See küsimus ei ole adekvaatset vastust saanud 7 kuu jooksul. Ehk siis, kui palju võib rase trenni teha-liikuda. Pole ka nii palju arste tülitanud, et leida, kes oleks selle küsimusega lähemalt kokku puutunud. Seega on kõigi muude arstide kõige ohutum soovitus lasta teha minimaalselt.
Soovitused: jalutada (5 km päevas), ujuda, joogas osaleda. Jooksmise kohta ei osata midagi öelda, seega pigem keelatakse. Samuti on keelatud võimalikud ohtlikud alad nagu rulluisutamine (kukkumisoht), ratsutamine (põrutamine) jne.
Hommikuvõimlemistega olen imekombel siiani vastu pidanud (al aprillist) ja jalutuskäikudega samuti. Hommikuvõimlemised on veninud sips üle tunni aja. Jalutuskäigud on veninud kahetunnisteks (vahel ka veidi peale). Kilomeetreid tuleb selles käigus 10-11 kanti. Tempo on vastavalt enesetundele. Enamjaolt lähen siiski kiirkõnnis, kuid kui kõht toonusesse viskab, siis tuleb tempot alla tuua. Ja üldiselt on see kahetunnine trett jaotatud kahte ossa. Tund aega kõnnin kuhugi kohaliku jõeni, joodan koera ja siis tagasi. Eile: 2:13 h, keskmine pulss 145, kaloreid põletatud: 868.
Ja sellise kavaga olen suutnud hoida möödunud kuu kaalutõusu 1,8 kg peal. Kui liigutaks poole vähem, siis oleks tõus üle 4 kg (ära proovitud).
Arst ütles viimasel visiidil, et 5 km päevas piisab. Ei hakanud vaidlema, et mulle siiski ei piisa. Päeval mul pole jaksu teha muud, kui magada ja süüa. Kui ma jalutaks vaid 5 km, siis paisuksin nagu pärmitainas. Ja paisuksin mina, mitte kõhuelanik. Tema kaalutõus kuus ulatub nüüd maksimaalselt ühe kiloni.
Vedeliku- ja verekogused kehas on saavutanud tõenäoliselt juba oma maksimumi ja neid ei saa ka süüdistada. Seega on igasugune tõus siiski puhtalt minu "süü". Rääkimata sellest, et minu praegune +15 kg on enamiku sünnitajate kaal, kuid mul on veel 2 kuud minna.
Seega tuleb teha nii nagu ikka - enesetunde järgi. Kui ei jõua, siis magan. Kui jõuan, siis 3 tundi päevas liikumist. Võhma igatahes on rohkem kui mõni kuu tagasi. Iseasi, kui kaua ma selles tempos vastu pean. Endale lubasin, et kui septembri alguseni välja vean, siis olen tubli küll!
Thursday, July 28, 2011
Thursday, July 21, 2011
Võrratu, võrratu, võrratu arbuus!
Arbuus pole mulle pea terve elu meeldinud. Väga lihtsalt põhjusel - need tüütud seemned! Seetõttu ei meeldi mulle ka viinamarjad ja seemnerikkad apelsinid. Aga arbuus on neist täiesti küllastunud ja kuna ma neid neelata ei armasta, siis tähendab pool toidunaudingust läheb nokkimisele.
Kui ma kaks aastat tagasi võrkkiiges peesitades rummi-jäätisekokteili lürpides suvega neli kilo juurde võtsin, siis tekkis mõte, et nii edasi ikka ei saa. Toidupiiraja ma pole (no kokteili viskasin küll nurka), magusast ei saa nagunii loobuda ja trenni teha ma üle kuu aja poleks nagunii viitsinud. Ei mäleta, millisel põhjusel siis see mittearmastatud arbuus siis hambusse sattus.
Toonase hilissuve ja sügise veetsin arbuusi peal rullides ja esimest korda hakkasin seda mahlakat vilja armastama. Kaotasin 5-6 kilo puhtalt mitte midagi tehes, toitu mitte piirates. Küll aga suutsin imekombel šokolaadi arbuusisöömise ajal ära unustada.
Pärast arbuusihooaega suutsin jääda 51-52 kilo peale. Möödunud kevadel panin ise arbuusiseemned mulda ja augustis sõin päris oma kasvatatud arbuuse. Oma 15 ülimahlast ja erakordselt magusat purakat sain nahavahele. See kevad-suvi samas taktis ja hetkel ootan tikrisuuruste arbuusikeste kasvamist minu kõhumõõtu.
Arbuus ON võrratu!
Julgemad võivad süüa ka arbuusi seemneid ja koort. Viimane on eriti soovitatav just meestele. Nimelt avastasid USA Texase ülikooli uurijad, et arbuusi viljalihas ja koores sisalduv tsitrulliin muutub suurtes kogustes sööduna aminohappeks arginiiniks, mis sarnaselt meeste potentsiravimi Viagraga ravib erektsioonihäireid, on ka hea südamele, vereringeelundkonnale ja immuunsüsteemile. Vili koosneb 92% veest, sisaldab rauda, magneesiumi, kaaliumi ja kiudaineid ning ohtralt A-, C-, B1- ja B6- vitamiine.
Eriti väärtuslikuks muudab arbuusi selle lükopeenisisaldus. Lükopeen on antioksüdant, mis vähendab vähi-, südamehaiguste ja vanusest tingitud nägemisprobleemide riski. 100 grammis arbuusis on kõigest 40 kcal.
Kaaliumirikkad toiduained nagu arbuus aitavad spordiga tegelevatel inimestel tulla toime lihasevalude ja krampidega. Füsioterapeudid soovitavad süüa ühe lõigu arbuusi pärast rasket treeningut lihasevalu ja muude vaevuste ärahoidmiseks. (Allikas: http://www.naistemaailm.ee/)
Wednesday, July 20, 2011
Hemoglobiin kõrgemaks - toidu abil!
Paar päeva tagasi tuli taas tagasilöök. Hommikust õhtuni elasin Garfieldi moodi - üles, sööma, magama, üles, sööma, magama, üles, sööma, magama, üles, sööma, õhtuuinak. Väga raske päev. Siis mõtlesin, et hemoglobiin on veelgi langenud ja ei saa toiduga jaole. Lisaks lõi lõua alt lümfi paiste (tavaline asi pärast mononukleoosi), igeme paiste, valu kõrva, pähe, silmamunani välja.
Jälle verd andma.
Paraku oli see ühepäevane juhtum ja järgmisel päeval lippasin juba vähe rõõmsamalt ringi. Täna sain teada, et hemoglobiin on kahe võrra tõusnud! Wiii! Kõigest kahe nädalaga! Üks teine rase tuttav sai kuu aja ja kolm korda päevas rauatablettidega hemoglobiini 94 pealt 96 peale ja selle hõiskas ämmaemand vägevalt.
Minu abimehed on olnud neil nädalatel porgandid, herned, maasika toormoos, nõgesetee, üsna väheses koguses hematogeeni ja paar korda raua toidulisandit. Sisimas on tunne, et suurim tänu läheb nõgeseteele.
Kes ütleski, et toidust pole hemoglobiini puhul kasu?
Jälle verd andma.
Paraku oli see ühepäevane juhtum ja järgmisel päeval lippasin juba vähe rõõmsamalt ringi. Täna sain teada, et hemoglobiin on kahe võrra tõusnud! Wiii! Kõigest kahe nädalaga! Üks teine rase tuttav sai kuu aja ja kolm korda päevas rauatablettidega hemoglobiini 94 pealt 96 peale ja selle hõiskas ämmaemand vägevalt.
Minu abimehed on olnud neil nädalatel porgandid, herned, maasika toormoos, nõgesetee, üsna väheses koguses hematogeeni ja paar korda raua toidulisandit. Sisimas on tunne, et suurim tänu läheb nõgeseteele.
Kes ütleski, et toidust pole hemoglobiini puhul kasu?
Saturday, July 16, 2011
No mis siis ikkagi juhtus?
Seekord ülipikk, heietav ja lõpuni selgitav postitus viimase poole aasta sündmustest.
Tsiteerides anonüümseid klassikuid, siis: “Absoluutselt ei tahaks hakata targutama “aga näe- me ju ütlesime”, aga..” ehk siis lõpuks see selgitus, kuidas mu terviseseisund EI TULNUD ei otseselt, kaudselt ega ka ümber nurga treeningutest.
