Vaktsineerimise poolt või vastu?

Vaktsineerimine on olnud pikka aega väga tuline vaidlusteema ja jääb selleks nähtavasti ka edaspidi. Mina ei mõista hukka kumbagi poolt, sest olen üsna sügavalt sellesse teemasse juba paar aastat kaevunud.

Mina olin kuni kooliajani vaktsineerimata, mil vanematelt küsimata koolis lihtsalt süstal õlga torgati ja ema sai sellest alles siis teada, kui ma tulitava õlaga koju tulin. Kui oleks küsitud nõusolekut, nähtavasti oleks ta ka siis keeldunud.

Minu tõekspidamised pole päritud vanematelt, vaid, olles väitlusest õppinud, pean oluliseks süveneda mõlemasse poolde (ei kui jaa) ning siis teha otsus.

Tean hästi vaktsiine pooldavaid argumente ning saan neist hästi aru. Olles süvenenud vaktsiinide vastuargumentidesse, siis ma kaldun südames pigem sellele poolele. Ometi otsustasin ma nii, et kui laps sünnib, siis ma nö peale vaadates otsustan, mis sellest vaktsineerimisest saab. Kas ma südames tunnen, et ma kardan riskida ja tal on neid vaja või mitte.

Sünnitusvannis ütlesin ma kohe ämmaemandale, et me lükkame vaktsiinid edasi ja haiglas vaktsineerida ei luba. Tuberkuloosisüst tehakse praktiliselt järgmisel päeval.
Laps sündis, haiglas jäid süstid ära ning edasi tuli otsustada kodus. Oma südames tunnen ma siiani, et ei suuda sellesse puhtasse organismi vägivaldselt ja otse verre midagi süstida lasta. Ometi tunnen kõikjalt selleks väga suurt survet ja kordan - ma tean hästi miks.

Üks arst rääkis mulle, et Euroopa riikideski, päris mitmetes, enam tuberkuloosisüste ei tehta, sest vaktsineeritud kipuvad sellest hoolimata haigestuma ning tuberkuloosi vorm on niivõrd muutunud, et vaktsiinist pole enam suurt kasu. Seega on see üks mõttetu süst. Kui ütlesin arstile, et mul käidi juba tihedalt peale vähemalt see süst ära teha, siis hüüatas arst "lollus!".

Ma ei hakka selle arsti nime nimetama, sest nagu ta ütles - mitte ükski arst ei hakka avalikult ega ka omavahel midagi vaktsiinide vastu rääkima.

Teiseks siis B-hepatiidi vaktsiin. B-hepatiit levib vere ja kehavedelike kaudu. Selleks, et beebi haigestuks (oletades, et perekond on terve), peaks ta asuma kohe seksuaalelu elama või end süstima. Tõenäosus selleks on kui suur...?

Toon välja mõned (tõesti vaid mõned) argumendid ja faktid, mille otsa olen ise sattunud.

Kõik vaktsiinid koosnevad kolme tüüpi komponentidest :
“pisik” - elus või surmatud viiruse, bakteri, toxoidi (bakteri toodetud toksiini)või DNA kujul. OHT! Elus pisik võib põhjustada haigestumist, selle asemel et selle eest kaitsta (N. lastehalvatus, läkaköha). sööt, millel vaktsiinid kasvatatakse (nt kanapoja looted, aborditud inimlooted, ahvi neerukude, merisea looterakud). OHT! Võõrvalgud ja -geenid võivad inimorganismi sattudes käituda ettearvamatult. mitmeotstarbelised lisaained (säilitusained, toime tugevdajad jne) N. alumiiniumsool (toime tugevdajana), elavhõbeda ühend tiomersaal, formaldehüüd, neomütsiin, fenoksüetanool (säilitusainena), jne.

