Minu lemmikkuu!

Minu lemmikkuu ongi käes - ehk siis jõulukuu!
Üks kehvasti lõigatud pilt tänavu kaunistatud toast rohelise aia taustal ja meenutus möödunud aasta talvest. Üsna sarnane, eks ole!

Ma ausalt öeldes lootsin samasugust talve nagu mullu, et siis vähemalt saaksin trenni teha lund lükates. Möödunud aastal käisin tuiskude ajal ca 5 korda päevas lund rookimas. Ühel hommikul sadas katuselt alla kahe meetri kõrgune hunnik minu nädalatepikkusele hooldatud jalgteele (kuskil seal labida ja valgusti vahel on tee pärast väikest kühveldamist). Seda hunnikut enam rookida ei saanud ja ma lihtsalt lõhkusin kamakaid teelt välja.

Trenn on see igatahes ikka ülikorralik, aga noh... Praegu saaks lihast pumbata vaid mullamutihunnikuid laiali lükates.

Magusaisust ka. Kroom avaldas lõpuks nähtavasti mingit mõju ja samas ka külmetus, mil palavik kerkis üle 39 ja kaks päeva polnud mingit isu magusa järele. Siis oli juba kergem järgmistel päevadel end tagasi hoida (kuigi päris kerge pole see siiamaani). Ma tsiteerisin fitness.ee artiklit, kus oli kiras, et kroom on ohutuim mineraal. Samas ütles apteeker, et üle kahe kuu kroomi manustades on oht (vist)maksakahjustuseks. Selles osas ei oska ma midagi öelda. Lugedes inglisekeelseid artikleid, siis ma ei leia sellele mingit vastet. Jah, on kaks juhtumit, kus kroom põhjustas maksakahjustuse ja teisel juhul neerupuudulikkuse. Esimesel juhul tarbis üks naine pool aastat igapäevaselt üle 20 kroomitableti ja teisel juhul üks sportlane tahtis end vormi viia ja tarbis kroomi koos teiste toidulisanditega. Seega jääb ikkagi küsimus - on siis kahjulik või on siiski ohutuim?

Hetkel pikemalt ei saa, sest kaugustes kostub tekimaadleja hädahüüdeid. Aga püüan nüüd blogil vähe tihedamalt silma peal hoida ja arengutest märku anda. Magamatusega hakkan vaikselt harjuma ja siis on ka lihtsam jalutama minna, kui väsimus on juba normaalne eluosa.

Ilusat ja rahulikku jõuluaega!

Otsin pulsikella

Kui kellelgi on teada pulsikellade sooduspakkumised kuskil Eesti otsas või mõni tutikam kell kapis seismas, siis võib mulle märku anda! Tore, kui kell poleks roosat värvi :)

Jalutuskäigud kandelinaga

Kuigi väsimus ajab tihti nutmagi, siis headel päevadel olen suutnud end lõpuks jalutama ajada... No neid häid päevi on nüüd küll vaid kolme jagu.

Esimesel päeval, pärast kahekuulist lamamist, otsisin välja kandelina (üks variant neist on siin pildil) ja sidusin lapse selle sisse.

Kuna ümberringi on siin põllud-kruusateed ja naabri (senini) lollist koerast ma mööda ei jaluta, siis vankriga ma kuhugi ei pääse. Kandelinaga sain see-eest kenasti metsa- ja põlluteed ette võtta.

Tunnisel teekonnal oli siis rinnal ca 6 kilo ja reielihased on sellest siiamaani valusad. Lisaraskus jalutustel annab igatahes väääääga suurt koormust. Selliselt seotud nagu pildil, saavad vatti ka kaela- ja seljalihased. Nüüd olen kolm korda lina ja lapsega tuiamas käinud ja pärast seda on tunne nagu jõusaalist ja jooksust korraga naastes.

Kuna pontsik kogub hoolega kilosid, siis ei oska öelda, kui kauaks mul selga ja õlgu selliseks tuiamiseks jagub. Jalgadele igatahes ka vägev trenn. Ja kui lina ja laps ära võtta, siis on nii palju kergust, et hakka või jooksma.