Eks need kommentaarid, et no küll loll treenis üle, ajasid aeg-ajalt muigama küll, aga kui mu terviseseisundisse jõuaks treeningutega, siis ma ütleks, et jooksuradadel ei kohtaks te enam ühtegi meest ja väga vähe naisi.
Jaanuaris selgus siis tõsiasi, et edasist eluteed jätkan ma kahekesi (tähte närides kolmekesi) ja esialgu 9 kuud lausa ühes tükis kahekesi. Säh teile siis ületreeningut! Oleks keha olnud kurnatud ja stressis, siis poleks see meedikute väitel isegi juhtuda võinud. Rääkimata sellest, et 165 sentimeetri juures on 50 kilo paljude ämmaemandate väitel lausa lapsekandmisvõimatu.
Esialgu oli plaanis tavapäraste, küll mitte tugevate, treeningutega jätkata (hapnikuvaesed treeningud on lootele eluohtlikud). Väliskirjandus ei sea piiranguid rasedatele, kes juba tegelevad spordiga. Piirangud on pigem neile, kes pole midagi teinud ja siis järsku tahavad olümpiavõitjaks hakata.
Kui aga rääkida kohalike naistearstide-ämmaemandatega, siis neil paraku info puudub, seega oli nende ainus mõistlik vastus jooksmine keelata. Küll aga antakse sooje soovitusi ujuda-võimelda ja muidu rahulikult liikuda.
Vaikselt sain siiski paar korda jooksmas ja ujumas käia, seejärel hakkasid muud hädad liikumist segama. Algas iiveldus, mis ainsa parema hetketa möödus alles kolme kuuga. Kolm kuud järjest ärkasin hommikul üles ja nautisin 20 sekundit ainsat iiveldusvaba hetke kogu päeva jooksul. Hommikul iiveldas, lõuna ajal iiveldas päris palju, kell 15 tahtsin iiveldusse surra, 17st hakkasin lugema minuteid, millal saaks juba magama minna ja kell 20 enne magamaminekut iiveldas juba nii palju, et vajusin pisarad silmis magama. Ja see oli kogu mu graafik 3 kuud järjest.
Esimest korda elus ajasid mind öösel üles metsapeatused (neist pole ma tänini lahti saanud ühelgi ööl). Kuna kokkupuude oli esmakordne, siis kohe uinuda ei osanud ning pool tundi jõllitasin iiveldusega lage. Jooksin oksele. Jõllitasin veel pool tundi ja vajusin magama.
Tihti oksendasin õhtul, enamjaolt maomahlu, lõpuks lihtsalt õhku. Mingit leevendust see ei toonud. Iiveldus läks kohe pärast oksendamist samas vaimus edasi.
Päevad läbi oigasin agoonias, lamasin maas. Jah – proovisin kõiki rahvameditsiini- ja tavameditsiini võtteid. Näkitse pidevalt, joo vett, joo sidrunivett, ära tõuse ilma näkitsemata, söö ingveritablette, tegele millegagi, et mõtted mujale saada, liigu värskes õhus jne jne jne.
Jumal, kui inimene on sellises olukorras, siis ta proovib KÕIK asjad läbi, et millestki leevendust leida. Mina ei leidnud millestki. Värske õhk ajas veel rohkem südame pahaks, kõndimine lihtsalt oksele, näkitsesin pidevalt ja siis jooksin oma näkitsetut väljutama.
Kui ühel päeval hakkas olukord leevenduma pärast mitmeid kuid ja suutsin suurema iivelduseta olla kella 14ni, siis ma panin kaks kätt kokku ja lihtsalt nutsin südamest, sest ma ei suutnud enam meenutada, kas ma olen elus kunagi head enesetunnet varem tundnud.
Pidev piinades ja vaevades viibimine viib eluisu ja see ainus õnnis hea enesetunde hetk on kirjeldamatu tundega ja sellest võivad rääkida ainult need, kes on sattunud sellisest piinast päikse alla.
Ja ega edaspidi kergemaks läinud. Siis algas üliaeglane taas liikuma õppimine. Paarsada meetrit korraga, üliaeglaselt, ülitasapisi. Iga kuu arsti juurde minek 4. korrusele oli väga vaevaline ja loomulikult näitas kohene mõõtmine kõrget vererõhku. Ütlesin mitmel korral, et see puhtalt sellest pingutusest tulenev rõhk. „Aga hakka siis liikuma!“ oh, kui kergelt see kõlas.
Lugesin just hiljuti, kuidas ma unistasin mingil hetkel tunniajalisest tempokast kõnnist. Pikk see tee oli, kuid lõpuks ma selleni jõudsin.
Hemoglobiinist. Raseduse ajal suureneb naise kehas veremaht märgatavalt, et ära toita kasvavat loodet. See omakorda tähendab ka kiiremat pulssi, et vaene südameke jõuaks seda uut suurt kogust laiali pumbata. Seega on langev hemoglobiin absoluutselt täiesti tavaline ja ebaeriline nähtus raseduse ajal ja seda kontrollitakse absoluutselt kõigil rasedatel. Samamoodi nagu on tavaline minestushood, kõrvetised, säärekrambid, põiepidamatus, veenilaiendid, rebendid, vaagnaliiduste valu (tunne nagu keegi oleks kurikaga hargivahele löönud) jne jne jne jne. Rasedusaegseid tervisehädasid ja vaevuseid on mustmiljon ja üldiselt ei tekitada mitte ühestki neist tõsisemat probleemi. Kui tavainimene kipub minestama, siis võetakse see lähema uurimise alla, kuid rase kuuleb arstikabinetis oma hädade üle kurtes kõriauguni repliiki: „See on normaalne!“.
Seni pole ma õnneks iiveldusega võrdväärset häda kohanud (lõpuks on taevased mu peale halastanud!). Küll aga kimbutavad vahel kõrvetised ja sümfüüsivalu. Esimest korda puutusin sellega kokku, kui tegin rekordilise 1,5tunnise jalutuskäigu. Õhtul enam jalgu liigutada ei saanud ja järgmisel päeval oli kõndimine ülivalus. Sümfüüsivalu on siis vaagnaliidustevalu või nagu rasedad armastavad öelda – tutiluuvalu. See tuleneb siis veidi laienevatest vaagnaliigustest, mis võib põhjustada metsikut valu. „See on normaalne!“ ja selle vastu soovitatakse kanda kõhutoestust ehk bandaaži või hoida jääkotti vaagnal.
Mina lasin oma liidustel ära taastuda ja jätkasin jalutuskäikudega. Sama rämedat valu pole kohanud, kuid vähesel määral kummitab see mind nüüd igapäevaselt ja pärast pikka jalutuskäiku tuleb õhtu otsa jalad koos istuda :o)
Samuti olen õnnelik, et muudest asjadest olen puutumata. Nutuhood puuduvad, kellegi peale pole karjunud, hüsteeriasse ei lange, söögiisu on täpselt sama (olen lähikondlastelt uurinud nende tähelepanekuid), mõistust vist ka sama palju.
Suurim vahe on vaid see, et samasuguse söömaga ei suuda ma enam kaalu hoida. Hommikul tund võimlemist ja praegu päevas kaks tundi kõndimist ei suuda tagada kaaluhoidmist. Jah – fakt on see, et ekstreemjuhtumeid mitte arvestades, rasedusega VÕTAB kaalust juurde, kuid küsimus on KUI PALJU.
12-15 kilo on tavaline arvestus sünnitama minnes. Kaalu tuleb suurenenud veremahust, platsenta, loode, lootevesi, suurenenud rinnad jne. Kõik, mis on üle, on puhas sinu enda pekk.
Kuna mul on sünnituseni veel üle kahe kuu aega ja olen juba jõudnud 15 kiloni ja kasv jätkub tempos, et sünnitama minnes olen +25 kg, siis tegu puhtalt minu kasvamisega (rasvumisega). Ja loomulikult on see masendav. Füüsiliselt rohkem ei jõua päevas liikuda. No olgu, läbi häda pressiks ehk tunnikese jalutust veel sisse, aga 4 tundi päevas trenni teha? Aga me ei pea ju jalutamist üldse trenniks nimetama. Mis siis, et kahe tunni keskmine pulss on üle 140. Või siiski? Lisaks ei lase mu vaagnaliidused rohkem liigutada, meenutan lõpuks vaid vanurit. Aiatöid ehk jaksaks lisaks teha, kuid praegu on tegemist päevaste lõunauinakutega.
