Sunday, September 30, 2012

Fotod: Maribeli aeroobikapäev Paides

Eile väisasime Paide spordihallis toimunud Maribeli aeroobikapäeva. Kell 12 algas üritus Bodycombatiga. See oli päris mõnus treening, meenutas paljuski poksimist. Althaagid, vasakhaagid, küünarnukikad, jalalöögid jne. Võimalik, et jooksmised on hea võhma andnud, sest veremaitset ei tekkinud.


Pärast esimese trenni joogipausi olid mul juuksed läbimärjad, rääkimata ülejäänud kehast. Treener Neeme tegi korralikku tööd ja suutis entusiastlikumad kaasategijad rihmaks tõmmata.


Teiseks trenniks oli Zumba koos treener Luciaga. Tantsuline Zumba võttis tempot maha ja oli rohkem meelelahutuslikum. Kantri, samba, puusanõksud ja pepuväristamised - väga mõnus!


Kui Zumba sai läbi, siis oli plaan tegelikult päevale joon alla tõmmata. Tahtsin siiski oma vana lemmiku BodyJami ära proovida. Treener Karin oli tasemel nagu ikka ja pani oma palja ja lameda kõhuga pooled naised parema vormi poole õhkama. BodyJami kava ise oli seekord väga kerge ja isegi igav. Vanad kavad tundusid palju ägedamad.

Kuigi ma poole trenni ajal õhkasin kaaslasele, et äkki võiks ära minna, siis tema entusiastlikum pilk sundis ikka lõpuni vastu pidama. Säärelihased olid juba läbi ja viletsad kossid hakkasid väikse varba kontidele.

Ideaalis oleks võinud jälgida veel neljandana BodyAttacki trenni ja lihased läbi venitada Bodybalance'is, kuid väiksed mõnglid ootasid ja lisaks oli kõht juba metsikult tühi.

Kokku tantsisime, möllasime, vehkisime puhast aega ca 2h ja 40 min. Keskmine pulss 166. Ma pole niiiiii higine ikka.. vist kunagi olnud üheski treeningus. Juuksed olid otsteni läbimärjad ja särk oli samuti vettinud.

Täna: kaelalihased valusad, õlalihased, seljalihased, kõige hullemas seisus on säärelihased. Kõnnin ringi nagu puuhobune või reumatoidartriidihaige. Viimane haigus on muidugi ääretult tõsine ja raske seisund, kuid ma tunnen end täna tõsiselt kangena ja kujuta ettegi, et peaksin seda igapäevaselt taluma.

Ma tahaks massaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaažiiiiiiiiiiiiiiiiii.................

Friday, September 28, 2012

Ring on vorm - nüüdsest ka FaceBookis

Hei-hei, head lugejad ja kaasteelised. Tegin blogile kommuuni ka FaceBooki, kus saame arutada teemade üle ja võite asuda minuga ka otseühendusse.

Tule ja liitu siin.

Blogi jätkub mõistagi oma vanal heal kujul :)

Homme plaanin osaleda Paide spordihallis aeroobikapäeval (http://www.maribel.ee/). Võhm vist üle kahe trenni siiski välja ei kannata.

Tuesday, September 25, 2012

30 päeva toitumiskaval kokkuvõte

30 päeva Marek Kalmuse toitumiskaval magusast loobumise nimel on nüüd täis saanud. Milline nägi välja mu tavaline päev?
Hommikusöök.
Enamasti fitnesshelbed + piim + nt ploomid

Lõunasöök.
Näiteks ahjulõhe kartulite ja salatiga.

II lõuna.
Lahja kohupiim lusikatäie meega, tampisin ära mustikatega, peale lisasin ananassi, virsikuid, ploome jm.

Õhtusöök.
Salat (tomat + sibul + lõhe + päiksekuivatatud tomatid, kastmeks oliiviõli sidrunimahlaga).


Lõunasöögid varieerusid igapäevaselt. Sai proovitud püreesuppe, täidetud suvikõrvitsat jne. Teine lõunasöök oli enamjaolt üks ja sama - süümepiinatu magusalaks.
Patupäevi oli üksjagu. Ühel päeval lubasin tähistamise korras 2 hakklihapirukat ja ühe meekoogi. Teisel patupäeval lubasin lõunaks Kiievi kotletti rasvaste kastmetega. Kolmandal patupäeval sõin 2 sibulapiruka ruudukest ja ahjukoogi tüki jäätisega.
Plaaniväliselt lubasin lisaks ühel õhtul kolm küpsist, mis võttis nätaki ära võistluspingest tekkinud peavalu. Ja muidugi pidin ekstra eile sööma käputäie mandleid tiramisukoorikus, et tänaseks paisutada kaalunumber suuremaks.





