105. päev, siirdume puhkama

Eilse raske treeningu täiesti valeks järjeks said 2 klaasi veini ja rasvane wrap, spordijook ka. Õhtu otsa ja ka terve öö iiveldasin, põhi lendas alt ja muidu oli väga rõve ja halb olla. Täna pakin asju ja siirdun mõneks ajaks Indiasse puhkama. Näeme novembri keskel!

104. päev, pool tundi 186 pulsiga - tehke järele või makske kinni!

Ma vist rohkem haardkoori üle siin ei hädalda. Jumal teab, mis järgmine kord siis kaela sajab. Igatahes suhtusin tänasesse treeningusse Meliga küllaltki lõdvalt. Eilsed fartlekid ei tekitanud probleeme; varem on 7 km ka joostud, seega ei saa 10 km midagi hullemat olla. Triki lahendus selgus lõpukilomeetritel, sest tänane 10km oli tavalise matka asemel hoopis pideva tõusva kiirusega tempojooks.

Alustasime rahulikult, minu tavaline hõljumine. Ca 4 km tõstis Mel tempot. Juba 4-5 kilomeetril ei uskunud ma, et tagasi jõuan. Seda hakkasin uskuma alles ca 50 meetrit enne lõppu.

Järgmine tempotõus tuli tagasi keerates 5 km punktis. Siis juba tundsin, et iga hetk hüüatan ja palun tempolangust. Hoidsin hambad ristis ja punnisin edasi.

Viimased 2 km möödusid Meli piitsaga laksutamisel ja minu virilal näol, läbi hammaste sisistades: "Ei jõua!!". Tõesti ei jõudnud. Olin praktiliselt iga hetk kõndima hakkamas. Piste nagu tahtis tulla, aga samas ei tulnud ka. Okse nagu tahtis tulla, aga samas ei tulnud ka. Jalad ei tahtnud eriti asfaltilt lahti tulla, aga samas nagu tulid ka.

"Ja nüüd viimane kilomeeter täie tambiga," laks-laks-laks. "Mul pole enam midagi järel..." laks-laks-laks. "Mul on pulss 200," lootsin, et mu väike vale tõmbab tempo tagasi. Võib-olla tõmbas ka, aga ma aru sellest küll ei saanud.

Siis lihtsalt tegin lõõtspilli. Täistamp... tolks tagasi.. kiirendus.. tolks tagasi. Ja viimased 50 meetrit, kui uskusin, et see jama lõpeb, panin nii kuis jaksu veel oli.

Õõk, õõk, õõk, õõk. Lõpuks läbi.

Iga km pulsid: I 152 II 161 III 166 IV 169 V 176 - esimese poole keskmine 164,8
VI 181 VII 184 VIII 186 IX 188 X 192 - teise poole keskmine 186,2.
Kogu treeningu keskmine: 175,5 /Avg 174.
10 km koguaeg 1:09.33
Esimene pool 36.30,7
Teine pool 33.02

Maksimaalne pulss 196.

Põletatud kalorid 1206 ehk peaaegu kogu päevane toidunorm.

Pärast trenni läksin automaatselt kahe teki alla lõdisema ega pilgutanud silmagi. Nüüd on juba päris kena olla, kuigi seest veel keerab ja on kahtlust, kas nüüd 10 km veel kohe otsa panna suudaksin. Aga muidu on ilus olla. Peaksin nagu jooma, aga ei taha hästi... Süüa ka mitte. No veerandmaraton nüüd läbitud...

103. päev, elu esimene fartlek

Tänane fartlek oli sissejuhatuseks päris jooksumaailma :) põhimõte on Meli fartlekil iseenesest lihtne: esiteks aitab see treening kohaneda tugevamate treeningutega ja teiseks valmistab organismi ette suuremateks koormusteks. Nii sissejuhatav nö soojendussörk kui ka põhitempost kiiremate jooksude järel joostav osa peaks olema tavalisest sörkjooksust kiirem ja seda tempot peab jõudma säilitada treeningu lõpuni. Sama põhimõte kehtib kiiretel jooksudel hea ja tiheda jooksurütmi säilitamisel koos enese jooksutehnika kontrollimisega. Esimese fartleki skeem oli järgmine: 9' + 8x30" / 2' 30" . Viimane sutsakas oli täna 40 sekki. Pärast väikest pausi lõppu veel JH 4x50m/50m + K 4x50m/50m ja lõdvestussörk autoni ca 6 minti.
Fartleki AVG vastutuules minnes 170 ja tulles teine pool 180, kokku 175. Taastumine: 191, 180, 154 max pulss 191, taastus 2.23.

Ei miskit rasket, ookaa. Olin täna maru asjalik, hakkamist täis ja sain kõigega kenasti toime vaatamata Meli korduvatele lootusetutele üritustele eest ära joosta :)

102. päev, kapsapuder

Kuna ilmateade lubab reedeks pommi, siis pidi täna olema kergem treening. A sellest kujunes välja hoopis tõsine jura.