Ainus variant on toit. Sööki piirama ma sel perioodil ei hakka ja iseenesest pole põhjust. Söön palju värsket kraami (oh, elagu suvi, ämmad-äiad ja kõik talupidajad), lõuna ajal ja õhtuooteks söön oma tehtud toitu, vahepeal näkitsen puuvilju ja juurikaid. Kuid jah – minu aastatepikkune häda ja vaev, räme magusaisu, pole kuhugi kadunud. Võiks ju seda tagasi tõmmata, kuid see on nagu alkohoolikule „jäta joomine maha!“ ütlemine. Kahjuks pole mul nii palju tahtejõudu ja magusata olen võõrutusnähtudes vette visatud kassipoeg. Ja rasedale pole ju lisastressi vaja, või mis? (A)
Seega pean ma kibeda pettumusega leppima igahommikuse vaatepildiga: +500 g. Ja oi kui kibe pettumus see on. Vahepeal kaalun päev otsa voodis lamamist ja julma õgimist. No nagunii ju miski ei aita.
Lisandunud 15 kilo annab juba põlvedele tunda. 15 minti istumist tähendab liigeste kohest kangestumist ja imelikult kombel jäävad ka tallad alt valusaks. Kangestumise vastu saab paarikümne kõnnimeetriga.
Üle kahe kuu on veel minna. Üritan väga raskelt pingutades võimalikult lõpuni vastu pidada. Hommikuvõimlemine, harjutused ja venitused seljale, on suutnud mind päästa praegu tüüpilisest hädast – seljavalust. Kõndimine on tagasi toonud võhma ja kuskil sees tunnen, et olen mingil määral vormis kuigi välimine väidab muud.
Praegu on siis kaks eesmärki: pidada aktiivselt vastu sünnituseni ja seejärel pärast üritada edasi liikuda ning jõuda oma endisesse vormi tagasi. Juba ehk siis koos pisikese piigaga.
Edaspidi saab siis juba lähemalt kirjutada, kuidas suureneva kehaga liikuda, millised hädad veel tabavad ja kuidas neist jagu saada.
Tsiteerides anonüümseid klassikuid, siis: “Absoluutselt ei tahaks hakata targutama “aga näe- me ju ütlesime”, aga..” ehk siis lõpuks see selgitus, kuidas mu terviseseisund EI TULNUD ei otseselt, kaudselt ega ka ümber nurga treeningutest.
Eks need kommentaarid, et no küll loll treenis üle, ajasid aeg-ajalt muigama küll, aga kui mu terviseseisundisse jõuaks treeningutega, siis ma ütleks, et jooksuradadel ei kohtaks te enam ühtegi meest ja väga vähe naisi.
Jaanuaris selgus siis tõsiasi, et edasist eluteed jätkan ma kahekesi (tähte närides kolmekesi) ja esialgu 9 kuud lausa ühes tükis kahekesi. Säh teile siis ületreeningut! Oleks keha olnud kurnatud ja stressis, siis poleks see meedikute väitel isegi juhtuda võinud. Rääkimata sellest, et 165 sentimeetri juures on 50 kilo paljude ämmaemandate väitel lausa lapsekandmisvõimatu.
Esialgu oli plaanis tavapäraste, küll mitte tugevate, treeningutega jätkata (hapnikuvaesed treeningud on lootele eluohtlikud). Väliskirjandus ei sea piiranguid rasedatele, kes juba tegelevad spordiga. Piirangud on pigem neile, kes pole midagi teinud ja siis järsku tahavad olümpiavõitjaks hakata.
Kui aga rääkida kohalike naistearstide-ämmaemandatega, siis neil paraku info puudub, seega oli nende ainus mõistlik vastus jooksmine keelata. Küll aga antakse sooje soovitusi ujuda-võimelda ja muidu rahulikult liikuda.
Vaikselt sain siiski paar korda jooksmas ja ujumas käia, seejärel hakkasid muud hädad liikumist segama. Algas iiveldus, mis ainsa parema hetketa möödus alles kolme kuuga. Kolm kuud järjest ärkasin hommikul üles ja nautisin 20 sekundit ainsat iiveldusvaba hetke kogu päeva jooksul. Hommikul iiveldas, lõuna ajal iiveldas päris palju, kell 15 tahtsin iiveldusse surra, 17st hakkasin lugema minuteid, millal saaks juba magama minna ja kell 20 enne magamaminekut iiveldas juba nii palju, et vajusin pisarad silmis magama. Ja see oli kogu mu graafik 3 kuud järjest.
Esimest korda elus ajasid mind öösel üles metsapeatused (neist pole ma tänini lahti saanud ühelgi ööl). Kuna kokkupuude oli esmakordne, siis kohe uinuda ei osanud ning pool tundi jõllitasin iiveldusega lage. Jooksin oksele. Jõllitasin veel pool tundi ja vajusin magama.
Tihti oksendasin õhtul, enamjaolt maomahlu, lõpuks lihtsalt õhku. Mingit leevendust see ei toonud. Iiveldus läks kohe pärast oksendamist samas vaimus edasi.
Päevad läbi oigasin agoonias, lamasin maas. Jah – proovisin kõiki rahvameditsiini- ja tavameditsiini võtteid. Näkitse pidevalt, joo vett, joo sidrunivett, ära tõuse ilma näkitsemata, söö ingveritablette, tegele millegagi, et mõtted mujale saada, liigu värskes õhus jne jne jne.
Jumal, kui inimene on sellises olukorras, siis ta proovib KÕIK asjad läbi, et millestki leevendust leida. Mina ei leidnud millestki. Värske õhk ajas veel rohkem südame pahaks, kõndimine lihtsalt oksele, näkitsesin pidevalt ja siis jooksin oma näkitsetut väljutama.
Kui ühel päeval hakkas olukord leevenduma pärast mitmeid kuid ja suutsin suurema iivelduseta olla kella 14ni, siis ma panin kaks kätt kokku ja lihtsalt nutsin südamest, sest ma ei suutnud enam meenutada, kas ma olen elus kunagi head enesetunnet varem tundnud.
Pidev piinades ja vaevades viibimine viib eluisu ja see ainus õnnis hea enesetunde hetk on kirjeldamatu tundega ja sellest võivad rääkida ainult need, kes on sattunud sellisest piinast päikse alla.
Ja ega edaspidi kergemaks läinud. Siis algas üliaeglane taas liikuma õppimine. Paarsada meetrit korraga, üliaeglaselt, ülitasapisi. Iga kuu arsti juurde minek 4. korrusele oli väga vaevaline ja loomulikult näitas kohene mõõtmine kõrget vererõhku. Ütlesin mitmel korral, et see puhtalt sellest pingutusest tulenev rõhk. „Aga hakka siis liikuma!“ oh, kui kergelt see kõlas.
Lugesin just hiljuti, kuidas ma unistasin mingil hetkel tunniajalisest tempokast kõnnist. Pikk see tee oli, kuid lõpuks ma selleni jõudsin.
Hemoglobiinist. Raseduse ajal suureneb naise kehas veremaht märgatavalt, et ära toita kasvavat loodet. See omakorda tähendab ka kiiremat pulssi, et vaene südameke jõuaks seda uut suurt kogust laiali pumbata. Seega on langev hemoglobiin absoluutselt täiesti tavaline ja ebaeriline nähtus raseduse ajal ja seda kontrollitakse absoluutselt kõigil rasedatel. Samamoodi nagu on tavaline minestushood, kõrvetised, säärekrambid, põiepidamatus, veenilaiendid, rebendid, vaagnaliiduste valu (tunne nagu keegi oleks kurikaga hargivahele löönud) jne jne jne jne. Rasedusaegseid tervisehädasid ja vaevuseid on mustmiljon ja üldiselt ei tekitada mitte ühestki neist tõsisemat probleemi. Kui tavainimene kipub minestama, siis võetakse see lähema uurimise alla, kuid rase kuuleb arstikabinetis oma hädade üle kurtes kõriauguni repliiki: „See on normaalne!“.
Seni pole ma õnneks iiveldusega võrdväärset häda kohanud (lõpuks on taevased mu peale halastanud!). Küll aga kimbutavad vahel kõrvetised ja sümfüüsivalu. Esimest korda puutusin sellega kokku, kui tegin rekordilise 1,5tunnise jalutuskäigu. Õhtul enam jalgu liigutada ei saanud ja järgmisel päeval oli kõndimine ülivalus. Sümfüüsivalu on siis vaagnaliidustevalu või nagu rasedad armastavad öelda – tutiluuvalu. See tuleneb siis veidi laienevatest vaagnaliigustest, mis võib põhjustada metsikut valu. „See on normaalne!“ ja selle vastu soovitatakse kanda kõhutoestust ehk bandaaži või hoida jääkotti vaagnal.
