Naistekas Tallinnas ja suvevarustus

Eile võtsin lõpuks kahe aasta jooksul esmakordselt vaba õhtu iseendale. Võtsin sõbranna punti ja lippasime Tallinna ajaviitekohtade vahel ringi.

Viimastel kuudel olen eriliselt mattunud tööde ja kohustuste alla, pidevad plaanijälgimised, teistest sõltumine jne. Eriti just teiste tahte järgi (loe: lapse) elamine on vaimu ära kurnanud ja väike tuulutamine ammu oodatud ja igatsetud.

Esmalt ilupilt Meriton Old Town hotellist, kus oli ka mu pit-stop.

Seejärel lippasin oma kontsade klõbinal Vapianosse, kus ootasin sõbrannat poole tunni jagu. Lobisesime mitu tundi ja sõin end seaks. Soovitan kõigil eelistada Vapianos siiski pastat risotto asemel!

Kella 20 paiku liikusime edasi Butterfly lounge'i, kus seastusime taaskord ehk tellisime lihavaagna. Mitme tunni jooksul libistasin sisse kolm kokteili, millest vaid üks oli täiesti 100% minu maitse järgi. Ja alkoholi oli neis kindlasti mannetult vähe, sest mina, kes ma joon veerand pooleliitrisest siidripurgist ja juba hakkan ringi lällama, ei kergitanud kahe kokteili peale mitte kulmugi.

Inimesi oli tore jälgida ja kõike melu, kuid otsustasime õhtu lõpetada Venuse ööklubis. Seal pidi algama DrumAttack trummishow (üks drumattacker on Hele-Riin Uib, kellest tegin sügisel Aja Lehele ka kaaneloo), kuid enne seda tantsisid seal koledad koiotid lettidel ja rahvas saalis.

Täpsemaid detaile pole vast mõtet lisada, aga kokkuvõtlikult oli võrratu ja vahva õhtu, mida tasub ka järgmisel aastal korrata :-))

Täna kasutasin Meritoni pakutavat võimalust ja lippasin Meriton Conference and Spa jõusaalis lindil. 2 km soojaks + 1 km 6.09 min/ km tempos + 1 km 5.59 min/ km + 1 km 5.49 min/km + 5.39 min/ km, millest lõpp veel kiirenev kuni 5.18ni + 1 km LJ. 6 km aeg 38 min, 7 km aeg 45.

Lindilt mahatulek oli tõsiselt jube. See oli mul teine kord lindil olla ja iga kord on selline tunne nagu oleks purjus, kui hakata põrandal kõndima.

Lisaks on mul pärast eelmise nädala trenni alaseljas mingi kahtlane närvivalu, mis täna pärast jooksu andis eriti hullult märku ja muidu märgutab öösiti, mil ma püüan puusa maast tõsta, et külge pöörata.

Ja siis ma tegin viimase laristamise sellel poolaastal ning ostsin suveks ammu igatsetud nunnud suvised jooksupüksid ja -topi. Nendega vist võistlustele eputama ei julge minna, aga külavahel kannatab joosta küll.

+ teised tuliuued nunnud Asicsi jooksusussid.

Aga nüüd tahaks veel süüa ja magada!

Aprilli trennide statistika

Aprillis ujusin 3 km, jooksin 55,03 km.
Aprilli parim 5 km aeg: 33:09.
Kaks korda jooksin ka 10 km väga rahulikus tempos. Parim aeg oli 1h 13 minutit.

Kui meenutan 2010. aasta esmakordset 10 km jooksu, mil ma jooksin ligi 190se pulsiga, enda jaoks metsikus tempos ja seetõttu ülepingutuse tõttu nädalaks auti vajusin, siis toona oli aeg 1 h 09 minti. Ehk oleks võinud tempokama jooksuga sama aega korrata, kuid eesmärk oli ikka rahulikult-rahulikult.

1 km parim aeg, mille Endomondo salvestas: 6:10 min.
Kiireim 7 km tempo: 6:38 min/km.
Kokku jooksin 7 korda, BodyJammisin 2 korda, jõusaalis käisin 2 korda, ujumas 3 korda.  Ühe korra jooksin ka fartlekki (pulsid 30 seki kiirenduse lõpus: 183, 187, 185, 188, 183, 189, 191, 189, 188, 187).
Kõrgeim keskmine pulss: 182 7kildisel jooksul, madalaim 170.
Kogu trenniaeg: 12 h 29 m 56 s.

