudnaisega - Annette Fredskov. Lugege varsti Aja Lehe novembrinumbrit!

Pärast intervjuud Annettega tundsin suurt igatsust pika distantsi järele. Ausalt öeldes, siis minu viimane poolik oli ikkagi aasta tagasi. Ööjooksul oli poolenisti tegu kõnniga ehk siis päris jooksmiseks seda pidada ei saa.

Tahtsin väga-väga pikka teha, aga polnud eilse hommikuni kindel, kas ikka nüüd... Üleeile õhtuks olin paras kott ja mõtlesin, et ei tee, kuid eile enne minekut mõtlesin, et no proovib siis. Et kui ei klapi, olen tunkaga tagasi, kui klapib, siis 2:14ga peaks ikka lõpule jõudma.

Esimesed kilomeetrid veeenisid ja veeenisid.. Kolm oli tehtud ja mõtlesin õõõk, 18 veel!!

Viiendal sai kuidagi samm lahti ja hakkas lippama. Jõudsin omadega Pajustisse ja muudkui imetlesin, et on ikka pikk kergliiklustee. See läks veel edasi, aga vaatasin, et ok, aeg tagasi siirduda. 

Ümber pööramisel tabas mind aga ebameeldiv üllatus. Mul polnud suurt aimugi, et mul oli päris tugev taganttuul ehk siis tegelikkuses nüüdsest päris tugev vastutuul. See sõi energiat kohe mõnuga ja proovisin püsida alla 6 tempos. Ca 12 kilomeetri paiku hakkasid kannikad krambi poole kiskuma. Tagusin neid väheke rusikatega ja tundus, et saab edasi mindud küll. Kuid kilomeetrid vastutuules olid päris ebameeldivad. Jõudsin tagasi linna ja lootsin, et majad lõikavad seda vähemaks, kuid suurt mitte.

Arvutasin kuidagi oma segases peas, mis tempos peaksin püsima, et üritada vähemalt alla 2 tunni lõpetada. Kuidagi see mul õnnestus ja proovisin oma plaanist kinni hoida.

Kuigi viimastel kilomeetritel tekkis mul juba ajavaru, siis oli ikka raske, raske, raske. Väga järsk tõus 20. kildil.

Kõige raskemad olid kolm viimast minutit, kui ma mõtlesin, et aitab... ma ei suuda lihtsalt enam. Aga sundisin edasi ja üllataval kombel lõpetasin.. ja lõpetasin alla kahe tunni!! Ai, ilgus, mis rõõm!!!

Kõht oli ainult hullupööra tühi. Aga üle pika aja on kohe eriline rahulolu ja rõõm. Justkui sai suure leegiga suure kuhja kasutuid pabereid põlema pistetud. Oh hää!

Jõin ca 200 ml vett kokku. Erilist vajadust polnud.
Personal best Half marathon of 1h:58m:45s which is a 20m:11s  improvement.

21,21 km/ 1:59.29/ tempo 5.38 min/km/ 1576 kCal/ keskm pulss 179, max 187.

Seis täna - kerge väsimus, kuskilt miski ei valuta.