Viimase aja ponnistused

Kui ikka pikalt lamada, siis tundub diivanisportlase vormi saavutamine (ehk siis -10st nulli jõudmine) kohe eriti kiiresti tulevat. Lugesin just, kuidas 5. aprillil suutsin 10 minutit hommikust võimelda ja paarsada meetrit kõndida. Ütleme nüüd, et täna on jämedalt 5. juuni ehk siis sellest on möödas kaks kuud. Mida ma siis nüüd teha suudan?

Kui tingimused sobivad (pole liigväsimust, askeldamist täis päev (eriti Tallinnas) jms), siis on kavas 45-50minutiline võimlemine. Täna tegin isegi 55minutilise võimlemise. Lisaks üritan iga päev jalutada tunnikese või siis käin 500meetrist ujumisotsa tegemas. Varem tegin 50 basseiniringi ehk 1250 m ja kui õigesti mäletan, siis veidi alla 40 minuti. Nüüd proovisin üle 3-4 kuu 20 ringiga hakkama saada. Eks ta veidi raske oli ja ujusin rohkem korgi-stiilis ehk siis püstises asendis ja jooksusammul. Päris horisontaalis oli vähe ebamugav.

Jalutan mõõduka tempoga, päris vanurit ei harrasta, kuid väga hoogne kõnnisportlane ka pole. Keha hakkab kohe vigurdama, kui ka liiga kaua püsti seisan.

Pulssidest. Viimane mõõtmine enne taasalgust oli 5. veebruar. Hommikuvõimlemiseks panin kella peale taas 30. aprill.
30.04 Hommikuvõimlemine 30 min, max 173, keskm 140.
10.05 HV 40 min, max 178, kesk 130.
11.05 HV 43:37 min, max 182, keskm 137.
15.05 HV 49:01 min, max 179, keskm 132.
25.05 HV 45:26 min, max 183 (lisasin kavva kükid), keskm 144.
26.05 Kõnd 1 h, max 153, keskm 138.
30.05 HV 50 min, max 176, keskm 128.
31.05 HV 55 min, max 177, keskm 125.

Võib siis öelda, et ajapikku on keskmine pulss vaikselt alla tulnud ja kükkimisel enam üle 180 ei viska.

Kindel on see, et tänavu jooksma ei hakka. Praegu on eesmärk vähemalt ühe liigutuse päevas ära teha, kas siis võimlemise või jalutuskäigu. Sellega PEAN vastu pidama vähemalt 3-4 kuud.
Nüüd muidugi on lisandunud ka aiatööd-kaevamised-tassimised-istutamised. Labidaga saepuru 10 minti kühveldades andis küll tunda, et seljale ma hommikul mingit harjutust ei tee. Aiatööd ruulivad ikka! Lisaks alustasin köögimööblile servamata laudadega disaini tegemist. Üleeile mõõtsin hoolega, saagisin ja lihvisin. Päris äge tulemus jääb! Ja käelihased said ka trenni.

Ja minge õue!

Sa ei PEA tegema midagi

... ehk metameditsiin.

Lugu ilmus jaanuaris ja üldiselt läheb kokku kõikide mu tõekspidamistega. Ehk siis ei saa teha universaalseid ettekirjutusi, et tuleb juua 1,5-2 liitrit vett päevas, hommikust peab kohe sööma, pärast kuut ei tohi süüa jne jne.

Paraku enamik inimesi ei oma enam iseendaga kontakti ega tea oma ürgseid vajadusi. Mul on see kontakt üsna normaalsel tasemel, küll mitte suurepärane. Tänu sellele tundsin juba jaanuari trennides, et midagi on viltu ja lõpuks nii oligi. Kuid oma sisetunnet ei maksa alati usaldada. Näiteks ütleb see mulle üsna tihti, et võiks diivanile külitama jääda.

Aga lugu siin. Sisaldab mõndasid fakte, mis ajakirja ei saanud minna, kuna oleksid liiga ennekuulmatud ja radikaalsed olnud.

***

„Ei ole midagi, mida inimene PEAB tegema,“ kinnitab kinesioloog ja metameditsiini konsultant Lea Tõnts kõhklemata. „Peab-tegemised tekitavad pingeid!“.

Kelle jaoks tundub juba see üleskutse ennekuulmatu, siis järgnev raputab enamgi. Mis te arvate ideest, et päike ei tekita vähki, päevas ei peagi jooma poolteist liitrit vett, toit ei tee paksuks, hambaid ei pea pesema ja paljudest haigustest saab jagu, kui teada ürgloodusseadusi, mis juhivad meie elu? Lea Tõnts selgitab lähemalt.

Vähist priiks ravimiteta?

Praegusel ajal tõttavad paljud külmast kanged eestlased soojale maale konte soojendama ja meeleolu turgutama. Tõnts sõnab, et detsembrist jaanuari lõpuni pole see sugugi tark otsus. Ürgsetest aegadest peale on põhjamaa inimesed rabanud suvi läbi tööd teha ning puhanud keset pakatavat talve – nii on ka organism harjunud talvise hingetõmbeajaga. Nüüd on aga vastupidi: talvel vihutakse tööd teha ning alles suvel lastakse rihma lõdvemaks. „Talvel on kogu organismi elurütm kerges uinakus ja maks funktsioneerib talvel hoopis teises rütmis kui suvel,“ selgitab metameditsiini nõustaja.

Päikest peaks eestlane nautima talle loomulikul ajal ja siis juba täiega! Päiksekreemi Tõnts ei soovita. „See pärsib D-vitamiini tekkimist ja imendumist kehast. Keha saab informatsiooni, et teda kaitstakse päikese eest ehk inimene ütleb elule ei.“ See on ka põhjus, miks paljud tulevad lõunamaareisilt köhides ja tatistena.

Päikesekreemile ei ütlemine tundub paljudelegi mõistusevastasena, eriti ajal, mil nahavähk on saanud tõsiseks kõneaineks. „Päike ei tekita nahavähki!“ vaidleb Tõnts vastu. Tema sõnul saavad kõik haigused alguse sellest, kuidas inimesed reageerivad nende elus ette tulevatele šokiolukordadele. „Kui elu on täis pingeid, vihastamisi, pikaajalisi stressisituatsioone ja olukordades ülereageerimisi, lähevad ajus nõrgemad kohad aktiivseks, mis hakkavad kehas, vastavas organis tekitama kas raku juurdekasvu (kasvajad, vähk jne) või rakukadu (luuhõrenemine, hammaste augud jne).“ Kui stressimõtetega minnakse päikese alla tundideks kõrbema, siis on tulemus ennustatav.

Tõntsi arvates on kõik haigused mitmeid kordi kõrgema intellektiga kui inimene, mistõttu on haigused meile vaid signaaliks, et elu on tugevalt kreenis ja on vaja pilk enda sisse pöörata ja vaadata, kas on midagi vaja muuta või mõni emotsioon lahendada. „Inimkond on kogu oma hädade põhjusteks pidanud tegureid, mis kõik tulenevad väljastpoolt. Toit teeb paksuks, päike põhjustab nahavähki, külm teeb haigeks jne. On aeg need tõekspidamised ümber lükata!“

Metameditsiin põhinebki sellele, et inimese kehaga toimuv on ajust juhitud ja kõik välisfaktorid on vaid tagajärg, aga põhjused on ikka meie enda sees.