NÄIDE Üks hepatiidisüst sisaldab 12,5 mcg elavhõbedat. Kui see süstida näiteks 3,6 kilosesse vastsündinusse, siis saab ta juba ühe doosiga mitukümmend korda rohkem mürki, kui on lubatud normidega (antud juhul oleks lubatud kuni 0,36 mcg).Kui 6-kuune imik on saanud kätte kõik ettenähtud vaktsiinid, siis on ta oma organismi kumuleerinud juba 167,5 mcg elavhõbedat. Kaheaastaseks sünnipäevaks on Ameerika laps kogunud oma organismi 237 mcg elavhõbedat!

Dr. Schreibner on veendunud ja ta on seda korduvalt oma raamatute ja uurimustega tõestanud, et vaktsineerimine on peamine hällisurma põhjustaja.
Näide. Kui Jaapanis lükati vaktsineerimise algus 2 kuult 2le aastale, kadus selles riigis hällisurm. Kui hiljem taas katsetati 3kuuste vaktsineerimist, ilmusid välja ka hällisurmad. Jaapani väikelaste suremus on üks madalamaid maailmas, USA see-eest (kus on kohustuslik vaktsineerimisprogramm) on see kusagil arengumaadega samal tasandil. Alates 1950ndatest aastatest on USA väikelaste suremus ainult kasvanud.

Tekitavad ise seda haigust, mille vastu peaks kaitsma. Näiteks USA-s kõik registreeritud lastehalvatuse juhtumid alates aastast 1979 on olnud põhjustatud vaktsiinist. II Maailmasõja ajal vaktsineeriti Saksamaal elanikkoond difteeria vastu. Pärast seda kasvas difteeria haigusjuhtumite arv 17% ja suremus haigusesse 6 korda.

Loe selliste näidete jm kohta lähemalt: http://web.zone.ee/vaktsineerimisest/uurimustoo.htm
samuti põnev intervjuu: http://web.zone.ee/iamfree/k.htm

Ma ei kutsu kedagi üles vaktsineerimata jätma (peamine vaktsineerimise pooltargument on see, et tänu vaktsiinidele ongi need haigused paljuski kadunud - selle vastuargumendid leiate neilt lehtedelt). Valik ja otsus on igaühel. Aga kui valite, siis vähemalt uurige, MIDA te valite ja olete oma otsuses kindlad.

Peavalude veidrad põhjused

Lugu, mis ilmus novembri Tervis Plussis. Muide, peavalu liiga kõvasti seotud patsist ja kitsast rätist on tüüpiline ka minu puhul. Muidu valutab mu pea ikka üliharva.

Peavalu singist ja seksist?

Britid tõid tuntud päevalehes välja mitmed kummalised peavalupõhjustajad. Neuroloog dr Toomas Toomsoo kommenteerib, kas sink, jooksmine ja kitsas müts võivad tõesti vasarad peas tööle panna.

Juuksuris käik

Üsna tavaline peavalu põhjus võib olla külaskäik juuksurisse. Peamiselt just seetõttu, et pesu ajal tuleb pead hoida pesuvannis pikemat aega. See painutab kaela ebaloomulikult ja stimuleerib närvi, mis aktiveerib kolmiknärvi - kaela juhteteed ning tulemuseks on peavalu. See võib ilmneda alles päev või kaks hiljem, mistõttu peapesu juuksuris ei oska keegi kahtlustada. Sarnane valupõhjustaja võib olla ka telefonitoru õla ja kõrva vahel hoidmine ja istumine toolil, mis ei toeta alaselga.

Dr Toomas Toomsoo: Tegemist on eelkõige lihaste kinnituskohtade piirkonda jääva kuklanärvi osalise pitsumisega, mille tulemusena võib tekkida neuralgilise iseloomuga valu, samas võib see olla ka otseselt lihaskoormusest tulenev valu. Seda ei pea kartma. Kui väga häirib võib võtta valuvaigistit, tihti aitab ka valutava piirkonna määrimine salvidega või geeliga.

