144. päev, puhkus suusal

Pärast viimaseid päevi ja eilset liikumisrohket päeva olin tänaseks päris räbal. Lubasin endale täna puhkust, jõuvarud nullis. Tegin pooletunnise hommikuvõimlemise, tiksusin tööd teha ja siis vajusin hoopis lõunauinakule, olin ikka puhas mahl.

Nüüd suutsin kottpimedas end välja ajada ja põllule suusaringile. Eelnevalt vaidlesime veel, kas kottpimedas näeb suusarada või mitte. Ma väitsin, et see on võimatu, vastuväide oli see, et aga lumi on ju valge.. Mwahahaaa... Ühesõnaga valgustas auto poolt suusarada, ülejäänu kottpimedas. Õnneks käib suusatamine keppidega, sest muidu ma oleks jäänud põllu ääres olevast metsast tulevaid rebaseid ja hunte kartma. Keskmine pulss 165, aeg 30:33. Puhkus ikkagi.

Aga pea on vähemalt nüüd selgem.

Ringtreening, fotod

Ringtreening kestis puhta harjutuste ajaga 32:28 minti, puhkuste ajal panin ka kella puhkama. Keskmine pulss 151.
Ringi kuulusid eelnenud harjutused, välja jäid üks kõhulihasteharjutus ja masinal jõutõmme. Teisel ringil raskused suurenesid, kolmas ring oli ajaliselt lühem.

Praegu olen päris parajalt läbi. 10 km oktoobris ei anna muidugi siiski võrrelda :o)

143. päev täis liikumist

Mitu päeva järjest olen suutnud teha 30-35 minutit hommikuvõimlemist. Nii ka täna.
Täna siis lisaks 30 minutit tempokamat jooksu, aitas hõljumisest. I km 7:13, II 6:51 III 6:55 IV 7:06, lisaks ümberpööre 1:53, keskmine pulss kokku 178. Kuna need km on ka autoga mõõdetud, siis need väga täpsed pole. Aga samm oli ülikerge ja ülihea minek, tempokas oli hea!
Taastumine autos istudes: 184, 155, 129.
Õhtul veel ringtreening jõusaalis, venna juhendamisel. Täna tegus päev!
Endale meelespeaks: punane, valge, sinine 0 kraadiga liiga palav. -11 on ok.

142. päev, taas suusal

Täna taas suuskadel. Rajaolukord võrreldes eilsega sipa parem, maha ka ei kukkunud. 45 minti siis sai täna vihutud, lõppu tegin 10 jooksuharjutust ka, sest jäi kuidagi väheks. Jooksusussid tundusid kuidagi kole kerged ja jalad samuti, kohe lippasid all. Kokku siis 50 minti, keskmine pulss 172. Lisaks kühveldasin lund ja oligi tore päev jälle.

141. päev, esimene suusatamine.. puusal..

Täna siis tõeline puhkepäev, 30 minti suusatamist. Sai selle jaoks isegi raja põllule ekstra sisse lükatud. Oi, kui kahju mul oma Fischeritest oli sellisel rajal. Esiteks turritas õlekõrsi igalt poolt välja nagu kiilanevalt siililt, mullakamarad siin-seal ning rada ise libe nagu jää... Auklik jää.. Kõige rohkem siiski libe. Pärast esimest 50 meetrit ukerdamist sain hoo sisse ja otse matsaki!!! puusaga vasta maad ja muidugi õlg ka prauhti maha, just see, kus mp3-mängija oli. Kannikas tulitas terve esimese ringi.

Siis uurisin veel paar korda, mis sealt maast leida võib ning tegin oma ringid jõulumuusikat nautides ära. Üldiselt on hetkel tunne, et mitte midagi erilist ei teinud. Tunne võrdub ehk tunniajalise kiiretempolise jalutuskäiguga. Ent siiski jah, keskmine pulss 176 viitab päris kõrge pulsiga jooksule, mis peaks jätma väga mõnusa trenni mulje. Aga neeeeh... Ootan uut lumekihti peale - suusatada tahaks küll!! Suusatada oskan ma veel vähem kui ujuda ehk vee peal hõljuda ent ka oma väheste teadmiste juures ajan kukkumised ja muu raja kaela.

140. päev, fartlek... üksi...

Täna lasti siis vasikas üksinda kevadel karjamaale ehk siis ma tegin esimest korda fartlekki üksi. Klapid jälle pähe, kõrvad olid soojas ning asusin teele. Tegelikult nii lihtsalt ka ei läinud. Saja eri kihi panemine, diktofoni sooja mätsimine (elastikside õlale ja diktofon peitu), paelad, trukid, lukud, õeh-õeh.. Lisaks veel autoga 400 meetri sõitmine, et naabrikoerast mööda saada, mis on täiesti mõttetu iseenesest, aga ilma ei suudaks ma üldse minna.

Ühesõnaga, kui lõpuks riides ja valmis olen, siis oleks õige aeg juba lahti riietuma hakata. Vahepeal heidsin pilgu ka kellale ja see näitas miski 124, kerge soojendus siis enne trenni.

Igatahes sörkisin ette 10 minti, mille ajal pulsid juba kiiresti 170 peale hüppasid ja jõle suureks üllatuseks enne esimest fartlekki (naerge terviseks, aga jooksukiirendus on ikka nummima nimetusega fartlek) oli pulss juba 180. Ja alla 180 ei tulnud need pulsid järgneva 25 minuti jooksul minu nägemist mööda kordagi.
Kogukeskmine: 181
Pärast iga 30sekundilist kiirendust viimane pulss: 189, 189, 189, 191, 189, 193, 190, 194, 191, 191, 195. Kuna lõppu jäi veel tegemist, siis kokku 11 30sekilist otsa.
Taastumine autos istudes: 182, 152, 130.