Mina lasin oma liidustel ära taastuda ja jätkasin jalutuskäikudega. Sama rämedat valu pole kohanud, kuid vähesel määral kummitab see mind nüüd igapäevaselt ja pärast pikka jalutuskäiku tuleb õhtu otsa jalad koos istuda :o)
Samuti olen õnnelik, et muudest asjadest olen puutumata. Nutuhood puuduvad, kellegi peale pole karjunud, hüsteeriasse ei lange, söögiisu on täpselt sama (olen lähikondlastelt uurinud nende tähelepanekuid), mõistust vist ka sama palju.
Suurim vahe on vaid see, et samasuguse söömaga ei suuda ma enam kaalu hoida. Hommikul tund võimlemist ja praegu päevas kaks tundi kõndimist ei suuda tagada kaaluhoidmist. Jah – fakt on see, et ekstreemjuhtumeid mitte arvestades, rasedusega VÕTAB kaalust juurde, kuid küsimus on KUI PALJU.
12-15 kilo on tavaline arvestus sünnitama minnes. Kaalu tuleb suurenenud veremahust, platsenta, loode, lootevesi, suurenenud rinnad jne. Kõik, mis on üle, on puhas sinu enda pekk.
Kuna mul on sünnituseni veel üle kahe kuu aega ja olen juba jõudnud 15 kiloni ja kasv jätkub tempos, et sünnitama minnes olen +25 kg, siis tegu puhtalt minu kasvamisega (rasvumisega). Ja loomulikult on see masendav. Füüsiliselt rohkem ei jõua päevas liikuda. No olgu, läbi häda pressiks ehk tunnikese jalutust veel sisse, aga 4 tundi päevas trenni teha? Aga me ei pea ju jalutamist üldse trenniks nimetama. Mis siis, et kahe tunni keskmine pulss on üle 140. Või siiski? Lisaks ei lase mu vaagnaliidused rohkem liigutada, meenutan lõpuks vaid vanurit. Aiatöid ehk jaksaks lisaks teha, kuid praegu on tegemist päevaste lõunauinakutega.
Ainus variant on toit. Sööki piirama ma sel perioodil ei hakka ja iseenesest pole põhjust. Söön palju värsket kraami (oh, elagu suvi, ämmad-äiad ja kõik talupidajad), lõuna ajal ja õhtuooteks söön oma tehtud toitu, vahepeal näkitsen puuvilju ja juurikaid. Kuid jah – minu aastatepikkune häda ja vaev, räme magusaisu, pole kuhugi kadunud. Võiks ju seda tagasi tõmmata, kuid see on nagu alkohoolikule „jäta joomine maha!“ ütlemine. Kahjuks pole mul nii palju tahtejõudu ja magusata olen võõrutusnähtudes vette visatud kassipoeg. Ja rasedale pole ju lisastressi vaja, või mis? (A)
Seega pean ma kibeda pettumusega leppima igahommikuse vaatepildiga: +500 g. Ja oi kui kibe pettumus see on. Vahepeal kaalun päev otsa voodis lamamist ja julma õgimist. No nagunii ju miski ei aita.
Lisandunud 15 kilo annab juba põlvedele tunda. 15 minti istumist tähendab liigeste kohest kangestumist ja imelikult kombel jäävad ka tallad alt valusaks. Kangestumise vastu saab paarikümne kõnnimeetriga.
Üle kahe kuu on veel minna. Üritan väga raskelt pingutades võimalikult lõpuni vastu pidada. Hommikuvõimlemine, harjutused ja venitused seljale, on suutnud mind päästa praegu tüüpilisest hädast – seljavalust. Kõndimine on tagasi toonud võhma ja kuskil sees tunnen, et olen mingil määral vormis kuigi välimine väidab muud.
Praegu on siis kaks eesmärki: pidada aktiivselt vastu sünnituseni ja seejärel pärast üritada edasi liikuda ning jõuda oma endisesse vormi tagasi. Juba ehk siis koos pisikese piigaga.
Edaspidi saab siis juba lähemalt kirjutada, kuidas suureneva kehaga liikuda, millised hädad veel tabavad ja kuidas neist jagu saada.
Monday, July 11, 2011
Madal hemoglobiin ja raud
Järgmises või ülejärgmises postituses kirjutan siis pikemalt, mis ikkagi aasta alguses juhtus, kuidas asi edasi läks ja kuidas vaikselt olen edasi kulgenud. Vahepealsetest tervisehädadest olen jooksvalt kirjutanud ja eks täna ka järjekordne heietus :o)
Hommikuvõimlemisega olen suutnud tänini vastu pidada ja ajaliselt see veninud tunniseks. Jalutamas proovin käia iga päev. Suure väsimusega harva pool tundi, kuid üritan vähemalt tund ja maksimaalselt 1 h 30 min - 2 h. Mingil hetkel tuli energiat palju ja jõudsin päevas ka mõned tunnid aiatöid teha. Maakaevamine, umbrohu kitkumine, põõsaste saagimine (aastatega võtab sirel tamme jämeduse)-hekipügamine, teeaukude täitmine kruusaga jne.
Polnud väga vigagi, kuid mingil hetkel hakkasid märgid millelegi muule viitama. Oma keha kuulamine on äärmiselt vajalik omadus. Kirjutasin selle kohta ka väga huvitava artikli mõned aastad tagasi: http://www.naistemaailm.ee/?id=30493. Kõik meie küljes viitab millelegi. Jalad ristis istumine, liigne higistamine, silmade hõõrumine, küünte närimine. Paljusid neist asjadest tehakse enese teadmata ja neile tähelepanu pööramata. Ja tihti ongi tulemuseks see, et haigus lööb lõpuks vasaraga pähe: "No, kas sa siis ei näe, et sa teed midagi valesti?".
Minu esimeseks märgiks oli pica ehk isu söödamatute asjade vastu. Mul oli selleks täpsemalt liiv, kruus ja asfalt. Pical on üldiselt kolm põhjust: psühholoogiline-vaimne, hormoonid (nt raseduse ajal) või mingi aine puudus (enamjaolt raud).
Hommikuvõimlemisega olen suutnud tänini vastu pidada ja ajaliselt see veninud tunniseks. Jalutamas proovin käia iga päev. Suure väsimusega harva pool tundi, kuid üritan vähemalt tund ja maksimaalselt 1 h 30 min - 2 h. Mingil hetkel tuli energiat palju ja jõudsin päevas ka mõned tunnid aiatöid teha. Maakaevamine, umbrohu kitkumine, põõsaste saagimine (aastatega võtab sirel tamme jämeduse)-hekipügamine, teeaukude täitmine kruusaga jne.
Polnud väga vigagi, kuid mingil hetkel hakkasid märgid millelegi muule viitama. Oma keha kuulamine on äärmiselt vajalik omadus. Kirjutasin selle kohta ka väga huvitava artikli mõned aastad tagasi: http://www.naistemaailm.ee/?id=30493. Kõik meie küljes viitab millelegi. Jalad ristis istumine, liigne higistamine, silmade hõõrumine, küünte närimine. Paljusid neist asjadest tehakse enese teadmata ja neile tähelepanu pööramata. Ja tihti ongi tulemuseks see, et haigus lööb lõpuks vasaraga pähe: "No, kas sa siis ei näe, et sa teed midagi valesti?".
Minu esimeseks märgiks oli pica ehk isu söödamatute asjade vastu. Mul oli selleks täpsemalt liiv, kruus ja asfalt. Pical on üldiselt kolm põhjust: psühholoogiline-vaimne, hormoonid (nt raseduse ajal) või mingi aine puudus (enamjaolt raud).
Järgmine märk oli tõsine väsimus. Kui ma juba vajasin päevas kolme lõunauinakut (mis kestsid tund-kaks), siis pidasin õigeks minna verd andma.
Rääkisin rauapuuduse kahtlusest ka verd võtnud õele, kes ütles, et söögu ma rohkem maasikaid. Ütlesin, et söön nagunii, lisaks ohtralt herneid. "Hernestest küll rauda ei saa." Ei hakanud vaidlema, et hernestes on kolm korda rohkem rauda kui maasikates. Kuna mul pole kalduvust aneemiale ja märtsis mõõdetud hemoglobiin oli 130, siis sain pigem muige oma kahtlustuse peale.