Enne teele asumist vaevlesin juba kõhuvalude käes. Parim nipp on tavaliselt ikka olnud värske õhk ja tegutsemine.
Paraku pärast viiendat minutit tundsin, et hakkan vist lasset tegema ehk siis ropsin keset jooksu tee äärde. Nii räiged valud olid, et tegin hoopis pamelat ehk siis hakkasin jälle ulguma. Proovisin mis proovisin edasi hõljuda, aga lõpuks hakkasin kõndima ja siis lisaks ulgusin pettumusest juurde. Oigasin veidi tasasema häälega, sest olin parasjagu majast möödumas ja mine tea, pärast mõtlevad, et mul on halb olla või midagi.

Ulgusin ära paar minti ja üritasin veel sörkida. Mitme valusööstu ajal kõndisin. Aga ca viimased 17 minti sain ilusti järjest lõpuni ära pandud. Ehk siis tänane temaatika: 30 minti läbisegi kõnni, pisarate, sörgi ja valude. Aga no lõpuks hakkas hea. Pärast trenni oigasin veel 15 minti ja nüüd on elu taas lill!
Taastumine oli miskit: ... ah läkski meelest ära... 118 oli viimane... 177, 144, 118 autos istudes, aga ei mäleta..

101. päev, 100 kriitikavaba möödas

Valitsusele antakse tavaliselt 100 kriitikavaba päeva, minu 100 lõppes siis eilsega. Nüüd on lubatud mölisemine ja õiendamine :o)

Täna oli taas väga hea päev. 50 minti hõljumist. Tagasiteel oli väga kerge, õrn, märkamatu vastutuul, aeglasem olin ca 5 seki jagu.

Kõik oli korras, kulges kenasti, mitte mingit probleemi, raskust, väga lihtne ja kerge. Ainukesena ajas närvi totakas Adi tasku, mis on vigurdanud juba ammu ning nüüd üle 100 päeva taas endast märku andis. Tõmbasin lukud kinni. Ja no loomulikult sinna, kus mobla oli, jäi vooder vahele ja rohkem taskut lahti ei saanud. See lugu kuulub seeriasse "Pamela totakad juhtumised". Tagasiteel sain kõne. Siis keerasin kõhu paljaks ja tuuleka vastu kõrva ning karjusin torusse, et mul jäi telefon taskusse kinni ja ei saa hästi niimoodi napakas asendis rääkida.

Lõpuks jõuga tõmbasin totaka luku lahti, oleks peaaegu juba hammastega rebima hakanud. Urr!

Aga muidu oli kena. 75% minekuteest kõikus pulss 155-165 vahel. Siis ülejäänud aja kõikus 165-173 kandis. Mistõttu oli minu hämmeldus, et keskmine pulss oli 178. Aga no jusiis minu matemaatika ääretult vilets, et sellistest arvudest keskmiseks 178 ei saa. Lammas, mis teha.
Taastumine autos istudes: 169, 138, 116. See teeb taastumise keskmiseks 196. Ma just arvutasin mutipeletaja abil.

99. päev, mutipeletajaga pulssi mõõtmas

Arvata oligi, et eilne hull trenn toob täna ülimeeldiva ja mõnusa mineku. Nii oligi. Kogu trass oli mõnekümned meetrid siia-sinna 6 km (kui ma õigesti arvutasin).

3 km läksin tavalises rahulikus sörgis. Üsna alguses hakkas õrnalt pistma ühelt, pärast teiselt poolt ja nii esimese otsa lõpuni. Pulsid olid 150st-168ni. Päris otsa lõpus tuli paar korda ka 170. Seetõttu oli minu täielikuks üllatuseks ka keskmise pulsi näit 171. Kui aga vaatasin, et see oli mingi aeg maksimumpulsiks saanud 216, siis oli muidugi selgus majas. Minu esimene ärritus kella pihta sai alguse.
Taastumine püstijalu 174/ 150/ 129. Aeg oli miskit 21-22 kanti. See jäi paraku täpselt vaatamata, aga ca 20, ... kandis olid mõnekümned meetrid vaid esimese otsa lõpuni jäänud.

Teise otsa tulin tempokamalt. Mitte oksendamiseni ja õhupuuduseni, aga sinna piiri peale, et veel jaksan kenasti, samas ikka kiires tempos. Üllatuseks - pistmine oli kadunud ega ilmutanud end kordagi.
Ma ei saa sellest kellast aru. Kohe alguses tundsin, et pulss päris kõrge.. Kell näitas aga numbreid 170ndates ja nii päris pikka aega. Lõpuks siis jõudis ka 180 kanti. Seetõttu oli imestama panev ka viimase otsa keskmise pulsi näit 188, mis eeldaks, et ma oleksin kõikunud 190-185 vahel, mida aga kindlasti polnud. Pigem 185-175 vahel. Taastumine: 186, 163, 145, 1 m 44 s peal tuli 129.
Sealt siis ka mu teine kellaärritus.

