Ekstreemjooks, sõna otseses mõttes

Täna siis oli aeg taas jooksuteele siirduda. Õues ca -12 kraadi, viskasin riidekihid peale ja minek. Oli üsna krõbe, aga kolme minutiga oli soe sees. Poole tunni pärast oli aga suur üllatus. Järsku hakkas väga külm, käed hakkasid külmuma, võtsin sõrmed sõrmikuist ära ja hakkasin kinda sees käsi pumpama, vahepeal peksin reisi, sest need külmusid alguses hullult ja pärast ei tundnud üldse.

Vahepeal proovisin hingata läbi räti, sest pidin kuidagi huuli üles soojendama, sest ka neid ei tundnud. Veerand teest hingasin läbi kinnaste, sest sellega sai ka sõrmi soojendada, lisaks huultele. Mingil hetkel tundsin, et laup hakkas külmetama. Lisaks hakkasid hambad valutama ja üldse sada häda.

Nagu sellest kõigest vähe, tundsin, et selja tagant tuleb kaubik ja pöörasin tähelepanu sellele, kuid siis märkasin, et kõrvalt jookseb hullu spurdiga mulle peale suur koer.

Kerge infarktieelne võpatus ja keerasin siis kanni ette, et olgu - kui hammustad, siis kanni, sest ma ei tunne seda enam nagunii ja on vähem valutum.

Koer jooksis mulle niisama sisse, kaubik (tänk gaad) peatus ja röögatas koera peale. Teatasin kuidagi läbi jäätunud huulte ja tuima keelega, et äin viht ellu (jäin vist ellu). Siis karjatasin ise ka koera peale ja võisin teekonda jätkata.

Loomulikult kargas selle aegluubis toimunud sündmuse peale pulss 180 peale ja sattusin jälle paanikasse. Suures külmas on muide väga keeruline paanikas olla ja proovisin end maha rahustada, sest pisarad oleks lihtsalt mu näos ära jäätunud nagu senised tuulepisarad.

See onkel paneb küll mõtlema, et olen päris pussukas...

Aga eks pahaseks tegi taas ja nördima pani jälle hirmsasti. Ma ei hakka enam kurjemaid sõnu edasi rääkima, mis sellised koeraomanikud mus tekitavad.

Lippasin edasi ja taipasin, et on viimane aeg keegi järele kutsuda, sest naabrite koera elektrikarjus loobus selle külmaga töötamisest ja teist rünnakut ma enam üle poleks elanud. Selle peale sain teate, et ollakse koorma laadimisega teises külas ja tulekuga läheb veel aega. Olgu, eks ma siis püüan end seni joostes elus hoida. Ega seegi teadmine, et temperatuur oli langenud 19 võrra alla nulli, mind palju julgustanud.

Järsku hakkas kintsudel soe, mingil hetkel ma isegi ei tundnud neid all ja panin spurti. Seepeale mõtlesin, et varsti käib niimoodi ka krõks ära ja lõpetasin spurdi. Jätkasin rahulikult ja kujutasin ette kümme eri viisi, kuidas see külm mu ära tapab. Telefonikõnest kulus üle 20 minuti ja mitu lisakilomeetrit enne kui mind päästeti. Uskuge mind, et sellises külmas väiksema rasvapolstriga inimesele on iga minut paras agoonia.

Kodus kulus tund aega kuuma duši all ja saunas, et keha hakkas vähimalgi määral sooja tundma. Alguses istusin saunas täisriietes ja sussides ning palusin isegi tekki tuua.

Seega. Mida me sellest õppisime? Jalgadele kolmas lisakiht, kätte kolmas paar kindaid, külmakreem näkku!

10 km, 1.11:21, avg 158, max 180 - kohtumine kutsuga!

Aasta treeningute kokkuvõte

Eile ehk siis 9. jaanuaril sai mul täis aasta järjepidevaid treeninguid. Tegelikult liikusin ma väikestviisi juba enne seda, aga Endomondo trennipäevikusse tegin esimese sissekande 9. jaanuaril.

See oli siis ka mu ELU ESIMENE aasta, mil ma olin treeningutes niivõrd järjepidev ja ühegi (v.a. haigused) pausita suutsin vastu pidada. Võib õla peale patsutada ja imestada, et minusugune lohe on suutnud olla püsiv. See viimane sõna ei iseloomusta mind... või pole siis kunagi iseloomustanud.

Aga täpsemalt ka. Aasta jooksul tegin 175 treeningut, läbisin 1262 km keskmise kiirusega 7,41 km/ h. Teel olin ca 169,5 tundi. Põletasin 106484 kcal ehk 197 burgerit.

