Rahulik (taas)algus

Oi, kui raske!
Kui raske on end kätte võtta, kui kolm kuud on selja taga täisliikumatust. Ma olen selliseid perioode üle elanud absull igal aastal. Vahe muidugi selles, et minu trenniperiood pole kunagi kestnud pool aastat ja niivõrd intensiivselt. Ja ka selles, et ma pole niivõrd kehva enesetundega nii pikalt lihtsalt lamanud.

Aasta möödub pigem kuu aega kerget trenni, 11 kuud mitte midagi. Ja nüüd parajalt trennilt kukkuda voodisse, siis väljatulek tundub lausa võimatu. Esimesed paarisajameetrised jalutuskäigud ajasid igatahes südame pahaks. Vaikselt suutsin hiljuti ka 1,5 kilomeetrit loivata. Seejuures raskelt hingeldades. See oli tõesti jalutamine, mitte isegi kõndimine. Imelikul kombel ajab see esialgu ikka südame pahaks ja vaja palju puhata.

Aga hommikuvõimlemised pakuvad veel rõõmu. Olen taas jõudnud poole tunnini. Viimasel ajal on õnnestunud võimelda ka päikese tervituseks õues. Mõnus nuusutada kastemärja muru lõhna, kuulata loodust ärkamas, tunda päikest koos trennida keha soojendamas.

Täna siis panin üle pika aja ka pulsikella peale. Enne treeningut ajasin niisama seistes juttu, 146 peale tõusis rahuliku vestluse käigus ikka ära. Mainisin kaaselanikule, et võiksingi tund aega seista ja juttu ajada ning trenn ongi tehtud.

Kuigi mingit jaksu end liigutada pole, siis tõsiasi, et olen 7 kilo juurde võtnud, sunnib MIDAGIGIGIGI tegema. Ja ka tõsiasi, et teisele korrusele kõndimine viskab pulsi 180 peale.

Jooksmiseni ma sel aastal suure tõenäosusega ei jõua ja ei tea, kas üldse kunagi uuesti. Aga esimeseks eesmärgiks oleks jõuda mu unistustes tunniajalise hoogsa jalutuskäiguni.

Aga hommikuvõimlemisest (sisaldab lihastevenitusi, kerged harjutused seljale, kõhule, tuharatele, kätele, rinnalihastele). Aeg 30:11. Keskmine pulss 140, max 173. Maksimumi sain seljalihasteharjutustel. Iseenesest teen seda väga lihtsalt - seisan püsti, kummardun ette, et sõrmed puudutavad maad ja taas püsti. 100 korda. Hommikul põletatud siis 181 kalorit.

Alguseks pole seegi paha. Veel mõni aeg tagasi suutsin hommikul 5 minutit võimelda. Ja paarisajalt jalutusmeetrilt olen jõudnud oma 2 kilomeetrini kindlasti. Üks päev koristasin õues oksi ja vedasin aiakäruga puid - väiksed treeningud tulevad.

Aga ei ole kerge. Ei ole üldse kerge. Tahaks istuda. Lamada. Kõik. Südametunnistus ei luba. Lodevad reied ka :o)

Karma ja soolehädad

Kui heietada vahelduseks personaalsemaid mõtteid, siis viimastel kuudel olen väga palju karma üle mõtisklenud. Usun tõsiselt, et iga inimene saab just seda, mille ta on välja teeninud ehk siis iga otsus elus mõjutab järgmist ja iga mõte saab teoks. Seega pean mõttetuks kättemaksu või vimma pidamist, sest kui inimene on keeranud mulle käru ja saatnud välja valesignaali, siis varem või hiljem maksab see talle nagunii kätte. Eluseadused!

Kuidas see seostub minuga? 22. jaanuarist - nüüd varsti pea 22. aprillini eri hädade käes kannatades ja elu üle mõtiskledes, ei saa ma aru, kuidas ma küll olen nii palju halba välja saatnud, et karma mind väga raskete tervisehädadega karistab. Pidevalt kummitab peas mõte - miks mind küll nii karistatakse? Loomulikult olen üritanud leida vastust, mõningaid leidnud, tegelenud andeks palumise ja endise taaga vabanemisega.

Vaieldamatult elan läbi elu raskeimat perioodi. Eilne diagnoos oli nt soolepõletik. Kuue kuu jooksul on mul au seda meeldivat olukorda läbi elada juba kolmandat korda ehk iga kahe kuu tagant. Enne oktoobrilõpu 10 km täistambi läbimist oli mu seedimine viis pluss olnud terve elu. No kõik muud hädad peale sooltevaevuste. Ja nüüd. Novembris põletik, jaanuaris algasid hädad sellega ja nüüd mitmepäevane mullitamine päädis eile tapvate sooltekrampidega.

Jaanuarist siiani on mu põhiküsimuseks olnud miks ja miks just mina. Ja põhilauseks - enam ei jõua. Aga noh. Helgematel hetkedel on hea mõelda, et kõik, mis ei tapa, teeb vähemalt tugevaks (või tugevalt haiget). Ja iga haigus on mingi põhjusega. Ega ma oma sooltele palju armu ei anna (nagu nähtavasti pea iga eestlane), kuid tuleb sellega tõsisemalt tegelema hakata.

Tegin veidi aegu tagasi loo kõhukinnisusest ja rääkisin toreda arstiga. Kõhulahtisus on soolte viis end puhastadada, vabaneda vanadest jääkidest. Kõhtu kinni panevaid tablette tohib kasutada vaid erandjuhtumitel (nt reisil), kuid muul juhul tuleb lasta sooltel vabalt oma tööd teha. Järgmine valesamm, mida paljud teevad - kõhulahtisus on möödas ja alustatakse kohe vitsutamist, sest kõht on ju niiii tühi. Kuid sooled vajavad aeg-ajalt puhkust, sest nad töötavad nagunii 24/7 ja peavad sõna otseses mõttes igasugu s.tta läbi töötlema, mida me valimatult alla laseme. Arst soovitas teha kord nädalas puhtalt mahlapäeva, et anda soolestikule teenitud puhkuse. Keeletoimetaja saatis mulle kaks korda selle loo lugemisel kirja, et KAS TÕESTI? Kas tõesti kord nädalas? Kas tõesti AINULT mahlapäeva? Ja vastus oli "jah".

Paljud kergitavad seepeale ehk kulme ja peavad seda ennekuulmatuks. Olgu. Südamele igapäevast tunniajalist treeningut peetakse ju normaalseks. Mõni peab ka ajugümnastikat igapäevaste ristsõnade või sudokudega normaalseks. Või lihastreeningut. Või miks mitte ka aeg-ajalt neerude puhastamist rohke veega. Aga miks mitte siis armsatele sootele tähelepanu pöörata, mis niisamuti vaeva näevad ja tööd teevad? Kui süda veel saab puhast verd pumbata, siis soolte töö on ju päris s.tt!

Toidunaudisklejana pean ma tunnistama, et kord nädalas mahlapäeva pidada jääb ehk minu soovunelmaks. Kuid eile leppisin mustikate ja musta leivaga, tänane söök on puljong ja kuivikud. Üritan väga lõdvalt võtta. Ja proovin vähemalt smuutieineid hakata kenal suveajal tegema.