Tõnts toob metameditsiini lahtimõtestamiseks ühe näite. Oli abielupaar, naine-mees, võtnud aja maha ja elanud veidi lahus. Ühel päeval kutsus mees naise õhtusöögile, naine rõõmustas. Õhtusöök Vanalinna kaunis restoranis kulges naise jaoks pahaaimamatult, mees tellis punase veini, laual oli veel krevetisalat, mida naine hiljem selgelt mäletas. Seejärel teatas mees ootamatult, et lahkub kodust jäädavalt. Naise jaoks oli see šokk. „Kui inimene elab läbi šokiolukorra, siis konflikti hetkel muutub kogu keha hormonaalne seisund ja organism läheb üle häireolukorrale,“ selgitab Tõnts. „Silmapilkselt mõjutatakse meie tundeid, aju ja teatud organit. Sel ajal tehtud ajupildilt on näha, et selles ajuosas, mis on seotud antud emotsiooniga, tekib otsekohe ümmargune, puu aastaringe meenutav kujutis. Seda muudatust ajukoes kutsutakse releeks.“ Nii on tunded justkui programmerijad, aju kompuuter ja keha masin, mis reageerib automaatselt programmile.

Tol hetkel salvestusid naise ajusse ja kehasse kõik lõhnad, pildid, helid ning 12 aastat ei suutnud ta juua punast veini ega viibida hämaras ruumis. Aastaid hiljem pärast šokki oli diagnoosiks ka rinnavähk.

Naine käis küll operatsioonil, kuid ütles kiiritusele ja keemiaravile ei ning otsustas endasse sügavamalt vaadata. Tee viis Lea Tõntsi juurde.

Liigu palju tahad

Paranemine metameditsiini meetoditega sarnaneb veidi psühholoogi külastamisega. Inimene hingab end rahulikuks, kujutab ette olukorda, kus šokk aset leidis, räägib oma tunnetest ning vabastab oma keha, hinge ja vaimu haiget tegevatest emotsioonidest.

„Üks põhilisi põhjusi, miks ajus releed aktiivseks jäävad ja keha mõjutama hakkavad, on see, et inimene ei räägi oma läbielamistest ja sellega kaasnenud tunnetest,“ tõdeb Tõnts. Metameditsiini nõustaja sõnul on kõik allergiad tulnud šokiolukordadest. Üks näide sellest võib olla ka väike laps, keda sunnitakse sööma, isa lööb käratades rusikaga lauale, mille tagajärjel laps ehmub ning tema meeled salvestavad kõik ümbritseva: laual oleva toidu, valguse, helid, mis hiljem võivad osutuda päästikuteks ja tekitada nn allergilisi reaktsioone. Tõntsi sõnul võib see nii olla, aga ei pea. Kuid allergiatest on tema kinnitusel võimalik lahti saada teatud šokiolukordade lahendamise teel. Ka rinnavähi üle elanud naine tervenes ravimeid kasutamata. „Ta on täiesti paranenud. Ei saanud mingit keemiat ega kiiritust.“

See on vaid üks mitmetest lugudest, mille imest on metameditsiini nõustaja osa saanud. Kuid ega kogu ravi käi ainult sõnade ja vabastamise abil. Tõnts kasutab kinesioloogiat ja D3-vitamiini. „See annab immuunsusele tugevust, et me ei reageeriks asjadele üle. Ka teadlased on ära tõestanud D3-vitamiini vajalikkuse.“

Suur abi kõigile oleks ka lihtsalt aja maha võtmisest, mis on Tõntsi sõnul suur probleem: inimesed ei oska peatuda. „Kui inimene viib end rahuseisundisse, siis keha lõdvestub ja annab ise välja, pingeolukorrad kehas. Kui mõtteketas pidevalt ketrab, siis ei saa inimene rahulikult uinuda, järgneb unetus, depressioon, tabletid. Antidepressandid ja uinutid loovad meile pseudomaailma, tegelikult on iseendasse vaatamiseks uks kinni löödud.“

Metameditsiini spetsialist toonitab korduvalt – iga haigus on sada korda kõrgema intelligentsiga kui inimene. Kui me oskaks sellest vaid õppida.

Iga infarktki hoiatab enne tulekut. Esiteks annab keha märku, et on väsinud – maga! Inimene kaanib sisse kohvi ja tablette ning ründab aina edasi. Seejärel annab keha rinnust pitsitades märku – puhka, võta ometi aeg maha! Inimene võtab tableti sisse ja ründab ikka edasi. Lõpuks kaob pilt eest ning kui ka siis inimene ei oska end tähele panna, siis on raskemad reaktsioonid kehas löögivalmis.

Pingeid, mis õlule kuhjuvad ning lahendamist vajavad, on inimestel kogu aeg. Need algavad ka eelmainitud peab-tegemistest. „Mida sa aga tegelikult tahad?“ küsib Tõnts.

Üks väikelapse ema kurtis talle, et elu on raske: peab lapsele süüa tegema, peab tema mähkmeid vahetama, peab ja peab. „Küsisin, kulla naine, miks sa lapse sünnitasid. Naine vastas, mees tahtis. Laps oli ka „peab“. Kui laps on südamest soovitud ja armastusest sündinud, siis ei ole tema jures midagi, mida PEAB tegema. Ühiskonnas on peale surutud, et naised peavad sünnitama, aga tegelikult ei pea,“ sõnab Tõnts.

Ometi kuulutavad kõik uuringud, et päevas peab tegema 10 000 sammu, et olla terve, jooma 1,5 liitrit vett... „Ei pea!“ vaidleb kinesioloog vastu. „Kui ma tahan liikuda, siis liigun! Kui tahan juua, siis joon. Kui inimene joob vett käsu peale, mitte janust, võivad neerukanalid reageerida (neerukanalid ahenevad) ega lase vett enam kehast välja. Aktiivsed ajureleed lähevad turse, tekib jõuetus, väsimus, tursed, sest kehas on rohkem vett kui vaja.“

Tõntsi väitel on Põhjamaal palju selliseid „kõrberändureid“, kes liigset vett endaga kaasas tassivad. Kuidas sundida koera jooma 1,5 liitrit vett päevas? Ei saa! Miks siis inimesed end sunnivad, selle asemel, et kuulata ennast, kui palju neil tegelikult vaja on? „Kui on janu, siis joo ja ongi kogu lugu.“
Õppige lastelt ja loomadelt

Tõnts soovitab inimestel õppida elu loomadelt, sest ürgloodus ei ole inimestest kuhugi kadunud. Hundikarjas paneb alfaisane kõik paika ja kari toimib laitmatult. Väga paljudes perekondades on probleeme, kus pereisa peab territooriumi jagama naise eelmisest suhtest sündinud pojaga. Sellisesse kooslusesse on kinesioloogi väitel territoriaalne konflikt alati sisse kodeeritud, sest isane ei talu võõrast isast enda territooriumil. „Inimesed küll sageli ütlevad, et ega me loomad ole, aga siiski karja mentaliteet ja -seadused alluvad ürgloodusseadustele ka inimeste elus. Isane kontrollib territooriumi ja kaitseb seda, emane tekitab sinna selle pehmema poole. Kui need asjad on paigas, siis on elu pingeteta.“

Kui aga pinged kuhjuvad, siis on haigus kiire tulema. Mida teha? „Kui mingi viirus tuleb mind õpetama, siis ma lasen sel heameelega toimida,“ räägib Tõnts. „See on tohutu suur vabanemine. Iga haigusprotsess on tegelikult tervenemine.“
Metameditsiini spetsialist ei soovita võtta palavikuga ravimeid, mis seda alandama hakkavad. Alles 39kraadisel kehatemperatuuril hakkavad tekkima antikehad. Kindlasti ei tohi imikutel ja väikelastel temperatuuri üle 38 kraadi lasta.