Parim 1 km jooksu aeg: 4:57 min. 5 km 26:57. 10 km 57:27. Poolmaraton 2.18.56.
Alustasin treeninguid ca 54 kg pealt. Täna hommikul oli täpselt 49,7 kg.

Jaanuaris 2012 oli mu 5 km parim aeg 38:35. Seega suutsin aastaga oma aega parandada ca 12 minutit. Igas kuus üks minut paremaks (kuigi see 5 km parim aeg tuli juba sügisel).

Käesolev postitus on samuti juubelihõnguline - 300! Tänan ka kõiki, kes viitsisid osa võtta küsitlusest. Selgus siis, et 51% soovib lugeda rohkem isiklikumaid mõtteid, kuid teisel kohal soovidest on ikkagi trennijutud 37%ga, kuid ega retseptid 35ga palju maha jää. Pikad terviselood mõistagi maandusid viimaseks 27 prossaga.

Praeguseks on nüüd küllalt palju kokkuvõtteid ja statistikat tehtud, läheks varsti asjalikuks ka. Nüüd peaks tegema kolm järjestikust liikuvat päeva, sest ülikiire nädal on lihtsalt trennipäevad ära söönud. Hommikul teele ja õhtul rampväsinult koju, vahel kella üheni öösel tööd tehes - selleks nädalavahetuseks teen ma küll endale hullult suure tordi, sest ma olen seda hullult väärt!!

Vana aasta õhtu viimane pilt.

Uus trennistrateegia

Kuna ma olen iseenda treener, siis on mul võimalus igasugu põnevusi katsetada. Viimasel ajal olen katsetanud aeglusjooksu või siis sörki. Ühest küljest aitab see motivatsioonivaesel perioodil midagi uut jälle teha ning suure koduigatsejana ei jõua ma ka niivõrd aeglaselt kodust just väga kaugele :o)

Täna "lippasin" 9.06 min/ km. Ütleme nii, et niivõrd aeglaselt pole ma isegi kiirkõndi teinud. Aga keskmine pulss 142 on jälle harukordne, esmakordne ja minu jaoks midagi väga uut. 8,2 km jagusaamiseks läks 1 t ja 14 min. Kiire!

Eks ma mõne kiirema otsa teen ka vahetevahel, aga vaatab, kui kaua ma aeglaselt suudan vastu pidada. Ehitame siis tugevat aeroobset põhja alla... pärast aastast treeningut.

Töökad päevad

Eile tegin aeglusjooksu rekordi - 13 km ja 1 h 50 min. On siin väiksed eesmärgikesed ikka võimalikult madalat pulssi hoida ja pigem harvem mõni kiire lühike ots teha.

Aga nüüd on kiired tööpäevad käsil ja peab kuidagi natuke vägisi neid tormamisi sisse mahutama.

Klõps tänasest päevast Tartust. Oli huuuulll päev!

Head uut aastat ka, kallid!

Detsembri statistika ja head lõppu!

Esmalt siis statistika.

Detsember möödus motivatsioonipuuduse ja laisklemise tähe all. Olin teel 13 t 37 m ja 50 s. Nii lohe olin viimati suvel. Sügis oli tunduvalt aktiivsem. Kilometraažiks jäi 93,61 km. Aeglane suusatamine andis distantsile tõsisema löögi.

Nii vähe, nagu 59,66 km, jooksin viimati aprillis. Suusatamise kilometraaži puhul valetaksin kindlasti, sest tiirutasin enamjaolt oma aia taga ja põllu peal ega oma neist täpsemat ülevaadet. Umbkaudu 35 km kanti võis see olla.

Korra käisin ka ujumas, 1,5 km ja 50 minutit.

Jooksmiste tempod olid 7-8 min/km vahel, aeglased ja pigem pikemad treeningud. Nagu lubasin, siis rekordeid üritan lüüa uuesti pigem kevadel.

Jookse oli vaid 5 ja nende keskmiseks pulsiks jäi 163 - siiani madalaim, aga ka tempod olid madalad. Suusatamiste keskmiseks tuli 161 bpm.

Kuu madalaimaks kaalunumbriks oli ka seekord 49,6 kg. Seega hoian ühtlast joont.

Plaanide kohaselt rohkem jookse teha ei õnnestunud. Keskendun, kuniks ilmad lubavad, suusatamisele, kuid proovin vähemalt kord nädalas ka jooksuraja üle kiigata.

Tahaksin aasta viimases postituses kirjutada midagi ülevat, erakordset ja motiveerivat, kuid kahjuks ei leia ma õigeid sõnu. Selja taha on jäänud ääretult rasked aastad, kuid sportimine on mind saatnud nüüd juba üsna pikalt ning olnud tugevaks köieks.

Minu meditatsioon on jooksmine. Minu puhkus. Minu aeg.