Ja kellel lapsi pole - muretsege sangpomm :-P

Vahepealseid arenguid

Kõige suurem rõõm on sellest, et lapsukese röökimismaratonid on lõppenud. Kas siis a) Gefilus tegi kõhu heaks, b) Colief aitas või c) harjus mõttega, et enam ei saa hulpida turvalises veekogus. Ja oksendamist on nüüd ka tunduvalt vähem, kuid selle põhjus peitus ülesöömises. Nagu perearst ütles, siis laps pidas söömisorgiaid nagu vanasti Roomas - ülepugimine, oksendamine ja siis samas vaimus edasi. Mina muidugi mõtlesin, et kui lapse lõuad käivad, siis ta sööb. Mis siis, et söömise algusest oli matsutamisega möödunud juba tund aega. Nüüd üle 20 minuti ei luba orgiat pidada.

Seega on suurimad mured hetkel otsas. Teine mure on endiselt magamine. Mõni öö saan ainult tunni kaupa magada ja nii öö läbi on jube augutamine. Päeval olen paras elav laip ja ootan, et laps magama jääks, et ise ka magada, kuid selle aja peale, mil ma ta sügavasse unne olen saanud, et ise pikali visata, on ta juba üles tõusnud.

Lapse ja enda kahjuks ei jõua ma isegi jalutamas käia. Ma ei jõua oodata, mil see väsimus kord otsa saab, et natukenegi liigutama saaks hakata.

Kunagi tegin hoogsalt kõhulihasteharjutusi, 350 korraga. Paar päeva tagasi punnisin vägisi 50 ja siiamaani lihased valutavad. Naljakoht ta on muidugi :)

Eile käisin hambaarstil, sest üks hammas kipub siin tuikama. Hambaarst ei leidnud ühtegi auku. Kopsis hambaid, käskis terariistu hammustada.. ei mingit valu. Siis pani mingit külma möksi peale ja siis andis ikka tunda. Niisama lambist aga hammast lahti puurima ei hakka, mistõttu käisin täna röntgenis. Kui uuesti hakkab tuikama, siis pildiga tagasi arstile.

Kuid kõige suurem rõõm on sellest, et pärast viit aastat hambaarsti vältimist ei leidunud ühtegi auku. Seega soovitan tervemate hammaste nimel vältida flooriga hambapastasid ja kui pastatada, siis poole hernetera jagu. Mina kasutan pastat üliminimaalselt, vatitiku tupsukese jagu ja piisab küll. Et see toimib - vaadake pildilt, hambad korras :o)

Fotost ka. See 34. rasedusnädalal. Algkaalul oli siis ca +17 kg. Kokku tuli ca +19 kg. Praegu on jooksuajast +5 kg veel turjal, kuid minu muidu tavakaalul on lisaks +3 kg. Seega olen siin magusavitsutuste ja logelemisega suutnud alla võtta ja lähedal oma tavamõõtmetele. Keha ütleb ära, et pole vaja veel tõmblema hakata. Jooksma nagunii enne soojade tulekut ei hakka, kui üldse. Hetkel on mõttes rohkem ujumine ja muud tegevused.

Kroom ja magusaisu, laktoos ja laktaas

Kirjutamiseks aega napib, kuid sellest postituse lõpupoole.

Minu suur magusaisu pole enam ammu uudiseks. Kuna minu poolt söödavad asjad mõjutavad väikse ilmakodaniku tervist, siis pean hullupööra vaeva nägema, et magusaisu vähekegi kontrolli alla saada.

Ei - mesi ei asenda šokolaadi ega leevenda vajadust selle järele, ei - ka puuviljad ei täida seda rolli, ei - puder hommikusöögiks ei aita veresuhkrul magusaisu vastu võidelda, ei - tahtejõud ka pole abiks.

Seega on minu ainus võimalik päästerõngas kroom. Kord tegin selle kuuri läbi ja magusaisu tõesti kadus, kuid paraku tuli pärast kroomi võtmise lõpetamist taas tagasi,

Milles peitub kroomi võlu?

Kroom stimuleerib metabolismi soodustavaid ensüüme ning rasvhapete sünteesi. Kroom tõstab insuliiniefektiivsust ning aitab ära hoida suhkruhaigust. Ka aitab kroom koos rauaga ka valke transportida.

Üheks põhjuseks, miks kroom nii oluline on, on see, et ta kuulub asendamatute mineraalide hulka (keha ei suuda seda ise toota). Tema lisamine toidusedelisse toob tavaliselt kaasa suuri muutusi inimese füüsises, kuna enamusel meist on pidevalt kroomi kontsentratsioon soovitatavast palju väiksem, olgu põhjustajaks siis kõrge suhkrutarbimine või muidu ebatervislik toit.

Tuleb meeles pidada, et kroomi puudumine viib rasvumise, väsimuse, suhkruhaiguse ning südamehaigusteni. (http://www.fitness.ee/).