Paar tundi hiljem selgus, et hemoglobiin on 102. Sain taas soovituse maasikaid süüa. Öeldi, et raua krõbistamiseks pole veel põhjust. Nii palju, kui ma ise välja peilisin, siis naisterahva minimaalne hemoglobiin võiks olla 110. Seega 102 on pigem madalavõitu. Oma mõtteis lõin muidugi kaht kätt kokku - jälle usaldasin ennast rohkem ja jälle oli mul õigus.
Kuigi hemoglobiiniga 102 peaks hakkama kirjanduse järgi juba rauatablette võtma, siis jäin hea meelega arstiga nõusse ning üritan pigem toiduga rauapuudusest jagu saada. Rauatabletid toovad üsna kergesti kõhukinnisuse. Seejärel tuleks hakata selle vastu võtma toidulisandeid ning lõpuks oled ühes tühjas ringis.
Üks väga tore tabel raua sisalduse kohta
Raua sisaldus poppides toiduainetes 100 g kohta + kalorsus
Järjestatuna kõige rauarikkamast:
Mandel 4 mg / 578 kcal
Veiseliha 2,6 mg / 250 kcal
Hernes 1,5 mg / 81 kcal
Brokkoli 0,73 mg / 34 kcal
Porgand 0,66 / 41 kcal
Kapsas 0,47 mg /25 kcal
Maasikas 0,41 mg / 43 kCal
Kirss 0,4 mg / 63 kcal
Tomat 0,27 mg / 18 kcal
Banaan 0,26 mg / 89 kcal
Arbuus 0,24 mg / 30 kcal
Õun 0,12 mg / 85,65 kcal
Nagu näha, siis pole maasikas kaugeltki rauasisalduse esirinnas. Mandel oleks iseenesest super aseaine, kuid näiteks võrreldes hematogeeniga sisaldab see rohkem kaloreid. Hematogeen omakorda sisaldab jälle rohkem rauda. Seega mandel vs hematogeen, võidab hematogeen.
Ühe rauatableti olen siiski sisse võtnud. Söönud paar hematogeenibatooni, vahepeal kilokese maasikaid sisse ajanud, kilo herneid, mõned mandlid, joonud nõgeseteed (nõgeseteed ei soovitata normaalse hemoglobiini puhul üle kahe nädala juua, sest annab kohe mõnuga rauda). Nõgese kohta lähemalt üks teine artikkel: http://www.terviseleht.ee/200118/18_noges.php.
Hommikul ikka võimlen ja õhtul käin jalutamas, kuid päeval olen suutnud piirduda ühe lõunauinakuga. Tundub, et sedelimuutus on natukene aidanud. Ehk tehakse millalgi ka teine vereproov ja loodan väga, et suudan toitumisega veidi hemoglobiini tõsta. Samas kuulan ka enesetunnet, mis ütleb, kas vajan siiski lisaabi või saan omal jõul hakkama.
Paraku pikemalt hetkel ei jõua heietada, sest uni tuleb juba peale - ei ole kerge olla uimane.
Aga nii palju ka sellest, et Pärnus on merevesi imesoe ja minge aga ujuma!
Tuesday, June 28, 2011
Värske Jooksja number
Üllataval kombel potsatas mu postkasti Jooksja ajakiri, mida ma pole kunagi tellinud ega ostnud. Õige pea märkasin kirja, et see siis Rakvere Ööjooksul osalemise eest. Paraku ma sinna oma tervise pärast ei jõudnudki, aga ajakirja oli ikka tore saada.
Kuigi päismik kuulutab, et see on vastupidavusalade ajakiri, siis suunitlus ja sisu on pealkirja kohaselt ikka puhtalt jooksuteemaline.
Mulle jäi silma põhiliselt kaks asja - pooled lood on mingist jooksuüritusest, mis oli või mis tuleb ja pooled on ühe inimese heietused oma treeningute ja võistluste teemal.
Mitte et emb-kumb iseenesest igav oleks, aga nii rohkes koguses küll. Mitmed lood vajaksid head graafikat. Nt prof Nurmekivi selgitus ökonoomsest jooksmisest. Sõnadega seda edasi anda on ikka üsna raske ja lugeja peab aru saamiseks hakkama maalima silme ette sellest pilti. Seda peaks aga tegema ajakiri ise. Nii nagu raadiouudis ei tohi sundida inimest arvutama, ei tohiks ka lugu jätta lugejale illustreerimiseks mõtteruumi.
Palju on kordavaid pilte - inimene jookseb punase näoga. Kui lugu jutustab ärimees või teatrijuht, siis pilgu puhkamiseks ja vahelduseks kuluksid ära pildid inimesest ka omas elemendis.
Jube veider on reie lähendajate loo illustreerivad pildid. Viis pilti harjutustest ja kõik isemasti - üks joonis, üks ilus beib, kolmas uus beib, neljas üldse mingi onkel. Selline asi nõuaks siiski läbivat joont ühe inimesega nii nagu hästi tehtud Danila Ruusu rulluisuloos. Saan aru, et vahel on raske leida harjutuste pilte loo juurde, kuid samasuguses olukorras olen ise olnud ja andnud aparaadi sõbra kätte ja ise ära poseerinud, et oleks ühtlane joon. Kuid muidugi hea, et pildid üldse olid olemas. Ehk siis Nurmekivi loo puhul tundsin heast graafikast väga puudust ja ka halb graafika oleks ajanud asja ära. Kõige ideaalsem variant muidugi hea graafika või fotod, nagu rulluisuloos olid.
Aga kõik eelnev on kökimöki tagakaane suure Viru Valge Cooleri reklaami kõrval. Saan aru, et ajakiri paratamatult elab reklaamist ja info edastamiseks on vaja end samal ajal ka müüa. Aga spordiajakirjas alkoholireklaami näha on minu jaoks sama hea, kui Tervis Pluss lükkaks sisse suitsureklaami. Väga võõras vaatepilt.
Aga see muidugi kriitika minu tagasihoidlikul hinnangul. Pakuti võimalust soodsalt aastaks tellida, kuid kahjuks jääb vist ära. Lugusid on küll päris palju ja teeb mahu poolest nii mõnelegi uuele ülikallile õhukesele vihikule ära. Aga sisu poolest tundub, et jääb mulle natuke väheks. Tore on lugeda omasuguste harrastajate kogemuslugusid, aga neid on lihtsalt liiga palju. Tunnen puudust nõuannetest, illustratsioonidest, soovitustest, konkreetsetest tee-nii-ja-ära-tee-seda-lugudest.
Kuid oma ala fanattidele võib see täitsa vahva lugemine olla. Ainult jõudu ja jaksu tegijatele! Pole lihtne teha head asja.
Kuigi päismik kuulutab, et see on vastupidavusalade ajakiri, siis suunitlus ja sisu on pealkirja kohaselt ikka puhtalt jooksuteemaline.
Mulle jäi silma põhiliselt kaks asja - pooled lood on mingist jooksuüritusest, mis oli või mis tuleb ja pooled on ühe inimese heietused oma treeningute ja võistluste teemal.
Mitte et emb-kumb iseenesest igav oleks, aga nii rohkes koguses küll. Mitmed lood vajaksid head graafikat. Nt prof Nurmekivi selgitus ökonoomsest jooksmisest. Sõnadega seda edasi anda on ikka üsna raske ja lugeja peab aru saamiseks hakkama maalima silme ette sellest pilti. Seda peaks aga tegema ajakiri ise. Nii nagu raadiouudis ei tohi sundida inimest arvutama, ei tohiks ka lugu jätta lugejale illustreerimiseks mõtteruumi.
Palju on kordavaid pilte - inimene jookseb punase näoga. Kui lugu jutustab ärimees või teatrijuht, siis pilgu puhkamiseks ja vahelduseks kuluksid ära pildid inimesest ka omas elemendis.