Kaalu oli alustamisel 52,2 kg, täna 51,5. Tegelikult pole kaal toitumiskava juures üldse mingi teema. Mul ei ole vaja kaalu langetada. Kuid alles paar päeva tagasi nägin ära ka numbrid 50,9. See oli mu möödunud jooksuperioodi tavakaal.

Minu ainus mõte toitumiskavaks oli see, et ma vabaneksin maiustamise tühjast ringist.
Karl Fazeri veerandkilone šokolaad? Ühe õhtuga? Pole probleem! 2 Maxi Tuplat, lisaks küpsised ja pool pakki Tõmmu komme? Nagu naksti!

Aga mida sina, keha, sellest saad? Kui räägime naudingust, siis on see puhtalt aju või emotsioonide kasu. Keha sellest ei saa midagi. Kuigi võiks ju filosofeerida, et kui maiustamine pakub naudingut, siis on ka kehal hea.

Teine probleem selle juures on eeskuju järeltulevale põlvele. Kuidas ma saaks aasta-kahe pärast öelda oma tütrele, et ei söö komme, need ei ole sulle head, kui ma ise samal ajal eeskujulikult, põsed šoksi täis, matsutan?

Ja kolmandaks tõi Marek ise ka välja, et kõhunääre sellise pika peo peale veel pikemat samba karnevali ei pea.

Uue toitumisega ma vähemalt tean, et iga suutäis, mille ma võtan, on kehale kasulik ja hea, sisaldab väärtuslikke toitaineid.

Ma ei ole enda meelest visuaalselt eriti muutunud, kuid ma tunnen end kogu aeg... hästi! Ma tunnen end oma nahas hästi. Nende kolme küpsise ja tiramisu kommide pärast tunnen siiani süümekaid. Ühegi kalaampsu või kohupiima-marjapommi pärast aga mitte kunagi.

Kui alles paar kilo tagasi tundsin end ebamugavalt ja üsna tavaline oli üleõgimisest elevandipoega ootava raseda tunne, siis ülesöömist pole praegu kordagi ette tulnud.
Kõik on kaalutletud, täpne ja korrektne.

Nüüd jääb veel küsimus - kas ja kuidas edasi?
Kindel on see, et hommiku-lõunamenüü jääb üsnagi samaks. Ja tegelikult oli ta samasugune ka enne. Ainult kaks mööndust - enne ei söönud pudru kõrvale mune ja lõunasöök sisaldas alati süsivesikuid kartuli, tatra, riisi vm näol.
Ka õhtusöök oli mul eelnevaga sarnane. Ainus probleem on see, kas ma suudan selle teise lõunasöögi hoida tervislikuna... või saab jagu see kurat õla peal, kes käsib kapi kallale šokolaadi pistma minna. No ma annan oma võimaliku hea, et suudan samas vaimus jätkata.

Selles osas tuleb siiski muudatusi teha, et võistluseelne söömine või päev nõuavad rohkem süsivesikuid. Raskeimad jooksud-võistlused ilma korraliku süsikupommita on tekitanud esmakordselt mulle seina ette. Enne triatloni sõin hunniku banaane ja seinast pole haisugi. Seega proovin jätkata sama liini.

Kokkuvõttes.
Toitumiskava ei ole vaja ainult kaalulangetamiseks. Seda on vaja distsipliiniks toituda võimalikult tervislikult ja anda oma kehale võimalikult head kütust, et su masin suudaks võimalikult kaua ja kaugele vurada.
Toitumiskava ei tähenda nälgimist või dieeti, vaid korrapärast menüüd.

Tahaks kiita kõiki neid treenereid, kes pakuvad inimestele imelist võimalust saavutada oma keha üle kontroll. Tänan omalt poolt ka Marek Kalmust, kes tegelikult väikese tasu eest andis garantiikirja kogu eluks, mille järgimisel annan väga suure panuse selleks, et olla terve.

Raha on väike hind, mida parema tervise eest maksta.

Sunday, September 23, 2012

Fotod-muljed: Türi-Paide sügistriatlon

Täna osalesin siis teist korda oma elus triatlonil. Endiselt pole ma harjutanud vahetusalasid ja läksin siis jälle puusalt laskma.
Distantsid: 300 m ujumist Türi ujulas + 12,5 km jalgrattasõitu + 2 km jooksu.

Ujumine toimus vahetustega, sest bassein suuri masse ju ei mahuta. Asusin siis oma konna viskama neljanda naisterahvana. Pistsin väga hoolsalt punuma ja tempo oli isegi konna kohta pisut kõrge.

