55. päev, ooolraaait, haaardkooor!!

mmmmm, täna oli sinuga hea, kallis! tõeline hardcore!
Tänase trenni teemal jätkates, siis hea oli tõepoolest. Esmakordselt keskmine pulss ka alla 170. Kuigi ajalises mõttes oli ka väiksem ring.
Skeem: 12 sörk, 5 venitusi, jooksuharjutused ja kiirendusjooksud, millega läks aega 9 minti, 5 minti kõndi tagasi ja 8 sörk. Kokku: 39 minti.

12 min sörgi keskmine: 168 (vauu!), max 178.
Jooksuharjutuste ja kiirendusjooksude keskmine 182, max 190.
8 min sörgi keskmine: 179, max 184. Taastumine püstijalu: 176/ 161/ 140.

Üle pika aja taas otsaesine märg. Kuigi ajaliselt oli ring lühem ja jooksuaeg, sorri, sörgiaeg isegi poole võrra lühem maksimumidest.
Aga tundub, et pulss peab ikka 190 peal ära käima, et endorfiinimullike ajus lõhkeks ja väääääga häääää jälle oleks.
Seega ET taas: SUPER!

54. päev, kena!

Viimasel ajal tunduvad kuidagi lodevad trennid olevat. Oleks vaja vahepeal taas jalaga saada.
Igas tahtes, tänane skeem 17,5 sörk, 5 kõnd, 17,5 sörk ehk kokku 40 minti.
I ring keskmine 178, max 179
II ring 177, 183.

Taastumine, püstiasendist: 175/ 166/ 148

Maksimaalne pulss tõestab mu teooriat, et vähene soojendus tõstab kohe alguses maksimumi kõrgemale ja kui süda ära harjub, siis pärast kukub. Täna sai seega tehtud korralikum soojendus, mistõttu maxpulss alguses nii kõrgele ei hüpanud. Rõhutan, et see on vaid minu enda väljamõeldud teooria.

Hardcore'i oleks vaja.. viimasel ajal ainult vaiksed loivamised.. Achiellus on korras - paluks täistampi!

53. päev, ok!

Täna taas rattaga. 1h 16 minti miinus kreegipaus.
50 minti sai sõidetud, no tegelikult see häda algas varem, siis tundsin, et kõht nii tühi ja sõidan nagu auto bensiiniaurudel. Kõht oli ikka väga tühi. Jooksmise peal seda jama pole tundnud. Rattaga on nagu lihtsalt kükitamine toolil ja kulgemine. Siis jõuab igasugu tundmuseid tunda. No ja kõht oli ikka väga tühi ja energiat polnud justkui absull midagi.

Õnneks oli mul mu armas rüütel kaasas, kes leidis ühe mahajäetud kreegipuu... Mmmm... kreegid... Mmmm... Ja siis tõi mulle pihutäite kaupa kreeke ja ma muudkui ahmisin, ahmisin nagu koer, kes kondi närimata alla neelab. Sain ka vastava vihje.

Paariminutiline paus ja jaks oli taas tagasi. 5 minti hiljem küll hakkasid kõhus veidrad protsessid toimuma ning kõht andis märku, et pooltoored ja täisvalmid kreegid tühjas kõhus polnud just parim idee. Valud ja külm higi. Aga see õnneks möödus kiiresti. Leppisime kõhuga kokku, et täna me ei veiderda.

Keskmine pulss, kreegipaus sisse arvutatud, 128, max pulss kiirematel otstel 172.

52. päev, täiesti besees

Nii irriteerivat ja vihast trenni pole veel siiani olnud. Soojenduseks suutis üks teatud persoon mind täiesti keema ajada. Noh, õigemini ma ise olin loll, et keema läksin, aga nii kristlane ma ka olla ei suuda, et iga asja peale teine põsk ette keerata. A no mis sest enam.

Seega olin enne oma 2 x 15 sörk / 5 kõnd skeemi juba närviline. Tagatipuks ajas mind iga viimne asi veel rohkem närvi. Seekord oli selleks mu koer. Kõigepealt kohtus ta üle pika aja naabri koeraga ja ma pidin tõsiselt vaeva nägema, et hoida jooksurütmi ja samal ajal tõmmata kaamlit läbi nõelasilma ehk siis koera enda juurde.