Ma ütlen - parem pingutada neid väikseid sammukesi, kui kolm tundi järjest kõhuvalude käes röökida, aamen!
PS! Hommikuvõimlemisi olen suutnud siiani teha, tubli olen!

Tervis Pluss jookseb, mina veel mitte

Kadeduse ja ka rõõmuga annan märku, et Tervis Plussi peatoimetaja Evelin Samueli titemammade ja suusamaratoni projekt on saanud eriti ägeda jätku. Seekord siis jooksurajal. http://www.tervispluss.ee/blogi/- sellel aadressil jagab siis Evelin oma jooksumuljeid ning valmistub Meelise juhatusel oma elu esimeseks poolmaratoniks.

Samuti on meie tiim väljas ka Maijooksul. Kui aasta tagasi olime rõõmsad kepitajad, siis seekord osad juba jooksevad, kuid tundub, et mina ei saa isegi kõndima. Omalt poolt Evelinile palju-palju jaksu ja teades, mis teda ees ootab, siis olen ikka päris tõsiselt kade!

Viimastel päevadel olen ise suutnud juba vaikselt ringi kõndima hakata, kahjuks jalutamiseni pole jõudnud. Hetkel on see puhas laiskuse küsimus. Kui kaks kuud oled voodis lamanud, siis tunduvad kõik vabandused ja põhjendused, miks mitte liigutada, piisavalt headena. Samas olen tundnud 1-2päevaseid paremaid enesetundeid ning sellest innustusest saadud askeldamiste järgseid väga raskeid päevi. Ei hakka ka praegu sadulasse hüppama.

Pean ka heaks vabanduseks seda, et naabrid on niivõrd ülbed, et oma kõrilõikajast koeraga midagi ette ei võta, mistõttu peaksin jalutuskäigule minema ainult turvameeste saatel. Kui lumi ja läga on siit metsateedelt läinud, eks ma siis võta koera taas kaenlasse ja kebi kõpsutama.

Endisest vormist pole küll midagi järel. Eile tegin üle kolme kuu hommikuvõimlemist - väga kergelt, max 10 minuti jagu. Täna on lihased hellad. Kaalu on juurde tulnud ligi 4 kg. Eile oli esimene päev, mil olin võimeline korralikku sööki tegema, täna suutsin ka magustoiduga hakkama saada - saavutus!

Ehk siis mingil määral on elujaksu tulnud, kuid ma ei lase end petta, et iga päev nüüd aina ülesmäge läheb. Võtan päeva korraga ja proovin iga päev mingilgi määral liigutada. Olgu selleks söögitegemine, hommikuvõimlemine või siis peatselt ka väiksed jalutuskäigud. Võib tunduda küll uskumatuna, aga sõna otseses mõttes pärast kahte kuud voodis lamamist on need isegi head saavutused.

Jah, kurb mõelda, et varem oli saavutus 40 minutit joosta või tunniga 10 kilomeetrit läbida, kuid olen praegu väga õnnelik ka võime üle endale sööki valmistada. Ausalt öeldes toob see isegi pisara silma, sest vahepeal olin juba igasuguse lootuse kaotanud.

Tervist kõigile!

Kiirabitöö köögipool

Kuna mul endal õnnestus mõned päevad tagasi paanikas erakorralise meditsiini osakonda tormata, siis hakkasin mõtlema märtsinumbris ilmunud loo peale. Käisin veebruaris Põhja-Eesti regionaalhaigla reanimobiilibrigaadi vahetust jälgimas. 12 tundi jõlkusin kaasas, kuulasin põnevaid lugusid, jälgisin surijaid ja ellujääjaid. Kui ma nüüd paar päeva tagasi ühes teises EMOs nö teisel pool letti istusin, siis tohutult suurema austusega kui enne veebruarikuist töömissiooni. Ma pole kunagi arste kirunud ning olen alati nende tööd imetlenud, kuid need 12 tundi panid mitmete asjaolude üle tõsisemalt mõtlema. Kui ma oleks tunduvalt vähem laisem, siis oleksin kindlasti tahtnud meditsiini õppida - see on tohutult põnev! 12 tundi ehk pool reanimobiilibrigaadijuhi vahetusest möödus kiiresti ja huvitavaid teadmiseid sisse ahmides. Võin öelda, et see oli üks mu erutavamaid töömissioone üldse (arvestades, et lugusid hakkasin ma kirjutama 2004. aastal). Ehk on sellest loost veel teistelgi midagi kõrva taha panna...

12 tundi erakorralist meditsiini

Kell on 8 hommikul ja reanimobiilibrigaadijuhi dr Severin Pussi 24tunnine vahetus on alanud. Hommikusel koosolekul arutletakse eelmise valve juhtumite üle ning vahetatakse tähtsam info. Kui kaua jääb aega hinge tõmmata, ei tea kunagi ette – õnnetused ei kipu tänapäevalgi enne tulekut kõva häälega hüüdma.

Infarkt surus maadligi

11.50 heliseb dr Pussi telefon. Haapsalu haiglast palutakse raske südamepuudulikkusega proua tuua Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, kus südamehaigetele on eraldi osakond. Kuigi patsient on juba arstide valve all, siis stardib reanimobiil 10 minuti pärast Mustamäelt Läänemaale.

Veidi pärast 13 tõstetakse autost välja kanderaam ja südamemonitor ning dr Puss sammub koos õe Jaanika Kane ja autojuht-kiirabitehniku Mart Montvilaga Haapsalu haigla koridorides. Regionaalhaigla ultramoodsa uue X-korpuse kõrval tundub siin kuidagi kõle ja rusuv.

150kilone vanem daam lamab haigevoodis, huuled kurjakuulutavalt sinised, pilk ekslev. „Mul on paha,“ jõuab ta sõnada ning kohe hakkavad maomahlad välja tulema. Õed otsivad joostes anumat, dr Puss leiab ühe enda kõrvalt ja asetab selle haige pea kõrvale. Naine öögib raskelt. „Hingake rahulikult,“ sõnab arst stoiliselt. „Mis ta veresuhkur oli?“ uurib dr Puss. Selgub, et ligi 30. Normaalne oleks 3-5 vahel.

Arst esitab naisele veel mõningaid küsimusi, seejärel tuleb ta tõsta reanimobiili kanderaamile. Kuus õde üritavad naist ühelt voodilt teisele veeretada. Veidike pusimist ning see õnnestub ootamatult kiiresti. Haige kaetakse hoolikalt linade ja tekiga, tema ei tee sellest aga suurt välja, pilgutab vaid aeglaselt silmi.

Rattad veerevad taas mööda koridore, raam libistatakse autosse ning tagasisõit võib alata. Naine jääb autos külitama seljaga arsti poole. Õde Jaanika Kane sõnab turvalisust ja lohutust pakkuva lause: „Olen siin teie selja taga,“ ning lisab, „kui midagi vaja on, siis kohe öelge. Kas teil on praegu paha olla?“ Patsient vastab jaatavalt. Ei lähe kaua mööda, kui ta hakkab jälle oksendama. Kane hoiab vaikides naise pea juures kilekotti ja ootab, mil hoog lakkab. „Kas teil on nüüd parem?“ küsib õde kaastundlikult. Patsient vastab jaatavalt.

