Ööjooksu fotorepo

Kuigi blogi on endiselt puhkusel, siis ma ise mitte. Ja kuigi mul on aastaga kogunenud kokku ca 7 jooksukilomeetrit, siis ma lootsin, et see ehk aja jooksul paraneb. Kuna mu tervis seda sugugi teha ei mõelnud, siis nii see 7 jäi ja mul tuli Ööjooksul 10 kilti selle baasilt ka läbida.

Rõõmurulli stiilinäide.

Ja kuna mul polnud võhma (etteruttavalt - oli küll!), et isegi mitte kümmet sörkida, siis otsustasin võtta vääääga lõdvalt ja mõnuga ning teha see jooks vähe teistsugusemaks.

Ja nii see välja kukkus:

1. kilt läks kena kerge sörgiga. Entusiasmi jagub.

2. kildil jätkus sama mõnus tsill.

Mul hakkasid juba ideed otsa saama, kuidas pildil originaalne olla.

Kuri tiiger.

5 kilti läks nigu mustikas!!

Küünlad olid kenad, aga need pilti väga ei valgustanud.

7 kilti veel nagu vä?

Enne kaheksandat hakkas mul puus tuikama, aga püüdsin ikka vapper olla. Tegelikult polnud häda kedagit need 8 ära sörkida. Ei hakanud kõndima!

9?! Ma alles hakkan soojaks saama!

Finiš.... Minna... või mitte minna... selles on küsimus!

Ehk siis kokkuvõttes. Suutsin ära sörkida kõik need 10 kilomeetrit, välja arvatud pildistamispeatused.
Nautisin jooksuüritust esimest korda oma elus täiel määral ja sain osa igast millimeetrist. Ei olnud mul kehv olla, polnud veri kurgus, ei lugenud sekundeid ega ohkinud pulsikellal 197 numbrit nähes... sest mul polnud üldse pulsikella. Ülimõnus oli!
Loivasin siis kokku 1:16.
Ja kuigi tempo mind ei tapnud, siis distants küll. Seitsme kildi baasilt minna kümpsile on too much. Mul oli väga raske uinuda ja kogu öö möödus jube raskelt. Alles täna sain väga sügavasse ulmeunne vajutud, aga hommikune äratus rikkus täieliku väljapuhkamise ära.
Loo moraal - tuleb vaikselt edasi sörgitseda. Kord nädalas on hetkel väga okei, arvestades, et ma püüan 2 korda nädalas käia jõulises ja füüsiliselt raskes power vinyasa joogas.

Mul on hea meel, et vana baas pole täielikult ära kadunud ja kui vaja, siis jaksab natuke küll


Lõpetuseks enne-pärast pilt ka.

21:20

23:03

Blogi läheb puhkusele

"Jutt sai otsa
lendas metsa
suure kännu otsa,"

luges mu ema igal õhtul salmi, kui ta enam muinasjutte ei viitsinud lugeda ja see tähendas, et on aeg magama minna.

Nii võib ka öelda ringonvormi kohta.
4 aastat tagasi alguse saanud projekt on justkui lõpule jõudnud. Paljude tegevuste juures on blogimine muutunud niivõrd teisejärguliseks ja samas kohustuseks, mis kuskil kuklas tiksub, et targem on see jätta ilusaks ja toredaks perioodiks, mis sai alguse, kestis ja sai lõpu.

Ometi jääb mulle siia palju toredaid mõtteid, retsepte, muljeid ja imekauneid meenutusi.

Iga asi peab kord lõppema, kuid ma ei taha, et ringonvorm saaks niivõrd dramaatilise viimase postituse.

Seega - ringonvorm läheb puhkusele. Võib-olla ärkab taas ellu. Võib-olla mitte.

Tervislikult toitun edasi. Liigun edasi, ka jooksen.
Oma hobiaja pühendan edaspidi oma fotosaidile www.pamela.ee

Spordiradadel kohtume! :)

Kallistusi-suudluseid kõikidele armsatele ja toredatele lugejatele-jälgijatele!