Minu aega võtnud ujumistreener jälgis, et kui mu jalad teeksid samasugust tööd (ma tean, et mul üks jalg teeb üht asja ja teine teist), siis ma oleksin tunduvalt kiirem. Ometi polegi mul mingit tehnikat, vaid ujun nii, nagu kõige mugavam on.
300 meetrit pistsin lõpuks kotti 8 mindi ja 19 sekiga. Mõnele kroolijale jäin sellega vaid minuti jagu alla. Ühte daami suutsin ka 3,5 minutiga edestada.
Seejärel oli üsna pikk vahe riietevahetuseks ja laadisin end kolme banaani ja spordijoogiga.




Peatselt lasti siis vastavalt ujumistulemustele ratturid rajale. Kuigi mul oli esimese mehega vahe 5 minti, siis tundus, et kõik läksid üsna järgemööda rajale.

Hakkasin siis aga hagu andma, kuid ka minutine vahe andis teistele võimaluse päris kaugele eest ära minna. Vaatasin pidevalt taha, kas suudan oma eelviimast kohta hoida ja päris pikalt tundus, et suudan küll.

Kirna mäel ütles mu "mänedžer", et olen ühele aeglasemale mehele järele jõudmas. Tallasin aga veel vängemalt edasi ja Kirna mäest alla tulles panin jalad tööle nagu veskitiivad marutormis. Veidi aja pärast suutsin onkli kinni püüda, kes jäi siiski takjana mulle kannule püsima.




Ja nagu komeet, ilmus ka kõige viimane naine ca pool km enne lõppu välja, sõitis veidi tuules ja enne vahetusala pani edukalt mööda.

Vähemalt seekord teadsin, mida vahetusalas oodata - jalad olid all nagu keeduspagetid ja üritasin nendega jooksmise moodi liigutust teha.

Oh õnne - üks kutt pani nurga taha, teine pani nurga taha ja mina kolmandana neile järele, kuid viimasena minnes kuulsin, et kõik lähevad valesti. Pöördusin tagasi ja küsisin, kuhu poole siis minema peaks. Sain suuna kätte ja selle peale hoogu sees omanud eelnevalt eeslipanud valestiminejad, panid must ludinal mööda. 

Jooksin ca 200 meetrit, kui ees spurtinud poiss jäi järsku seisma, hingeldas, proovis edasi minna ning seejärel sattus paanikahoogu. Ta ei suutnud kuidagi hingata ja nuttis samal ajal kuidagit moodi. Läksin siis tema juurde tagasi. Käskisin seista, lasime pea alaspidi, hingasime sügavalt, ta tahtis edasi minna, aga soovitasin, et no kõnnime koos, rahu - aega on. Natuke aega ta veel rahunes, aga siis pani sellise turboga edasi, et ma jäin vaid vaatama pika näoga nagu hobune, et kuhu see ratsanik siis nüüd tormas? Mis seals' ikka. Läksin oma spagettidel põrkudes edasi, vaikselt, aegamisi.




Kaks kilomeetrit oli täiesti mõnusalt lühike distants jooksmiseks ning eriti kena lõpp oli staadionil. Finišis suruti pihku JUUST ja mõnus külm vesi.
"No, kuidas oli Pamela? Mis oli kõige raskem?" küsis Silvi.
"Eks ikka ratta seljast maha ja jooksma hakkamine." Silvi, kes põrutas kaasa naiskondlikus arvestused ja oli varem lõpetanud, teadis hüüda, et no nüüd on ju ometi hea olla. "Ää... mitte veel," vastasin hingeldades.




Ja jälle - viimane, hapupiimane! Aga 16-34-aastaste naiste seas pronksmedali omanik. Vähemalt seegi hea! Nii tore oli seista esimest korda sporditemaatikaga poodiumil (mis siis, et patuga pooleks).

Ujumine 8:19, rattasõit 35:03, jooks 12:09.

Suured tänud korraldajatele ilusa ja toreda ürituse korraldamise eest! Ka 39 inimest on väärt pingutamist, nähes kui palju rõõmsaid nägusid võistluse lõpuks vastu vaatas!

Thursday, September 20, 2012

Fitness-kõndimine, uus ja põnev avastus


Power walking, fitness walking, health walking - heal lapsel mitu nime. Fitness-kõnd pole väga populaarne treening, samas pole see ka päris kiirkäimine. Viimane on spordiala, mis on esindatud ka olümpial, oma kindla tehnika ja reeglitega. Naiste parim 20 km kiirkäimise aeg on 1.25:02 (käesoleva aasta olümpiamängudel), meestel 1.17:16. 50 km kiirkäimises võistlevad olümpiamängudel ainult mehed. Eks seda ala kritiseeritakse omajagu, sest see puusavänderdus on ju küllalt naljakas, lisaks on tegemist ju... kõndimisega!