Kroomi leidub paljudes toiduainetes, kuid väikestes kogustes. Toidu rafineerimine eemaldab osa kroomist. Erinevate täisteratoodete, puu- ja köögiviljade, liha ja piimatoodete söömine tagab organismi varustatuse piisava koguse kroomiga.
Parimateks kroomi allikateks on mandlid, pähklid, täisteratooted, liha, pärm, puu- ja köögiviljad. (http://www.toitumine.ee/).

Mina kroomi seekord toitudest ei otsi, vaid söön tableti kujul. Paar nädalat pole hetkel suuri tulemusi näidanud. Ühel päeval siiski tegin rekordi ja sõin AINULT ÜHE Kismeti soksi.

Seoses ääretult rahutu lapsega, keda ei vaigista massaaž, võimlemine, hüpitamine, hõljutamine, laulmine, soojakotid, vannitamine, kussutamine jne jne jne, siis olen pöördunud iseenda poole. Arsti sõnul pidi lapsel olema kõhus bakter, mis talle gaasivalusid, iiveldust ja muud häda põhjustab. Hetkel on raviks Gefiluse bakterid. Enne seda katsetasime läbi kolm gaasirohtu (Sab Simplex, Espumisan, Cuplaton), kuid neist ei paistnud suurt kasu olevat. Ka Gefiluse pulber ei paista märgatavat vahet tekitavat. Nii palju küll on muutunud, et mingil määral on laps juba rahustatav.

Ise olen seega enam-vähem täielikul piimavalguvabal dieedil. Ja oi kui keeruline on leida toiduaineid, mis ei sisaldaks piima. Mõnel õhtul olen päris näljas magama läinud, kuid see pole ka päris õige. Muretsesin paljude emade imerohtu nimega Colief. Kui leiduks ükski maaletooja, kes seda Eesti apteekidesse tooks, saaks ta ruttu rikkaks. Skandinaavias seda ei müüda, eraisikutest vahendajad tellivad seda Suurbritanniast. Seitsmemilline tibatilluke pudelike maksab üle 200 krooni. Leidub emasid, kes on tuhandeid kroone tilkadele pannud, et laps valuperioodist välja vedada.

Colief sisaldab laktaasi, mida leidub terve inimese soolestikus ja mis lõhustab laktoosi. Väikse beebi soolestik pole nii arenenud ja mitmetel neist võib laktaas soolestikus puududa, mistõttu ema söödavad piimasaadused põhjustavad väikestel tegelastel hullumeelseid gaasivalusid. Nende seedesüsteem areneb välja 3.-6. kuuks.

Seega väldin ise mitmeid piimatooteid (puder veega, võileib või- ja juustumäärdeta, šokolaadi asemel glükoositropsid või muu jura [äärmiselt suure magusaisu korral siiski luban natuke patustamist soksiga] jne). Ja selle vähese piima puhul, mis suust alla satub ja beebi kõhtu, aitab Colief.

Kui sellest kasu pole, siis jätkan tavapärast õgimist ja tita läheb taas arstitiirule. Ise paanikas pole, sest neid hullumeelseid nutvaid-karjuvaid lapsi on olnud ajast aega ja pea kõigist saanud asja.

Ainus probleem seisneb vaid selles, et last ei saa praktiliselt üldse käest panna. Vahel tuleb natuke pikemalt oodata, et hommikul üldse jõuaks riided selga panna ja õhtu eel tuleb värisevate jalgadega ja näljast pimedana külmkapi juurde roomata. Riidevahetus on vast kõige hullem, sest kõhuprobleemid tähendavad ca 20 okseläraka särgile kogumist päevas.

Magamine on küllalt pinnapealne ja auklik nagu sõelapõhi. Tumedate silmaalustega kasutan iga vaba momenti pigem magamiseks, liikumiseks puudub hetkel jõud, kahjuks ja paratamatult. Ei jõua oodatagi, millal tekib natuke aega enda jaoks ja liikumiseks.

Kuidas edasi?

Sünnitusest on möödas 17 päeva ja oleks aeg vaikselt liigutama hakata. Kuigi sünnitustraumad naelutasid voodisse nädalaks, siis võhm on taas täielikult nullis.

Mõned korrad olen jalutamas käinud ja ka üliaeglane tempo ajab hingeldama. Vähemalt on puhkeolekupulss paarikümne võrra langenud. Varem küündis see 90 ligi, nüüd langenud 60-70 vahele.