Köha

Köhimine ja muu sedalaadne pingutus, nagu aevastamine, tugev ninanuuskamine või painutus ette, võib viia peavaluni. Üks protsent peavaludest on põhjustatud köhast. Kusjuures sellisele valule on altimad mehed. Ajus tekkiv surve põhjustab teravat, pistelist valu, mis kestab tüüpiliselt paar sekundit või mõned minutid peamiselt kukla piirkonnas.

Köhimine surub aju allapoole ülemise seljaaju kanali suunas, mis ongi valu päästikuks. Lisaks sellele võivad tekkida muud sümptomid nagu kaelavalu, tasakaalu- ja nägemisprobleemid, kuulmisekadu, unetus ja tinnitus kõrvades.

Dr Toomas Toomsoo: See on nn köhapeavalu, mis on seotud eelkõige koljusisese rõhu tõusust. Seda esineb harva ja ei pea ravima. Kui valu on selgelt köhaga seotud, siis peab ravima köha. Kui köha põhjustaja on teada, tuleks see likvideerida. Mõningatel juhtudel võivad nendeks olla ravimid (nt AKE inhibiitorid, mida kasutatakse vererõhu alandajatena).

Jooksmine lindil

Igasugune füüsiline pingutus, näiteks sörkimine või jooksulindil hüplemine, põhjustab pea, kaela ja kolju veresoonte paisumist ja surve suurenemist. Tõsine valu võib tekkida treeningu ajal sekunditega ja ilmneda peas ükskõik kus. Sellised peavalud on tavalised eriti neil, kes kannatavad migreenihoogude käes. Abiks on ilmselgelt treeningu vahetamisest, kuid ka valuvaigisti manustamisest tund enne trenni, et vähendada turset. Kuigi see on üsna haruldane olukord, siis tuleks treeninguaegse peavaluga pöörduda arsti poole, kes välistab tõsisemad probleemid nagu näiteks aneurüsm (ajuarteri laiend).

TT: See on nn pingutustüüpi peavalu, mis on seotud eelkõige koljusisese rõhu tõusuga. Seda esineb harva ja ei pea ravima. Kui valu on selgelt pingutusega seotud, siis peab sellest hoiduma. On arvatud, et enam esineb seda ülekaalulistel ja meestel. Kui põhjuseks on aga mingi veresoone patoloogia, siis tuleks arsti poole pöörduda. Enamasti on viimase korral tekkiv valu ülitugev ja mingilgi moel ei anna järele.

Ärev iseloom

Itaalias asuva Torino peavalu keskuse uuringu kohaselt kannatavad migreenilaadsete peavalude käes rohkem madala enesehinnangu ja äreva iseloomuga inimesed. Arvatakse, et selline temperament muudab inimesed stressi suhtes haavatavamaks, mis alandab ajus serotoniinitaset. Madal serotoniinitase viitab depressioonile, kuid nüüd arvatakse, et põhjustab ka peavalu.

TT: Põhjuseks on isiksus- ja tähelepanuhäire, ärevus ise ei pruugi migreeni tekitada.

Singivõileivad

Migreenikud teavad, et on terve nimekiri toite, mis peavalu tekitavad, kuid sink kuulub selle tippu. Sink sisaldab türamiini ja säilitusaineid (nitraate või nitriteid), mis suurendavad verevoolu ajusse ja vallandavad peavalu. Toitude lisaained tekitavad valu mõlemal pool pead (vastandiks klassikalisele migreenile, mis halvab üldiselt ühe peapoole).

Türamiin tekib toidu vananemisega kaasneval proteiinide lagunemisel ehk siis leidub seda peamiselt suitsetatud, marineeritud, konserveeritud, kääritatud jms viisil töödeldud toitudes. Teised türamiinirikkad või lisaaineid sisaldavad toidud on veel juust, šokolaad, töödeldud liha (nt salaami) ja teatud puuviljad (nt ananass ja banaan).

