83., 84., 85. päev - lihased valutavad, järelikult nad on olemas

83. päev oli ka põhimõtteliselt puhkus - 15 min sörki, 30 minti harjutusi ja venitusi.

84. päeval käisime Meliga jooksuveteran Tiina Idavainu sügisjooksul Järva-Jaanis. Minu jaoks tohutu pettumus. Võistlus oli kena, aga mina olin endale pettumus.

Olud tundusid olevat okeid. Eelmisel päeval ei töötanud 8 tundi ehitusel, magasin veidi paremini kui enne Kirna-Türit. Siiski ärkasin öösel taas üles, vahtisin lakke või nägin unes, kuidas jooksen (õudne ju!). Kuid puhanud olin siiski.

Ehk kaks puhkepäeva enne jooksu mõjusid sedamoodi. Ise arvan küll nii. Igatahes anti start ning 6 km sai alguse. Rada kulges kaks korda ümber järve ja metsa sees. Metsa sees mulle meeldis. Oli porine, juurikaid täis, ligane, hunnikutes sildu ja silmatorkavaid oksi. Pehme ja mõnus. Tempo sai valitud alguses liiga kiire. Kuid tundsin, et võin lõpuni vedada. Eksisin. Teisel ringil hakkas pistma ja kindlasti hullemini kui Kirna-Türil.

Pistis raskelt ning pidin isegi kõndima, mitte miski muu ei aidanud. Ja see oli tohutu pettumus. Üle kahe kuu harjutamist ja ma jõuan vaid kõndida?!?!?!? Võitlesin tõsiselt pisaratega. Olin iseendas pettunud. See nagu tõestas mu terve elu ponnistusi, et ükskõik kui palju ma ka ei liiguks - ma ei jõua ju nagunii. Läbi suurte valude, mis sugugi polnud nii valusad kui pettumus iseendas, tegin lõpuni.

Pärast nutsin ja haletsesin end autos. Lubasin endale sellised tunded preemiaks. Aga nagu ikka. Saad vastu tatti. Köhid hambad välja. Ja naeratad ühe-hamba-naeratust sama rõõmsalt edasi.

85. päev - poksitrenn (pildil).
Lähem ülevaade selle kohta ilmub Tervis Plussi novembrinumbris. Igatahes tänasel 86. päeval pole ma võimeline muud tegema kui sõrmi liigutama (õnneks). Vetsupaberilehekese rebimine on ülikeerukas, banaani võtsin külmkapist 7 minutit välja, taskurätti tagataskust pole siiani kätte saanud.

82. päev, puhkus

Täna 750 m ujumist. Ei midagi erilist.

81. päev, 50,9

Täna siis seitsmes järjestikune treeningpäev, enesetunne aina parem ja toredam. Päeva alustasin 25minutilise venituse ja mõninga lihasharjutusega. Hommikuse müsli ja jogurti najal katsetasin 12.30 50-minutilist sörki.

Minekud on alati rasked, ca 40. minuti paiku tekkis kergus ja meeldiv tunne. Täpset distantsi öelda ei oska, aga 7 km kanti.

Kellaga möllasin taas, nagu ikka. Paar 190st näitu (mida kindlasti olla ei saanud - rääkimata algusest, kus pulss oli üldse 140 peal) sipsis kindlasti keskmist numbrit.
50 mindi keskmine pulss 170. Tagasitulek kerges vastutuules.
Taastumine autos istudes: 177, 138, 119.

Ahjaa, 50,9st ka. Ma pole üldiselt kirjutanud oma strateegilistest näitajatest, mis enamike naisinimeste treeningukihu põhjuseks. Kuna kaalulangetus minu eesmärk pole kunagi olnud, siis pole ka sellele tähelepanu pööranud. Kui see aga oleks nii, siis pidanuks juba ammu toidusedelit muutma. Seda ei taha kahel põhjusel - mulle meeldib see, mida söön, eriti šokolaadid ja kommid, ning teiseks olen kehaga nagunii rahul.

Paratamatul kombel mingid kehalised muutused hakkavad treenides nagunii varem või hiljem toimuma. Natuke isegi kahju, et alguseski kirja ei pannud, mis mu kaal või mõõdud siis võisid olla.