Ööjooks ja minu viies poolmaraton

Praegu kihab nähtavasti 6000 inimesel veel eilsed emotsioonid rinnaku all ja peas keritakse kaadreid Ööjooksust üha uuesti ja uuesti tagasi.
Olen minagi üks nende seast.

See oli juba 2011. aastal selge, et hakkan igal aastal Ööjooksul käima. Esimene Rakvere jooksufiesta jäi mul paraku suurenenud kõhu pärast vahele, kuid igal järgneval aastal olen olnud kogu aeg stardis. Möödunud aasta Ööjooksu fiasko kõrval püüdsin ma olla seekord palju ettevaatlikum ja targem.

Tänavu oli Ööjooks minu jaoks pisut erilisem. Kolisin möödunud aasta septembris seni võõrasse Rakverre, kuid eile õhtul seisin stardis justkui koduseinte vahel.

Panin end juba mitu kuud tagasi poolmaratonile kirja. Lootsin, et ehk saab see siis motivatsiooniks end rohkem käsile võtta. See aasta möödus 13 erineva külmetuse ja gripi käes, mis röövisid mult vähemalt veerand ja rohkemgi aastat trenne. Nagu ka blogi näitab, siis mitmed muud probleemid röövisid mult üldse jõudu, aega, motivatsiooni.

Enam-vähem mingitki trenni hakkasin taas tegema kuu varem. See oli piisav, et rajale minna, kuid kindlasti mitte piisav eneseületuseks.

Ometi oli hea tunne 21.15 olla tuhandete teiste punasärklastega stardijoone taga. Tümakas põhjas, käis hingestatud aeroobiline võimeline blondi tütarlapse ülientusiastlikul eestvedamisel. Paljud võimlesid kaasa, paljud keskendusid omaette.

Foto: Martin Lätt

Kuigi augustiõhtud on muutunud petlikuks ja jahedaks ning pabistasin oma õhukestes riietes, et jõuan enne starti ära külmetada, siis ometi oli tuhandete inimeste koosmõjul loodud sünergia. See jõud ja ühine hingamine küttis terve Rakvere kesklinna tõeliselt soojaks ja suviseks. Võib-olla olid need lihtsalt prožektorid, ekraanid ja tõrvikud, kuid ma tahaks uskuda, et see oli ikkagi ühine PAUER.

Stardini oli jäänud veel loetud minutid ja vaatasin ekraanilt, kuidas operaator oli püüdnud kaadrisse kogu selle punase mere, mida Mooses ega stardipauk polnud jõudnud veel lahku lüüa.
Ja see pilt oli minu jaoks nii võimas ja liigutav, et mul tahtsid pisarad vägisi kurku tekkida. Mõtlesin siis, kuivõrd suur uhkus võib olla Ööjooksu peakorraldaja Marko Tormi hinges. Kas tal üldse tekkis võimalust üksi olla mõne hetke ja libistada pilk üle punase tänava ja mõelda, et midagi suurt on taas ellu kutsutud?

Kujutasin ette seda uhkust ja hingasin sisse hetke pidulikkust ja valmistusin stardipauguks. 3... 2.... 1... LÄKS! Kõlas lask ja tuhanded jalad hakkasid lööma poolmaratoni takti.
Tundsin kohe, et alguse tempo on liiga kõrge ja sellega ma lõpuni ei lähe. Tabasin enam-vähem ka täpselt ära, mis tempo see oli ja 5.19/km oli alguseks minu "treenituse" juures pisut liig. Lisaks sellele hakkas tohutult pistma ja igasugune tempo hoidmine osutus päris raskeks.