Elusloodus on loodud nagunii elama koos bakterite ja viirustega. Seetõttu ei hinda Tõnts ka pidevat käte- ja kehapesu. „Nahk on suurimaid hingamisorganeid üldse, mis on kaetud kaitsvate bakteritega. Kui käime kaks korda päevas duši all, siis peseme kaitse maha.“ Sama kehtib ka hammastepesu kohta. Naine pole kuus aastaid hambaid pesnud ning oma sõnul ka kordagi hambaarstil käinud. Tõestuseks naeratab ta laialt, vastu säramas terved hambad. „Bakterid loovad suus kaitsekeskonna, mis kaitseb hambaid ja limaskesti. Kui hammastele tekkib katutaoline kiht, on see märk sellest, et oleme söönud midagi, mis ei taha hästi seedida. Jälgides hammaste olukorda, saame äärmiselt lihtsalt oma toitumise paika panna, mis mulle sobib ja mida mina süüa tahan.“

Enesepesu suhtes tuleks samuti kuulata sisetunnet, millal on vaja pesta, millal mitte – keha teab ja annab sellest sulle märku. Sama lugu on toiduga. Pole olemas imedieeti, mis teeb saledaks ja terveks. On vaid toit, mis sobib just sulle. „Kui lapsi vaatan, siis pannakse talle ette toit ning ta võtab sealt täpselt seda, mis ta sel hetkel tahab. Kas ainult salatit või ainult kartulit või tahab võileiba või süüa viis keedumuna,“ märgib Tõnts. Naise sõnul tasuks laste pealt paljuski õppida. Nad magavad, millal soovivad, söövad, mida soovivad, ei hoia oma hädasid vägisi kinni ning neile vaadatakse tihti, kuivõrd muretu ja lihtne on nende elu. Kui vaid ka täiskasvanud leiaksid selle kontakti iseenda tõeliste vajadustega üles.

Eraldi!
Nauditavama elu heaks

* Istu maha ja tunneta, mida sa tegelikult soovid ja tahad. Suurenda nii oma enesekindlust. Usalda iseennast rohkem kui välismaailma. Mitte keegi ei tea ega tunne sind paremini kui sina ise.

* Jälgi oma päevarütmi. Kui keha annab signaali puhka, olen väsinud, siis leia aeg kas või veerand tunniks silmad kinni panna. Nii saad parasümpaatilist närvisüsteemi aktiveerida ja sinu emotsioonid kaitsevad ja hoiavad sind.

* Ülekaalulised – nautige söömist! Kui sööd ja pärast kahetsed, siis hakkab keha söödut just talletama.

* Enne kui sööma hakkad, vaata oma toitu. Naudi seda, mis on sinu taldrikul, ka keha naudib seda kiirustamata. Lase lõhnadel ja pildil ajusse tungida ning süljenäärmed tööle. Kui oled kolm korda enne söömist sülge neelatanud, siis kogu seedesüsteem on aktiveeritud ning kogu toit seedub täielikult ega lähe soolestikus roiskuma. See on üks nipp, millega sinu toidukogused vähenevad kardinaalselt. Me tegelikult ei vaja nii palju toitu kui igapäevaselt kiirustades tarbime.

* Harjuta ennast sööma ilma enne söömist ja söögi vahele joomata. Joomine enne sööki lahjendab seedefermente ja suus pole piisavalt aktiivset sülge, mis hakkaks suhkruid lagundama. Ka kõhunääre peab vastasel juhul ületöötama. Juua võid pärast sööki, kui soovid.

* Õiget toitumist pole olemas. On vaid see toit, mida mina naudin ja soovin. Toit ei tee kedagi paksuks.

* Transrasvadega reostatud ja light-tooted peaksid toidulaualt kaduma, need reostavad aju ja kogu keha! Puhas Eesti või, pastöriseerimata rasvane piim ja puhas vesi on meie tervise alus.

* Kui tunned, et tahad pidevalt süüa magusat, soolast või haput, siis peatu korra ja mõtiskle, mis on need emotsioonid, mida toidad. Vahel aitab ainult teadvustamisest ja juba hakkab tasakaal tekkima.

* Kui suunad kogu oma usu ja usalduse iseendasse, hakkab sinu keha tasakaalu poole liikuma. Elu saab müstilise jõu, arengu, kuhu kuulub ka vaimuareng. Mida rohkem inimene elab väljaspoolt tulnud programmide ja dogmade ajel, seda rohkem on ta probleemide küüsis.

Allikas: kinesioloog ja metameditsiini konsulatnt Lea Tõnts.

Hommikuvõimlemine õues

Käesolevad ilmad soosivad liikumist kahe käega ja jääda tuppa teleka ette või arvuti taha on lausa seadusevastane. Kriminaalse tegevuse poole kaldub ka harjutamine siseruumides. Leevendavateks asjaoludeks on vaid linnaõhk, kuigi ka Tallinnas leidub metsatukki, kus koibi sirutamas käia.

Aga õnnega koos on need, kelle maja asubki metsa ääres, suurtest teedest kaugel ja uudistavate pilkude alt väljas. Nagu mulgi.

Kuigi jalutamine on endiselt küllalt keerukas ettevõtmine (sealhulgas naabrikoera probleemid) ja viimasel ajal üldse pole selleks võhma jagunud, siis vähemalt hommikuvõimlemiseks annab aega pigistada. Seejuures on mul mõned reeglid:

1. Kui enesetunne on kehv, väsimus on suur või lihtsalt pole jaksu, siis ennast sundima ei hakka.

2. Kui päevas on plaanis pikemad kõndimised, seiklemised Tallinna ühistranspordiga, siis ennast sundima jällegi ei hakka.

3. Kui ilm on soe, teen võimlemist õues.

Koht tavaliselt päikese käes, et esmalt oleks soojem ja pärast rõõmsam.

Lebomatt maha, sest hommikune kaste võib mu poolspagaadi ajada nii libedaks, et lõpetan spagaadis jumalat appi karjudes.

Nägu suunaga päikese poole nagu päikesepatarei, et koguda energiat.

Alustan ülevalt ja liigun alla, segamini lihasharjutused ja -venitused.

Ideaalis võiks keskenduda harjutustele või siis mõelda ilusaid mõtteid, mida soovida endale ja lähedastele. Juurde võiks panna usu, et lähedal olevad taimed koguvad heatahtlikke mõtteid, saadavad selle energia universumisse ja universumi suur peegel peegeldab need harjutajale tagasi. Hea idee ju!

Kuid tavainimesena lähevad ka minu mõtted tööasjadele ja häirima jäänud küsimustele, kuid üritan need vägisi peast visata, et kogu see energia, mis ümbritseb hommikust organismi kanalite avamist, oleks võimalikult ühesuunaline.