Jube veider on reie lähendajate loo illustreerivad pildid. Viis pilti harjutustest ja kõik isemasti - üks joonis, üks ilus beib, kolmas uus beib, neljas üldse mingi onkel. Selline asi nõuaks siiski läbivat joont ühe inimesega nii nagu hästi tehtud Danila Ruusu rulluisuloos. Saan aru, et vahel on raske leida harjutuste pilte loo juurde, kuid samasuguses olukorras olen ise olnud ja andnud aparaadi sõbra kätte ja ise ära poseerinud, et oleks ühtlane joon. Kuid muidugi hea, et pildid üldse olid olemas. Ehk siis Nurmekivi loo puhul tundsin heast graafikast väga puudust ja ka halb graafika oleks ajanud asja ära. Kõige ideaalsem variant muidugi hea graafika või fotod, nagu rulluisuloos olid.
Aga kõik eelnev on kökimöki tagakaane suure Viru Valge Cooleri reklaami kõrval. Saan aru, et ajakiri paratamatult elab reklaamist ja info edastamiseks on vaja end samal ajal ka müüa. Aga spordiajakirjas alkoholireklaami näha on minu jaoks sama hea, kui Tervis Pluss lükkaks sisse suitsureklaami. Väga võõras vaatepilt.
Aga see muidugi kriitika minu tagasihoidlikul hinnangul. Pakuti võimalust soodsalt aastaks tellida, kuid kahjuks jääb vist ära. Lugusid on küll päris palju ja teeb mahu poolest nii mõnelegi uuele ülikallile õhukesele vihikule ära. Aga sisu poolest tundub, et jääb mulle natuke väheks. Tore on lugeda omasuguste harrastajate kogemuslugusid, aga neid on lihtsalt liiga palju. Tunnen puudust nõuannetest, illustratsioonidest, soovitustest, konkreetsetest tee-nii-ja-ära-tee-seda-lugudest.
Kuid oma ala fanattidele võib see täitsa vahva lugemine olla. Ainult jõudu ja jaksu tegijatele! Pole lihtne teha head asja.
Wednesday, June 22, 2011
Inspireeriv triatlon
Peab tunnistama, et sünnipäevakorralduste ja tööotste kokkutõmbamisel olen umbes nädalaks hommikuvõimlemise, aiatööd ja jalutuskäigud unarusse jätnud. Annab kohe ilusti tunda. Kui tegutsevas tempos suutsin kaalutõusule (pooliku) piduri peale tõmmata (hetkel siis +13 kg), siis niisama passides tuleb tõusu jälle pool kilo päevas. Hull värk, et nüüd olen lausa sunnitud rabelema, et mitte kakukesena lõpetada.
Ma nägin täna isegi unes, et jooksin ja see oli hea tunne. Sest ärkvel olles tunnen end lausa vangistatuna. Nagu oleks see oranž sumokostüüm üleöö selga visatud ja siis liikuma sunnitud. Vaesed põlveliigesed on sellise raskuse all nagu ei kunagi varem ning annavad end nüüd igapäevaselt tunda. Ainult unes veel olen võimeline kiiremateks liigutusteks. Peaks end veel kolm kuud igapäevaselt liikuma sundima, siis on lootust, et keha võtab end lõpuks ise kätte ja hakkab taastuma. Kuid motivatsioon kipub juba praegu kaduma.
Tänaseks, üle pika aja järjekordseks hommikuvõimlemiseks, sain inspiratsiooni eile Tartust (ikkagi heade mõtete linn). Juulinumbris teeb Tervis Pluss juttu triatlonist ja kuidas just tugitoolist võistlusrajale jõuda. Tõtt öeldes, siis triatloniunistus tekkis mul juba jooksutrennide ajal. Tundub selline tõsine eesmärk ja mõnus eneseületus. Kui ma alguses mõtisklesin maratonist, siis lõpuks ma loobusin sellest. Ausalt öeldes ei viitsiks viis tundi tuima näoga vantsida. Et kui maratonile, siis ainult alla kolme tunniga peaks hakkama saama (ehk siis maraton jääb ära mu jaoks).
Võistkondlikule triatlonile oli plaan juba möödunud suvel minna. Tegin sellest ka juttu, aga siis jäi takistuseks see, et kõik võistlejad pidid olema toonases võistluses ühest soost.
Eile, Eesti nähtavasti tuntuima triatleedi Ain-Alar Juhansoniga Tartus vesteldes, tundsin seda juba ammu kadunud motivatsiooni ja inspiratsioonipuhangut. Kuigi seeme oli kuskil mullas ammu maetud, siis Ain-Alar oskas seda osavalt väetada. Ahhh, kui jaguks seda motivatsiooni veel pikaks ajaks, et siis järgmisel aastal see plaani võtta. Senikaua lepiks vaikse loivamise ja ettevalmistusega.
111 distantsi ma küll ette võtta ei julgeks. 1 km ujumist oleks nohu ja hea harjutamise peale 10 km jooksu samuti, kuid 100 km rattasõitu.... khäm-khäm. No ikkagi 100 kilti! Andke mulle selleks aega päevakene ja võileivapausidega teeks ära, kuid võistluste ajal vast mitte.
33,3 oleks aga mõnus eesmärk. 300 m ujumist päris lühike distants, 3 kilti jooksmist samuti ja 30 kilti ratast väikse harjutamisega ka saavutatav. Ainus probleem ujumisega on küll see, et ma peale konnastiili muud ei oska ja lähikonnast häid ujumisõpetajaid ka ei tea.
Väga tahaks ära teha.. kunagigi.... kui ainult jaguks tahtejõudu... Senikaua inspireerib mind veel ka Team Hoyt. Dick Hoyt on siis mees, kes läbinud oma tserebraalparalüüsi põdeva poja Rickiga üle 1000 kestvusvõistluse. Poega on ta vedanud ka läbi triatloni (paadis ja ratastoolis) päris mitmel korral. Nende moto on väga õige: "Yes You Can!"
Ma nägin täna isegi unes, et jooksin ja see oli hea tunne. Sest ärkvel olles tunnen end lausa vangistatuna. Nagu oleks see oranž sumokostüüm üleöö selga visatud ja siis liikuma sunnitud. Vaesed põlveliigesed on sellise raskuse all nagu ei kunagi varem ning annavad end nüüd igapäevaselt tunda. Ainult unes veel olen võimeline kiiremateks liigutusteks. Peaks end veel kolm kuud igapäevaselt liikuma sundima, siis on lootust, et keha võtab end lõpuks ise kätte ja hakkab taastuma. Kuid motivatsioon kipub juba praegu kaduma.
Tänaseks, üle pika aja järjekordseks hommikuvõimlemiseks, sain inspiratsiooni eile Tartust (ikkagi heade mõtete linn). Juulinumbris teeb Tervis Pluss juttu triatlonist ja kuidas just tugitoolist võistlusrajale jõuda. Tõtt öeldes, siis triatloniunistus tekkis mul juba jooksutrennide ajal. Tundub selline tõsine eesmärk ja mõnus eneseületus. Kui ma alguses mõtisklesin maratonist, siis lõpuks ma loobusin sellest. Ausalt öeldes ei viitsiks viis tundi tuima näoga vantsida. Et kui maratonile, siis ainult alla kolme tunniga peaks hakkama saama (ehk siis maraton jääb ära mu jaoks).
Võistkondlikule triatlonile oli plaan juba möödunud suvel minna. Tegin sellest ka juttu, aga siis jäi takistuseks see, et kõik võistlejad pidid olema toonases võistluses ühest soost.
Eile, Eesti nähtavasti tuntuima triatleedi Ain-Alar Juhansoniga Tartus vesteldes, tundsin seda juba ammu kadunud motivatsiooni ja inspiratsioonipuhangut. Kuigi seeme oli kuskil mullas ammu maetud, siis Ain-Alar oskas seda osavalt väetada. Ahhh, kui jaguks seda motivatsiooni veel pikaks ajaks, et siis järgmisel aastal see plaani võtta. Senikaua lepiks vaikse loivamise ja ettevalmistusega.
111 distantsi ma küll ette võtta ei julgeks. 1 km ujumist oleks nohu ja hea harjutamise peale 10 km jooksu samuti, kuid 100 km rattasõitu.... khäm-khäm. No ikkagi 100 kilti! Andke mulle selleks aega päevakene ja võileivapausidega teeks ära, kuid võistluste ajal vast mitte.
33,3 oleks aga mõnus eesmärk. 300 m ujumist päris lühike distants, 3 kilti jooksmist samuti ja 30 kilti ratast väikse harjutamisega ka saavutatav. Ainus probleem ujumisega on küll see, et ma peale konnastiili muud ei oska ja lähikonnast häid ujumisõpetajaid ka ei tea.