Teel piiksub monitor mitmeid kordi ähvardavalt. Õde tormab korduvalt monitori juurde näitusid uurima ning edastab need dr Pussile, kes kõik paberile üles kirjutab. Naine oksendab veel.

Dr Puss näitab mulle EKGd. „Siin on kohe näha, et olukord on päris halb.“ Pikal paberiribal jookseb värelev jutt ja mingi siksak, ei muud tavainimese jaoks. Selle õiget tähendust oskab lugeda vaid kogenud silm.

Kardiogrammilt on arsti jaoks näha, et tegemist on vasaku vatsakese ägeda infarktiga. Dr Puss kahtlustab, et haaratud on ka parem südamevatsake. „Sellele viitavad mitmed sümptomid, mis haigel esinevad, nt sinakad huuled, väga aeglane südame rütm, kaelaveenide pais jms parema südamepoole puudulikkuse tunnused.“ Naise seisund pole kiita. Regionaalhaiglas viiakse veresoone kaudu naise kehasse sond, millega uuritakse südamelihast verega varustavaid pärgartereid, kus on trombid ja kui ulatuslik on kahjustus. Dr Pussil oli õigus – ka parem vatsake on infarktist haaratud. Arst avaldab kahjutunnet. „Patsient rääkis, et ta on arstide vastane ega käinud kontrollis. Kuna tal on eelnevalt diagnoositud kõrgvererõhutõbi ja südamepuudulikkus, siis sellisel juhul tuleks ilmtingimata käia end järjepidevalt kontrollimas. Lisaks oli veresuhkur nii kõrge, et tal on tõenäoliselt ka diabeet.“

Puhkus kestab nappi aega

Kui see naine oleks vaid teadnud, et ühel veebruarihommikul tema süda enam ei jaksa, tekib infarkt, mis surub ta turvaliste koduseinte vahel istuli maha ning veidi hiljem haiglavoodisse, siis võinuks see lugu teistmoodi lõppeda. Oleksid pidid olema pahad poisid, kuid ometi oli selles loos võimalik teine stsenaarium. Tuleb välja, et neid lugusid on mitmeid teisigi. Järgmisega puutume kokku kõigest poole tunni pärast.

Kui eelmine patsient saab tohutus koguses meditsiiniliste lausetega südameosakonda üle viidud, tekib esimene vaba moment söömiseks.

Kell 15.30 istub puhketoas mitu arsti. „Sellist pilti näeb siin harva,“ nendib dr Puss. Õnnis moment ei kestagi kaua. Kõlarites kõlab „kõll“ ning naishääl teatab, et intensiivravisaali on toodud patsient. Sekunditega on ruum tühjenenud.

Intensiivravisaal on esimene koht, kuhu tuuakse kriitilised patsiendid, kes vajavad vältimatut arstiabi. Siin on olemas moodne varustus ja tingimused isegi erakorraliseks operatsiooniks.

Korraga on võimalik tegeleda kolme eluohtlikus seisundis patsiendiga.

Keskmisel voodil lamabki üks 65-aastane meesterahvas, hapnikumask peas, elektroodid rinnal. Poolalasti keha paljastab sinakaid looklevaid jutte kehal, justkui marmorpõrand. Mehe suu on pärani lahti ning ta hingeldab äärmiselt raskelt ja tihedalt. Arstid ja õed toimetavad ümberringi ja üritavad seisundit stabiliseerida. Suurimaks probleemiks on see, et enne diagnoosi ei saa põhjuslikku ravi määrata. Esmaabi ja elupäästvate ravivõtetega alustatakse siiski koheselt ja paralleelselt diagnoosimisega, ajaga võidu joostes, sest sellest sõltub dr Pussi sõnul väga-väga palju.

Diagnoosimisel tuleb appi ka haiguslugu. Sealt selgub, et mehel oli mõned aastad tagasi opereeritud põievähk. Üks variant, et haigus on tagasi ning metastaasid on jõudnud kopsudesse. Puss tõdeb, et sellisel juhul ei anna enam palju teha. Vereproovid on võetud, kohale kutsutakse röntgenitegija.

Kõik saadetakse ruumist välja ning mehe kopsudest tehakse pilt. See ei pruugi välja tulla, sest mees hingeldab endiselt üliraskelt ega suuda istuvas asendis püsida. „Hea vastuse annaks kompuuteruuring, kuid seda ei saa praegu teha, sest patsient ei suuda 10 minutit rahulikult lamada,“ tõdeb dr Puss.

Üledoos tegi haigeks

Monitorid hakkavad piiksuma, punane tuli süttib, mehe olukord paistab tõsine. Minugi kõhtu tabab terav jutt ning tunne, et kellegi külm käsi on jõudnud väga lähedale. Arstid tegutsevad kiiresti.

Juba paari minutiga on mehe kopsupilt jõudnud intensiivravisaali arvutisse, mis näitab, et metastaase pole, pole ka põletikku. Mis variante siis veel võiks olla? Arsti mõtlemine peab töötama nagu matemaatikul, lisaks ülihelikiirusel.

Kopsupilt ja äsja saabunud veregaasianalüüs näitavad, et hingeldus pole haiguse põhjus, vaid tagajärg oma seisundi kompenseerimiseks. Dr Puss käsib panna naatriumbikarbonaadi joana tilkuma.

Kohale tuuakse ultraheliaparaat. Äkki on neerupais?

Diagnoos on ääretult oluline. Kui tegemist neerupuudulikkusega ja alustatakse dialüüsi, siis tuleb verd vedeldada. Vere vedeldamine välistab aga operatsiooni tegemise. Kui dialüüsi ajaks selgub, et hoopis lõikus on vajalik, siis on tekkinud veel üks probleem. Seega on ka õige diagnoosi saamise kiirus oluline, et olukord ei lõppeks fataalselt.

Valveradioloog ja õde tulevad kohale justkui suure sülearvutiga, mis avanemisel osutub ultraheliaparaadiks. Patsiendi sisemust hakatakse uurima kui uued vereanalüüsid jõuavad kohale. Selgub, et vere happelisus on tasakaalust eluohtlikult väljas ning kaaliumitase niivõrd kõrge, mis võib iga hetk põhjustada südameseiskuse.

Kuid tunni aja möödudes on mehe suu vajunud natuke koomale ning hingeldamine vähesel määral vähenenud - naatriumbikarbonaad on hakanud mõju avaldama.

Et patsiendi seisundit jooksvalt hinnata ja lihtsamalt vereanalüüse monitoorida, siis tuleb arter kanüleerida ehk viia arterisse peenikene toru. Selle abil saab jooksvalt jälgida nii haige otsest vererõhku kui ka igal vajalikul ajahetkel võtta sealt analüüse, ilma et peaks haiget uuesti torkama. Arteriproov võeti kubemest reiearterist, kanüüli proovivad arstid panna kätte. Sellest kujuneb justkui operatsioon. Arstid pesevad käed, desinfitseerivad nahapinna ning jäävad pikemaks ajaks nõelaga kätt torkima. Kuigi see võtab tavaliselt mõne minuti, siis haige käed on turses ning mitmel arstil see lihtsalt ei õnnestu. „Kui nõela ots libiseb kogemata arterist välja, siis jookseb arterist rõhu all veri ümbritsevatesse kudedesse, tekitades hematoomi, mille seest selle peenikese arteri leidmine on veelgi keerukam,“ selgitab dr Puss. Lihtne protsess kujuneb keerukaks.