TT: Kui on näha, et sink on põhjustaja, siis tuleks sellest loobuda.

Hobusesaba

Ülimoodne ja ainsatki karva lendu laskev hobusesaba tekitab pinget peanaha sidekoes, mis omakorda viib valuaistinguni. Punutistel ja kitsastel pearättidel-mütsidel on sama efekt. Paljud sikhid on hädas peavaludega, mistõttu kutsutakse seda ka „turbani peavaluks“.

TT: Igasugune surutis peas võib põhjustada peanaha pinget, mille sisuline tähendus on ikka lihaspinge.

Seks

Taanis asuva Riiskovi neuroloogilise kliiniku uurijate hinnangul võib suguühte ajal tekkiv peavalu puudutada 1,3 protsenti populatsioonist. Pigem mehi tabav orgasmi eel saabuv migreenihoog tekitab pitsumist ja tuima valu kuklas. See võib olla seotud suureneva vererõhuga ajus. Irooniliselt tabab see pigem juhuseksi harrastajaid (tõenäoliselt veelgi suurema erutuse tõttu).

Harva võib seksist tulenev peavalu viia ajuverejooksuni. Peavaluga võib vähestel kaasneda ka unisus, kõnelemis- või neelamisraskused, tasakaalupuudus, tuimus ühel kehapoolel või iiveldus.

Häda on tuttav pigem neile, kel on probleemid kõrge vererõhuga või esineb perekonnas sedalaadseid insulte.

TT: Selline valu võib esineda nii orgasmi ajal kui järel, harvem enne. On arvatud, et see kaob iseenesest. Kui see aga ei kao, siis aitab enne sugulist vahekorda Indomethacin.

Kuum dušš

Arvatakse, et temperatuurimuutus mõjutab ka vererõhku, mis omakorda võib põhjustada peavalu. Kuuma duši peavalu kestab harva rohkem kui viis minutit. Kuid ka ekstreemne külm, nagu külma jäätise kiire söömine või joogi joomine või jääauku hüppamine, võib tekitada peas terava piste.

TT: Põhjust küll ei teata, kuid valu on seotud tõepoolest temperatuuride erinevusega, sagedamini külmaga, vähem kuumaga.

Sigarett

Hispaanias asuva Salamanca ülikooli uurijad väidavad, et ka suitsetamine toob sepad pähe taguma. Uuringust selgus, et 59 protsenti küsitletutest tundis, et migreenihoog vallandus pärast suitsetamist ja 71 protsenti tajus suitsetamise ajal peavalu hullemana.

Sigaretis sisalduv nikotiin põhjustab aju veresoonte ahenemise ja päästab valla peavalu.

TT: See on väga individuaalne ja ei pruugi kõigil inimestel esineda. Kui suitsetamine aga provotseerib migreeni, siis tuleb see lõpetada.

Unepuudus

Londoni riikliku närvihaiguste kliiniku uuring tõi peavalu põhjusena välja ka unepuuduse. Üks kuni kolm tundi vähemat und kuni kolme öö jooksul võib tekitada tunnise kuni päevapikkuse peavalu. Unepuudus põhjustab ajus sisalduva serotoniinitaseme (mängib olulist rolli unetsüklis) vähenemist, mis omakorda viib peavaluni.

Altanta peavalukeskuses tehtud teine uuring, mis hõlmas 1200 migreenihaiget, viitab, et need, kes magavad öösel kuus tundi, kannatavad tõsisemate ja tihedamate peavalude käes kui need, kes magavad kauem.

TT: Siin on küsimus eelkõige unekvaliteedis. Kui on pindmine uni, on ka peavalusid rohkem. Samas tuleb unega seotud peavalude korral mõelda ka uneapnoele ja sellele, kas inimene norskab või mitte. On teada, et norskajatel esineb peavalu rohkem.