Olen tänulik lähedastele, kes on võimaldanud mul seda aega leida. Olen tänulik lugejatele ja mitmetele toredatele nõuandjatele siin samas kommentaarides.

Ma soovin üle kõige, et te oleksite terved. Et kadedus ei leiaks teid üles ning mured käiksid kauge kaarega eemale.

Tulgu teil palju kenam ja edukam uus aasta ning kui taevased kingivad, siis kohtume võistlusrajal!

Retsept: lihtne sibula-kartulipüreesupp

Aastalõpumõtisklusteni jõuan ehk homses postituses, aga enne seda veel üks vahva retsept mu tänaselt laualt. Uuel aastal kirjutan natuke ka jõulualauale pandud maiustustest.

Olen ikka veel püreesuppide lainel, sest see on minu jaoks lausa võrratu avastus. Rääkimata sellest, et kõhule on see ääretult kerge ja tänuväärt lõuna.
Tänane sibula-kartulipüreesupp on äärmiselt lihtne, kõhule kerge ja mis kõige tähtsam- väga maitsev!

3-4 portsuks läheb vaja:
4 sibulat
1 terve küüslauk
ca pool kg kartuleid
peotäis värsket tilli
peterselli (võib olla ka kuivatatud)
veidi jahvatatud muskaatpähklit
puljongit
1 dl vahukoort

Tee nii:
Kuumuta sibul ja küüslauk õliga potis. Lisa ca pool l puljongit, peotäis värsket tilli, peterselli, muskaatpähkli pulber (ca 0,5 tl) ja kartulitükikesed.
Keeda kuni kartul on täitsa pehme ja suur osa veest aurustunud. Püreesta saumiksriga ning pane pott tagasi tulele ning lisa õrna nirena vahukoor. Kuumuta veel korra. Kui vaja, viimistle maitset soola ja pipraga.

Lihalembid võivad lisada supile praetud peekonit. Ise eelistasin broilerifileetükikesi.
Tegelikult tuli saadud kogusest üsna vähe suppi ja järgmisel korral teen kindlasti topeltkoguse. Aga maitse on sel tõesti hea!

Kergemat aastavahetuse peolauda!

2012 kokkuvõte ja 2013 spordieesmärgid

Vaatan, et praegune aeg on hirmus popp kokkuvõteteks ja uute eesmärkide seadmiseks ning ega ma siis saa ju ka kehvem olla. Võtan lühidalt kokku, mida aasta jooksul blogis kajastasin ja isiklikus elus läbisin.

9. jaanuaril hakkasin taas pärast rasedust, pooldumist ja aastast trennipausi jälle liikuma. Alustasin kõnnist + sörgist ja peatselt lisandusid BodyJami treeningud. Ca kuu aja pärast sattusin musta auku, sest algus oli vist natuke liiga kiire, magamata ööd nõudsid lõivu ning tuli teha korrektuurid. Leppisin endaga kokku, et liigutan 3 x nädalas ja nii kuis jõuan!

Aprillis olin endaga rahuajale jõudnud ja trennid edenesid rahulikult ja meeldivalt. Võistluste avapauguks sai ülilühike Jüriöö sprint.

Mais osalesin Maijooksul. 6:45 min/ km tempo ja 190se pulsiga lippasin ta ära. Palju meeldivam ja kiirem oli aasta kõige lemmikum ja toredam jooksuüritus - Rakvere Ööjooks. Tempoga ca 6:33 min/ km lippasin 10 km, lõpetades 1 t 05 min 20 sekiga. Rakvere Ööjooksu mäletan siiani hea sõnaga!

Juulis tabas meie pere väga raske ja tõsine löök. Kaotasime lähedase inimese salakavala ja kohutava, lausa epideemilise depressiooni tõttu. Läbisin mitmeid jookse temaga vesteldes ning vastuseid otsides. Ühel hetkel tundus õige tema mälestust austada ja depressioonist teavitada jooksuüritusega. Enne seda jõudsin osaleda oma elu esimesel triatlonil, mis on minu hinnangul siiani kõige-kõige raskem sportlik võistlus üldse.

Augusti tähtsündmuseks oli meie korraldatud Aleksandri poolmaraton. Ma tahaks ka tänasel päeval siiralt tänada kõiki inimesi, kes vaevusid kohale tulema, kõiki firmasid, kes toetasid ja kõiki, kes meile kaasa mõtlesid ja aitasid. Aitäh-aitäh-aitäh! Ehk juba 8 kuu pärast uuesti ;)

Augusti teine isiklik tähtsündmus oli see, et suutsin esimest korda elus 10 km joosta alla tunni aja. Augustist alustasin ka toitumiskavaga, mille mitmeid põhimõtteid järgin tänase päevani. Sellest tuli ka kolmas oluline sündmus ehk aastatepikkuse magusajõhverdamise kaotamine. Ma ei söö siiamaani iga päev pool kilo šokolaadi - uskumatu!