Peatselt saabuvad uued vereanalüüsid. Vere happelisus on stabiilsemaks muutunud – naatriumbikarbonaadist on tõepoolest kasu!

Veel tunnike hiljem ning mehe nahk paistab tunduvalt parem ning hingeldamine toimub nina kaudu. Dr Puss selgitab, et keha võtab hapnikupuudusel kõige ebavajalikumast kohast hapniku ära, ehk siis nahalt, et elutähtsad organid jaksaksid tööd edasi teha. Seepärast tekivad nahal ka sinakad laigud. Hingeldamine oli seotud vere happelisusega – tugevalt süsihappegaasi välja hingates, üritab keha kuidagigi happelisust reguleerida.

Millest üleüldse probleem tekkis? Haigusloost selgus, et mees kaebas tõsiseid seljavalusid ning talle määrati valuvaigistid. Suure tõenäosusega tõstis mees vastavalt valudele, arstiga konsulteerimata, oma ravimidoose. Keha jaoks oli see paraku liiast ega suutnud enam ravimit ära töödelda. Edasised uuringud näitasid, et tõsiseid kahjustusi olid saanud nii neerud kui ka maks. Taas üks lugu, mille stsenaariumi kirjutas inimene ise enda jaoks halvalõpuliseks.

Töö paneb elu üle mõtlema

Kuid ometi pole enda suhtes hoolimatud ainult vanemaealised, keda täna kohanud olin. Dr Puss näitab erinevaid kompuuteruuringute pilte. Vaatleme äsja elule päästetud härra pilte, kus kopsud paistavad tõepoolest puhtad ja hädadest vabad. Arst toob kõrvale ühe noore meesterahva pildid, kelle kopsudes valitsevad tohutusuured põletikukolded. „See noormees on sama hädaga siin teistkordselt,“ selgitab ta. See asjaolu lubab arvata, et diabeedihaige mees eirab oma ravi. Kui suhkruhaige ei süsti korrapäraselt insuliini või tarbib rohkelt alkoholi, siis võib tõsisemal juhul ees oodata teadvusekadu. Kui patsient sel ajal oksendab, siis muidu hingamisteid, peamiselt kopse, kaitsvad häälepaelad ei funktsioneeri enam nii edukalt kui teadvusel olles. Kui aga okset satub hingamisteedesse, siis võivad tulemuseks olla sedavõrd ohtrad põletikukolded. „Kaks korda sama juhtumit ühe patsiendi kohta on selgelt liiga palju,“ nendib arst. See viitab, et tegu pole enam pimeda juhuse ja õnnetusega.

Kui sellistes olukordades tuleb arstidel nõutult õlgu kehitada, siis on juhtumeid, mis panevad neidki sügavalt elu üle järele mõtlema.

„Näiteks naisterahvas, kes üritab aastaid rasestuda ning lõpuks see õnnestub. Rasedus kulgeb edukalt, aga siis sünnitusel lõhkeb peas veresoon, naine sureb ja laps jääb ellu, siis see paneb ikka elu üle mõtlema. Või teine juhtum, mis oli paar aastat tagasi, kui vanemad käisid kaksikute lastega tiigi ääres piknikul ega pannud enam neid tähele. Alles üks mööduja märkas, kuidas üks lastest oli ära uppunud. Selle lapse me elustasime tookord sündmuskohal ikkagi ära, aga ta suri hiljem haiglas – ajukahjustus uppumise ja vereringe seiskuse tagajärjel oli sedavõrd ulatuslik,“ räägib dr Puss mõtlikult.

Elustamisoskus hoiaks surmast

Kuid tuleb ette ka imelugusid. „See oli poolteist aastat tagasi, kui üks noormees ujumistrennis basseini uppus. Õnneks oli treener kõrval, kes kohe poisi veest välja tõi ja oskas elustama hakata. Lisaks oli juhtumisi läheduses ka kiirabibrigaad, kes üsna ruttu asja üle võttis. Kõigest hoolimata ei õnnestunud üle tunni aja elustamisel poisi vereringet taaskäivitada. Sellisel hetkel, mil kogu lootus on kadunud, siis kasutatakse mõnikord radikaalseid meetodeid ja tavalisi maksimaalseid ravimiannuseid kordades ületavaid doose. Ja imekombel see poiss lõpuks tuligi elule tagasi. 48 tundi hiljem tuli ta teadvusele ja nädalapäevad hiljem õnnestus tal hingamisaparaadist loobuda ning hingata iseseisvalt. Haiglast kõndis ta paranenuna omal jalal koju. See on imejuhtum!“

Dr Puss tõdeb, et tegelikult annaks igal aastal hoida ära mitmeid surmasid, kui inimesed ainult oskaksid esmaseid elustamisvõtteid. Paanikaolukorras häirekeskuse liinil neid võtteid õppida on paraku juba liiga hilja.

Arstide suureks „tööandjaks“ on ka alkohol. Piisab väiksematestki kogustest, et juhtuksid halvasti lõppevad õnnetused. Kas või klaas veini võib sillutada tee traumapunkti.

Kui ka inimesed on enda suhtes tihti hoolimatud, siis arstid päästavad neid elusid tingimusteta, kuulavad lähedaste hingemuresid, puutuvad igapäevaselt kokku bakterite, viiruste ja mitmete muude ohtudega. „Mitmeid aastaid tagasi haigestus üks arst haigele abivahenditeta otsest kunstlikku hingamist tehes tuberkuloosi ja lõpetas invaliidina,“ nendib dr Puss kurvalt.

Pole ka harvad juhtumid, kus patsiendid sööstavad meedikutele kallale. Ega inimene pea oma loomuselt pahatahtlik olema. Piisab hapnikupuudusest ajus, et käitumine muutuks kontrollimatuks ja loomalikuks.

HIV-haigete veri võib tööõnnetuse käigus sattuda arsti verega kokku ning järgneb pea pool aastat närveerimist ja hirme, kas toimus nakatumine või mitte.

Kui löön 12 tunni järel haiglaukse enda järel kinni ja jätan dr Severin Pussi sama pikalt tööd edasi tegema, siis vajuvad rasked mõtted pähe. Tänamatu töö. Ent siis meenuvad arsti sõnad, kuidas ainuski päästetud elu tekitab tunde, et oled teinud oma tööd hästi ning innustab edasi pingutama. Nähes tänagi surmasuust tagasi toodud meest, siis mõtlen, et ehk see ongi suurim ja võrdväärseim tasu sedavõrd raske ja ohtliku töö eest.

Kaanelugudest

Kaanelugusid olen Tervis Plussi kirjutanud juba päris töötamise algusest ehk ca 3 aastat. Ma imestan üleüldse, et toonane peatoimetaja Sirje Maasikamäe julges rohelise, noore ja väikse neiukese kätte usaldada tähtsa töö ja prominendid. Kuigi ma enne seda olin kirjutanud artikleid juba aastaid ning olnud maakonnalehe Järva Teataja sporditoimetaja pool aastat, siis ometi üleriigilise väljaande kaas on omamoodi firma visiitkaart... Ja häid visiitkaarte koostavad ikka juba profid.