Raske, väga raske oli. Ei suuda isegi meenutada, kust tagasi pöörasin, aga kokku ca 5 km või sips alla. Aga enesetunne on väga hea jällegi. Koduõule tulin igatahes kepsutades ja Mariah Carey "All I want for christmas is You" järgi sulghüppeid tehes.

139. päev, nii vähest siis motivatsiooniks vaja...

Peaks purskama oma rõõmuhüüatused ruttu välja kuniks näpud veel külmast kanged ja emotsioonid laes - täna oli ülivõrratu treening! Nähtavasti langesid ka kõik olud kokku. Abi oli kindlasti ka sellest, et end üleeile vastu tahtmist vägistades jooksma ei ajanud, kuigi ka täna oli riietumisel selline tunne. Kohtudes eile Sven Sesteriga (lugege Tervis Plussi jaanuarinumbrit), siis ometigi tuli ühe entusiasti treeningutest kuulates endalegi väikenegi isu taas jooksusussid jalga ajada.

Olgu, eilne jutt aitas mul tõesti riided selga ajada, kuid tahtmist minekuks polnud sellegipoolest. Siis võtsin aga pärast peaaegu viit kuud vaikust välja oma tavaliselt diktofonina töötanud Sansa, toppisin suured klapid kõrva ning vürtsitasin tänast trenni muusikaga. Täkkesse!!! Nii head minekut pole ammu olnud. Samm oli nii kerge ning nähtavasti ka kiirem kui tavaliselt. Ühe minuti viitsisin lugeda ja see oli ca 166 sammu. Pulsid olid ka sipsi kõrgemad, aga mõtlesin, et kaua ma ikka hõljun. Samas polnud tempo sellegipoolest raske ja väsitav. Kuigi õrna pistmist tundsin taas üle pika aja.

30 minutit soojenduseks + 15 minutit JH ja K. Jooksuharjutusi tegin täna pooltantsides, avastasin Sansaga kaasa antud lugude seast nii mõnegi talutava. Kiirenduste vahele tuletasin kunagisi trummiõpinguid meelde ja mängisin õhutrumme. See jäi küll üsna varsti ära, sest kiirendusjooksud tegid oma töö.

Soojendus 30:01, keskmine pulss 167. Viimase km mõõtsin ära ja see oli 7:05, põhimõtteliselt sama kiire, kui 2 kuud tagasi Kirna-Türi keskmine jooksutempo. Samas polnud toona ka lund ja siis pingutasin ma tõesti elu eest, tänane 7:05 oli kerge hõljung.

Jh ja K keskmine 175 (jah, armastan endiselt ka selle keskmist mõõta). Kiirenduste lõpupulsid olid 186-189. Kiirendused kestsid ca 17 sekki. Üritasin mõõta 15 seki jooksul, mitu sammu ma teen, aga see läks küllaltki sassi, sest ei jõudnud nii kiiresti mõttes lugeda. ca 52-54 sammu peaks tulema. 216 sammu minutis siis? Ei tea, pead ei anna, sest raske jälgida sekundeid, hoida õige asendit ning lugeda samme. Niigi tegin kontrolli mõttes ühe K rohkem ehk kokku 9 tk.

Enesetunne seega vinks-vonks, uhke ja õnnelik. Nüüd tuleb Sansasse jõululaulud toimetada, nihutadagi trenniaeg 14 kanti ning saab vast hakkama küll. Endale meelespeaks - kolm kihti on ok, punane, valge, sinine.

137. päev, mõttepaus ja pildid ümbrusest

Selline jõuetus on tabanud - õudne. Olgu, olgem ausad, et jõudu on ja jaksu on, aga viitsimist ja tahtmist napib kottidega. Selline trots on tekkinud jooksmise vastu, et trambiks jalgadega ja vähkreks maas - ei tahaaaaa, ei taaaahaaaa..

Eks ta üks paras jonn ole, aga midagi ei tuleks siin elus teha hambad ristis sundides. Ajad küll kaamli läbi nõelasilma, aga kas lõpuks on tulemus seda väärt?

Ok, suusatada võiks, ujuda ka, aga jooksuisu läks küll kurgedega lõunamaale.

Kuna kummakski täna võimalust polnud, siis võtsin aja maha ja otsisin muud tegevust. Tõmbasin kilekotid jalga, kummarid otsa, panin riide ning astusin õue. Lõin rõõmustamiseks ka pulsikella tööle. Tõin mitu sületäit puid õhtuks ette, lükkasin teed puhtaks, siis võtsin koera ja fotoka ning läksin jalutama. Vaatasin oma tavalist jooksumarsruuti (koer all paremas nurgas), mis ei tekitanud sugugi soovi kummarid heita nind ringile asuda. Liikusime suvel enim kasutatud jõeteele (kumb see meil töllerdaja on jälgede järgi, mina või koer?), mis oli täiesti ulmekas. Koer vajus ninali sisse, mina põlvini. Tulime tagasi. Vaatasin naabrimehe sissevajunud kuuri, mis meenutas katkiste klahvidega klaverit ja viimane klõps Moskvitš 401st mändide all tudumas.

Koer jälle kinni ja nii möödus 51:40 keskmise pulsiga 124. Puhkepäev siis.