Kuu lõpp vajus väheke ära, sest on aiatööde- ja kodunokitsemise hooaeg. Pärast tundidepikkust füüsilist rassimist on päris raske veel jooksma end sundida,

Tüüpiline stseen jõusaalis

Käisin see nädal üle pika aja üksi jõusaalis rassimas ja pidin tunnistama, et vahepeal on ikka üsna vähe muutunud.

Mehed on endiselt väga-väga nõrgad ja põdurad. Kuna olin tol momendil ainuke külastaja, siis võisin vaid oletada, kuidas eelnevalt trenni tehti. Nähtavasti 3-4 mees upitasid kõikvõimalikud pingid ja kangid 20-50kiloseid kettaid täis, aga vot tagasi panekuks enam võhma ei jagunud.

Eks ma pean mõistma, et meestel ongi vähe raskem elu ja trenni lõpus raskusketaste oma kohale panemine nõuab siiski liiga suurt vaeva. Aga tubli Eesti naise ja natuke nõrgema treenijana tassisin 20-25kilosed kettad õigele kohale ja panin oma 5-10kilosed asemele. Kahjuks 50kiloste jaoks ei jätkunud ka mul jõudu ja hack-press jäigi seekord kasutamata.

Aga üllatusi jagus veel. Jõusaali sisenedes oli meeldiv, kergelt jahe õhkkond, mis loomulikult pärast viieminutilist sõudmist muutus kohe palavaks. Pärast 40minutilist trenni võis vabalt higi voolata kuni saali sisenes järgmine külastaja, ca 17-aastane noormees.

Ta läks otsejoones aknalauale istuma, jalad toetas reite all olevale radikale, korkis lahti sheikeri, kus oli tõenäoliselt proteiini- või muu lihast kasvatav jook. Paar minutit hiljem sisenes tema sõber, vähe trullakam tüüp. "Õu, siin on jumala külm ä. Ma keerasin radika põhja!" hüüdis aknalaual lösutav kutt.

Üsna pea tormasid nad maki kallale ja keerasid muusika, mille ma olin eelnevalt välja lülitanud, põhja. Loomulikult ei pidanud nad vajalikuks eelnevalt küsida ainsalt saalis treenivalt inimeselt, kas see ka talle sobib.

Üks kutt tegi ca 5 seljalihaseharjutust, seejärel jooksid nad kahekesi kangi kallale, siis jooksid kolmanda kangi äärde kõva häälega irvitama ja juttu ajama, seejärel jooksid neljanda pingi juurde vihase näoga peeglisse vaatama.
Kui ma lahkusin, siis polnud nad endiselt trenni tegemiseni jõudnud.

Siirdusin seejärel ujuma ja olin jõudnud oma 10 basseiniotsa teha, kui karmid trennihärjad samuti ujulasse sisenesid. Nad siirdusid otsejoones lastebasseini mullide keskele plätserdama ja kui ma lõpetasin oma kilomeetrise ujumise, siis sinnamaani ei olnud nad jõudnud suurde basseini või oli nad juba saunatama lahkunud.

Trennirindel on seega endiselt põnev ja tore, et leidub noori, kes hindavad ausat ja tubli sporditegemist.

Personaaltrenn Marek Morozoviga

Kuna plaanin varsti lisada treeningutesse jõusaali, siis otsustasin vanu teadmiseid värskendada ja üleüldist vormi profil üle vaadata.

Kohtusin teisipäeval Viimsi spaa jõusaalis kulturisti ja treeneri Marek Morozoviga. Kuna ta treenis ammusel aal pikki aastaid mu venda, siis julgesin teda seekord ka ise usaldada.

Vestlesime mõned minutid ning põhiteemad, millele kohe vastuseid ei saanudki, olid ikka pulss ja magusaisu.

Pulss pidanuks möödunud aastal aprillist-septembrini igapäevaselt 5-10 kilomeetrit kiirkõndi tehes ammu hakkama alla tulema.

Magusaisu võib tulla sellest, et tarbin õhtul liiga palju süsivesikuid ega söö päevas 4-5 korralikku toidukorda. Mul on neid enam-vähem 3. Ja hommikuti muna ja peekonit, no ei suuda süüa.

Seejärel käisime läbi jõusaali ja erinevad lihasgrupid. Alustasime suurematest lihastest ja üks piirkond korraga. Et ei oleks läbisegi lihaseid ülevalt, siis alt, siis ülevalt, siis alt, et süda ei peaks pidevalt vaeva nägema kaugemale-lähemale-kaugemale vere pumpamisega.