Kuna mu esimesed ajakirjad asuvad ca 15kilose arhiivikoorma all, siis ei suutnud neid sealt välja õngitseda ja täpsemaid meenutusi kirja panna. Usun, et mu esimene kaanelugu oli aeroobikatreener Katrin Väliga. Hea valik esimeseks looks. Temaga oli ääretult lihtne, ta oli vahetu, armas, heatahtlik, vastutulelik jnejne. Siiani on kaanelugusid olnud veel Ines Karuga, Karin Raskiga, Erika Salumäega, Kristina Šmigun-Vähiga, Monica Tuviga, Lenna Kuurmaaga jne.

Iseenesest on kaanelugu justkui persoonilugu, mõningate mööndustega. Möönduse näiteks, kõva eeltöö. Millistel teemadel on inimene juba surmani jahunud, mida on kuskil intervjuudes õrnalt puudutatud ehk mida võiks suuremalt üles kaevata jne. Muus osas persoonilugu nagu persoonilugu ikka.

Küll tuleb tuntud inimestega käia läbi kadalipp, mis tavainimeste puhul ette ei tule. Neid on tihti väga raske tabada. Tuleb jahtida päevast päeva telefoni ja meili otsas. Vahel hakkab ka tähtaeg juba kuklasse pressima. Siis tuleb leppida kokku kuupäev, millal kohtuda. 99% sõltub see sellest, millal ikka jahitavale sobib. Hommik või hilisöö, esmaspäev või pühapäev, alati löögivalmis. Vahel juhtub ka see, et ilmud kohale, kuid siis saad 2 minutit enne kohtumist kõne, et ei ole ikka aega ja tuleb edasi lükata. Paratamatus.

Tüüpiline ettetulev juhtum intervjuu käigus on ka see, et "ah, ma olen sellest nii palju rääkinud". Nähtavasti on staar rääkinud sel teemal tõesti 100 korda, kuid kui mina ei ole sellest lugenud ja ettejuhtuvatest väljaannetest sel teemal juttu polnud, siis pole sellest teemast ikka piisavalt räägitud. Samas on ka inimmälu lühike ja käiatud teema 2 aastat tagasi, on taaskord uus täna.

Järgmine takistus võib olla loo ülevaatamisel. Üldjuhul saadame kõik lood allikatele, spetsialistidele, kuid eriti kaanepersoonile, üle vaatamiseks. Olgu siinkohal märgitud, et kui pole eelnevat kokkulepet, siis see pole mitte ühegi ajakirjaniku kohustus! Kui hakkate intervjuud andma, siis jätke see meelde ning pange see eelnevalt paika! Selle toreda reegliga tõmbavad paraku paljud kõmuajakirjanikud oma allikaid lohku - mis hundi käes, see hundi kõhus. Kahju, sest see süvendab kuvandit ka teistest ajakirjanikest.

Üle vaatamine on tähtis, et intervjuul tekkinud valestimõistmised, faktivead, augud ja muud ebakohad saaksid täiustatud. Üldiselt on üle vaatamine ainult faktivigade parandamiseks. Paraku on kord juhtunud nii, et inimene kirjutas terve loo täielikult ümber. Ideaaljuhul pole tehtud ühtegi parandust. Kuid harva tuleb ette seda, kus iga kolmas lause on parandatud (nt ei sobi "kihvt", peab olema "äge", mitte "mullu", vaid "möödunud aastal", mitte "naeris", vaid "naeris laginal"). NB! Mina trükin tavaliselt inimese kogu teksti otse arvutisse intervjuu ajal ning salvestan ka diktofoniga, et oleks võimalikult vähe vigu.

Ühest küljest tahad olla vastutulelik ning pakkuda inimesele võimalust, et tema lugu saaks võimalikult teda rahuldav ja talle võimalikult sobiv. Teisest küljest parandavad paljud sedamoodi teksti kohutavalt kuivaks ning teevad töö ääretult raskeks. Tavainimesele ei ütle midagi see, et vältima peab sõnakordust, mõni asi ei sobi keeleliselt, mõni sõna ei sobi üldse konteksti. Sellisel juhul reeglite vastu astuda ei saa.

Järgmised probleemid võivad tekkida kaanepildiga. Vahel on konkreetselt pärast loo valmimist ja kokkuleppeid ette tulnud, et sorri - pildile ei tule, joonista või karikatuur. See on küllalt raske juhtum ning täiesti läbi kogetud. Ka parimad moosimistehnikad, mangumised ja pisarsilmi hääleväristamised ei mõju. Ajakirjade arhiivis tuhnides võib leida, mis lahendus on sellisel juhul käiku pandud.
Teine probleem võib olla sobimatu aeg. Sest leida on vaja sobiv koht, stilistile sobiv aeg, meikijale sobiv aeg, fotograafile sobiv aeg ja pildistatavale sobiv aeg. Veidi hullem variant on see, kui pildistatavale ei sobi omakorda fotograaf, kes pildistab, stilist, meikar või ka koht.

Komistuskive on kaanelugude puhul küllalt palju, kuid üldiselt on kulgenud lood edukalt ja õnnelikult. Väiksed takistused on kaaneloo puhul juba tavaline asi, ääretult harva juhtub, et kõik kulgeb 100% õlitatult. Inimesed on tavaliselt vastutulelikud, jagavad hea meelega muljeid. Mõned prominendid jätavad senisest meediakuvandist lausa tagasihoidlikuma ja malbema mulje. Ühesti kaanepersoonist pole mulle jäänud siiani sügavat haava või vimma, et kus nüüd alles keeras mulle. Pigem jätavad ajakirjanikud oma kirjutatavatele sellise mulje, ja seda tuleb ette, oi, kui palju.

Kui meenutada lõpetuseks mõnd huvitavamat seika, siis oli see ehk Kristina Šmiguniga tehtud intervjuu auto tagaistmel. Saime ta rabada looks ainult ühel promo suusaüritusel, väljas oli külm ning mitte kuskil polnud istuda.. Kusjuures, meile anti kaanelooks 15 minutit!! Ohkasin täiesti kergendunult, et Kristina lasi ajal rahulikult ca 40 minuti pikkuseks venida ning rääkis vabalt ja probleemideta kõikidel teemadel.

Ja kui kõik plaanid veavad hästi, siis aprillinumbri Tervis Plussi kaas tuleb eriti uhke! Paraku seekord minul selles käsi sees polnud.

Varustus külmas treenimiseks

Minust: seis endine, pigem halvem, paranemismärke ei näe, kuid lootus sureb viimasena. Hetkeseisuga siis 1,5 kuud voodis lamamist.

Teemast. Külma ilma varustus on praeguseks jube ära käiatud ja ma ise olen ca 3 korral eri ajakirjades sellest tänavu talvel kirjutanud. Siin siis veebruarikuine Tervis Plussi variant, mida saab mõningal määral sel lõppeval talvel, aga ka järgnevatel hooaegadel kasutada.

-//-

Kui harrastajad võivad -30kraadise pakasega treeningu vahele jätta, siis tippudel sellist luksust tihti pole. Üldjuhul ei pea võistlust läbi viima, kui temperatuur on juba -20 kraadi. Kuid lisaks temperatuurile mängivad rolli ka tuul ja sadu. Näiteks võib õues olla küll -10 kraadi, kuid samal ajal 10-meetrise tuulekiirusega on tegelikku külma juba -26 kraadi. Sellisel juhul võib õues trenni teha vaid erivarustusega maksimaalselt 45 minutit.