Lõpuks on mul selge ka soojendus- lõdvestus- ja pärisjooksu vahe. Varem oli lihtsalt kõnnist sörgi peale minek minu jaoks sama, mis soojenduse oma, lõdvestusjooks või päris tempojooks. Tänane 9mindine lõdvestusjooks oli päris rahulik ja hõljuv. Niisama igaks petteks võtsin taastumispulsid autos istudes: 177/ 139/ 125.

Aga mida soovitan teha V3Tec pulsikelladega? a) Viska lutsu b) pane piiksuma ja peida mulla alla mutte peletama c) pane koerale ümber käpa fänsiks jalavõruks
Äärmisel juhul võib sellega aega mõõta. Muuks see julla ei kõlba.

98. päev, maailm naerab mu üle

Täna taas jooksuharjutuste päev. Üle pika aja taas koer kaasas ja tänane jääb ka viimaseks. Täiesti sõnakuulmatu, et pidin talle võmmu andma. Ta vist mõtles, et ma tegin pai, aga noh...

Liga, läga, pläga, pori.

Jooksuharjutuste soorituse edukus sõltus täna vaid sellest, kas ma suudan selle pläga ja liga peal püsti püsida. Muu oli juba boonuseks. Väga raske oli. Nagu ma juba kuid tagasi ütlesin - siin külavahel pole kohta, kus joosta. Jooksuharjutuste ainus variant on kas suure tee ääres asfaltil või läga peal.

Kui ma kiirendusjooksudeni jõudsin, siis olin juba täiesti masenduses. Värskelt pesust tulnud dressid olid täiesti poripritsmeid täis, jalanõud sitased ja sokkideni märjad, ei jaksanud enam kättki tõsta ja kiirendus seisnes selles, kas suudan poriloikudest mööda joosta ja samas kõrval oleval jääl mitte libastuda. Pärast viiendat kiirendusjooksu puhkesin täiesti ahastunult nutma ja tönnisin kõva häälega, samal ajal K alguspunkti lonkides. Ulgusin ja isegi koer vaatas nii kaastundliku pilguga, kuigi ma temaga just enne pahandanud olin. Jätkasin kuuenda Kga ja kiire hoo pealt ei jaksanud enam nutta. Pärast seitsmendat olin oma masendusest üle saanud ja panin juba ükskõikselt plärts ja plärts loikudesse.

Lõpuks hakkas vihma ka sadama. Maailm andis märku, et mingid tühised probleemid on kökimöki, alati annab hullemaks minna. Mul oli juba savi. Lõdvestusjooksu ajal andis maailm märku, et ka siis kui seis on sitem, siis läheb veel hullemaks. Tuli rahet, mis peksid nii kõvasti näkku nagu mesilased nõelaksid. Mul oli endiselt savi ja ma juba naersin, et see pole lihtsalt võimalik.

SJ 20 min, keskmine 171, JH+K 17 mint keskm 173, LJ 6,1 m (rohkem lihtsalt EI VIITSINUD) keskm 170.

Ma ei seedi JH ja K!

97. päev, lumehelves taob silma peast

Täna 35 minti sörki, millest 10 taaskord tempos.
Olud - mõnusad. Asfalt oli kas lume all või läga all. Ma eelistasin lume peal lipelda. Lund tuiskas mõnuga. Alguses läksin, siis tõmbasin õlad kõrvadeni, sest pabistasin, et tuul tõmbab mu kaela täiesti läbi. Pikapeale hakkas meeldivalt soe ja sain vabalt lennelda. Mulle see tuisk täitsa meeldis. Tuul oli pidevalt kõrvalt. Kui läksin, siis oli üks põsk tulipunane ja silm härmas, kui tulin, siis teine pool.

Autoni lipates oli aga tuisk vastu ja päris kõvasti. Üks lumehelves lendas nii rämedalt silma, et valus oli. Ausalt kohe valus...

Keskmises pulsis kahtlen: 181. Kuni tempokama jooksuni oli see 165 ja alla. Aga ma ei saanud ka kella eriti jälgida, sest lund oli kõvasti. Kuna maksimumiks näitas see 207, siis oli kellal jälle villahoog, mis tõenäoliselt ka keskmist suurendas. Samas mu tempojooks oli ka 180ndates kogu aeg.
Taastumine autos istudes: 174, 142, 125.
Mõnna. Väga mõnna oli... Aga vähe oli. Olud olid küll ulmekad, siiski jõulukad, aga ikka vähe.