Olin juba möödunud aastal Rakvere ööjooksjate hingekirjas, aga oh, üllatust. Kõht otsustas paisuda suureks ja igasugused jooksumõtted said maha maetud. Jaanuarist alustasin uuesti rahulike sörkide-jalutustega ja talvetuisus sai ikka unistatud sumedast tormamisest soojas suveöös.
Maijooksul 13000pealist massi nähes, uskusin, et Rakvere 6000 tundub tunduvalt õhulisem. Ometi oli Rakvere kesklinna jõudes (oo, õnn, et pääses nii lähedale ja õnnestus ka auto parkida!) kohtasin vaid masse, masse, masse. Kel sinised, kel kollased, kel roosad rinnanumbrid. Haistmise peale leidsin üles punkti, kus oma numbri ja kiibi kaasa kahmata. Rahvast liikus tõesti meeletult massidena, vabatahtlikel olid käed ääreni tööd täis ja ma tõsiselt üllatusin, et ülikiiresti vuristaval ja palavusest leemendaval naisterahval oli ebaeestlaslikult jaksu mulle naeratada ja viisakusrepliike vahetada (tervised siis 10 km E-tähe all tegutsenud naisterahvale).
Number peale, kiip jalga ja ühes massiga stardikoridori poole. Laval rokkis bänd, taevast laskusid para(?)plaanid, mis rahvast ahhetama võtsid. Suures massis õnnestus märgata Tervis Plussi peatoimetajat Evelini, keda kohe patsist sikutasin. Mul oli plaan keskenduda ja üritada mõttes pulss alla tuua, valmistuda jooksuks kui tavaliseks trenniks. Paraku tõmbas see Eveliniga lobisedes ikka üle 130 ja nii palju siis sellest.
Ma kahjuks ei tea küll nime, aga vana hea päevakommentaator oskas hästi pinget kruvida (mulle jäi see mees juba Paide-Türi rahvajooksu ajast meelde - üllatav, et mõni inimene suudab tunde rääkida, seejuures huvitavaid fakte ja ilma enesenaudiskluseta). Ma ei saa nüüd öelda. et kõlas stardipauk ja asusime teele, sest esmalt lasti rahvas jooksma ja siis ca veerand minutit hiljem kõlas päris pauk. Evelin pani must stardis kohe mööda ja ma timpisin veel rahulikult massiga kaasa.
Nii ta siis algaski!
Rahvast oli tõesti palju, aga õnneks oli jooksjate käsutuses terve lai tänav ja kõik said kenakesti laiali jaotuda. Meenus, kuidas Maijooksul oli hirmus kitsas, jooksid nagu kastis, kus sadas poksikindaid, aga Rakvere tänavail oli tõesti lahe. Rajal oli mitmeid tõuse, kuid ka palju mõnusaid languseid. Ükski tõusudest ei tõmmanud pulssi Jumala varbaid kõditama, nagu oli nt Maijooksul Lauluväljaku mäest üles. Ja langused olid muidugi eriti meelt mööda.
Raja ääres oli väga palju kaasaelajaid. Oli vähe lõike, kus ei leidunud ühtegi inimest. Ja minu jaoks harukordne oli ka see, et enamik neist elas häälekalt kaasa (kes mängis suupilli, kes puhus pasunat, kes karjus ruuporist). Oli kostüümides ergutajaid, aga päris ergutustüdrukutest koosnev Ööjooksu kisakoor (mul tunne, et sinna valiti ilusa näo järgi ja eelnevalt kontrolliti, kas detsibellid on piisavalt kõvad) - uskumatu, aga nad olid sama rõõmsad ja häälekad ka teise ringi ajal. Kena oli ka orkestri tervitus.
Vahva üllatus oli tuletõrjevoolikust lastav dušš, mida 10 km omad said läbida vist 4 korda. Tüdrukud jooksid kiljudes läbi jaheda veejoa ja nii mõnigi lippas edasi nagu märg kassipoeg.
Esimeses joogipunktis oli näha kerget kaost - vabatahtlikud tormasid värisevate kätega uute kanistrite järele ja teised püüdsid 10 topsi korraga ritta seada. Teises punktis olid massid rohkem hajunud ja töö kergem. Kuna taaskord hakkas suu tõsiselt kuivama, siis teises joogipunktis otsustasin korra huuli niisutada. Kuna ma pole harjunud üleüldse jooksu ajal jooma ega taibanud ka peatuda, siis tõmbasin korraliku läraka kurku ja sörkisin mõningat aega köhatades (tegelikult oleks tahtnud hea meelega näost punasena läkastada, aga samas ei tahtnud ma ka surmaeeliku muljet jätta ja kiirabi väljakutset saada).