Umbes 2 aastat tagasi tegime ühe nõelraviarstiga Lõuna-Eesti voorte vahel qi-gongi (loe ši-gunni). Qi-gong seisneb aeglases ja rahulikus nn energiate liigutamises. Kuna ma eelistan pigem harjutamist, mis ajab võhmale, siis qi-gongi pole ma oma kavva lisanud. Kuid toona oli see päris eriline kogemus. Ronisime ühe kõrgema künka otsa, päike oli õhtueelselt madal, ümberringi vaikus. Liigutasime aeglaselt ja vastavalt konkreetsele harjutusele käsi, pead, jalgu jne. Tegelikult saab seda mingil määral muu eelneva jura kõrval näha meie toonasest videoblogist, mida siis oma Lõuna-Eesti reisil sõbrannaga pidasime: http://www.youtube.com/watch?v=2Xw7CFSU4RY Kindlasti vajaks taaskogemist.

Linnulaul, sahisevad puud, värske õhk, lõhnav kaste, soe päike ja liigutamine, mis sunnib üha intensiivsemalt seda kõike sisse hingama ja imama. Välja, ma ütlen, peab minema!

Täna siis 40 minutit, keskmise pulsiga 130, max 178, kaloreid läks 208.

Veel paar reeglit:

1. Kui hommikul kohe end liikuma ei sunni, siis jäädki istuma ja õhtul end sundida on juba palju raskem.

2. Hommikune võimlemine õues annab väga tugeva laengu terveks päevaks.

Nii palju siis tänastest filosoofiaminutitest :o)

Rahulik (taas)algus

Oi, kui raske!
Kui raske on end kätte võtta, kui kolm kuud on selja taga täisliikumatust. Ma olen selliseid perioode üle elanud absull igal aastal. Vahe muidugi selles, et minu trenniperiood pole kunagi kestnud pool aastat ja niivõrd intensiivselt. Ja ka selles, et ma pole niivõrd kehva enesetundega nii pikalt lihtsalt lamanud.

Aasta möödub pigem kuu aega kerget trenni, 11 kuud mitte midagi. Ja nüüd parajalt trennilt kukkuda voodisse, siis väljatulek tundub lausa võimatu. Esimesed paarisajameetrised jalutuskäigud ajasid igatahes südame pahaks. Vaikselt suutsin hiljuti ka 1,5 kilomeetrit loivata. Seejuures raskelt hingeldades. See oli tõesti jalutamine, mitte isegi kõndimine. Imelikul kombel ajab see esialgu ikka südame pahaks ja vaja palju puhata.

Aga hommikuvõimlemised pakuvad veel rõõmu. Olen taas jõudnud poole tunnini. Viimasel ajal on õnnestunud võimelda ka päikese tervituseks õues. Mõnus nuusutada kastemärja muru lõhna, kuulata loodust ärkamas, tunda päikest koos trennida keha soojendamas.

Täna siis panin üle pika aja ka pulsikella peale. Enne treeningut ajasin niisama seistes juttu, 146 peale tõusis rahuliku vestluse käigus ikka ära. Mainisin kaaselanikule, et võiksingi tund aega seista ja juttu ajada ning trenn ongi tehtud.

Kuigi mingit jaksu end liigutada pole, siis tõsiasi, et olen 7 kilo juurde võtnud, sunnib MIDAGIGIGIGI tegema. Ja ka tõsiasi, et teisele korrusele kõndimine viskab pulsi 180 peale.

Jooksmiseni ma sel aastal suure tõenäosusega ei jõua ja ei tea, kas üldse kunagi uuesti. Aga esimeseks eesmärgiks oleks jõuda mu unistustes tunniajalise hoogsa jalutuskäiguni.

Aga hommikuvõimlemisest (sisaldab lihastevenitusi, kerged harjutused seljale, kõhule, tuharatele, kätele, rinnalihastele). Aeg 30:11. Keskmine pulss 140, max 173. Maksimumi sain seljalihasteharjutustel. Iseenesest teen seda väga lihtsalt - seisan püsti, kummardun ette, et sõrmed puudutavad maad ja taas püsti. 100 korda. Hommikul põletatud siis 181 kalorit.

Alguseks pole seegi paha. Veel mõni aeg tagasi suutsin hommikul 5 minutit võimelda. Ja paarisajalt jalutusmeetrilt olen jõudnud oma 2 kilomeetrini kindlasti. Üks päev koristasin õues oksi ja vedasin aiakäruga puid - väiksed treeningud tulevad.

Aga ei ole kerge. Ei ole üldse kerge. Tahaks istuda. Lamada. Kõik. Südametunnistus ei luba. Lodevad reied ka :o)

Karma ja soolehädad

Kui heietada vahelduseks personaalsemaid mõtteid, siis viimastel kuudel olen väga palju karma üle mõtisklenud. Usun tõsiselt, et iga inimene saab just seda, mille ta on välja teeninud ehk siis iga otsus elus mõjutab järgmist ja iga mõte saab teoks. Seega pean mõttetuks kättemaksu või vimma pidamist, sest kui inimene on keeranud mulle käru ja saatnud välja valesignaali, siis varem või hiljem maksab see talle nagunii kätte. Eluseadused!

Kuidas see seostub minuga? 22. jaanuarist - nüüd varsti pea 22. aprillini eri hädade käes kannatades ja elu üle mõtiskledes, ei saa ma aru, kuidas ma küll olen nii palju halba välja saatnud, et karma mind väga raskete tervisehädadega karistab. Pidevalt kummitab peas mõte - miks mind küll nii karistatakse? Loomulikult olen üritanud leida vastust, mõningaid leidnud, tegelenud andeks palumise ja endise taaga vabanemisega.

Vaieldamatult elan läbi elu raskeimat perioodi. Eilne diagnoos oli nt soolepõletik. Kuue kuu jooksul on mul au seda meeldivat olukorda läbi elada juba kolmandat korda ehk iga kahe kuu tagant. Enne oktoobrilõpu 10 km täistambi läbimist oli mu seedimine viis pluss olnud terve elu. No kõik muud hädad peale sooltevaevuste. Ja nüüd. Novembris põletik, jaanuaris algasid hädad sellega ja nüüd mitmepäevane mullitamine päädis eile tapvate sooltekrampidega.

Jaanuarist siiani on mu põhiküsimuseks olnud miks ja miks just mina. Ja põhilauseks - enam ei jõua. Aga noh. Helgematel hetkedel on hea mõelda, et kõik, mis ei tapa, teeb vähemalt tugevaks (või tugevalt haiget). Ja iga haigus on mingi põhjusega. Ega ma oma sooltele palju armu ei anna (nagu nähtavasti pea iga eestlane), kuid tuleb sellega tõsisemalt tegelema hakata.

Tegin veidi aegu tagasi loo kõhukinnisusest ja rääkisin toreda arstiga. Kõhulahtisus on soolte viis end puhastadada, vabaneda vanadest jääkidest. Kõhtu kinni panevaid tablette tohib kasutada vaid erandjuhtumitel (nt reisil), kuid muul juhul tuleb lasta sooltel vabalt oma tööd teha. Järgmine valesamm, mida paljud teevad - kõhulahtisus on möödas ja alustatakse kohe vitsutamist, sest kõht on ju niiii tühi. Kuid sooled vajavad aeg-ajalt puhkust, sest nad töötavad nagunii 24/7 ja peavad sõna otseses mõttes igasugu s.tta läbi töötlema, mida me valimatult alla laseme. Arst soovitas teha kord nädalas puhtalt mahlapäeva, et anda soolestikule teenitud puhkuse. Keeletoimetaja saatis mulle kaks korda selle loo lugemisel kirja, et KAS TÕESTI? Kas tõesti kord nädalas? Kas tõesti AINULT mahlapäeva? Ja vastus oli "jah".