Tavaliselt toob suvi mulle lisakilosid. Möödunud aastal jõudsin numbrini 56, tundsin lõua all juba segavat faktorit ning singid muutusid saetavaks. Teatud meetodite ja olude abil kukkusin 50,6 peale, mida ma pole kunagi varem oma kaalul näinudki. Tänavu kevadeks olin taas stabiilne 52. Õnneks jäi sellesuvine kaalutõus ära (peaasjalikult seetõttu, et ma enam võrkkiiges lamades päevast päeva jäätisekokteile ei luristanud nagu mullu). 51+ grammikesi kõikus pidevalt.
Treenima hakates tuli kuskil kilo juurde - 52+, peaaegu 53. Need kõikumised on muidugi imeväikesed. Aga täna paistis kaalult lausa 50,9. Seega on kadunud või ümber jaotunud peaaegu 2 kilo. Mis iseenesest on vaid 2 kilost suhkrukotikest.

Palju tähtsam oleks välja uurida, mis mu rasvaprotsent võib olla. ca 1,5 aastat tagasi oli see 29, ... 30 peetakse juba rasvumise märgiks :o) Kuigi väliselt olin ok, siis sisemiselt väike paksuke.

Kuid nendest numbritest hoolimata tunnen end olevat paremas vormis. Jaksan end liigutada. Varem ei tahtnud eriti tooliltki tõusta, sest see oli niivõrd väsitav tegevus. Nüüd vaatan kõhtu ja sealt hakkab 4-pakk joonistuma :))

Seega olen suutnud tuua eneserahulolusse ühe aspekti juurde. Kui varem olin kaaluga rahul, aga füüsilise vormiga mitte, siis nüüd olen põhimõtteliselt mõlemaga rahul.

Nii palju siis numbritest ja enesekiitusest. Ma endiselt tunnen muret tuleva talve pärast - kas ma treenin seda üle..

80. päev, juubelikülmad kannikad

Ai-ai, kui külmad mu kannikad on, ai-ai-aaaai! Nii jaheda ilmaga pole vist varem hõljunud. Täna sai ka veidi hilja mindud, 18.30.

Skeem: 15 mint sörk, JH, K ja 5 mint sörk. Kell hakkab täiesti ära keerama. Iga kord pean võitlema, et normaalseid numbreid näitaks. Seegikord viskas vahepeal üle 200, mistõttu keskmine pulss adekvaatne kindlasti pole. Sörgi keskmine 163, üldiselt kõikus 150ndates ja 160ndates.
Jooksuharjutused nagu ikka. Kiirendusjooks oli küll ilgelt pikk, lausa 100 m!! Siis suutis pulss ka 193 peal iga kord ära käia.

Lõpuks lõdva sörk 5 minti, keskmine ja maksimum olid midagi 150ga.

Ei miskit rasket ja erilist. Võib öelda, et puhkepäev.

Paide-Türi rahvajooks

78.-79. päev, Paide-Türi rahvajooks jm

Kui päris ausalt ära rääkida, siis tuleks alustada 77. päevast, mille ma ise metsa keerasin. Nimelt tabas juba reedel tõsine isu remonti teha ning laupäeval sai see ette võetud. 13.30-21.30 möödus ühe väikse jäätisepausiga vahet pidamata tööd tehes. Kivide tassimine kolmandalt korruselt alla prügikasti, seina saagimine, tolmukoristus (tõsine tolmu sissehingamine) jne. Lõpuks jooksis juhe kokku ja lõpetasime jama ära.

22 sai koju ning pärast pikemat pesu otse voodisse. Magama jäin täiesti rampväsinult 45 minutiga, öö möödus iga tunni aja tagant üles tõustes ja lage silmitsedes, kuumahood, toatuulutus jne. Pärast hommikust trenni oli päev otsa töötamine täiesti liiast.

Hommikul ärgates olin täiesti väsinud ja kurnatud. Mingit jaksu polnud. 11.30 olime Meli ja Aga Kirnas ootamas starti. Ei hakanud eriliselt rapsima ja soojendama, sest senised treeningud on näidanud, et mida vähem ette, seda parem pärast.

12 käis pauk ja algas 6,5kildine teekond ja otse algusega Kirna mäest üles. Kui viimased trennid olen näinud 20 minutit numbrit 160 (kopikatega), siis oli seekord alguseks kohe 180. Oma aruga tempot üldse ei teinud ja jälgisin, kuidas massid (sealhulgas kepikõndijad) must nagu elektripostist mööda panid. Veidi kurb oli, aga püüdsin oma aeglast hõljumist hoida. Kirna mäel aga kohtasin sadu elektriposte, kellest omakorda ise hakkasin mööda panema. Pulss langes ka lõpuks 170ndatesse.