Soe ilm

Bostonis asuva Beth Israel Deaconessi meditsiinikeskuse uurijad leidsid, et peavalukaebused suurenesid välistemperatuuri tõusuga. Uuringu kohaselt tõusis terava valusööstu risk 7,5 protsenti iga kasvava 13 kraadiga. Ka selle põhjust nähakse vererõhumuutustes.

TT: Ka vedelikukaotus võiks siin olla üks põhjus. Vererõhu kõikumisi ei peeta eriti oluliseks põhjuseks peavalude tekitajana.

Allikas: Dailymail, neuroloog dr Toomas Toomsoo.

Minu lemmikkuu!

Minu lemmikkuu ongi käes - ehk siis jõulukuu!
Üks kehvasti lõigatud pilt tänavu kaunistatud toast rohelise aia taustal ja meenutus möödunud aasta talvest. Üsna sarnane, eks ole!

Ma ausalt öeldes lootsin samasugust talve nagu mullu, et siis vähemalt saaksin trenni teha lund lükates. Möödunud aastal käisin tuiskude ajal ca 5 korda päevas lund rookimas. Ühel hommikul sadas katuselt alla kahe meetri kõrgune hunnik minu nädalatepikkusele hooldatud jalgteele (kuskil seal labida ja valgusti vahel on tee pärast väikest kühveldamist). Seda hunnikut enam rookida ei saanud ja ma lihtsalt lõhkusin kamakaid teelt välja.

Trenn on see igatahes ikka ülikorralik, aga noh... Praegu saaks lihast pumbata vaid mullamutihunnikuid laiali lükates.

Magusaisust ka. Kroom avaldas lõpuks nähtavasti mingit mõju ja samas ka külmetus, mil palavik kerkis üle 39 ja kaks päeva polnud mingit isu magusa järele. Siis oli juba kergem järgmistel päevadel end tagasi hoida (kuigi päris kerge pole see siiamaani). Ma tsiteerisin fitness.ee artiklit, kus oli kiras, et kroom on ohutuim mineraal. Samas ütles apteeker, et üle kahe kuu kroomi manustades on oht (vist)maksakahjustuseks. Selles osas ei oska ma midagi öelda. Lugedes inglisekeelseid artikleid, siis ma ei leia sellele mingit vastet. Jah, on kaks juhtumit, kus kroom põhjustas maksakahjustuse ja teisel juhul neerupuudulikkuse. Esimesel juhul tarbis üks naine pool aastat igapäevaselt üle 20 kroomitableti ja teisel juhul üks sportlane tahtis end vormi viia ja tarbis kroomi koos teiste toidulisanditega. Seega jääb ikkagi küsimus - on siis kahjulik või on siiski ohutuim?

Hetkel pikemalt ei saa, sest kaugustes kostub tekimaadleja hädahüüdeid. Aga püüan nüüd blogil vähe tihedamalt silma peal hoida ja arengutest märku anda. Magamatusega hakkan vaikselt harjuma ja siis on ka lihtsam jalutama minna, kui väsimus on juba normaalne eluosa.

Ilusat ja rahulikku jõuluaega!

Otsin pulsikella

Kui kellelgi on teada pulsikellade sooduspakkumised kuskil Eesti otsas või mõni tutikam kell kapis seismas, siis võib mulle märku anda! Tore, kui kell poleks roosat värvi :)

Jalutuskäigud kandelinaga

Kuigi väsimus ajab tihti nutmagi, siis headel päevadel olen suutnud end lõpuks jalutama ajada... No neid häid päevi on nüüd küll vaid kolme jagu.

Esimesel päeval, pärast kahekuulist lamamist, otsisin välja kandelina (üks variant neist on siin pildil) ja sidusin lapse selle sisse.

Kuna ümberringi on siin põllud-kruusateed ja naabri (senini) lollist koerast ma mööda ei jaluta, siis vankriga ma kuhugi ei pääse. Kandelinaga sain see-eest kenasti metsa- ja põlluteed ette võtta.

