Ma olen sel teemal tegelikult kirjutanud, aga küsimusi on endiselt tulnud. Ehk siis - kuidas ma magusaisust ikkagi lahti sain.
Alates keskkoolist, mil mul tekkis väikeste lisatöödega enda raha, tekkis ka võimalus lubada endale asju, mida ma kogu aeg soovisin, aga ei saanud, sest meie perel polnud lihtsalt raha. Üks
peamine soov oli magus, ja rohkelt! Kommid polnud meie peres tihti laual ja kui, siis väga vähe. Vahel käisin kapi kallal lihtsalt suhkrutükke pätsamas, et magusaisu leevendada.
Taskuraha teenimisel võisin
lõpuks hakata pea igapäevaselt magusat lubama. Mäletan veel selgelt, kuidas keskkoolis pärast koolilõunat oli mul kotist alati võtta
neljakroonine Tiko kookosbatoon šokolaadiglasuuris. Pärast keskkooli tööpõllule siirdudes avanesid mu magusaväljad veelgi.
Kogused suurenesid iga aastaga ja margid vaheldusid pidevalt, sest igapäevaselt ühte ja sama süües, sai lõpuks isu täis. Nii on mu ring täis
Twixi, Lioni, Suffle, Bounty, Snickersi, Kismeti, KitKati, Kinderi ja VÄGA paljude teiste batoonidega. Lisaks valged šokolaadid eri marki ja lisanditega, piimašokolaadid, kommid, küpsised jne.
Lõpuks jõudsin ma seisu, kus sõin igapäevaselt minimaalselt 100 gr
kuni veerand kilo magusat.
Kaalule ei mõjunud see suurt kuidagi, välja arvatud siis, kui ma avastasin pärast reisi Mauritiusele, et ananassimahlast, jäätisest ja rummist saab
ulmeliselt hea kokteili. Veetsin pool suve võrkkiiges lamades ja kokteili lürpides. Sügiseks olin niimoodi kogunud pea
viis kilo. Ja ma räägin rasvakilodest, mitte keldrisse kogutud kartulitest.
Aga kõikide nende aastate jooksul ma teadsin, et
pean sellest orjusest väljuma. Magus lihtsalt juhtis mu elu. Ma planeerisin oma tervet päeva magusalaksu järgi ja ühe kapi hiiglaslik sahtel pidi olema alati erinevaid maiustusi täis (komme, küpsiseid, šokolaade, batoone jne). Kui magusat,
väga harva, rohkem polnud, siis võisin seinu kraapida või hädapärast midagi suhkrust kokku küpsetada.
Ma proovisin
kroomi, mille puhul aitas kõige esimene kuur. Hiljem proovides enam vahet ei märganud ja samas ütles apteeker, et pikaaegne kroomi tarvitamine
kahjustab maksa (samas ma pole sellele väitele mujalt tõestust leidnud). Proovisin kuivatatud puuviljadega - ei võta magusaisu ära. Proovisin meega - 1 tl ajab südame läikima ja siis on jälle magusaisu platsis kuni lõpuks šokolaadilaadung peale tuleb.
Proovisin ka tahtejõuga. Seda jagus mul lausa paariks tunniks ja ma loobusin sajakümnel korral.
Ma lihtsalt ei suutnud ega tahtnud magusast loobuda. Miks ma peaksingi millestki loobuma, mis on niivõrd hea? See ju ei tõstnud mul ka kaalu!
Kui teema sattuks aruteluks kulturisti ja treener
Marek Kalmusega, siis tuli tal muidugi pead vangutada. Täna võib ju seis olla kena, aga aastate pärast? Mida teeb kõhunääre, kes sellise magusalaadungi peale peab pidevalt rasket tööd tegema? Ja üldse terve organism?
Mul oli sellega üks toidukord päevas, mil ma ei saanud praktiliselt ühtegi vitamiini, vaid ainult süsivesikuid ja suhkruid. Vitamiininäljas keha vajab endiselt toitu ja see on ka
kaalutõusu põhjuseks. Magusast lihtsalt ei saa iialgi kõhtu täis. Sellega saab südame läikima ja isu täis, aga kõhtu täis mitte. Mitte siis arvestades tortide ja saiakestega, vaid puhtalt šokolaadiga.