Kui ilmaolud lubavad muretult trenni teha, siis polegi muud, kui õige varustus selga ning värskes õhus liikumist nautima!

Trenn algab kergest soojendusest, kuni 15 minutit. Talvel ei tasuks end väga higiseks ajada, et märja nahaga siis õue söösta. Soojendused ja venitused ei erine külmal ajal muul perioodil tehtavast.

Riietuse kolm kuldset
Üle tuleks vaadata ka varustus. Spordipesu on peamine märksõna! Puuvillaseid materjale ei soovitata ihu vastas hoida, kuna need koguvad niiskust ning võtavad aurustumiseks soojust nahapinnalt ning jahutavad seda. Seega võid muretseda sooja jope ja korralikud dressid, kuid kui ihu vastas pole polüestrist või polüamiidist pesu, mis niiskust edasi juhiks, siis on külmatunne sellegi poolest tulekul.Pesu valides jälgi, et see oleks võimalikult ümber, sest liiga suure pesu puhul tekib õhuvahe, mis võimaldab samuti keha jahtumist.

Spordipesu pole ainult särk ja püksid, vaid ka aluskindad, alussokid ja isegi alusmüts.
Teiseks kihiks sobib paremini fliisist riietusese, mille võib soojemate ilmade korral ära jätta ning kanda vaid esimest ja kolmandat kihti. Viimaseks kihiks on tavaliselt tuulekindel dress või spordijope (nt mäesuusatamise puhul). Kallimad joped töötavad niiskust riietest välja juhtivalt, samas laskmata sel väljaspoolt sisse tulla.

Jope asemel võib dressi peale panna ka vesti, mis võimaldab kätel vabalt liikuda ning hoiab rindkere soojas. Väga külma ilma korral võib kasutada ka kahte spordipesu.
Sall ei kuulu spordivarustuse hulka, mistõttu kaela hoiavad soojas pigem kõrge kaelusega spordiriided. Praegu on sportlaste seas populaarseks saanud Buff pearätid, mida saab kasutada nii kaela- ja randmerätina, juuksekummi, suukaitsmena jm otstarvetel. Keda häirivad salli lehvivad otsad, siis Buff täidab oma rolli edukalt.

Jälgi, et strateegilised piirkonnad oleksid kaetud – Achilleuse kõõlused (sokisääred piisavalt kõrged) kui ka randmed (vajadusel aluskindad).
Kui spetsiaalset varustust pole võimalik muretseda, siis abi saab ka külma eest kaitsvast salvist. Põhilised hooldust vajavad piirkonnad on sääre-, reielihased kui ka selg. Pidev määrimine pole vajalik, selle tunnetab iga harrastaja õues liikudes ise ära. Kuid määrimisega peab olema ettevaatlik, sest soojendav kreem võib hakata nahal tulitama ning seda saab eemaldada vaid tavalise kreemiga. Muude kreemide kasutamisel tuleb jälgida, et veesisaldus oleks null.

Liiguta ka tuppa tulles!
Kui lähed suusatama, siis hea abivahend suusasaabaste peal on suusakatted, mida võib edukalt asendada ka suurte spordisokkidega.

Kui harrastad jooksmist, siis vaata üle jalanõu tallad, et need poleks liiga kulunud või libedad.
Suurtes tuiskudes ja külmas õhus tekib tahtmine kattata suu, kuid salli või Buffi kandmine suu ees pole just parim mõte. Väljahingatavast õhust tekib kondens ja niiskus hakkab nägu jahutama. On olemas spetsiaalsed näomaskid, mis katavad kõrvad, nina ja suu (on ka maske, kus nägu jääb välja ja kaetud saab terve pea, kõrvad ja kael). Sellistel maskidel on väljahingamiseks ninapilu ja niiskuseprobleemi ei teki. Küll aga ei sobi need aktiivseks liigutamiseks, sest nendega ei saa vabalt hingata, mistõttu sobib mask pigem kehvematel ilmadel tavapäraseks liikumiseks.
Üldiselt jälgi riietuse osas, et see ei laseks tuult läbi, eriti mütsi puhul. Suusatamisel, kus kiirused on veidi suuremad (eriti mäest laskumisel), võib märg otsaesine ja külm tuul põhjustada peavalusid.

Külmumise mõttes on ohutum jooksmine, kus kiirused pole nii suured kui suusatamisel. Hea oleks trenni kaasa võtta kaaslane, kellega saate teineteist jälgida. Kui nina hakkab valgeks tõmbuma, siis on külm juba liiga teinud ning viimane hetk siseruumi naasta.
Toas ei tasu jääda ühele kohale maha jahtuma, vaid saada veri taas käima. Jookse varvastel, tee käteringe. Väldi kuuma veega soojendamist, sest külmunud jäse ei taju õiget temperatuuri. Tassike sooja teed tuleb aga kasuks.

Kui võimalik, siis pimedamal ajal mine trenni võimalikult varem, näiteks lõunapausil. Hea aeg harjutamiseks on 10-12 vahel.
Võimalik aeg on veel 16-18, hiljemalt 19. Liiga hilja trenni minnes ei kosu organism järgmiseks päevaks ära ja on väsinud. Vale koormus lööb välja alles mitu nädalat hiljem.
Kuid mis talvisel ajal kõige tähtsam – ära unusta helkurvesti kandmast!

Allikad: Kerstin Margus, Tartu suusaklubi treener, jooksuekspert Meelis Minn.

Jäta meelde!
* Esimene kiht polüestrist või polüamiidist spordipesu (särk, püksid, kuid ka kinnaste, sokkide ja mütsi alla)!
* Kontrolli enne trenni varustust, kas suusamääre vastab ilmastikule ja ega jooksususs pole liiga libedaks kulunud.
* Hea aeg trenniks on 10-12 vahel.
* Hoia pahkluud soojas!
* Lisaks temperatuurile, jälgi tuulekiirust!
* Korralikku spordivarustust pese ainult spetsiaalse pesuvahendiga. Vastasel juhul võid rikkuda riietuse tehnilised omadused.

Kommentaar
Eesti suusaliidu büroojuhataja Ülle Viinapuu: „Karupükse sai tutvuste kaudu.“
Külmakaitseks kasutati vanasti ajalehti, mida pandi nii saapa sisse kui ka strateegiliste piirkondade kaitseks. Ajaleht kaitses eelkõige tuule eest, aga oli ka muidu sooja andev. Kõrvad ja nina plaasterdati leukoplaastriga ja põsed määriti vaseliiniga kokku. Tavakinnastele pandi õhemad puuvillased kindad alla.
Minu võistlusriietus oli 70ndatel selline: alla puuvillane pikk pesu (meeste oma, sest naistele seda ei toodetud). Kui tutvusi oli, sai masinal kootud õhukesi karupükse.
Peale suusakombinesoon, mis oli eest puuvillane, aga seljaosa villane. Jala otsa siis veel villased põlvikud, mida siis igaüks disainis nagu oskas.
Praegusel ajal olen täiesti „pühapäevasuusataja“ staatuses – suusatamas käin võimalusel vähemalt korra nädalas ja selle talve eesmärk on sõita oma viies Tartu maraton korralikult läbi ning selleks valmistungi.
Varustuse olen soetanud endale sellel põhimõttel, et kui treenitus pole kõige parem, siis abi peaks olema heast varustusest. Suusad on korralikud Fischerid, saapad samuti Fischeri marki. Riietusega pole samuti probleemi, sest igast spordipoest võimalik soetada enda soovidele vastav riietus. Külma
ilmaga on praegu väga hea lisand nn puff - hoiab hästi soojas kaela ning vajadusel võib selle ka mütsi alla tõmmata.“