September jätkus sündmusterohkelt. Tallinna sügisjooks, läbisin elu esimese poolmaratoni ja teise triatloni, hakkas ilmuma uus üle-eestiline ajaleht Aja Leht (www.aleht.ee), mille loomist on mul õnnestunud jälgida ja hoian sel ka pidevalt kätt pulsil.

Oktoobris osalesin Paide-Türi rahvajooksul ja parandasin oma kahe aasta tagust aega 10 minuti võrra. Not bad!

Novembris ja detsembris olen olnud küllalt laisakene. Novembris olin laisk vaid üritustel osalemisega, kuid detsembris on trennitunde kogunenud äärmiselt vähe. Jooksmisega olen tõsises motivatsioonipuuduses ja hetkel erutab vaid suusatamine. Üritan sellega uue aasta või soojemate ilmadeni välja venitada.

Üldiselt oli aasta liikumiselt küllalt mõõdukas, toitumise kohalt pöördeline ja olen selle üle väga uhke. Täpsemad numbrilised kokkuvõtted teen 9. jaanuaril.

Isiklikus elus oli aasta küllalt raske, täis nii mitmeidki pisaraid, kurbust ja ääretult halli argipäeva. Tunnen siiani puudust millestki raputavast ja huvitavast. Eks seetõttu sai ka fotokooli end kirja pandud, kuid see oli vaid ajutiseks raputuseks.

Mida ma luban 2013. aastaks? Ma arvan, et mitte midagi. Aga ma SOOVIN, et oleksin liikumistelt sama tubli kui 2012. aastal, kuid aegadelt ikka parem ja parem.

Võimalik, et osalen uuesti Maijooksul, kuigi ma toona sellele nii vastu olin rämedate masside pettumuses. Päris kindlasti osalen Rakvere Ööjooksul ning mõttes mõlgub sealne poolmaratoni distants. Kohalikud jooksuvõistlused ja triatlonid proovin ikka läbi käia, teised suuremad otsustan jooksvalt.

Ehk saame kokku ka tiimi ja teeme augustis veelgi parema Aleksandri poolmaratoni.

Kui teil on vahvaid mõtteid ja omapoolseid plaane 2013. aastaks jagada, siis andke kommentaaris märku! Enne aasta lõppu jõuan ehk veel heade soovide postituse ka tehtud.

Jõululaupäeva fotoreportaaž

Viimane etapp.

Suur ring on läbi, palju armsaid nägusid nähtud, suur vaev ja hool edasi kingitud, mugistame hõõgveini ja ootame viimaseid näkitsemisi. Olid ülimalt toredad päevad ja kaunis jõuluõhtu.

Lõpuks soovin ma ka sulle, hea blogilugeja, ülimõnusat ja rahulikku pühadeaega! Armastust ja helgust!

Järgnevate piltide vaatamist tasuks alustada altpoolt üles.

Ema pool

Kaks päkapikku juhtusid kokku.

 Ja ongi kõik! Vääääga väsinud, kuid õnnelik!

Neljas etapp.

Jõudsime uutesse kodudesse ja käisime ka kirikus.

Vahepeal oli vaja ka saani tankida. "Oi, mis sokud siin ringi jooksevad?" "Ma pole sokk, vaid põhjapõder!!"

Tegime päkapikkudega kuusepilti.

Ja grupipilti ka

Kirikus

Kohalik segakoor

Kolmas etapp.

Liigume järgmiste peredeni. Esimeses perekonnas ehmatas põhjapõder vaese peretütre päris ära, mistõttu tegime vähe kiirema mineku.

Teine etapp.
Oleme hetkel saanis ja liigume. Mõned klõpsud enne tulekut ja siit samast ka.

Põdrasarved

Päkapikk ja kuum hõõgvein

Oleme teel!

Põhjapõder ja päkapikk

Esimene etapp.

Jõulumeeskond hakkab oma asjatoimetustega valmis jõudma. Noor lammas on ohverdanud oma kintsu ja see on särisenud ahjus valmis. Kõrvitsasupp tuli samuti väga hea, rääkimata magustoitvast šokolaadimoussee-tordist. Läätsesalat fetajuustuga ootab veel oma korda.

Valmis sai mitu purki jõulukakaod, glögisegud, purgimeed, jõulumoosid, brownied, vürtsmandlid, jõuluehtekesed jne.

Saan lööb paari tunni pärast hääled sisse ja asub lendama!

Kolm tarka Hommikumaalt

Šokolaadi-mousseetort

Päkapikk teeb tööb