Kui alustasin esimeste sammudega, siis sain aru, et olin tegelikult päris väsinud, pulsid kõrgemad kui tavaliselt ja tempo aeglane. Tundsin natuke kahjumeelt, et täna ikka pole pika otsa päev.
Kemplesin ja vaidlesin endaga ja venitasin 4 km täis... siis 6,5.. siis 8.. siis 9... siis 12... ja 15... 16.. Selleks ajaks olin juba otsustanud, et tuleb lõpuni minna.
Joogipauside ajal siiski kõndisin, sest jooksu ajal juua ma ei oska. Vahepeal premeeriti mind isegi spordijoogiga ja kui tundus, et kuidagi tahaks talla alla kramp tulla, siis Arctic sport vist peletas selle ära.
Öeldakse, et maraton algab viimasel kolmel kilomeetril. Mu arust algas ka poolmaraton viimasel kolmel. Siis hakkas ka sadama ja lõpetasin päris paduvihma käes.
Aga ära ma tegin! Enda üle väga uhke ja rõõmus. Ma kujutasin ette, et see on tunduvalt raskem ja pärast kodus olemine väga vaevaline. Tegelikult oli see lihtsalt ajakulukas ja pärast õhtul vaid veidikene suurem väsimus kui tavaliselt.
Olnuks parem tunne ja jooksupäev, siis kindlasti oleksin selle oma 5 minti ikka kiiremini teinud. Aga 2:28 pole ju ka paha, 7:01 min/ km. Keskmine pulss 174.
No comments:
Post a Comment