Väga tahaks ära teha.. kunagigi.... kui ainult jaguks tahtejõudu... Senikaua inspireerib mind veel ka Team Hoyt. Dick Hoyt on siis mees, kes läbinud oma tserebraalparalüüsi põdeva poja Rickiga üle 1000 kestvusvõistluse. Poega on ta vedanud ka läbi triatloni (paadis ja ratastoolis) päris mitmel korral. Nende moto on väga õige: "Yes You Can!"
Monday, June 20, 2011
Mängukonsoolid asendavad treeningut?
Mõned kuud tagasi tegin Tervis Plussi loo Nintendo Wiist. Esiteks katsetasin ise, kas võtab naha märjaks. Siis katsetas ka personaaltreener ja jagas oma arvamust.
Pean tunnistama, et tantsuline mäng võttis tõepoolest võhmale. Katsetamata jäid küll igasugused joogad ja muud mängud, mis peaksid trenni eest olema, kuid tantsumäng "Just Dance" oli isegi trenni eest.
Personaaltreener Taimi Ainjärv arvas, et treenerit mängud asendama ei hakka ja võivad hoopis soodustada valesti treenimist, kus siis punktide skoorimise nimel hakatakse lohakalt harjutusi sooritama. Mängude maaletoojad seevastu usuvad, et varsti jäävadki inimesed telekate taha ega lahku trenni tegemiseks kodust.
Peab ütlema, et mingil määral olen nõus mõlemaga. Puhtalt punktide peale treenides ei pruugi tõesti selline treening väga kasuks tulla (samas - kui kasulik on jõusaalis omapäi lihtsalt kava järgi treenimine? Nintendo puhul on eeliseks see, et telekas on liikuv pilt ees, mis näitab harjutuse õigsust, kavas on sul vaid kriipsujukud või lihtsalt sõnaline selgitus). Samas vaadates, kui palju on liikunud lapsed õuest tuppa arvutite ja telekate taha, siis kahtlen, et selline võimalus vastupidisele kaasa aitab.
Minu poolest on parem siis juba teleka ees karata, kui niisama klaasistunud pilgul lebotada. Fantaseerisime maaletoojaga, et kui praegu võib Nintendo kaudu netti end ühendada ja ka skaipida, siis pole võimatu see, et treener tulebki sulle koju ja telekasse ning tulevikus võid teha õigesti sooritatud treeningut oma elutoas.
Kuid ei tasu vaieldagi, et mitte miski ei asenda mõnusat pikka päeva värskes õhus.
Lugu siis siin (nagu ikka, siis kärpimata ja toimetamata).
Pean tunnistama, et tantsuline mäng võttis tõepoolest võhmale. Katsetamata jäid küll igasugused joogad ja muud mängud, mis peaksid trenni eest olema, kuid tantsumäng "Just Dance" oli isegi trenni eest.
Personaaltreener Taimi Ainjärv arvas, et treenerit mängud asendama ei hakka ja võivad hoopis soodustada valesti treenimist, kus siis punktide skoorimise nimel hakatakse lohakalt harjutusi sooritama. Mängude maaletoojad seevastu usuvad, et varsti jäävadki inimesed telekate taha ega lahku trenni tegemiseks kodust.
Peab ütlema, et mingil määral olen nõus mõlemaga. Puhtalt punktide peale treenides ei pruugi tõesti selline treening väga kasuks tulla (samas - kui kasulik on jõusaalis omapäi lihtsalt kava järgi treenimine? Nintendo puhul on eeliseks see, et telekas on liikuv pilt ees, mis näitab harjutuse õigsust, kavas on sul vaid kriipsujukud või lihtsalt sõnaline selgitus). Samas vaadates, kui palju on liikunud lapsed õuest tuppa arvutite ja telekate taha, siis kahtlen, et selline võimalus vastupidisele kaasa aitab.
Minu poolest on parem siis juba teleka ees karata, kui niisama klaasistunud pilgul lebotada. Fantaseerisime maaletoojaga, et kui praegu võib Nintendo kaudu netti end ühendada ja ka skaipida, siis pole võimatu see, et treener tulebki sulle koju ja telekasse ning tulevikus võid teha õigesti sooritatud treeningut oma elutoas.
Kuid ei tasu vaieldagi, et mitte miski ei asenda mõnusat pikka päeva värskes õhus.
Lugu siis siin (nagu ikka, siis kärpimata ja toimetamata).
Nintendo Wii mängukonsooli seadistamine ja üles sättimine ei võta kauem kui 10 minutit. Ka süsteemile pihta saab sama ruttu. Seega on pool tööd tehtud!
Mis asi on üldse Nintendo Wii? Kui mäletate veel vanu telekamänge, kus Super Mario või Siil Sonic vallutasid puldi abil telepurgis maailma, siis on need nagu lauatelefonid tänapäevase nutifoni ja Wii kõrval.
Käivitad telekamängu, aga nuppude klõpsimise abil, hakkad mängima reaalselt sina ise. Pultide, kangide, roolide ja muu abil registreerib masin sinu liigutused ning projitseerib need telekasse. Võid oma kodus proovida lauatennist, keeglit, pesapalli, golfi, poksi ja mitmeid muid mänge.
Tervis Pluss testis, kuidas on koos Wiiga tantsida. Masinasse libiseb „Just Dance 2“ plaat, tuleb valida programm, eesmärgiks kas rohkem või vähem higistamist ning alustuseks sobiv laul. Valida on üle 40 praeguste edetabelivallutajate kui retrohittide seast. Boney M. „Rasputin“, Elvis Presley „Viva Las Vegas“, James Brown „I Got You (I Feel Good)“, Rihanna „S.O.S.“, The Pussycat Dolls „When I Grow Up“. Valge puldike pihus annab konsoolile märku, kas viilin tantsimisel, teen normaalset või head tööd või jäljendan lausa suurepäraselt ees tantsivat koreograafi.
Sammudele saab hõlpsalt pihta
Esmahitiks panen mängima Mika „Big girl (you are beautiful)“. Ekraanile ilmub värviline lopsakas daam, kes hakkab näitama tantsusamme. Püüan neid jäljendada. Sammud on hoogsad, kuid küllalt lihtsad ning korduvad. „Good! Perfect! Yeah!“ kiidetakse ekraanil puldihoidjat. Kolm minutit saab ruttu läbi, nahk on juba soe ning ekraanilt loetakse punktid kokku, kui tubli ma olin. Päris tubli, aga mitte higimeetri tipus.
Võtan järgmisena ette Rasputini. Ekraanile ilmub vene rahvariietes mees, kes hakkab suisa kasatšokki vihtuma. Teen taas püüdlikult järele, higi lendab. Hasart tulvab kehasse ning tekib suur tahtmine sooritada kõik liigutused perfektselt. Viskan jalgu siia sinna nagu energiline vene baaba, käed õhku, kõrvale, risti rinnale, jaa!
Laul saab läbi ning higimeeter (punktiskoor) sööstab põhja – kõlab aplaus! Jalad tatsuvad edasi, käed vehivad kaasa - kui vaid saaks juba järgmise loo käima panna. Nii möödub aeg aafriklaste moodi tantsides, mambo, elektro, disko jne. Skoor tõuseb, tuju tõuseb, lõpuks ka väsimus. Tahaks veel vehkida, aga ei jaksa. Kui enam hoogsalt ei vehi, siis antakse ekraanilt märku suure Xiga, et ei lähe sugugi pihta. Üritan mängu üle kavaldada, istun toolil ja vehin puldiga niisama. Selle eest saab kirja vaid OK. Ei lähe ka see läbi. Tuleb tänaseks tantsulkale kriips alla tõmmata.
Kui aga mõtteis mõlgub telekamängu abil kaalulangetus, siis kas tasuks homme pult taas valmis panna ning hakata ekraanil tantsivate mehikeste järgi kargama? Lasime mängu testida aeroobika- ja personaaltreeneril Taimi Ainjärvel.
Pärast ühte katseõhtut tunnistab Taimi, et mängudega harjumiseks läks veidi aega. „Mängides tekib hasart ning soov oma tulemusi pidevalt parandada. Perega koos mängides saab palju nalja ja on väga lõbus,“ tunnistab ta.