Ilmselt oli probleem selles, et olin sel päeval kokku ca 2 lonksu vett joonud. Päriselt. Pärast esimest joogipunkti hakkaski pistmine pisut järele andma.
Esimesed kilomeetrid möödusid päris kergelt. See ühine hingamine, koostoime - see aitas ajal ja meetritel märkamatult mööduda. Loomulikult ka rajaäärne tugi. Ansamblid, DJd, inimeste endi loodud joogipunktid, tantsijad, kaasaelajad, ergutajad. Pöörasin kõigile tähelepanu, sest mul polnud vaja võistelda aja või kohtade pärast.
Väga meeldis orkester esimesel kilomeetril - lisasid pühalikkust. Oli mitmeid toredaid kõhutantsijaid, naljakate loosungitega karjujaid. Eriti meeldis mulle üks memmeke Tammiku pargi lähistel enne linnuse juurde jõudmist.
Ta oli nii entusiastlik ja särav ning elas justkui personaalselt igale jooksjale kaasa. Ma tundsin nagu mu oma vanaema tuli raja äärde ja hõiskas: "No väga tubli, kullakene, sul läheb nii hästi!". Nagu omaenda memmekene! Võimalik ainult Rakveres!

Ca 11. kilomeetril jagati ka geeli ja kuigi olen alati olnud geelide vastu, siis seekord võtsin pakikese kaasa. Hakkasin seda pikapeale aeglaselt luristama ja see ülimagus mekk ajas hambad kerget tuikama ja väga mõnus see polnud. Mingit jaksu ma oma arust sellest ka ei ammutanud. Kuna süda tegi tõsist tööd, et lihastesse verd pumbata ja magu oli viimane, kuhu seda jõudis, siis päris mitmel korral tulid geelisegused maomahlad mul kurgust üles. Ühesõnaga - geeli pole ikka mulle vaja.

Aga 12ndast kilomeetrist hakkas mu jaoks ka tõsisem kilomeetrite lugemine. Mu jaoks oli verstapostiks 17. kilomeeter, sest siis on ju AINULT 4 kilomeetrit lõpuni.

Nii ma siis muudkui ootasin... 13 ja siis 4 veel... 14 ja siis 3 veel... 15 ja 2 veel... 16 ja 1 veel.. Aga 16ndast hakkasid jalad järjest raskemaks muutuma. Enne 17ndat lõid täielikuks pakuks, et ma isegi ei saanud aru, et tempo kukkus prauhti alla. Oma arust pingutasin samamoodi tugevalt, kuid jalad liikusid nagu tsemendis. Pärast 17ndat hakkasid need juba kergelt krambitama ja ka talla alt hakkas kiskuma. Minu jaoks oli finiš 17. kilomeetril. Sealt edasi oli juba mõistusega sundimine. Kohtasin seal samuti raskustega võitlevat ülemust ja läksime edasi teineteisele jänest mängides.

Võtsin tempo alla ja proovisin näha, kas on veel langevaid tähti taevas. Esimestel kilomeetritel ma nägin paari. Isegi ritsikad siristasid metsade kõrval. Kuigi kohati oli päris pime, siis olen sadadel talvepäevadel täelikus kottpimedas jooksnud, kuid suvel oli see muidugi ootamatu elamus.

Ammutasin pidevalt jõudu tuttavatelt tänavatelt, mida olen selle aasta jooksul pidevalt mõõtnud. Kuidagi kodune ja armas oli seekord joosta. Nagu oma õue peal.

Nii ma siis viimastel kilomeetritel tõstsin pilgu päris taeva ja imetlesin, kui kumer ja lai on tähtedega tikitud taevas. Isegi Suur Vanker piidles punast revolutsiooni Rakvere tänavail. Ja kuldkollane suur kuu piilus vaikselt puude vahelt.
Kui paljudel küll oli aega märgata täiel määral seda, mida Ööjooks pakkus? Kui minna Ööjooksule, siis tõesti elamuse pärast. Aega saab püüda kümnetel teistel võistlustel kogu aasta vältel. Vähemalt minu jaoks.

20. kilomeetril korjasin oma viimsed riismed kokku ja püüdsin natukenegi tempot tõsta. Kuigi eelnevalt oligi minu lagi 7.08, siis sain oma 30 sekundit ikka mingi ime läbi kiiremaks. Ja nagu ikka - mu lemmikvaatepilt - prožektorid, tuled, kommentaatori kumisev hääl, muusika, ekraanid.... FINIŠ!
Seekord siis 2:09.05. Üle 10 minuti aeglasemalt kui oktoobris, aga umbes sellist aega ma tegelikult ka lootsin.