Tunnisel teekonnal oli siis rinnal ca 6 kilo ja reielihased on sellest siiamaani valusad. Lisaraskus jalutustel annab igatahes väääääga suurt koormust. Selliselt seotud nagu pildil, saavad vatti ka kaela- ja seljalihased. Nüüd olen kolm korda lina ja lapsega tuiamas käinud ja pärast seda on tunne nagu jõusaalist ja jooksust korraga naastes.

Kuna pontsik kogub hoolega kilosid, siis ei oska öelda, kui kauaks mul selga ja õlgu selliseks tuiamiseks jagub. Jalgadele igatahes ka vägev trenn. Ja kui lina ja laps ära võtta, siis on nii palju kergust, et hakka või jooksma.

Ja kellel lapsi pole - muretsege sangpomm :-P

Vahepealseid arenguid

Kõige suurem rõõm on sellest, et lapsukese röökimismaratonid on lõppenud. Kas siis a) Gefilus tegi kõhu heaks, b) Colief aitas või c) harjus mõttega, et enam ei saa hulpida turvalises veekogus. Ja oksendamist on nüüd ka tunduvalt vähem, kuid selle põhjus peitus ülesöömises. Nagu perearst ütles, siis laps pidas söömisorgiaid nagu vanasti Roomas - ülepugimine, oksendamine ja siis samas vaimus edasi. Mina muidugi mõtlesin, et kui lapse lõuad käivad, siis ta sööb. Mis siis, et söömise algusest oli matsutamisega möödunud juba tund aega. Nüüd üle 20 minuti ei luba orgiat pidada.

Seega on suurimad mured hetkel otsas. Teine mure on endiselt magamine. Mõni öö saan ainult tunni kaupa magada ja nii öö läbi on jube augutamine. Päeval olen paras elav laip ja ootan, et laps magama jääks, et ise ka magada, kuid selle aja peale, mil ma ta sügavasse unne olen saanud, et ise pikali visata, on ta juba üles tõusnud.

Lapse ja enda kahjuks ei jõua ma isegi jalutamas käia. Ma ei jõua oodata, mil see väsimus kord otsa saab, et natukenegi liigutama saaks hakata.

Kunagi tegin hoogsalt kõhulihasteharjutusi, 350 korraga. Paar päeva tagasi punnisin vägisi 50 ja siiamaani lihased valutavad. Naljakoht ta on muidugi :)

Eile käisin hambaarstil, sest üks hammas kipub siin tuikama. Hambaarst ei leidnud ühtegi auku. Kopsis hambaid, käskis terariistu hammustada.. ei mingit valu. Siis pani mingit külma möksi peale ja siis andis ikka tunda. Niisama lambist aga hammast lahti puurima ei hakka, mistõttu käisin täna röntgenis. Kui uuesti hakkab tuikama, siis pildiga tagasi arstile.

Kuid kõige suurem rõõm on sellest, et pärast viit aastat hambaarsti vältimist ei leidunud ühtegi auku. Seega soovitan tervemate hammaste nimel vältida flooriga hambapastasid ja kui pastatada, siis poole hernetera jagu. Mina kasutan pastat üliminimaalselt, vatitiku tupsukese jagu ja piisab küll. Et see toimib - vaadake pildilt, hambad korras :o)

Fotost ka. See 34. rasedusnädalal. Algkaalul oli siis ca +17 kg. Kokku tuli ca +19 kg. Praegu on jooksuajast +5 kg veel turjal, kuid minu muidu tavakaalul on lisaks +3 kg. Seega olen siin magusavitsutuste ja logelemisega suutnud alla võtta ja lähedal oma tavamõõtmetele. Keha ütleb ära, et pole vaja veel tõmblema hakata. Jooksma nagunii enne soojade tulekut ei hakka, kui üldse. Hetkel on mõttes rohkem ujumine ja muud tegevused.

Kroom ja magusaisu, laktoos ja laktaas

Kirjutamiseks aega napib, kuid sellest postituse lõpupoole.