Toredad Adidase loosungitega kilomeetritähised ("Su President oleks su üle uhke!", "Ära selja taha vaata - seal on lõvi!" jne) panid kohati muigama ja samas andsid kenasti ülevaate, millises tempos püsin. Kuigi mul siiski oli paaris kohas tõsine küsimus, et kuidas ma selle aeglase kilomeetri nii kiiresti panin ja siis kiirendades järgmise kilomeetri aeglasemalt. My bad, ju siis.
Hea tunne oli joosta entusiastide, harrastajate, tippudega (mis siis, et nemad must tunni jagu eespool). Jooksid kitlites tüdrukud, laigulised sõdurid tanksaabastes ("Ees on parempööre - siirdume paremale"), kleidikandjad, hallipäised taadid, paksemad ja peenemad.
Tore oli näha blondiine beibesid arutamas heal teemal:
"Kuule ä, lähmä sügisjooksule ka, onju!"
Teine beib: "Siis ikka ka kümme kilti!".
Esimene: "No raudselt!!"
Rõõm! Noorus ei ole hukas. Veel vähem ülinoorus. Sest üks heal juhul 6-aastane põlvepikkune kutt, kes minust kui elektripostist ca 4. kilomeetril mööda pani, ütles kaasa sörkinud isale: "Täna on mul ikka jumala hea jooksupäev."
Jaa, ka minul oli! Mis siis, et enne starti haigutasin ma tüüpilisest väsimusest ja 8 kuud kestvast tunni kaupa magamisest 20ndat korda. Ja mis siis, et pulss oli katuse all ja ma arvasin juba 4. kilomeetril, et seekord pean ikka kõndima. Mis siis, et tempo oli pisut aeglasem kui alles paar päeva tagasi mõnusalt trenni tehes. See OLI ilus ja mõnus jooksuõhtu!
Mitmes kohas sundis jalga kiiremini tatsuma üles pandud suured kõlarid, kus kostus lustakas ja rõõmsa sõnumiga muusika. Mõned naisgrupid suutsid isegi kaasa laulda.
Kuskil kalakombinaadi või muu säärase kalamaja juures olid kaks ca 7-aastast tüdrukut (aeg võis olla ca 45 minti täis tiksunud), kes vist pikalt olid seal juba ergutanud ja tegid seda väsimatult ka minu kohale jõudes: "Te olete nii tublid! Te olete nii tublid! Pange aga edasi! Teil läheb nii hästi!" Väga armas! Tundus, nagu kõik rakverelased olid otsustanud ühiselt moodustada suure kisakoori iga jooksja innustamiseks. Mulle see mõjus!
Kaks kilti enne lõppu tõstsin kergelt tempot ja viimasel kildil veelgi. Kui kuulsin kaugustes rahvast aplodeerimas, kommentaatori ülevaid noote, siis sosistasin endale "jess!". Kaasaelajad kahel pool, tõrvikud hämaras öös põlemas, finišikoridor paistmas, veel viimased meetrid ja see kõik oligi läbi!
Naeratasin ja olin õnnelik! Aeg oli küll 1 h 05 29, aga arvestades, et oma pulsside pärast oleksin rahuldunud ka 4 minutit pikema ajaga, siis olin väga rahul. Ja muidugi eriti meeldiv, et kohe pärast mind lõpetas ka poolmaratoni parim Viljar Vallimäe.
Mõni minut hiljem sõitsin juba kodupoole ja näkitsesin rõõmuga nännikotist leitud batooni, kaanisin vett ja olin headest emotsioonidest tulvil. Ahjaa - ka see oli hea idee, panna nännikotti kummipael Rakvere ja kuupäevaga, millele sai iga osaleja lasta trükkida oma finišiaja. Kahju muidugi, et ma Rakverest nii kaugel ja antud kuupäeval lihtsalt ei saa ekstra selle pärast mälestusnumbreid trükkima minna.
Kuigi mul on mõtteid ja mälestusi veel mustmiljon, siis peamine on see, et Ööjooks jättis ülimalt meeldiva mulje. Ja kuigi ma pole käinud paljudel rahvaspordiüritustel, siis võrreldes eelmistega, tundus see olevat tõesti südamega korraldatud ja just osalejaile. Vaevalt see ühegi korraldaja mõte on, aga mitmetel üritustel on jäänud tihti mulje, et tehakse pigem juba traditsiooni, kohustuse või raha pärast, aga mitte selleks, et osalejal oleks tõesti ülimalt tore üritus.
Järgmine aasta uuesti? Hell yeah, ja siis juba alla tunni!
PS! Kahjuks pilte pole ühtegi, sest fotograafi kaks aparaati osutusid mõlemad mälukaardituks :(
No comments:
Post a Comment