Rääkimata sellest, et ma olin ikkagi ühe toiduainegrupi ori. Ma
pidin sellest lahti saama. Ma
tahtsin olla iseenda peremees.
Tellisin
toitumiskava ja otsustasin, et jälgin seda rangelt kuu aega. Edasi läheb, mis läheb.
Oli viimane päev nautida tavatoitu ja mõtlesin, et söön siis end ka magusast oksendamiseni. Paraku ei läinud mul rohkem sisse kui üks ribakene šokolaadi. Nagu kiuste.
Kuid ka järgmistel päevadel oli magusaisu pigem väiksem, aga neelud ikka käisid.
Olin maksnud oma kava eest ja ma ei kavatsenudki seda raha tuulde lennutada!
Jään endale kindlaks!Läks umbes nädal aega, mil magusaisu reaalselt kaduski. Küll läks päris mitu kuud, enne kui poodides suutsin magusaletist täiesti külma kõhuga mööda kõndida. Ikka tuli vana kurat mõttesse: "
Aga ma ei saa nii pea siin kauges poes veel süüa, võtan selle šokolaadi siis toidukorra asemel!" Võitlesin oma vanade mõtetega.
Raske oli, kuid ületamatu mitte. Varsti võisin laual istuda hiiglasliku tordi või kommikarbi ees, kuid mul ei tekkinud isegi kiusatust. Mul oli
otsus ja ei mingit põhjust sellest taganeda.
Mis olid siis põhilised abimehed magusaisust loobumiseks?
1. Rikkalik ja korralik hommikusöök! Kindlasti peaks see sisaldama piisavalt valku (munapäeval söön nt 3 muna värske salatiga, pudrupäeval veega nelja vilja putru koos maapähklitega vms).
2. Toiduvahed rangelt 3,5-5 tundi. Vahele
EI MINGIT näkitsemist. Ka siis mitte, kui kõht on tühi (ehk pettevajadus).
3. Toidukorral süüa kõht
korralikult täis.
4. Üks
patupäev nädalas, mille nimel end igapäevaselt joonel hoida. Nt reede õhtul või laupäeval süüa mida iganes hing ihaldab. Küpsetan kooki või söön jäätist.
5.
Korrastada mõtlemine. Kes on siin tugevam - mina või magusaisu? Mõelda, kui palju tublisid päevi ma kaotan nüüd alla andes! Ma ei vaja seda magusat, see ei paku mu kehale midagi.
6. Tuua päeva sisse siiski üks magusalaks. Minu jaoks on see
puuviljasalat lahja kohupiimaga. Ideaalis võiks leida mustikaid (või ka maasikad, vaarikad), mida tampida kohupiimaga läbi, et see kuidagigi meeldivam oleks. Peale lõigata banaani, pirne, ananassi, kompottvirsikuid, melonit vm meelepärast. Kompotiviljad sisaldavad samuti mõttetuid suhkruid, aga ehk saan ma sellest pahest ka millalgi lahti. Praegusel juhul on mul salatis 1 poolik kompottvirsik ja käputäis ananassitükke.
Mis siis muutus magusast loobumisega?1. Vähenes tselluliit.
2. Kuigi on praegu tagasi tulnud, aga alguses kadusid ära lõunauinakuvajadused.
3. Kadus ka natuke kaalu.
4. Hakkasin tarbima rohkem kehale vajalikke toitaineid.
5. Maitsemeeled on teravamad. Kui varem polnud olemas liiga magusat kooki, siis tunduvad paljud koogid liiga magusad.
6. Kadus sõltuvus ühest toiduainest ning tekkis vabanemistunne.
See tee ei ole kerge ja nõuab ka enesedistsipliini, aga see on igal tunnil olnud pingutusi
VÄGAGI väärt.