Fitness-kõndi võib aga igaüks harrastada. Sel on mitmeid vooruseid - erinevalt jooksmisest ei koorma sa niivõrd liigeseid, see haarab jooksmisest rohkem lihaseid, see ei koorma üleüldse nii palju kui jooksmine, mida algajad hirmsasti soovivad teha, olenemata füüsilisest (mitte) valmisolekust. Aga mis minu jaoks veel parem - see on väga efektiivne võrreldes tavapärase kiirema jalutuskäiguga.

Mida soovitatakse fitness-kõnnil?
1. Hoia korralikku rühi - kõnni sirgelt, vaata ette, lõug paralleelselt maaga, mitte rinnal.
2. Hoia rind ees ja õlad lõdvestunult.
3. Hoia käsi küünarvartest kõverdatuna, veidi vähem kui 90kraadise nurga all. Käsi liiguta sirgelt ette ja taha, mitte kõhul vaheliti. Ära tõsta küünarnukke rinnakuluudest kõrgemale. Liiguta käsi kiiremini ja jalad tulevad ise järele.
4. Hoia kõhu- ja tuharalihased pinges, vaagnaluu kergelt ettepoole kallutatuna.
5. Kujuta ette, et kõnnid mööda sirget joont. Ära pikenda oma samme - võta lühemaid ja kiiremaid samme.
6. Tõuka kohalt päkkade abil, keskendu kandadele maandumisele.
7. Hinga rahulikult, sügavalt, aga rütmis. Kui sa fitness-kõnni peale hingeldama ei hakka, ju on tempo aeglane ;)

Mina tegin täna oma esimese fitness-kõnni. Arvasin, et 10 km läbimiseks kulub 1.45, aga oh üllatus - läks 1.22. Seega võib fitness-kõnniga olla tegelikult päris kiire ja avastada lihaseid, mis jooksmiste ajal pole kunagi endast märku andnud (mina tundsin täna esmakordselt päkatööd).

Teen plaani, kuigi plaanid pole mu sõbrad - edaspidi nädalas 2 jooksu + 2 fitness-kõndi, senise kolme jooksu asemel.

Monday, September 17, 2012

Retsept: maailma lihtsaim küpsisetort - palju õnne, AJ!

Nelja tunni pärast tiksub siis täis hetk, mil ma täpselt aasta tagasi tõin ilmale uue ja tubli kodaniku. Palju õnne pisikesele AJ'le!

Selleks puhuks pidin mõistagi midagi mõnusat valmistama. Oli küll plaan teha midagi ilusat ja erilist, kuid läksin kergemat teed. Valmistasin küpsisetordi, mida võib laps ka oma esimesel sünnal süüa.


Koostis
mõned pakid küpsiseid (seekord tegin ümmarguste Marianne küpsistega, aga nendega korrapärast vormi ei saa)
1 pakk hapukoort
1 purk konservvirsikuid (või maasikamoosi või banaane või mis iganes maitseb paremini)
Soovi korral kaunistamiseks šokolaadi

Tee nii
Lao põhja kiht küpsiseid. Määri need hapukoorega. Lisa uus kiht küpsiseid ja nende peale tükelda virsikud või määri moos. Lisa taas küpsised ja määri hapukoorega.
Peale riivisin veel valget šokolaadi ja enda lõbuks lihtsalt plätserdasin sulašokolaadiga üle. Loodetavasti mu joonistused ühtegi tõsimeelset kokka ei solva :o)




Hapukoor ei vaja mingeid lisamagusaineid ja küpsised ei vaja leotamist. Küpsiste magusus sulandub hapukoorega üheks ja hapukoor teeb küpsised isegi pehmeks.
Pildil on kook piparkoogivormidega välja lõigatud.

Patupäevaks sobilik - lihtne, lahjem ja maitsev!


Sunday, September 16, 2012

Retsept: kuum kana-oasalat

See mõnus süsivesikutevaene ja valgurohke soe salat kõlbab imehästi toitvaks lõunasöögiks.

Koostis
300 g kanahakkliha
1 purk ube punases kastmes
paar porgandit
1 suvikõrvits

Tee nii!
Prae kanahakkliha ilma õlita. Lisa riivitud porgandid, oad ja riivitud suvikõrvits. Lisa maitseained ja hauta veidi.

Ja mõnus amps ongi valmis!