Tänavugi oli elamusi taevani ja eriti hea meel, et seekord oli rajal ka kemmergud. Minu möödunud aasta mina tänab! Küll aga üks oi-oi koht ka. Jooksin ja nägin kaugel väravaid, kus siis paistis esiti, et ühes osas sajab vett alla. Ma ei tahtnud märjaks saada ja mõtlesin, et lähen värava sellest otsast, kus vihma pole. Paar meetrit enne väravat nägin, et terve see väravaalune uputab ja seal sajab. Viimasel hetkel tegin kiire põike kõrvale ja hakkasin mööduma väravaposti ja mingi kõrval olnud posti vahelt. Ja siis 20 senti enne nende vahele jõudmist märkasin, et nende kahe posti vahele oli tõmmatud rihm, mis natukenegi kiirema tempo puhul oleks mu keha lihtsalt, jämedalt väljendades, pooleks saaginud.
Haarasin siis viimasel hetkel rihmast ja panin sealt hoo pealt limbot alt läbi. Mingi tüüp nägi seda pealt ja oleks peaaegu karjatanud. Oijeerum - seal oleks võinud olla lipp või see rihm tüki maad kõrgemale tõmmatud. Ma imestan, kui mitte keegi sellesse sisse ei jooksnud.

Ööjooks on tõeline pidu, elamus, harukordne sündmus. Salvestan mälestused ajju ja proovin võtta ülejäänud aastaks endaga, et pidada taas vihmas, külmas, jääs, tuules, lumes, tuisus vastu. Paraku on ikka nii, et mida parem baas ja treenitus, seda suurem nauding on ka jooks. Minu baas oli tänavu küll nõrk, aga melu korvas selle kõik.

Rajal näeme, raisk! :)

III Aleksandri poolmaraton ootab osalejaid

 Depressiooni teavitusüritus Aleksandi poolmaraton tuleb kolmandat korda! Seekord 24. augustil.

Lähem info siit: https://www.facebook.com/events/765963420144168

Ootan pikkade silmadega abikäsi kui ka toetajaid, kes annavad oma panuse üritusel osalejate tänamiseks. Iga osaleja kannab endaga sõnumit ja annab oma hääle depressiooni kui haiguse sõnumi laiemaks levitamiseks. Seetõttu tahame omalt poolt anda võimalikult palju, et neid osalejaid tänada.

Jään süda avali ootama: pamela.eesmaa@gmail.com

Rakvere kevadjooksust ja suvi südames!

Viimane kord oli küsimus, kuidas jooksuvõistlusel tõuse võtta, sest Rakvere kevadjooksul oli ette nähtud päris ebamugav tõus + edasine keerukas rada.

Harjutasin mõned korrad enne võistlust konkreetselt seda tõusu.  Jooksin mõned kildid ette soojaks ja siis läksin oma künkale 3-6 korda üles-alla voorima. Ja ma usun, et olenemata neist vähestest harjutamistest, sellest oli ikka palju kasu.

Soojendasin end esmakordselt enne võistlust korralikult ette. Ja siis hakkas ladistama tohutut paduvihma. Esialgu see väga ei häirinudki.

Tõusule läksin pigem ettevaatlikult, aga siiski piisavalt kiiresti. Pärast seda hing kinni polnud ja sain edasi vurada.
Proovisin vältida poriloike, kuid lõpuks oli terve keha luudeni läbimärg ja panin veest juba külma kõhu ja märja jalaga läbi. Jalad lirtsusid all, särk oli nagu millimallikas seljas.

Aga väga vahva jooks oli just erakordsete olude tõttu.
Aeg: 24.27, tempo 4.53 min/km. 76. koht, naistest 20., oma vanuseklassi 8. koht.
Kokku osales 419 spordisõpra.
Arvestades seda, et ma ei tee enam fartlekke, lõike ja muid erialaseid treeninguid, siis on päris hea, et suudan veel alla 5 mindi kilti joosta.