Magada pole saanud korralikult nüüdseks 18 päeva. Seega olen küsimuse ees, kas väsimusest hoolimata sundida end liikuma või kasutada seda tunnikest potentsiaalseks magamiseks. Potentsiaalseks seetõttu, et magamajäämine võtab mul ca 30 minutit ja kui aeg hakkab täis tiksuma, siis on veel raskem magama jääda ja uinak võib vaid unistuseks jääda.

Ööd mööduvad umbes nii. Eile sai magama ca 23.30. Äratus 1.30, magama taas 3.00. Äratus 6.00, magama 7.00. Lõplik äratus 9.30. Kuigi unetunde tuleb kokku oma 7 jagu, siis selline tükitamine on ääretult väsitav ja minu jaoks tähendab välja puhkamine 23st 8-9ni magamist.

Küllap seegi loksub veel tasapisi paika, kuid liikuma tuleks ometi kohe hakata. Lisaks sellele on suur soov joosta, kuid enesetunne on sama, mis möödunud aasta juulis enne treeningute algust ehk siis võhm on 0.

Niisiis ongi küsimus, kuidas edasi liikuda. Sundides või mitte...

Ahjaa. Veidrad isud pole kuhugi kadunud, mistõttu kahtlustan, et pica põhjuseks polnud rasedushormoonid, vaid tõesti mineraalide-vitamiinide puudus. Munakoori järan isukalt, kruusa järele isutab ka ja porgandeid söön rohkem kui raseduse ajal. Pool kilokest pole probleem päevas nahavahele ajada. Olen juba uurinud, mida üleliigne A-vitamiini manustamine tuua võib, aga pole selles osas suurt targemaks saanud.

Sündis väike suusahüppaja

Mul oli päris mitu aega plaanis üks huvitavam postitus teha, mis muudkui lükkus edasi ja nüüd on üldse hoopis teised jutud.

17. septembri õhtul sündis ära väikene plikatirts, kes jalgade poolest võiks vabalt suusahüppaja olla (ilma suuskadeta).
Minu plaan võimalikult kaua jalutuskäike ette võtta läks läbi. Aprillist alates kõndisin välja siis sünnitamise eelõhtuni. Sünnitusosakonda läksin lausa 4 tundi pärast igaõhtust tavalist tunniajalist retke.

Vaevalt sel sünnitegevuse alustajana mingi abi oli, kuid enesetunde poolest olin 100% kindel, et tegudeni läheb vähemalt kuu (2 nädalat tähtajani + 2 nädalat esilekutsumiseni). Ma vandusin veel paar päeva enne, et sel ega järgmisel nädalal ei juhtu midagi. Nähtavasti jalutamisel oma roll heal enesetundel siiski oli.

Toitumist ma viimasel kuul enam ei viitsinud jälgida -hemoglobiini tõstmise eesmärgil. Lisaks sellele on herne- ja maasikaaegki juba läbi. Hakkasin siis raualisandeid võtma ja oh üllatust - hemoglobiin hoopis langes. Mitmetunnistest lõunauinakutest ei pääsenud lõpuni välja, kuid praegu, nädal aega magamata, tundub, et neid oli igal juhul vaja.

Niisiis, 10 päeva enne eeldatavat tähtaega, maandusin 1.30 öösel sünnitusosakonnas. Ca 14 tundi kannatasin edukalt leebeid valusid ning ca 2 tundi hullumeelseid valusid. Töö seega kiire ja korralik.

Tervis on paranemisteel siiamaani. Joon rauasiirupit, sest sellist verekaotust enam maasikatega ei korva. Välja magamisest võib vist veel paar kuud unistada. Kaal kukub hetkel tempos 2 kilo nädalas, kuid üritan seda korvata rohke magusaõgardlusega - tundub, et õnnestunult.

Kui olen võimeline juba kauem kui 5 minutit seisma, siis loodetavasti õnnestub jalutamas taas käia ja suur soov on taas ujulat külastada.

Ahjaa. Uus ilmakodanik on loomulikult imearmas - jalgade poolest suusahüppaja, hääle poolest ooperilaulja.

Jalutustest ja Aqva spaast

...lõpuni on jäänud ca 3,5 nädalat. Endamisi tegin kokkuleppe, et kui augusti lõpuni jalutamisega vastu pean, siis on hea küll. Muidugi pidin ma ka hommikuvõimlemistega vastu pidama, aga need ongi nüüd katki jäänud. Tund jalutust hoiab veel kuidagi ärkvel.