Paljud kergitavad seepeale ehk kulme ja peavad seda ennekuulmatuks. Olgu. Südamele igapäevast tunniajalist treeningut peetakse ju normaalseks. Mõni peab ka ajugümnastikat igapäevaste ristsõnade või sudokudega normaalseks. Või lihastreeningut. Või miks mitte ka aeg-ajalt neerude puhastamist rohke veega. Aga miks mitte siis armsatele sootele tähelepanu pöörata, mis niisamuti vaeva näevad ja tööd teevad? Kui süda veel saab puhast verd pumbata, siis soolte töö on ju päris s.tt!

Toidunaudisklejana pean ma tunnistama, et kord nädalas mahlapäeva pidada jääb ehk minu soovunelmaks. Kuid eile leppisin mustikate ja musta leivaga, tänane söök on puljong ja kuivikud. Üritan väga lõdvalt võtta. Ja proovin vähemalt smuutieineid hakata kenal suveajal tegema.

Ma ütlen - parem pingutada neid väikseid sammukesi, kui kolm tundi järjest kõhuvalude käes röökida, aamen!
PS! Hommikuvõimlemisi olen suutnud siiani teha, tubli olen!

Tervis Pluss jookseb, mina veel mitte

Kadeduse ja ka rõõmuga annan märku, et Tervis Plussi peatoimetaja Evelin Samueli titemammade ja suusamaratoni projekt on saanud eriti ägeda jätku. Seekord siis jooksurajal. http://www.tervispluss.ee/blogi/- sellel aadressil jagab siis Evelin oma jooksumuljeid ning valmistub Meelise juhatusel oma elu esimeseks poolmaratoniks.

Samuti on meie tiim väljas ka Maijooksul. Kui aasta tagasi olime rõõmsad kepitajad, siis seekord osad juba jooksevad, kuid tundub, et mina ei saa isegi kõndima. Omalt poolt Evelinile palju-palju jaksu ja teades, mis teda ees ootab, siis olen ikka päris tõsiselt kade!

Viimastel päevadel olen ise suutnud juba vaikselt ringi kõndima hakata, kahjuks jalutamiseni pole jõudnud. Hetkel on see puhas laiskuse küsimus. Kui kaks kuud oled voodis lamanud, siis tunduvad kõik vabandused ja põhjendused, miks mitte liigutada, piisavalt headena. Samas olen tundnud 1-2päevaseid paremaid enesetundeid ning sellest innustusest saadud askeldamiste järgseid väga raskeid päevi. Ei hakka ka praegu sadulasse hüppama.

Pean ka heaks vabanduseks seda, et naabrid on niivõrd ülbed, et oma kõrilõikajast koeraga midagi ette ei võta, mistõttu peaksin jalutuskäigule minema ainult turvameeste saatel. Kui lumi ja läga on siit metsateedelt läinud, eks ma siis võta koera taas kaenlasse ja kebi kõpsutama.

Endisest vormist pole küll midagi järel. Eile tegin üle kolme kuu hommikuvõimlemist - väga kergelt, max 10 minuti jagu. Täna on lihased hellad. Kaalu on juurde tulnud ligi 4 kg. Eile oli esimene päev, mil olin võimeline korralikku sööki tegema, täna suutsin ka magustoiduga hakkama saada - saavutus!

Ehk siis mingil määral on elujaksu tulnud, kuid ma ei lase end petta, et iga päev nüüd aina ülesmäge läheb. Võtan päeva korraga ja proovin iga päev mingilgi määral liigutada. Olgu selleks söögitegemine, hommikuvõimlemine või siis peatselt ka väiksed jalutuskäigud. Võib tunduda küll uskumatuna, aga sõna otseses mõttes pärast kahte kuud voodis lamamist on need isegi head saavutused.

Jah, kurb mõelda, et varem oli saavutus 40 minutit joosta või tunniga 10 kilomeetrit läbida, kuid olen praegu väga õnnelik ka võime üle endale sööki valmistada. Ausalt öeldes toob see isegi pisara silma, sest vahepeal olin juba igasuguse lootuse kaotanud.

Tervist kõigile!

Kiirabitöö köögipool

Kuna mul endal õnnestus mõned päevad tagasi paanikas erakorralise meditsiini osakonda tormata, siis hakkasin mõtlema märtsinumbris ilmunud loo peale. Käisin veebruaris Põhja-Eesti regionaalhaigla reanimobiilibrigaadi vahetust jälgimas. 12 tundi jõlkusin kaasas, kuulasin põnevaid lugusid, jälgisin surijaid ja ellujääjaid. Kui ma nüüd paar päeva tagasi ühes teises EMOs nö teisel pool letti istusin, siis tohutult suurema austusega kui enne veebruarikuist töömissiooni. Ma pole kunagi arste kirunud ning olen alati nende tööd imetlenud, kuid need 12 tundi panid mitmete asjaolude üle tõsisemalt mõtlema. Kui ma oleks tunduvalt vähem laisem, siis oleksin kindlasti tahtnud meditsiini õppida - see on tohutult põnev! 12 tundi ehk pool reanimobiilibrigaadijuhi vahetusest möödus kiiresti ja huvitavaid teadmiseid sisse ahmides. Võin öelda, et see oli üks mu erutavamaid töömissioone üldse (arvestades, et lugusid hakkasin ma kirjutama 2004. aastal). Ehk on sellest loost veel teistelgi midagi kõrva taha panna...

12 tundi erakorralist meditsiini

Kell on 8 hommikul ja reanimobiilibrigaadijuhi dr Severin Pussi 24tunnine vahetus on alanud. Hommikusel koosolekul arutletakse eelmise valve juhtumite üle ning vahetatakse tähtsam info. Kui kaua jääb aega hinge tõmmata, ei tea kunagi ette – õnnetused ei kipu tänapäevalgi enne tulekut kõva häälega hüüdma.

Infarkt surus maadligi

11.50 heliseb dr Pussi telefon. Haapsalu haiglast palutakse raske südamepuudulikkusega proua tuua Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, kus südamehaigetele on eraldi osakond. Kuigi patsient on juba arstide valve all, siis stardib reanimobiil 10 minuti pärast Mustamäelt Läänemaale.

Veidi pärast 13 tõstetakse autost välja kanderaam ja südamemonitor ning dr Puss sammub koos õe Jaanika Kane ja autojuht-kiirabitehniku Mart Montvilaga Haapsalu haigla koridorides. Regionaalhaigla ultramoodsa uue X-korpuse kõrval tundub siin kuidagi kõle ja rusuv.

150kilone vanem daam lamab haigevoodis, huuled kurjakuulutavalt sinised, pilk ekslev. „Mul on paha,“ jõuab ta sõnada ning kohe hakkavad maomahlad välja tulema. Õed otsivad joostes anumat, dr Puss leiab ühe enda kõrvalt ja asetab selle haige pea kõrvale. Naine öögib raskelt. „Hingake rahulikult,“ sõnab arst stoiliselt. „Mis ta veresuhkur oli?“ uurib dr Puss. Selgub, et ligi 30. Normaalne oleks 3-5 vahel.