Seal püüdis ka Mel mind kinni ja liitus teekonnaga. Väga hea! Sain pidevalt juhiseid ning kõige parem oli ülevaade läbitud teekonnast ja kui palju ees veel oli ootamas. Väga hea on mõelda, et noh - ainult 2,5 kilti veel ees, juba 4 ju läbitud!! Igatahes oli toetav tugi väga suureks kasuks.

Sellest hoolimata ei näinud kordagi numbreid 160 kandis. Oleks hea meelega tahtnud kiiremini põrutada, aga tundsin algusest peale terve tee, et õrnalt kõhus miski surub ja kui nüüd sips tempot tõsta, siis hakkab kohe pistma ka.

Ca 2 kilti enne lõppu tempotõus siiski tuli ning üsna pea ka algas pistmine. Tõstsin tasakesti veel tempot ja lõpukilomeetri pistis ikka päris kõvasti, lausa ora küljes. Enne staadionile minekut oli tipp, mis selle pistmisega veel olla sai, Mel soovitas samas tempos ka staadioniring ära teha. Paraku tundsin staadionil, et kui samas vaimus jätkan, siis jätan teele samasuguse üllatuse nagu Kirna mäel kohtasime - Roberti laiba (okselaik). Võtsin tempo taas alla, pulss oli nagunii juba 198 kandis kõõlumas, ning viskasin rahulikult lõpuni ära.

Kokkuvõte: 560. koht 1121 seas, 264. koht naiste seas, aeg 46:17.8, N 18 seas 101. koht, kilomeetri keskmine aeg 7:07.4.
Kui ma ennustasin lõpuajaks miskit 55 mindiga ja Mel 45 mindiga, siis tundub, et seekord võis tal õigus olla. Võib-olla.

Nii. Kogu projekti eesmärk sai täidetud - mitte jääda viimaseks ja max viimase 10 sekka. Lausa keskele sai.
Samuti jäin rahule, et terve tee möödus kenasti sörkides ja mitte kordagi jalutades.

Aga. Möödunudpäevane kurnatuseni töötamine, magamatus jne mõjusid ikka väga halvasti. Võhma tundus olevat küll, aga pistmine ei lasknud kiiremini põrutada.

Täna, 79. päeval proovisime siis Meliga ca 6kildist tiiru teha. Vahe silmaga märgatav. Esimesel minutil suutis pulss olla 130 kandis, mitme minuti jagu 150 kandis ning suures osas 160 kandis, max 172 peal. Lõpus tõstsin taaskord tempot, pulsid 180 peal (ja mitte eilse kombel 190 peal).
Täpsem pulsiinfo: esimene pool 21.52 AVG 161, teine pool 21.17 ja vastutuules AVG 175. Kokkuvõttes: 43.09, TP 181+170+150 ja kokku AVG oli 168.
Eile põletasin 876 kcal ja AVG 180 (terve jooks keskmiselt 180 pulsiga - ouch!!).

Enesetunne parem, ei pistnud, jaksu oli. Kõik see, mis võinuks eile olla. Samas tõestas see ka mu eelmainitud teooriat - rõveraske ja pulsikõrge treening eelmisel päeval, toob hea ja madala pulsiga trenni järgmisel päeval. No tahaks kiiremini panna - võhma ja jaksu on... aga pulsid kohe kõrgel ja lihtsalt ei saagi... Niu niu.

Aga kas saaks inimene, kes aastaid istunud diivanil ja maksimaalselt kõndinud külmkapini, loota pärast 77päevast harjutamist midagi enamat ja paremat? Mina tahaks küll..

Igatahes suured tänud Melile, kes on 79 päeva mind aidanud, olnud suureks toeks, pannud mind liikuma ning aidanud täita mu esimese eesmärgi. Küsisin ka, mis järgmiseks eesmärgiks võtta: joosta maraton 2 tunniga või joosta 246 kilomeetrit. Ta haaras kahe käega peast. Huvitav, miks keegi mu võimetesse ei usu...