Kes vähegi tantsimise on kokku puutunud, sel treeneri arvates mingit probleemi sammudele pihta saamisel pole. „Esimesel korral tundus, et liigutused on väga kiired, aga kui sama tantsu teist korda juba proovid, siis tead liigutusi ja jõuad kenasti kaasa teha.“
Taimi kiidab, et kõikidel lugudel on erinev koreograafia, seejuures lihtne ning korduseid sama laulu järgi on palju. „Näiteks, kui laulus tuleb refrään, siis sa juba tead, et tulevad samad liigutused.“ Pere või sõpradega koos mängimisel tekib ka hasart ja võistlemismoment. Kui pere eri liikmed proovivad ühte tantsu, siis saab võrrelda, kelle tulemus ehk punktiskoor on parim. „ Eks selliste mängudega, mis sulle punkte annavad on ikka nii, et sa hakkad võistlema ja proovid iga kord paremat tulemust saada.“
Mäng inimest ei asenda
Taimi meelst saab seda mängu tund aega järjest proovides võrrelda tantsulise aeroobikatunniga küll. „Kuid kehakaalu langetamisel on väga tähtis osa tervislikul toitumisel. Lihaste toonus sõltub kõik sellest, kui intensiivselt ja kui pikka aega sa neid tantse järjest tantsid,“selgitab Taimi. „Kas nende mängudega kehakaalu on võimalik langetada, seda ma ei oska öelda. Ilmselt tuleks selleks katsed teha. Personaalse treenerina tean, et iga inimene on nii erinev ja vajab kehakaalu langetamiseks personaalset lähenemist ja tervisliku toitumise nõustamist.“
Kuid treeneri meelest sobivad sedalaadi mängud inimesele, kes ei taha minna aeroobikasse või jõusaali, kuid soovib tantsida ja treenida kodus. „Kodus üksi treenides jääb risk teha harjutusi valede kehaasenditega. Omal vastutusel võib ju kodus treenida, aga kas see soovitud tulemuse annab, seda me ei tea,“ nendib Taimi. „Treeneri juhendamisel aeroobikatunnis või personaalselt treenides on tund tasakaalustatult üles ehitatud, koormust saavad erinevad lihasgrupid. Personaalse treeningu puhul lähtutakse ainult konkreetsest inimesest ja tema treeningeesmärgist.“
Seepärast soovitab treener kas või seda sama tantsumängu pigem teismelistele ajaviiteks. Kui lisada mitu pulti ja tantsida mitmekesi korraga, siis sobib see meelelahutusena kõikidele noortel. Igal juhul on kasulikum teleka ees tantsida ja liikuda kui lihtsalt arvuti taga istuda. „Samas on tegu siiski mängu, mitte treeningtunniga,“ lisab Taimi.
Ta ei usu, et sellised mängud võiksid kunagi asendada jõusaali või aeroobikatundi, kuigi need pakuvad lusti ja võimalust end liigutada. „Jõusaalis ja aeroobikas saad sa suhelda otse treeneriga ning seda ei saa asendada telekamäng. Kiitmised selles mängus on ühesugused ja need ei motiveeri sind rohkem pingutama. Emotsioon, mida annab edasi ja tekitab treener aeroobikas, ei ole võrreldavad selliste mängudega. Samuti pole võimalik saada sisulist tagasisidet treenerilt.“
Sobib lõbusaks ajaviiteks
Leidub ka sportlikke mänge, kus masin annab mängija hinnangu füüsilisele vormile lähtuvalt kehamassiindeksist (KMI), mida arvutatakse kehakaalu (kilogrammide) jagamisel pikkuse (meetrite) ruuduga. „Kui sellele plaadile astuks kulturist, siis ütleks see mäng talle, et ta on liiga paks ning peaks vähendama oma kehakaalu, et KMI normis oleks. Ainult kehamassiindeksi näitaja järgi ei tee personaalne treener kunagi järeldusi, et inimene ülekaaluline on.“
Mõne mängu puhul sooritatakse harjutusi plaadil, millel on küljes andurid. Need annavad mängijale tagasisidet keha raskuse asukoha kohta. Näiteks, kui sa viid keharaskust rohkem ühele jalale või rohkem kandadele, siis saad seda kohe korrigeerida. „Treenides selle mänguga üksi, on suur risk sooritada harjutusi valesti. Sa võid küll lugeda teleri ekraanilt, et küki puhul peab olema põlve nurk 90 kraadi, aga ise ennast kontrollida on päris raske. Samas püüad sa sooritada harjutust ette antud tempoga ning loomulikult tahad paremat tulemust saada ning jälgid punkte, mis sulle selle eest antakse,“ toob Taimi võimalikke ohtusid välja. „Edasijõudnud ja hea kehatunnetusega spordiharrastajatel on kindlasti lihtsam. Algajatel on raskem enda kehaasendeid kontrollida. Kusjuures, sain ka vale kehaasendi puhul lihastreeningus maksimaalse tulemuse ning kiita väga hea füüsilise vormi eest.“
Kuid lõbusa ajaviitena sobib Just Dance 2 ideaalselt. Vormi hoidmiseks ja kehakaalu langetamiseks tuleks küll juba ka toidusedel üle vaadata. „Kui väga intensiivselt kaasa tantsida umbes tund aega, siis asendab see aeroobset treeningut küll, kuid seejuures jääks liikumine väga ühekülgseks. Treenida tuleks võimalikult mitmekülgselt. Oht on teha tantsuliigutusi valede kehaasenditega, mis võib põhjustada lihaspingeid,“ hoiatab Taimi. „Minu jaoks oli see tore ja lõbus mäng, mis kindlasti ei asenda head tantsu-, jõusaali- ja aeroobika treeningut, superhea treeneri juhendamisel. Vahetu tagasiside ja emotsioon on mulle treeningute juures väga oluline – siit ma seda kahjuks ei saanud.“
Jan Rist, Sandman Grupi meelelahutusvaldkonna tootejuht: „Treening kodus võib olla tulevik.“
Eestise jõudis Nintendo Wii samal hetkel kui Euroopasse ehk siis 2006. aasta detsembris.
Praeguseks on Wii kõige enam müüdud mängukonsool Eestis. Selle keskmine hind jaemüügis on umbkaudu 3300 krooni. Ei saa öelda, et kallis, sest turul on neid juba päris palju müüdud ning nõudlus on aastatega kasvanud.
Konsooliga saab kaasa viisteist spordimängu kahel plaadil (WII Sports, Wii Sports Resort). Algselt on enamik kliente rahul kaasas olevate spordimängudega, kuid mida kauem konsooli omatakse, seda enam tekib suurem isu uute põnevate mängude järele. Praegu on mänge 2000-3000 ringis ja neid tuleb kogu aeg juurde. Enim müüdud ongi need viis sportmängu, kuhu kuuluvad nt tennis, pesapall, poks, bowling ja golf. Küll aga seetõttu, et see on algselt Wii konsooliga kaasas. Eraldi juurde ostes on suurimaks müügihitiks Super Marioga seotud mängud (Super Mario Galaxy seeria, Mario Kart, New Super Mario).
Kuid Wii pole ainult lastele mõeldud. Suurtele meeldivad erinevad tulistamismängud, seiklusmängud, rollimängud jne. Lisaks saab konsooliga internetis käia, osta mänge juurde (vanema põlvkonna Nintendo konsooli mänge) ning need tõmmata otse mälukaardile või konsooli sisemisele mälule. Saab vaadata uudiseid, jälgida ilmateadet, vaadata arvutis olevaid filme otse telekast, mis vajab natukene tehnilisi teadmisi, kuid ei midagi keerulist. Kindlasti tuleks jälgida, et konsoolil poleks riigiks valitud Eesti, muidu teenused ei tööta (piisab mõnest EU riigist).
Kuid selline tehnoloogia hakkab nagunii iganema. Kui Nintendo peaks millegi uuega välja tulema, siis tõenäoliselt pole vaja enam pulte ja tasakaalulauda (nagu Kinect). On vaid kaamera, mis jälgib inimese keha liikumist ruumis.
Mingil hetkel võivad need kindlasti asendada jõusaale. WiiFit praegu aeroobikasaali ei asenda, kuid tulevikus võib seda silmas pidada, kui kaamera hakkab jälgima terve keha liikumist. Praegu on mängudega võimalik kasutada online-chati nagu Skype, MSN jm taoline ning saab läbi mikrofoni suhelda. Võib-olla varsti saab treenerit juba ekraanilt näha ning videokonverentskõne alusel kodust lahkumata treenida. See võib olla tulevik, sest tehnoloogia areneb meeletu kiirusega. Saame näha, mida tulevik meile toob.
Subscribe to:
Posts (Atom)