Arst esitab naisele veel mõningaid küsimusi, seejärel tuleb ta tõsta reanimobiili kanderaamile. Kuus õde üritavad naist ühelt voodilt teisele veeretada. Veidike pusimist ning see õnnestub ootamatult kiiresti. Haige kaetakse hoolikalt linade ja tekiga, tema ei tee sellest aga suurt välja, pilgutab vaid aeglaselt silmi.

Rattad veerevad taas mööda koridore, raam libistatakse autosse ning tagasisõit võib alata. Naine jääb autos külitama seljaga arsti poole. Õde Jaanika Kane sõnab turvalisust ja lohutust pakkuva lause: „Olen siin teie selja taga,“ ning lisab, „kui midagi vaja on, siis kohe öelge. Kas teil on praegu paha olla?“ Patsient vastab jaatavalt. Ei lähe kaua mööda, kui ta hakkab jälle oksendama. Kane hoiab vaikides naise pea juures kilekotti ja ootab, mil hoog lakkab. „Kas teil on nüüd parem?“ küsib õde kaastundlikult. Patsient vastab jaatavalt.

Teel piiksub monitor mitmeid kordi ähvardavalt. Õde tormab korduvalt monitori juurde näitusid uurima ning edastab need dr Pussile, kes kõik paberile üles kirjutab. Naine oksendab veel.

Dr Puss näitab mulle EKGd. „Siin on kohe näha, et olukord on päris halb.“ Pikal paberiribal jookseb värelev jutt ja mingi siksak, ei muud tavainimese jaoks. Selle õiget tähendust oskab lugeda vaid kogenud silm.

Kardiogrammilt on arsti jaoks näha, et tegemist on vasaku vatsakese ägeda infarktiga. Dr Puss kahtlustab, et haaratud on ka parem südamevatsake. „Sellele viitavad mitmed sümptomid, mis haigel esinevad, nt sinakad huuled, väga aeglane südame rütm, kaelaveenide pais jms parema südamepoole puudulikkuse tunnused.“ Naise seisund pole kiita. Regionaalhaiglas viiakse veresoone kaudu naise kehasse sond, millega uuritakse südamelihast verega varustavaid pärgartereid, kus on trombid ja kui ulatuslik on kahjustus. Dr Pussil oli õigus – ka parem vatsake on infarktist haaratud. Arst avaldab kahjutunnet. „Patsient rääkis, et ta on arstide vastane ega käinud kontrollis. Kuna tal on eelnevalt diagnoositud kõrgvererõhutõbi ja südamepuudulikkus, siis sellisel juhul tuleks ilmtingimata käia end järjepidevalt kontrollimas. Lisaks oli veresuhkur nii kõrge, et tal on tõenäoliselt ka diabeet.“

Puhkus kestab nappi aega

Kui see naine oleks vaid teadnud, et ühel veebruarihommikul tema süda enam ei jaksa, tekib infarkt, mis surub ta turvaliste koduseinte vahel istuli maha ning veidi hiljem haiglavoodisse, siis võinuks see lugu teistmoodi lõppeda. Oleksid pidid olema pahad poisid, kuid ometi oli selles loos võimalik teine stsenaarium. Tuleb välja, et neid lugusid on mitmeid teisigi. Järgmisega puutume kokku kõigest poole tunni pärast.

Kui eelmine patsient saab tohutus koguses meditsiiniliste lausetega südameosakonda üle viidud, tekib esimene vaba moment söömiseks.

Kell 15.30 istub puhketoas mitu arsti. „Sellist pilti näeb siin harva,“ nendib dr Puss. Õnnis moment ei kestagi kaua. Kõlarites kõlab „kõll“ ning naishääl teatab, et intensiivravisaali on toodud patsient. Sekunditega on ruum tühjenenud.

Intensiivravisaal on esimene koht, kuhu tuuakse kriitilised patsiendid, kes vajavad vältimatut arstiabi. Siin on olemas moodne varustus ja tingimused isegi erakorraliseks operatsiooniks.

Korraga on võimalik tegeleda kolme eluohtlikus seisundis patsiendiga.

Keskmisel voodil lamabki üks 65-aastane meesterahvas, hapnikumask peas, elektroodid rinnal. Poolalasti keha paljastab sinakaid looklevaid jutte kehal, justkui marmorpõrand. Mehe suu on pärani lahti ning ta hingeldab äärmiselt raskelt ja tihedalt. Arstid ja õed toimetavad ümberringi ja üritavad seisundit stabiliseerida. Suurimaks probleemiks on see, et enne diagnoosi ei saa põhjuslikku ravi määrata. Esmaabi ja elupäästvate ravivõtetega alustatakse siiski koheselt ja paralleelselt diagnoosimisega, ajaga võidu joostes, sest sellest sõltub dr Pussi sõnul väga-väga palju.

Diagnoosimisel tuleb appi ka haiguslugu. Sealt selgub, et mehel oli mõned aastad tagasi opereeritud põievähk. Üks variant, et haigus on tagasi ning metastaasid on jõudnud kopsudesse. Puss tõdeb, et sellisel juhul ei anna enam palju teha. Vereproovid on võetud, kohale kutsutakse röntgenitegija.

Kõik saadetakse ruumist välja ning mehe kopsudest tehakse pilt. See ei pruugi välja tulla, sest mees hingeldab endiselt üliraskelt ega suuda istuvas asendis püsida. „Hea vastuse annaks kompuuteruuring, kuid seda ei saa praegu teha, sest patsient ei suuda 10 minutit rahulikult lamada,“ tõdeb dr Puss.

Üledoos tegi haigeks

Monitorid hakkavad piiksuma, punane tuli süttib, mehe olukord paistab tõsine. Minugi kõhtu tabab terav jutt ning tunne, et kellegi külm käsi on jõudnud väga lähedale. Arstid tegutsevad kiiresti.

Juba paari minutiga on mehe kopsupilt jõudnud intensiivravisaali arvutisse, mis näitab, et metastaase pole, pole ka põletikku. Mis variante siis veel võiks olla? Arsti mõtlemine peab töötama nagu matemaatikul, lisaks ülihelikiirusel.

Kopsupilt ja äsja saabunud veregaasianalüüs näitavad, et hingeldus pole haiguse põhjus, vaid tagajärg oma seisundi kompenseerimiseks. Dr Puss käsib panna naatriumbikarbonaadi joana tilkuma.

Kohale tuuakse ultraheliaparaat. Äkki on neerupais?

Diagnoos on ääretult oluline. Kui tegemist neerupuudulikkusega ja alustatakse dialüüsi, siis tuleb verd vedeldada. Vere vedeldamine välistab aga operatsiooni tegemise. Kui dialüüsi ajaks selgub, et hoopis lõikus on vajalik, siis on tekkinud veel üks probleem. Seega on ka õige diagnoosi saamise kiirus oluline, et olukord ei lõppeks fataalselt.

Valveradioloog ja õde tulevad kohale justkui suure sülearvutiga, mis avanemisel osutub ultraheliaparaadiks. Patsiendi sisemust hakatakse uurima kui uued vereanalüüsid jõuavad kohale. Selgub, et vere happelisus on tasakaalust eluohtlikult väljas ning kaaliumitase niivõrd kõrge, mis võib iga hetk põhjustada südameseiskuse.