77. päev, enne rahvajooksu

Täna siis viimane harjutamise päev. Tegin täna omaloomingut, mistõttu homse etteaste võimaliku ebaõnnestumise võtaksin täiesti oma kanda. Kui aga oleks teinud täna rahulikult, nagu Mel soovitas - 15 min sörki, siis oleksin samuti võtnud võimaliku ebaõnnestumise enda kanda, sest ma täiesti siiralt usun, et puhkepäevale järgnev suurem treening ebaõnnestub. Ehk siis täna leppides kerge sörgiga, homne võiks ebaõnnestuda.

Selle tõestamiseks koostasin ka septembri ja 1. oktoobri treeningute põhjal graafiku. Hindasin postitustes antud hinnangute ja enesetunde põhjal treeningut 5 palli süsteemis. Märkisin punktid vastavalt päevadele graafikusse. Joonistus välja kõver. Igale kukkumisele eelnes alati puhkepäev. ALATI!
Tuginedes oma kõhutundele ja joonistatud graafikule, siis ma ei tahtnud, absoluutselt ei tahtnud, täna lihtsalt puhata või midagi kerget teha.

Kuigi jah. Tõusudele eelnesid karmimad trennid, kuid täna ma siiski ei teinud ka karmilt. 30 minti sörki järjest, lõpupoole vahelduva eduga, kuis jaksaksin, kiiremas tempos. Kuigi enesetunde poolest oli täna päris hea trenn, siis pikkuselt jäi lühikeseks ning pulsid olid ka alguses veidi liiga kõrged ning kergust jalgades järjekordselt polnud.

Ainult loota seda, et homme võib tulla üle pika aja väga hea, sest selle nädala ülejäänud trennid on olnud liiga leebed või kergusepuuduses.
ET: Väga hea (täna ei venitanud ega soojendanud ette - väga hea oli teele asuda. Neljapäevane pikk venitamine ja harjutused annavad siiani tunda - kannikad endiselt valusad).

30 mindi tänane keskmine: 185, max: 193.
Taastumine autos istudes: 182, 145, 131.

76. päev nagu aevastus

Õeh, põle midagi paremat ka täna.
Eile oli siis SJ 10 min, JH ja RJ ca 16 min. RJ on tõsiselt keerulise valemiga, aga lihtsalt selgitatuna oli ta eile sellisel kujul, et jooksin 100 m 36 sekiga ja tagasi algpunkti ja niimoodi 8 korda ehk kokku 800 m aja peale ja 800 tagasi sörkides, kokku 1,6 km. Enne kogu treeningut tegin venitusi ja lihasharjutusi 30 minti tänu millele mul järjekordselt kannika- ja kõhulihased valutavad. Homme kindlasti ka valutavad, ülehomme siis parem.

Täna siis oli tagasi minevikku ehk 3 kõnd, 1 sörk, 3 kõnd, 1 sörk jne. Milline nördimus. Lausa 10-milline nördimus. Pulsid kõrged. Enesetunne oli ookaa ja muidu oli igav, aga pulsid.. õeh.
162, 154, 166, 165, 175, 175, 181, 172, 170. Esimene pulss läks paraku kaduma, sest kell TAASKORD näitas 225 - urrrr!

Ei oska kommenteeridagi kuidagi. Samas on sammusagedus nähtavasti suurenenud. Esimesel korral oli miski 150ga. Täna õnnestus kaks korda lugeda - 166 ja 163.
Aga ei olnud täna ka hea. Õieti polnudki midagi. No nagu aevastus. Hakkab tulema ja tulema (aa...aaa... aaat..aaat) ja siiis....................... jälle kõndima. Nii, kõnnid ära need kolm minti, siis hakkab jälle tulema... ja tulema... aa...aaa...aaaa...AAAA..AAAT..... tolks! ja jälle kõnd. Hakkas see hoog ja kergus nagu tulema, aga kui juba oli tulemas, siis juba taas loivamine.

Tahaks jälle haardkoori! Kui homme saab haardkoori, siis ülehomme Kirnast Türile joosta on kindlasti vääääga hää. Jup - ülehomme Paide-Türi rahvajooks siis taaskord. Viimati sai sel osaleda... ca 7-8 aastat tagasi. Loodetavasti siis seekord parem tulemus.. Toona otsustasime sõbrannadega vennalikult kolmekesi viimastena lõpetada.. Tänavu on lootust natukenegi tulemust parandada... Kui just kepikõndijad mööda ei torma.. Mine tea..