Sven Sesteri kolm krõksu

Ekslikult kirjutasin eelnevalt, et lugu Sven Sesteri suitsetamisest loobumisest ning tervislikuma eluviisi omaks võtmisest ilmus Tervis Plussis veebruarinumbris. Tegelikult ilmus see aasta alguses ehk jaanuaris.
Kohtusin temaga hoopis detsembris, enne pühi. Sain ka kena tuuri Riigikogus. Sester on ka kulisside taga meeldiv inimene, kuid eks poliitikul ole see praegusel perioodil poolenisti kohustusekski. Tema jutust kumas läbi tohutut tahtejõudu, mida nt mul endal puudub kõvasti. Et ta suudab täieliku ahelsuitsetamise maha jätta ning pidada kinni rangest treeningrežiimist ilma kellegi teise utsitamata. Kõva sõna! Ma ütlesin juba kohe talle, et ta jutt on väga inspireeriv, eriti see, et ta pea iga päev 10-15 km jookseb (!!), ning tekib tõsine tahtmine endalgi kohe jooksma lipata. Ta ütles, et tal on sellest hea meel, sest tegelikult on ta suutnud oma juttude ja trenniga innustada teisigi lähedasi ning see omakorda inspireerib taas teda ennast.

Aga jutt oli iseenesest selline (siin lõikamata-toimetamata).

"Tuletades meelde seda aega, kui olin meeletus ülekaalus, ütlen ausalt - ega ma siis ei kurtnud. Kaalusin 146 kilo (just, just, loete õigesti) ja olin kapseldunud oma elukeskkonda. Kui küsiti, kuidas tunnen, siis vastasin alati: väga hästi.

Tagantjärele vaadates ei saa aru, kuidas ma sain nii elada. Aga ma tundsin end hästi, mulle meeldis suitsetada kaks pakki päevas. Pideva kiirustamise tõttu polnud mul tihti hommiku- ja lõunasööki, samas halba enesetunnet sellest samuti mitte. Esimene söök sattus olema alles õhtul ja pidevalt imestasin, et kaalu tuleb kogu aeg juurde.

Vererõhk oli mul nagu kosmonaudil 120/80, sest noorena sai palju sporti tehtud. Taasiseseisvumise ajast pole ma oma mäletamist mööda kordagi haiguslehel olnud, võib selle kohta kas või Haigekassase järelpäringu teha. Ühelt poolt olin terve kui purikas, samas teiselt poolt oli vastupidavus ümmargune null. Pean nentima, et kui läksin jala neljandale-viiendale korrusele, siis hingeldasin päris kõvasti. Olin tõsine suitsusõltlane.

Et midagi muutuks, selleks peab mingi krõks läbi käima. Me kõik ju teame, et suitsetamine on kahjulik – so what? Ikka tõmmatakse edasi.

Siinkohal tuleb tunnistada, et ma ei tahtnudki suitsetamist jätta ja tol hetkel see meeldis mulle. Küll aga praegu ei soovi ma olla ruumiski, kus on paar tundi tagasi suitsetatud.

Esimene krõks

Tol hetkel langesid juhused kokku. Oli novembri lõpp 2008. aastal. ETV-s oli üks telesaade, mida juhtisid Anu Välba ja Marko Reikop. Reikop helistas ja küsis, Sven, kas saad mind aidata. Rääkis, et ma olen ideaalne sihtgrupis olev inimene, tahame teha eksperimenti. Kolmapäeva hommikul teeme katse, võtame linti ja näitame, milline on suitsetaja väljahingatav õhk ja nikotiinisisaldus. Seejärel 36 tundi ei tõmba ühtegi suitsu, teeme uued katsed ja vaatame, mis juhtub. Kohe alguses sai kokku lepitud, et see ei kohustanud mind suitsetamist maha jätma, vaid oli lihtsalt üks eksperiment.
Hommikul kohale jõudes ütles arst, et oi, kui vahva, et olete tulnud siia ja jätate suitsetamise maha. Püüdsin siis vingerdada, et nojah, olen mõelnud sellele, aga otseselt valetada ka ei tahtnud, et see on lihtsalt üks eksperiment.

Saates oli Reikop viisakas ega võtnud minult otseselt veksleid, et kas ma nüüd jätangi maha. Aga huvitav oli see, et pärast otsesaadet, kui panin mobiili sisse, oli tulnud 15-20 sõnumit ja vastamata kõnet. Helistasin siis tagasi ja kõikide kõnede ja sõnumite sisu oli see, et vaata, kui vahva, et suitsetamise maha jätad. Saatest tuli vaatajatele ja tuttavatele signaal, et jätangi maha. Kuna olin poolteist päeva suitsuta olnud, siis mõtlesin, et äkki võikski proovida jätkata. Võin öelda, et põhjuseks oli just lähedaste ja tuttavate tugi. Kuidas ma siis sain neile öelda, et see oli lihtsalt üks eksperiment?

Kuigi 36 tunniga oli hingeõhus nikotiinisisaldus vähenenud ja kopsud said puhtamaks, oli tegelikuks ajendiks siiski sõbrad, kes olid sellele eksperimendile reageerinud.

Tagantjärgi vaadates on selge, et need 36 tundi olidki kõige raskemad ja võib-olla ka esimesed nädalad. Sellised harjumuslikud liigutused kadusid paari-kolme nädalaga.

Teine krõks

Olles kaks nädalat ilma suitsuta, võtsin koheselt kolm-neli kilo juurde. Mõtlesin, et kui kaalutõus nii jätkub, siis ei mahu ma ka külg ees uksest läbi. Siis käis teine krõks. Otsustasin, et teen elus täieliku kannapöörde ja hakkan uuesti spordiga tegelema. Ma olin ennast vahepeal täielikult unarusse jätnud. Mu parimaid sõpru elab minust umbes 300 meetri kaugusel ja ma sõitsin tema juurde alati autoga!
Helistasin kulturist Ott Kiivikasele ja palusin soovitada personaaltreenerit. Tema soovitas oma naist Natalja Nazarenko-Kiivikat, kes on kõrgharidusega personaaltreener. Saime kokku ja sain esimesed treeningplaanid. Ütlesin Nataljale kohe, et mulle pole vaja käehoidjat, mul on tahtejõudu küll. Üle kahe-kolme kuu võiksime kokku saada ja treeningplaane muuta. Nii sattusin siis esimest korda elus kangi tõstma. Nooruses olen mänginud kõiki mänge, kus on pall sees, võrkpall, korvpall, jalgpall, sulgpall, aga rauda pole kunagi tõstnud.

Lisaks lihastoonuse tõstmisele hakkasin tegelema aeroobse poolega.