Seejärel otsustas koer, et oma pahameele märgiks märgistab ta naabrikutsa territooriumi suure sitahunnikuga. Paraku oleme talle liiga palju saia söötnud ning ta kõht oli kinni, mistõttu istus ta kujuteldava poti peal kükakil juba minut aega - minu väärtuslik jooksuminut raisus!!! Siis hakkas ta nii kõvasti punnitama, et tekkis erektsioon - väkkkk! Ma ei suuda lambasooles vorstikesi kunagi endise pilguga vaadata..... Seejärel suutis kuidagi pooliku pabula enda kintsu külge riputada, mis õnneks kerge sörgiga lõpuks maha kukkus... No kurat!!!

Seejärel, saades aru minu kasvavast ärritusest, otsustas ta igal võimalusel jääda rohuliblekesi nuusutama ja kivikujuna iga sammu peal tarduma. Vahepeal otsustas ta sellist pulli teha, et jäi risti mu jooksuteekonnale lambist ette nii muuseas põldu ja kauguseid silmitsema.

Lisaks muule andis väike armas sõdilane jala küljes, Achielleus, taas märku kui koera sittumisel kohapeal timpisin. Lõpuks tuli juba iga samm läbi kerge-kerge valu. Aga nagu puusaga - see on mööduv nähtus.

Tänased pulsid pole sugugi üllatavad. Kui, siis selles mõttes, et sellise ärritamise peale suutsid niigi madalaks jääda.

I keskmine 175, max 186
II keskmine 179, max 190

51. päev, ratastel.

Täna siis vahelduseks taas ratta seljas. 1 h ja 3 minti, kesmine pulss 132, max 162. Km ca 16,5.
Eile pealinnas kõpsutades hakkas kannast vertikaalasendis lähtuv kõõlus valutama. Iga sammu peal andis tunda. Aga no ma kõpsutasin ka väikeste kontsakestega, jusiis jallule ei meeldinud.

Mõtlesin, et läks üle täna. Aga kui panin kossid jalga ja läksin ratast võtma, siis tundsin, et ikka sama häda. Ja väntamise peal andis ka tunda. Aga see on selline valu, mis läheb üsna varsti üle. Tuleb ainult kenasti ära kannatada :) Lihtsalt ei tohi nii palju kõpsutada.

Muud uudist põlegi. Uus ISC müts on äge ja hea.

50. päev, raske+kerge

2 päeva on siis täiesti liikumises vahele jäänud. Sellegipoolest olin eile mõtteliselt jooksmise juures väga lähedal. Küll alles Tervis Plussi oktoobrinumbris selgub, miks ja kuidas, kuid lugu tuleb kindlasti huvitav ja ma isegi tahtmist juurde saanud.

Tänane skeem: 15 min sörk, 3 kõnd, 15 sörk, 3 kõnd, 15 sörk, 3 kõnd. Ehk 45 m sörki ja 9 kõndi.
Väga raske oli täna... Ei olnud viga rütmis, hingamises, pulsis või jumal teab milles, vaid lihtsalt selles, et oli raske. Tundub nagu oleks teatud mõttes otsast pihta hakanud. Huvitav, et kahepäevane paus nii laastavalt mõjus. Selline tunne nagu oleks esimest korda rajal.

Teises mõttes oli jälle kerge. Kui tavaliselt ikka higi voolab ja pärast on tunne nagu oleks peksa saanud, siis seekord oli tunne, et selja taha jäi vaid kerge jalutuskäik. Kummaline, aga just need mõlemad tunded täna valdasid korraga.

Pärast igat 15 m sai ka taastumispulsid võtta. Seekord täiesti püstijalu, sest pea alaspidi rippumine, nagu alles näha oli, keset ringi ei ole just kõige parem ja toredam.

Pulsid
I ring: keskmine 171, max 186. Taastumine: 173/ 153/142.
II ring: keskmine: 171, max 178. Taastumine: 173/ 166/ 144.
III ring: 172, 177. TP: 171/ 155/ 147.

Kuna mulle meeldib väga võrrelda, siis võrdleme 9 päeva taguseid (siis oli sörgiaeg 10 minti, kõnd 5) pulsse tänasega:

I täna keskmine 171/ max 186
9 päeva tagasi: 181/ 190

II täna 171/ 178
ja siis: 183/ 187

III täna 172/ 177
ja siis 185/ 191

Olen täheldanud, et maksimumid kukuvad iga ringiga, olenemata et keskmine just tõuseb. Vist ei tee piisavalt soojendust enne :o)

Üks suur unistus oleks keskmine saada 161 peale ehk ca 10 lööki alla. 171 on ikkagi suhteliselt palju, kuid arvestades seda, et olen pikalt 180-190 peal olnud, siis 171 on ikka päris hea tulemus. Ainult paar lööki veel vähem ja olen 160ndates :o)

47. päev, maru, tuul, paduvihm

"Torm läheneb koerana haukudes.
Huu! - remmelgad painduvad maani!
Tuul roostetand võtmeaukudes
vilistab kaerajaani.