Minu suur magusaisu pole enam ammu uudiseks. Kuna minu poolt söödavad asjad mõjutavad väikse ilmakodaniku tervist, siis pean hullupööra vaeva nägema, et magusaisu vähekegi kontrolli alla saada.

Ei - mesi ei asenda šokolaadi ega leevenda vajadust selle järele, ei - ka puuviljad ei täida seda rolli, ei - puder hommikusöögiks ei aita veresuhkrul magusaisu vastu võidelda, ei - tahtejõud ka pole abiks.

Seega on minu ainus võimalik päästerõngas kroom. Kord tegin selle kuuri läbi ja magusaisu tõesti kadus, kuid paraku tuli pärast kroomi võtmise lõpetamist taas tagasi,

Milles peitub kroomi võlu?

Kroom stimuleerib metabolismi soodustavaid ensüüme ning rasvhapete sünteesi. Kroom tõstab insuliiniefektiivsust ning aitab ära hoida suhkruhaigust. Ka aitab kroom koos rauaga ka valke transportida.

Üheks põhjuseks, miks kroom nii oluline on, on see, et ta kuulub asendamatute mineraalide hulka (keha ei suuda seda ise toota). Tema lisamine toidusedelisse toob tavaliselt kaasa suuri muutusi inimese füüsises, kuna enamusel meist on pidevalt kroomi kontsentratsioon soovitatavast palju väiksem, olgu põhjustajaks siis kõrge suhkrutarbimine või muidu ebatervislik toit.

Tuleb meeles pidada, et kroomi puudumine viib rasvumise, väsimuse, suhkruhaiguse ning südamehaigusteni. (http://www.fitness.ee/).

Kroomi leidub paljudes toiduainetes, kuid väikestes kogustes. Toidu rafineerimine eemaldab osa kroomist. Erinevate täisteratoodete, puu- ja köögiviljade, liha ja piimatoodete söömine tagab organismi varustatuse piisava koguse kroomiga.
Parimateks kroomi allikateks on mandlid, pähklid, täisteratooted, liha, pärm, puu- ja köögiviljad. (http://www.toitumine.ee/).

Mina kroomi seekord toitudest ei otsi, vaid söön tableti kujul. Paar nädalat pole hetkel suuri tulemusi näidanud. Ühel päeval siiski tegin rekordi ja sõin AINULT ÜHE Kismeti soksi.

Seoses ääretult rahutu lapsega, keda ei vaigista massaaž, võimlemine, hüpitamine, hõljutamine, laulmine, soojakotid, vannitamine, kussutamine jne jne jne, siis olen pöördunud iseenda poole. Arsti sõnul pidi lapsel olema kõhus bakter, mis talle gaasivalusid, iiveldust ja muud häda põhjustab. Hetkel on raviks Gefiluse bakterid. Enne seda katsetasime läbi kolm gaasirohtu (Sab Simplex, Espumisan, Cuplaton), kuid neist ei paistnud suurt kasu olevat. Ka Gefiluse pulber ei paista märgatavat vahet tekitavat. Nii palju küll on muutunud, et mingil määral on laps juba rahustatav.

Ise olen seega enam-vähem täielikul piimavalguvabal dieedil. Ja oi kui keeruline on leida toiduaineid, mis ei sisaldaks piima. Mõnel õhtul olen päris näljas magama läinud, kuid see pole ka päris õige. Muretsesin paljude emade imerohtu nimega Colief. Kui leiduks ükski maaletooja, kes seda Eesti apteekidesse tooks, saaks ta ruttu rikkaks. Skandinaavias seda ei müüda, eraisikutest vahendajad tellivad seda Suurbritanniast. Seitsmemilline tibatilluke pudelike maksab üle 200 krooni. Leidub emasid, kes on tuhandeid kroone tilkadele pannud, et laps valuperioodist välja vedada.