Alguses oli kaks kilomeetrit kõndida päris suur pingutus. Käisin esimestel nädalatel lindil paar-kolm kilomeetrit ja hoidsin pulssi 130 kandis. Siis olin juba higine ja väsinud. Peatselt hakkas vorm minema paremaks ja kaal allapoole. Ühel hetkel sain kuuekilomeetrise tunnitempoga käia, siis 6,5, siis 7. Alguses oli pool tundi lagi, siis 35 minutit, siis 45. Mingil hetkel jõudsin seitsmekilomeetrise tunnitempoga tund aega käia. Kolm kuud ei teinud ma ühtegi jooksusammu. Spordisaalis administraatoridki ütlesid, et kuidas sa viitsid tuimalt kõndida. Aga ma poleks siis tegelikult suutnudki joosta. 7,3-7,4 kilomeetrit tunnis oli murdekoht, kus pidin hakkama sörkima. Ja siis see progress vaikselt tuli. Täna olen võimeline jooksma 10,5-11 kilomeetrit tunnis kuni paar tundi järjest. Ja praktiliselt iga päev jooksengi 10-15 kilomeetrit. Kord kuus teen kindlasti ka 20-kilomeetrise otsa.

Kui inimene kalkuleerib korralikult oma aega, siis on võimalik leida see tunnike päevast, mida ei pea ohverdama uneajast. Mul on alati spordikott autos kaasas ja kui võimalik, teen trenni ära. Vahel tõesti on tegemisi varahommikust-hilisõhtuni ja ei leia aega. Samas kui vähegi võimalik, siis proovin viis-seitse korda nädalas jooksma minna. Kui ei saa, siis tunnen, et midagi on päevast puudu.

Kolmas krõks
Kolmas krõks, lisaks spordile ja suitsetamise mahajätmisele, on söömine. Käisin eraldi toitumisspetsialisti juures ja sain teada, mida sööma pean. Sain lõpuks aru, miks kehakaal tõusis, kui vaid korra päevas sõin. Keha vaatas nimelt, et tegu hullu maniakiga ja mine tea, millal bensiini peale tuleb, et parem talletan selle vähesegi rasvaks – äkki ei saagi rohkem. Samas, kui süüa pidevalt väikseid koguseid, siis keha tunnetab, et pole vaja midagi kinni hoida, bensiini tuleb pidevalt peale.

Vanasti ei osanud ma üksi süüa. Kui polnud kellegiga sööma minna, siis jätsin minemata. Nüüd, kui on tööpäeval söögiaeg, siis lähen kas või üksi sööma.

Kodus on salatid igapäevane nähtus ja abikaasal on palju kergem. Varem tegi ta kaks eri sööki, endale kerget ja mulle rammusamat.
Tagasi vaadates võib öelda, et toimus suur elustiilimuutus. Kuigi olin põhimõtteliselt terve, tuleb tunnistada, et köhisin pidevalt. Pulmonoloogi sõnul kuulusin 80 protsendi suitsetajate hulka, kellel on bronhiit. Nüüd mul enam köha pole.
Iseloom vist pole muutunud. Energiline inimene olen kogu aeg olnud. Väike tagasilöök tuli suvel, kui sõin rohkem šašlõkki ja võtsin lõdvemalt. Suve lõpus olin kuus kilo raskem. Kui hetkel olen 106 kilo, siis jõudsin isegi 99 kiloni, ehk siis kaotasin üle 45 kilo.

Ent suvi on möödas ja söömine jälle taastumas. Õige toitumine nõuab rohkem jälgimist ja mõtlemist. Kuid mingit eesmärki mul pole, et pean kaaluma nii- või naapalju. Kaalulangus pole tänaseks päevaks enam eesmärk, vaid resultaat. Eesmärk on elada normaalset täisväärtuslikku elu.

Kaalulangus tähendab seda, et kulutan energiat rohkem kui söön ja olen pidevas energiadefitsiidis. Nii ei jõua kogu aeg elada.
Minu motivatsiooniks on olnud enesetõestus. Et ma suudan endale ja teistele tõestada, et ma muutun positiivses suunas. Oluline on olnud ka lähikondlaste toetus, see kannustab mind.

Kui varem läksin poodi, siis mu esimene küsimus oli, mitte mis värvi või tegumoodi teil on, vaid kas teil on mu numbrit. Kandsin mingil hetkel number 66 ülikonda, täna võin panna selga ülikonna numbriga 52-54. Totaalne muutumine ikka! On vahva minna poodi ja vaadata, kui on tekkinud valik. Ühel hetkel avastad, et maailm on värviline.

Minu heaks stilistiks on abikaasa, kellele meeldib värve riietusse tuua ja mulle on see kõik meeldima hakanud. 12 aastat on mööda läinud ja olen ikka oma naisesse armunud. Me mõtleme ühtemoodi ja meil on nüüd mõlemal kergem elada, see kõik ühendab. Värvid on meie maailma selgelt juurde tulnud. Vanasti lips lebas kõhul, nüüd ripub.

Ainult koeral on raskem elu. Vanasti käis kõhu peal magamas, nüüd seda võimalust pole."

Lõpp, paus või algus?

Nüüdseks on siis selge ja ka arstide poolt vastunäidustatud rabelemine, sealhulgas jooksmine, teadmata pikaks ajaks. Olen oma suurimad kahjutunded ja kurbusepisarad jõudnud juba 22. jaanuarist grippi jäädes ära pidada. Nüüd olen juba olukorraga leppimas ning saatusele alistunud. Kui on tahtmist ja tervist, siis üritan mingil hetkel vähemalt edasi jalutada. Kas ma kunagi suudan uuesti jooksuga alustada, ei tea. Suuresti sõltub sellest, kui osavalt kauges tulevikus suudab Mel mulle pinda hakata käima.

Möödunud kuus kuud olid minu jaoks küllalt rasked, enese sundimise mõttes. Kuid viimasel kuul tõepoolest tundes, et jooksen ja lausa lendan, siis saavutasin kerguse ja imelise tunde, mida pole kunagi oma elus tundnud. Spordis (peamiselt kooli ajal kehalises kasvatuses) on alati olnud nagu mingi nähtamatu sein ees ja tunne, et pingutan kõigest väest mingis kallerdises, aga edasi ei liigu. Detsembrist-jaanuarist hakkasin aga lendama, sein kadus, kallerdis sulas ümbert (nagu see Asicsi reklaam, kus jooksja läbi stressi-murede jms sõnasaju murrab). Imeline tunne.

Pole midagi parata.... Inimene planeerib ja mõtleb, jumal juhatab.

Kui jagub võhma, siis vähemalt esialgu üritan avalikustada tööalaseid (Tervis Pluss) artikleid ning paotada lugude telgitaguseid. Ehk siis need asjad, mis lugudesse kirja ei lähe ja tunded-mõtted, mida loos ei saa avaldada.

Seega jäävad mu postitused harvemaks, kuid üritan siin rohkem spordialaseid ja sisukaid lugusid välja tuua. Kuigi mu teemaderingis on ka terviseteemalised- ja isikulood.

Ja kui jumal taas juhatab, siis mingi hetk ehk kirjutan sellest, kuidas end läbi raskuste tagasi jooksurajale murran. Nii palju on selgeks saanud, et midagi planeerida ja lubada pole mõtet. Läheb nagu läheb. Ja... jusiis nii ongi parem...