Suits lendab ja kelluke täriseb.
Huu! - koldes käib mökitav tõmblus.
Teel Madruste-Martal käriseb
simmaniseeliku õmblus.

Ta punased juustesabrikud
hoi! - tilguvad sula traani!
Plekkninadest puhuvad vabrikud
üht vana padespaani."

jne

B. Alveri "Maru" kirjeldab imeliselt tänast ilma. Loomulikult ilma, mil ma ei saanud oma ringi vahele jätta.
Tänane skeem: 4x 12 sörk, 3 kõnd ehk 1 h trenn. Seega rekordiline 48minutiline sörgiaeg.
Venitasin korralikult 10 m ette ja asusin teele. Õues oli ikka jahedavõitu küll, kuid õnneks vihma täiesti ei ladistanud. Esimene seeria läks kenasti. Teisel ringil hakkas Alveri luuletuse kombel marutama ja padutama, tuul vastu. Siis hakkasid jalad kangeks jääma iga kolmemindise kõnni peale. Nagu puitproteesid oleks all olnud. Ei saanud aru millest, külm nagu polnud ja lihased ka ei valutanud. Küll aga praegu on kintsud nagu jääkamakad all ja lausa õhkavad jahedust.

Palav igatahes polnud ja higi esmakordselt ei tilkunud, see-eest tilkus märga igalt poolt. Ainukesed soojad kehaosad olid ainsana paljastunud käed. Sääred ka soojad, aga reied ikka jääkülmad.

Ilmastikuolude poolest siiani raskeim ring. Suvised 35kraadised leitsakud on poisikesed tänase kõrval. Aga nagu endiselt - rütm oli väga hea, hingata kerge, probleemi polnud mingisugust. Väga lihtne ja hea. Jaksu oleks rohkemakski olnud.

I ring keskmine 172, max 181
II 180, 188 (tuul vastu, padukas)
III 174, 182
III 172, 189

Taastumine: 172/ 137/ 128 (seda oli ebameeldiv tuule ja vihma käes võtta, urr!)

46. päev, harjutused

Täna kõik täpselt ettekirjutuste järgi... enam-vähem.

Venitasin õues 10 minti. Siis sörkisin 15 minti. Keskmine pulss 178, max 184.
Siis venitasin veel 10 minti. A mõõtis jalgrattaga... ups... 40 ja 50 m oli vaja, nagu ma nüüd näen.. Ok, siis ma tegin täna tasa eelmised ülepingutused... kus ma siis pooleli jäin. Ahjah, jalgrattaga sai mõõdetud siis 30 ja 40 meetrit. Aga võib-olla oli see algne variant ka, aga hetkel ma ühest silmast ei näe ja teisest aju poolkerast ei saa midagi hetkel aru (sellest hiljem).
Nii. Siis tegin esimese meetrivariandiga jooksuharjutusi ja teise meetrivariandiga 5 kiirendusjooksu. Oeh, absull midagi ei saa aru, pea täiesti sassis...
Kuhu ma nüüd jäin... ahah, ok, paraku ei saa enam aru....
Siis ma kõndisin 5 minti tagasipoole ja sörkisin 10 minutit lõpuni, et saaks üle kuu aja ka taastumispulssi võtta.
Ok, A tuli ja teatas, et mõõtis ikkagi 40 ja 50 m. Ma ei saa aru, mis mu peas juhtus...

Ok, taastumispulsid: 174/ 140/ 112.
Võrdluseks 5. päeva taastumine juulis: 190/ 155/ 145
No ja tänu nendele taastumispulssidele ma enam mitte midagi aru ei saa. Kui pea sealt alt rippumast üles tõstsin, siis kõik edasi on kuidagi must maa... Ime, et näpud veel kirjutavad... Vererõhk on kindlasti praegu ka imelik....... Oeh, parem lõpetan, tekst läheb aina jaburamaks........

EDIT: Pärast kuuma dušši ja puhkamist on olek väga hää, nagu ikka. Seoses minu madala vererõhuga ei too pea alaspidi rippumised, järsud püstitõusmised kunagi midagi huvitavat kaasa peale meeltesegaduse. Trenn oli väga hea, lõpus pea alaspidi polnud. Kogu komme! Homme jälle!