Kuid tunni aja möödudes on mehe suu vajunud natuke koomale ning hingeldamine vähesel määral vähenenud - naatriumbikarbonaad on hakanud mõju avaldama.

Et patsiendi seisundit jooksvalt hinnata ja lihtsamalt vereanalüüse monitoorida, siis tuleb arter kanüleerida ehk viia arterisse peenikene toru. Selle abil saab jooksvalt jälgida nii haige otsest vererõhku kui ka igal vajalikul ajahetkel võtta sealt analüüse, ilma et peaks haiget uuesti torkama. Arteriproov võeti kubemest reiearterist, kanüüli proovivad arstid panna kätte. Sellest kujuneb justkui operatsioon. Arstid pesevad käed, desinfitseerivad nahapinna ning jäävad pikemaks ajaks nõelaga kätt torkima. Kuigi see võtab tavaliselt mõne minuti, siis haige käed on turses ning mitmel arstil see lihtsalt ei õnnestu. „Kui nõela ots libiseb kogemata arterist välja, siis jookseb arterist rõhu all veri ümbritsevatesse kudedesse, tekitades hematoomi, mille seest selle peenikese arteri leidmine on veelgi keerukam,“ selgitab dr Puss. Lihtne protsess kujuneb keerukaks.

Peatselt saabuvad uued vereanalüüsid. Vere happelisus on stabiilsemaks muutunud – naatriumbikarbonaadist on tõepoolest kasu!

Veel tunnike hiljem ning mehe nahk paistab tunduvalt parem ning hingeldamine toimub nina kaudu. Dr Puss selgitab, et keha võtab hapnikupuudusel kõige ebavajalikumast kohast hapniku ära, ehk siis nahalt, et elutähtsad organid jaksaksid tööd edasi teha. Seepärast tekivad nahal ka sinakad laigud. Hingeldamine oli seotud vere happelisusega – tugevalt süsihappegaasi välja hingates, üritab keha kuidagigi happelisust reguleerida.

Millest üleüldse probleem tekkis? Haigusloost selgus, et mees kaebas tõsiseid seljavalusid ning talle määrati valuvaigistid. Suure tõenäosusega tõstis mees vastavalt valudele, arstiga konsulteerimata, oma ravimidoose. Keha jaoks oli see paraku liiast ega suutnud enam ravimit ära töödelda. Edasised uuringud näitasid, et tõsiseid kahjustusi olid saanud nii neerud kui ka maks. Taas üks lugu, mille stsenaariumi kirjutas inimene ise enda jaoks halvalõpuliseks.

Töö paneb elu üle mõtlema

Kuid ometi pole enda suhtes hoolimatud ainult vanemaealised, keda täna kohanud olin. Dr Puss näitab erinevaid kompuuteruuringute pilte. Vaatleme äsja elule päästetud härra pilte, kus kopsud paistavad tõepoolest puhtad ja hädadest vabad. Arst toob kõrvale ühe noore meesterahva pildid, kelle kopsudes valitsevad tohutusuured põletikukolded. „See noormees on sama hädaga siin teistkordselt,“ selgitab ta. See asjaolu lubab arvata, et diabeedihaige mees eirab oma ravi. Kui suhkruhaige ei süsti korrapäraselt insuliini või tarbib rohkelt alkoholi, siis võib tõsisemal juhul ees oodata teadvusekadu. Kui patsient sel ajal oksendab, siis muidu hingamisteid, peamiselt kopse, kaitsvad häälepaelad ei funktsioneeri enam nii edukalt kui teadvusel olles. Kui aga okset satub hingamisteedesse, siis võivad tulemuseks olla sedavõrd ohtrad põletikukolded. „Kaks korda sama juhtumit ühe patsiendi kohta on selgelt liiga palju,“ nendib arst. See viitab, et tegu pole enam pimeda juhuse ja õnnetusega.

Kui sellistes olukordades tuleb arstidel nõutult õlgu kehitada, siis on juhtumeid, mis panevad neidki sügavalt elu üle järele mõtlema.

„Näiteks naisterahvas, kes üritab aastaid rasestuda ning lõpuks see õnnestub. Rasedus kulgeb edukalt, aga siis sünnitusel lõhkeb peas veresoon, naine sureb ja laps jääb ellu, siis see paneb ikka elu üle mõtlema. Või teine juhtum, mis oli paar aastat tagasi, kui vanemad käisid kaksikute lastega tiigi ääres piknikul ega pannud enam neid tähele. Alles üks mööduja märkas, kuidas üks lastest oli ära uppunud. Selle lapse me elustasime tookord sündmuskohal ikkagi ära, aga ta suri hiljem haiglas – ajukahjustus uppumise ja vereringe seiskuse tagajärjel oli sedavõrd ulatuslik,“ räägib dr Puss mõtlikult.

Elustamisoskus hoiaks surmast

Kuid tuleb ette ka imelugusid. „See oli poolteist aastat tagasi, kui üks noormees ujumistrennis basseini uppus. Õnneks oli treener kõrval, kes kohe poisi veest välja tõi ja oskas elustama hakata. Lisaks oli juhtumisi läheduses ka kiirabibrigaad, kes üsna ruttu asja üle võttis. Kõigest hoolimata ei õnnestunud üle tunni aja elustamisel poisi vereringet taaskäivitada. Sellisel hetkel, mil kogu lootus on kadunud, siis kasutatakse mõnikord radikaalseid meetodeid ja tavalisi maksimaalseid ravimiannuseid kordades ületavaid doose. Ja imekombel see poiss lõpuks tuligi elule tagasi. 48 tundi hiljem tuli ta teadvusele ja nädalapäevad hiljem õnnestus tal hingamisaparaadist loobuda ning hingata iseseisvalt. Haiglast kõndis ta paranenuna omal jalal koju. See on imejuhtum!“

Dr Puss tõdeb, et tegelikult annaks igal aastal hoida ära mitmeid surmasid, kui inimesed ainult oskaksid esmaseid elustamisvõtteid. Paanikaolukorras häirekeskuse liinil neid võtteid õppida on paraku juba liiga hilja.

Arstide suureks „tööandjaks“ on ka alkohol. Piisab väiksematestki kogustest, et juhtuksid halvasti lõppevad õnnetused. Kas või klaas veini võib sillutada tee traumapunkti.

Kui ka inimesed on enda suhtes tihti hoolimatud, siis arstid päästavad neid elusid tingimusteta, kuulavad lähedaste hingemuresid, puutuvad igapäevaselt kokku bakterite, viiruste ja mitmete muude ohtudega. „Mitmeid aastaid tagasi haigestus üks arst haigele abivahenditeta otsest kunstlikku hingamist tehes tuberkuloosi ja lõpetas invaliidina,“ nendib dr Puss kurvalt.

Pole ka harvad juhtumid, kus patsiendid sööstavad meedikutele kallale. Ega inimene pea oma loomuselt pahatahtlik olema. Piisab hapnikupuudusest ajus, et käitumine muutuks kontrollimatuks ja loomalikuks.

HIV-haigete veri võib tööõnnetuse käigus sattuda arsti verega kokku ning järgneb pea pool aastat närveerimist ja hirme, kas toimus nakatumine või mitte.