Käed on mul, nagu alati, nõrgad. Kõhulihastega oli probleem, et pea pool-alaspidi kõhulihaseid tehes ei andnud need tunda, ega ka jalgu sirgest asendis rinnale tuues. Samas olen kõhulihaseid 10 aasta jooksul enam-vähem järjepidevalt kogu aeg vihtunud (eks ta, vastavalt mu kõhuihaste fotoõpetusele, vale oli) ning erinevalt teistest on nad rahuldavas seisus.

9kiloste hantlitega tegin väljaasteid ja need on sama ebameeldivad nagu alati. Nii nagu ka trepist kõnd, mil reielihased teevad rasket tööd, ja süda peab neisse keha suurimatesse lihastesse rohkem verd pumpama. Võtab läbi!

Treeningu lõpuks sain kavanäidise ja kohustuse kuu aega heas vaimus jätkata. Seejärel siis uus kava.

Morozov jättis endiselt hea mulje, rahulik ja positiivne inimene. Vähemalt mu lollide naljade peale suutis hoida stoilist meelt :o)

Selle asemel, et kasutada ilusat illustreerivat pilti hr Morozovist pidi siin olema pildigalerii treeningust, aga kuna ihufotograaf otsustas magama vajuda, siis vaadake seda ja tühjust:

150. päev, siseruumis

Täna taas ringtrennipäev. Tahtsin veerand tunnikest ette sörkida saalis, aga tänu tuiskudele vähenes see aeg vaid viiele minutile. Aga tunne oli see eest tunniajase trenni eest. Jalad kerged, minek kerge, tempo kiire, jooks missugune!! Samme ligi 170 minutis, pulss üle sellegi, aga oi, kui hea.

Ringtrenn möödus, nagu ikka, kergelt ja lõbusalt. Väga vahva oli. Keskmine pulss, sealhulgas jooks, 150. Läheb juba paremaks... Täna näitas kaal ka 50,5, vähemalt see tegi tuju paremaks, et mu üliõgimised pole raskeid tagasilööke andnud.

143. päev täis liikumist

Mitu päeva järjest olen suutnud teha 30-35 minutit hommikuvõimlemist. Nii ka täna.
Täna siis lisaks 30 minutit tempokamat jooksu, aitas hõljumisest. I km 7:13, II 6:51 III 6:55 IV 7:06, lisaks ümberpööre 1:53, keskmine pulss kokku 178. Kuna need km on ka autoga mõõdetud, siis need väga täpsed pole. Aga samm oli ülikerge ja ülihea minek, tempokas oli hea!
Taastumine autos istudes: 184, 155, 129.
Õhtul veel ringtreening jõusaalis, venna juhendamisel. Täna tegus päev!
Endale meelespeaks: punane, valge, sinine 0 kraadiga liiga palav. -11 on ok.

89. päev, villis käed

Alles said mu jalavillid ravitud, nüüd siis käte kord. Kerge nostalgia tuleb peale mõhnasid vaadates. Pole neid juba päris kaua aega näinud.

2 km sõudsin soojenduseks, aeg 10.33 (pagana Concepti jalapaelad olid läbi ja pidin neid ca 7 korda taassiduma). 2,5 aastat tagasi üritasin hoida aega 9.45 kandis - kõva kukkumine.

Seejärel harjutused jalgadele, seljale, kätele ja kõhule. Koguaeg jõusaalis 50 min.

Lõdvestuseks 1 km ujumist, sips alla 35 minuti. Käsi krampi enam ei kiskunud - keha on ujumisega harjunud.

Aga nendele tainapeadele, kes ei oska enda järelt raskuseid ära koristada: ###### ###### #####!!!!!!
Ma saan aru jah, et olete ilgelt kõvad mehed ja suudate hack pressil 130 kilo suruda, aga kuidas te nii kõvad pole, et neid raskuseid sealt pärast tagasi tõsta? Kuidas te mõtlete, kuidas ma peaks oma kehakaalu suuruse raskuse sealt otsast ära kiskuma??!?
Ühe kangutasin ära ja lasin peaaegu varbale kukkuda - 50 kg oleks jalale kukkudes isegi veidi tunda! Teine variant, et see oleks kukkunud läbi põranda alla massaažisalongi.

Paraku oli 80 kg pressiks minu jaoks siiski liiga raske ja see masin jäi minu poolt kasutamata. Ja kõikide ülejäänud masinate puhul kulus mul pool trennist raskuste äravõtmisele. Tainad!!

Aga no see selleks. Trenn oli ikka normaljuk ja homme näeb siis, mis lihased tegelikult tööd said ja valusaks jäid.. mmmmm.. hää trenn! hää trenn!