Vahepeal on siis jalutatud nii:

05.08, 01:19, max 151, avg 134, 525 kcal.

07.08, 01:13, max 154, avg 130, 443 kcal.

10.08, 01:00, 151/ 137/ 427.

15.08, 01:00, 161/ 137/ 427.

16.08, 01:00, 157/ 144/ 472.

17.08, 01:00, 149/ 136/ 420.

19.08, 01:01, 147/ 135/ 422.

21.08, 01:03, 151/ 139/ 457.

22.08, 01:00, 170/ 145/ 483.

23.08, 01:41, 152/ 135/ 688.

24.08, 01:00, 140/ 129/ 364.

25.08, 01:00, 147/ 134/ 405.

26.08, 01:01, 148/ 139/ 446.

31.08, 01:04, 156/ 146/ 523.

02.09, 01:00, 149/ 136/ 414.

Keskmistes pulssides mingit langust pole näha, aga nähtavasti pole mõtet seda ka otsida. Tempo on olnud enamjaolt kiire ja päris loivamist ei ole lubanud. Väike paus oli sees 27.08-30.08. Käisime Rakveres Aqva spaas lõõgastumas ja soovitan endiselt seda spaad soojalt kõigile. Puuduvad enamikele Eesti spaadele iseloomulikut papist seinad ja liinitöö suhtumine. Muidugi tuleb luksuslikuma puhkuse eest maksta ka krõbedamat hinda. Kuid mul on käpp selliste asjade puhul saada tuusikuid poolmuidu.... *wink-wink*.

Plaanis oli korra jõusaalist ka läbi astuda, kuid puudus selleks igasugune varustus. Nii palju, kui ukse vahelt vaatasin, siis paistis olevat piisavalt aeroobseks treeninguks trenažööre (jooksulint, sõudemasin, velo jne). Veekeskuses on bassein väikelastele, bassein vähe suurematele, kus puhuvad mõned düüžid ja paar jugadušši, lisaks suur bassein, kus on düüže ja dušše rohkelt, lainetav tiir (hea võimalus harjutada vastuvoolu ujumist), toru, kust end alla libistada (seda oma seisundi tõttu ei katsetanud), tilluke bassein, kust saab seest õue ujuda ja 2 mullivanni.

Saunakeskuses 2 soome sauna (100 C ja 85 C), auru ja aroomi-aurusaun, kaldaarium (kuumad kivipingid), soola-aurusaun (nühid end soolaga sisse ja naudid protseduuri), infrapunasaun, sanaarium (65 C ja valgusteraapia). Kuumade soome saunade juures on ka ülikülmavann, kuhu saab sisse sulpsatada. Minu lemmikuks on kaks vanni sooja ja jääkülma veega, mille põhjas lesivatel kividel jalutades saab jalamassaaži teha.

Veekeskuses on ka 6-realine 25 m pikkune ujumisbassein. Seal sai hommikuujumiste aegu 750 m mõnuga ära ujutud (et meie pagana kohalik ujula ei saa siiani suvepuhkuselt tagasi tuldud!!!).

Seega on Aqvas võimalus samal ajal puhata ja eneselegi märkamatult mõnusalt trenni teha. Ka spaaprotseduurid on Aqvas väga mõnusad ja tasemel, kuid seekord otsustasime säästa ning otsida massaaže väljaspoolt maja. Ca 200 m kaugusel Aqvast asub Eedeni Aed (http://www.eedeniaed.ee/), kus väga vahva massöör Eve teeb väga mõnusat ja lõõgastavat mudimist oma kabinetis. Eve testib ka mingil masinal aineid, millest kehal puudust on ja millised kosmeetikavahendid üldse sobivad konkreetse organismiga (elektroakupunktuurdiagnostika) jne.

Pärast massaaži sattusime otse vihma kätte ja poolel teel tagasi spaasse põikasime kohvikusse, mille nime ma hetkel ei mäleta, kus sai lõunatada ja hunniku torte-kooke kaasa osta.

Ja ega Rakvere ainult spaaga piirdu, aga eks igaüks saab seda ise avastama minna. Kuid 3 päeva saab basseinides-saunades-massaažis mõnuledes igati kiiresti mööda saata.

Loomulikult pärast kolmepäevast ligunemist viskas 31. augusti jalutamine pulsi taas üles ning üle mitme kuu sain taas kergelt kurikaga jalgevahele.

Mõned nädalad kuni kuu on veel veereda ja hetkel peale suure unevajaduse miski väga silma ei kriibi.