Kui löön 12 tunni järel haiglaukse enda järel kinni ja jätan dr Severin Pussi sama pikalt tööd edasi tegema, siis vajuvad rasked mõtted pähe. Tänamatu töö. Ent siis meenuvad arsti sõnad, kuidas ainuski päästetud elu tekitab tunde, et oled teinud oma tööd hästi ning innustab edasi pingutama. Nähes tänagi surmasuust tagasi toodud meest, siis mõtlen, et ehk see ongi suurim ja võrdväärseim tasu sedavõrd raske ja ohtliku töö eest.

Kaanelugudest

Kaanelugusid olen Tervis Plussi kirjutanud juba päris töötamise algusest ehk ca 3 aastat. Ma imestan üleüldse, et toonane peatoimetaja Sirje Maasikamäe julges rohelise, noore ja väikse neiukese kätte usaldada tähtsa töö ja prominendid. Kuigi ma enne seda olin kirjutanud artikleid juba aastaid ning olnud maakonnalehe Järva Teataja sporditoimetaja pool aastat, siis ometi üleriigilise väljaande kaas on omamoodi firma visiitkaart... Ja häid visiitkaarte koostavad ikka juba profid.

Kuna mu esimesed ajakirjad asuvad ca 15kilose arhiivikoorma all, siis ei suutnud neid sealt välja õngitseda ja täpsemaid meenutusi kirja panna. Usun, et mu esimene kaanelugu oli aeroobikatreener Katrin Väliga. Hea valik esimeseks looks. Temaga oli ääretult lihtne, ta oli vahetu, armas, heatahtlik, vastutulelik jnejne. Siiani on kaanelugusid olnud veel Ines Karuga, Karin Raskiga, Erika Salumäega, Kristina Šmigun-Vähiga, Monica Tuviga, Lenna Kuurmaaga jne.

Iseenesest on kaanelugu justkui persoonilugu, mõningate mööndustega. Möönduse näiteks, kõva eeltöö. Millistel teemadel on inimene juba surmani jahunud, mida on kuskil intervjuudes õrnalt puudutatud ehk mida võiks suuremalt üles kaevata jne. Muus osas persoonilugu nagu persoonilugu ikka.

Küll tuleb tuntud inimestega käia läbi kadalipp, mis tavainimeste puhul ette ei tule. Neid on tihti väga raske tabada. Tuleb jahtida päevast päeva telefoni ja meili otsas. Vahel hakkab ka tähtaeg juba kuklasse pressima. Siis tuleb leppida kokku kuupäev, millal kohtuda. 99% sõltub see sellest, millal ikka jahitavale sobib. Hommik või hilisöö, esmaspäev või pühapäev, alati löögivalmis. Vahel juhtub ka see, et ilmud kohale, kuid siis saad 2 minutit enne kohtumist kõne, et ei ole ikka aega ja tuleb edasi lükata. Paratamatus.

Tüüpiline ettetulev juhtum intervjuu käigus on ka see, et "ah, ma olen sellest nii palju rääkinud". Nähtavasti on staar rääkinud sel teemal tõesti 100 korda, kuid kui mina ei ole sellest lugenud ja ettejuhtuvatest väljaannetest sel teemal juttu polnud, siis pole sellest teemast ikka piisavalt räägitud. Samas on ka inimmälu lühike ja käiatud teema 2 aastat tagasi, on taaskord uus täna.

Järgmine takistus võib olla loo ülevaatamisel. Üldjuhul saadame kõik lood allikatele, spetsialistidele, kuid eriti kaanepersoonile, üle vaatamiseks. Olgu siinkohal märgitud, et kui pole eelnevat kokkulepet, siis see pole mitte ühegi ajakirjaniku kohustus! Kui hakkate intervjuud andma, siis jätke see meelde ning pange see eelnevalt paika! Selle toreda reegliga tõmbavad paraku paljud kõmuajakirjanikud oma allikaid lohku - mis hundi käes, see hundi kõhus. Kahju, sest see süvendab kuvandit ka teistest ajakirjanikest.

Üle vaatamine on tähtis, et intervjuul tekkinud valestimõistmised, faktivead, augud ja muud ebakohad saaksid täiustatud. Üldiselt on üle vaatamine ainult faktivigade parandamiseks. Paraku on kord juhtunud nii, et inimene kirjutas terve loo täielikult ümber. Ideaaljuhul pole tehtud ühtegi parandust. Kuid harva tuleb ette seda, kus iga kolmas lause on parandatud (nt ei sobi "kihvt", peab olema "äge", mitte "mullu", vaid "möödunud aastal", mitte "naeris", vaid "naeris laginal"). NB! Mina trükin tavaliselt inimese kogu teksti otse arvutisse intervjuu ajal ning salvestan ka diktofoniga, et oleks võimalikult vähe vigu.

Ühest küljest tahad olla vastutulelik ning pakkuda inimesele võimalust, et tema lugu saaks võimalikult teda rahuldav ja talle võimalikult sobiv. Teisest küljest parandavad paljud sedamoodi teksti kohutavalt kuivaks ning teevad töö ääretult raskeks. Tavainimesele ei ütle midagi see, et vältima peab sõnakordust, mõni asi ei sobi keeleliselt, mõni sõna ei sobi üldse konteksti. Sellisel juhul reeglite vastu astuda ei saa.

Järgmised probleemid võivad tekkida kaanepildiga. Vahel on konkreetselt pärast loo valmimist ja kokkuleppeid ette tulnud, et sorri - pildile ei tule, joonista või karikatuur. See on küllalt raske juhtum ning täiesti läbi kogetud. Ka parimad moosimistehnikad, mangumised ja pisarsilmi hääleväristamised ei mõju. Ajakirjade arhiivis tuhnides võib leida, mis lahendus on sellisel juhul käiku pandud.
Teine probleem võib olla sobimatu aeg. Sest leida on vaja sobiv koht, stilistile sobiv aeg, meikijale sobiv aeg, fotograafile sobiv aeg ja pildistatavale sobiv aeg. Veidi hullem variant on see, kui pildistatavale ei sobi omakorda fotograaf, kes pildistab, stilist, meikar või ka koht.

Komistuskive on kaanelugude puhul küllalt palju, kuid üldiselt on kulgenud lood edukalt ja õnnelikult. Väiksed takistused on kaaneloo puhul juba tavaline asi, ääretult harva juhtub, et kõik kulgeb 100% õlitatult. Inimesed on tavaliselt vastutulelikud, jagavad hea meelega muljeid. Mõned prominendid jätavad senisest meediakuvandist lausa tagasihoidlikuma ja malbema mulje. Ühesti kaanepersoonist pole mulle jäänud siiani sügavat haava või vimma, et kus nüüd alles keeras mulle. Pigem jätavad ajakirjanikud oma kirjutatavatele sellise mulje, ja seda tuleb ette, oi, kui palju.

Kui meenutada lõpetuseks mõnd huvitavamat seika, siis oli see ehk Kristina Šmiguniga tehtud intervjuu auto tagaistmel. Saime ta rabada looks ainult ühel promo suusaüritusel, väljas oli külm ning mitte kuskil polnud istuda.. Kusjuures, meile anti kaanelooks 15 minutit!! Ohkasin täiesti kergendunult, et Kristina lasi ajal rahulikult ca 40 minuti pikkuseks venida ning rääkis vabalt ja probleemideta kõikidel teemadel.

Ja kui kõik plaanid veavad hästi, siis aprillinumbri Tervis Plussi kaas tuleb eriti uhke! Paraku seekord minul selles käsi sees polnud.