Aga muust infost, siis hetkel puhkusel ja lõpetan oma selle aasta suurimat projekti.
Puhkusepilte ka edvistamiseks:

 

Kuidas võtta jooksul suuri tõuse?

Ei, see pole postitus juhtnööridest, kuidas mäkkejookse harjutada, vaid mul on reaalselt see küsimus.

10. mail toimub Rakveres kevadjooks, mille esimesel kilomeetril on TOHUTULT hull tõus. Ma ei oska kommenteeridagi selle tõusu hullust, aga ma ei julge sealt väga allagi joosta.

Seega on mu peas küsimus - kuidas võtta jooksu alguses karmi tõusu, et pärast võistlus ka lõpuni teha?

Tippivate lühemate sammudega kulub nagu rohkem energiat ja aega. Teisalt tuleks pikkadeks sammudeks rakendada rohkem jõudu.

Kas karmi tõusu tuleks ära teha võimalikult kiiresti ja turboga? Et saab nagu rutem läbi.
Või tuleks hoopis jalutada see maha (sest tõus on selline, et ka väga aegalane sörk võtab tõsisel läbi)?

Kes oskab jagada oma kogemusi, siis pange kommentaar! Loen suure huviga!

What do I do now?

Vihjeid on olnud kogu aeg ja juttu, et varsti kirjutan, kui "aega on", aga tegudeni pole jõutud.
Kuid lõpuks ometi - mis toimub?

Kirjutasin mõni aeg tagasi, et loobusin jooksutreeningutest. Ühest küljest on tõsi, aga sada protsenti mitte - nagu alati.

Ma ei tee tõesti enam sihipäraseid ja raskeid jooksutrenne, mille eesmärk oli ikka kiiremini ja kaugemale. Tõde on see, et tipptasemel (mis siis, et minu tipp on teiste põhi) trennitegu on väga raske, nõuab pühendumist ja väga palju enesepiitsutamist.

Alustasin ca novembrist igahommikuste võimlemistega, mida ma olen fännanud ja teinud vahelduva eduga juba aastaid. Seda tõestab ka mu kolme aasta tagune postitus.

Novembrist tänase päevani olen haiguspausidega teinud praktiliselt igal jumala hommikul võimlemist. Ülevaade sellest on SIIN.

Minu asend tööl lõunati.

Tegelikult pean ma minema poindi juurde jõudmiseks veel tagasi.

Teatavasti vahetasin augustis töökohta ja asusin kodukontorist ja metsade vahelt tööle Rakveres ja Aqva spaas. Kuigi turvaliste seinte vahelt väljaminek tundus esiti pigem taandareng (vähem aega endaga tegeleda, rohkem inimeste ja intriigide keskel, oma kodust ja turvalisusest eemal), siis tegelikult olen ma selle kaheksa kuu jooksul teinud päris suure vaimse hüppe edasi.

Kuid alguses oli olukord päris raske. Ma püüdsin keerulistes oludes leida taas oma rütmi ja võimaluse olla tervislik. Esimesed kuud läksid pigem taktis tort-iga-päeva-tähistamiseks, vähe kodus, tööd palju, palju-palju haiguseid. Kuid hakkasin tasapisi vastu murdma. Loobusin lihast 13. septembril. Samal ajal ka täielikult alkoholist (minu jaoks oli see väga kerge, sest ma pole kunagi elus purjuski olnud ega oska seda igatseda ning mõned klaasid veini aastas polnud just väga suur kaotus).

Seejärel alustasin igahommikuste kehaäratamistega.

Järgmisena asusin väga palju lugema.

Hakkasin rohkem oma aega kontrollima. Haarasin sellega üleüldse oma elu üle ohjad. Ma ei lasknud end juhtida tühisusel, vaid enda täpsetel soovidel. Seetõttu jäid paljud asjad unarusse - suur uimerdamine internetis, blogimine, telekavaatamine jne. Tühistest asjadest mul kahju pole :) Kui ma avastan ennast ka praegu tegelemas millegagi, millel pole väärtust, siis ma teadustan seda endale ja teen midagi sihipärast.