Colief sisaldab laktaasi, mida leidub terve inimese soolestikus ja mis lõhustab laktoosi. Väikse beebi soolestik pole nii arenenud ja mitmetel neist võib laktaas soolestikus puududa, mistõttu ema söödavad piimasaadused põhjustavad väikestel tegelastel hullumeelseid gaasivalusid. Nende seedesüsteem areneb välja 3.-6. kuuks.

Seega väldin ise mitmeid piimatooteid (puder veega, võileib või- ja juustumäärdeta, šokolaadi asemel glükoositropsid või muu jura [äärmiselt suure magusaisu korral siiski luban natuke patustamist soksiga] jne). Ja selle vähese piima puhul, mis suust alla satub ja beebi kõhtu, aitab Colief.

Kui sellest kasu pole, siis jätkan tavapärast õgimist ja tita läheb taas arstitiirule. Ise paanikas pole, sest neid hullumeelseid nutvaid-karjuvaid lapsi on olnud ajast aega ja pea kõigist saanud asja.

Ainus probleem seisneb vaid selles, et last ei saa praktiliselt üldse käest panna. Vahel tuleb natuke pikemalt oodata, et hommikul üldse jõuaks riided selga panna ja õhtu eel tuleb värisevate jalgadega ja näljast pimedana külmkapi juurde roomata. Riidevahetus on vast kõige hullem, sest kõhuprobleemid tähendavad ca 20 okseläraka särgile kogumist päevas.

Magamine on küllalt pinnapealne ja auklik nagu sõelapõhi. Tumedate silmaalustega kasutan iga vaba momenti pigem magamiseks, liikumiseks puudub hetkel jõud, kahjuks ja paratamatult. Ei jõua oodatagi, millal tekib natuke aega enda jaoks ja liikumiseks.

Kuidas edasi?

Sünnitusest on möödas 17 päeva ja oleks aeg vaikselt liigutama hakata. Kuigi sünnitustraumad naelutasid voodisse nädalaks, siis võhm on taas täielikult nullis.

Mõned korrad olen jalutamas käinud ja ka üliaeglane tempo ajab hingeldama. Vähemalt on puhkeolekupulss paarikümne võrra langenud. Varem küündis see 90 ligi, nüüd langenud 60-70 vahele.

Magada pole saanud korralikult nüüdseks 18 päeva. Seega olen küsimuse ees, kas väsimusest hoolimata sundida end liikuma või kasutada seda tunnikest potentsiaalseks magamiseks. Potentsiaalseks seetõttu, et magamajäämine võtab mul ca 30 minutit ja kui aeg hakkab täis tiksuma, siis on veel raskem magama jääda ja uinak võib vaid unistuseks jääda.

Ööd mööduvad umbes nii. Eile sai magama ca 23.30. Äratus 1.30, magama taas 3.00. Äratus 6.00, magama 7.00. Lõplik äratus 9.30. Kuigi unetunde tuleb kokku oma 7 jagu, siis selline tükitamine on ääretult väsitav ja minu jaoks tähendab välja puhkamine 23st 8-9ni magamist.

Küllap seegi loksub veel tasapisi paika, kuid liikuma tuleks ometi kohe hakata. Lisaks sellele on suur soov joosta, kuid enesetunne on sama, mis möödunud aasta juulis enne treeningute algust ehk siis võhm on 0.

Niisiis ongi küsimus, kuidas edasi liikuda. Sundides või mitte...

Ahjaa. Veidrad isud pole kuhugi kadunud, mistõttu kahtlustan, et pica põhjuseks polnud rasedushormoonid, vaid tõesti mineraalide-vitamiinide puudus. Munakoori järan isukalt, kruusa järele isutab ka ja porgandeid söön rohkem kui raseduse ajal. Pool kilokest pole probleem päevas nahavahele ajada. Olen juba uurinud, mida üleliigne A-vitamiini manustamine tuua võib, aga pole selles osas suurt targemaks saanud.