Piltide vahtimine või sihitu surfamine ei arenda mind mitte kuidagi. Kui ka lasen end käest, siis taipan teadustada, et ma tegutsen sihitult ning võtan endale ette midagi kasulikku. Ehk siis loen, kirjutan, teen süüa, lähen trenni - mida iganes. Kõik, mis on kasulik ja hea mulle ning teistele.

Otsutasin, et tuleb rohkem elada SIIN ja PRAEGU.

Olen terve elu mõelnud, et kui kunagi on rohkem aega, siis... kui ma kunagi suudan, siis... See on BULLSHIT.

Aega ei saa olema kunagi rohkem ja aeg ise ei muuda kedagi lihtsalt vägevamaks ja võimekamaks. Valik on lihtne - kas teed seda NÜÜD või sobivat momenti ei saabugi.

Ma unistasin kogu aeg, et hakkan raamatuid kirjutama... kunagi.... Selle asemel ma OTSUSTASIN, et ma hakkan kirjutama NÜÜD. Praegu olen oma teise jutustuse juures ja olen seadnud eesmärgiks selle mai lõpuks valmis saada. Nui neljaks :o)

Lihast loobusin samamoodi päevapealt. See ei ole siiani mingeid raskuseid valmistanud.

Tasapisi jõudsin oma tundmustes selleni, et ma ei saa ennast vastumeelselt ja vägisi sundima asju teha. Jooksmine seda minu jaoks oli. Ma räägin siis rasketest jooksutrennidest (fartlek, lõigud, JH jne).
Ma loobusin enese sundimisest. Ma jooksen nii, et mul oleks hea. Kui tahan, lähen hoopis joogatrenni, ujuma või hakkan äkki veel jõusaaliski käima!

Hommikuvõimlemiseks ei pea ma end vastumeelselt sundima - ma ootan seda. Seega pole küsimus laiskuses, vaid selles, mida minu keha tegelikult soovib.
Raskeid jooksutrenne mitte.

Kerged jooksud meeldivad mulle siiani :)

Loomulikult tuleb end tagant sundida, kuid mitte vastumeelselt ja läbi suurte raskuste.

Olen endaga leidnud suurema kontakti ja olen päris õnnelik. Ma tunnen end oma kehas hästi ja ma olen tasakaalukam. Lubama ei hakka, kuid õnnest võin kirjutada pikemalt teinekordki.

Armastust!

Retsept: patuvaba pannkoogipühapäev

Gluteeni- ja suhkruvaba hommikurõõm. Vana uudis, aga hea meelde tuletada.
Retsept: 4 muna ja 4 banaani. Purusta küpsed banaanid kahvliga, küpseta, kuldne nirisev mesi peale ja ampsti!

Tõsiselt head ja nii vähe patused kui ühed pannkoogid olla saavad :) 

Miks seda gluteeni siis nii väga kogu aeg kartma peab?
Väike inf Rimi blogist:
Gluteen on terviljavalk, mida leidub nisus, speltas, rukkis, odras ja vahel ka kaeras, kui see ei ole puhtalt kasvatatud ja korjatud. Tänu oma kleepjale konsistentsile aitab gluteen küpsetisi siduda ja annab neile pehme tekstuuri. Viiest eelmainitud teraviljast sisaldab enim gluteeni nisujahu, seetõttu valmivadki valgest jahust kõige atraktiivsemad ning õhulisemad saiad, pirukad ja koogid. Paraku võib gluteen inimese organismile üksjagu hädasid põhjustada. Miks on see nii?
Gluteen on valk, mida on väga raske seedida, seetõttu peaks gluteeni sisaldavaid teravilju enne tarbimist leotama, idandama või kääritama. Hea näide siikohal on juuretisega küpsetatud leib. Kääritamisprotsess aitab gluteeni lagundada ning muudab teraviljas olevad toitained inimesele kergemini kättesaadavaks.
Osad inimesed ei suuda aga gluteeni üldse seedida. Sagedamini esinevad sümptomid on kõhulahtisus, kõhupuhitus ning üldine raskustunne seedetraktis.