Inspireeriv triatlon

Peab tunnistama, et sünnipäevakorralduste ja tööotste kokkutõmbamisel olen umbes nädalaks hommikuvõimlemise, aiatööd ja jalutuskäigud unarusse jätnud. Annab kohe ilusti tunda. Kui tegutsevas tempos suutsin kaalutõusule (pooliku) piduri peale tõmmata (hetkel siis +13 kg), siis niisama passides tuleb tõusu jälle pool kilo päevas. Hull värk, et nüüd olen lausa sunnitud rabelema, et mitte kakukesena lõpetada.

Ma nägin täna isegi unes, et jooksin ja see oli hea tunne. Sest ärkvel olles tunnen end lausa vangistatuna. Nagu oleks see oranž sumokostüüm üleöö selga visatud ja siis liikuma sunnitud. Vaesed põlveliigesed on sellise raskuse all nagu ei kunagi varem ning annavad end nüüd igapäevaselt tunda. Ainult unes veel olen võimeline kiiremateks liigutusteks. Peaks end veel kolm kuud igapäevaselt liikuma sundima, siis on lootust, et keha võtab end lõpuks ise kätte ja hakkab taastuma. Kuid motivatsioon kipub juba praegu kaduma.

Tänaseks, üle pika aja järjekordseks hommikuvõimlemiseks, sain inspiratsiooni eile Tartust (ikkagi heade mõtete linn). Juulinumbris teeb Tervis Pluss juttu triatlonist ja kuidas just tugitoolist võistlusrajale jõuda. Tõtt öeldes, siis triatloniunistus tekkis mul juba jooksutrennide ajal. Tundub selline tõsine eesmärk ja mõnus eneseületus. Kui ma alguses mõtisklesin maratonist, siis lõpuks ma loobusin sellest. Ausalt öeldes ei viitsiks viis tundi tuima näoga vantsida. Et kui maratonile, siis ainult alla kolme tunniga peaks hakkama saama (ehk siis maraton jääb ära mu jaoks).

Võistkondlikule triatlonile oli plaan juba möödunud suvel minna. Tegin sellest ka juttu, aga siis jäi takistuseks see, et kõik võistlejad pidid olema toonases võistluses ühest soost.

Eile, Eesti nähtavasti tuntuima triatleedi Ain-Alar Juhansoniga Tartus vesteldes, tundsin seda juba ammu kadunud motivatsiooni ja inspiratsioonipuhangut. Kuigi seeme oli kuskil mullas ammu maetud, siis Ain-Alar oskas seda osavalt väetada. Ahhh, kui jaguks seda motivatsiooni veel pikaks ajaks, et siis järgmisel aastal see plaani võtta. Senikaua lepiks vaikse loivamise ja ettevalmistusega.

111 distantsi ma küll ette võtta ei julgeks. 1 km ujumist oleks nohu ja hea harjutamise peale 10 km jooksu samuti, kuid 100 km rattasõitu.... khäm-khäm. No ikkagi 100 kilti! Andke mulle selleks aega päevakene ja võileivapausidega teeks ära, kuid võistluste ajal vast mitte.

33,3 oleks aga mõnus eesmärk. 300 m ujumist päris lühike distants, 3 kilti jooksmist samuti ja 30 kilti ratast väikse harjutamisega ka saavutatav. Ainus probleem ujumisega on küll see, et ma peale konnastiili muud ei oska ja lähikonnast häid ujumisõpetajaid ka ei tea.

Väga tahaks ära teha.. kunagigi.... kui ainult jaguks tahtejõudu... Senikaua inspireerib mind veel ka Team Hoyt. Dick Hoyt on siis mees, kes läbinud oma tserebraalparalüüsi põdeva poja Rickiga üle 1000 kestvusvõistluse. Poega on ta vedanud ka läbi triatloni (paadis ja ratastoolis) päris mitmel korral. Nende moto on väga õige: "Yes You Can!"

Mängukonsoolid asendavad treeningut?

Mõned kuud tagasi tegin Tervis Plussi loo Nintendo Wiist. Esiteks katsetasin ise, kas võtab naha märjaks. Siis katsetas ka personaaltreener ja jagas oma arvamust.
Pean tunnistama, et tantsuline mäng võttis tõepoolest võhmale. Katsetamata jäid küll igasugused joogad ja muud mängud, mis peaksid trenni eest olema, kuid tantsumäng "Just Dance" oli isegi trenni eest.

Personaaltreener Taimi Ainjärv arvas, et treenerit mängud asendama ei hakka ja võivad hoopis soodustada valesti treenimist, kus siis punktide skoorimise nimel hakatakse lohakalt harjutusi sooritama. Mängude maaletoojad seevastu usuvad, et varsti jäävadki inimesed telekate taha ega lahku trenni tegemiseks kodust.

Peab ütlema, et mingil määral olen nõus mõlemaga. Puhtalt punktide peale treenides ei pruugi tõesti selline treening väga kasuks tulla (samas - kui kasulik on jõusaalis omapäi lihtsalt kava järgi treenimine? Nintendo puhul on eeliseks see, et telekas on liikuv pilt ees, mis näitab harjutuse õigsust, kavas on sul vaid kriipsujukud või lihtsalt sõnaline selgitus). Samas vaadates, kui palju on liikunud lapsed õuest tuppa arvutite ja telekate taha, siis kahtlen, et selline võimalus vastupidisele kaasa aitab.

Minu poolest on parem siis juba teleka ees karata, kui niisama klaasistunud pilgul lebotada. Fantaseerisime maaletoojaga, et kui praegu võib Nintendo kaudu netti end ühendada ja ka skaipida, siis pole võimatu see, et treener tulebki sulle koju ja telekasse ning tulevikus võid teha õigesti sooritatud treeningut oma elutoas.

Kuid ei tasu vaieldagi, et mitte miski ei asenda mõnusat pikka päeva värskes õhus.

Lugu siis siin (nagu ikka, siis kärpimata ja toimetamata).

Nintendo Wii mängukonsooli seadistamine ja üles sättimine ei võta kauem kui 10 minutit. Ka süsteemile pihta saab sama ruttu. Seega on pool tööd tehtud!

Mis asi on üldse Nintendo Wii? Kui mäletate veel vanu telekamänge, kus Super Mario või Siil Sonic vallutasid puldi abil telepurgis maailma, siis on need nagu lauatelefonid tänapäevase nutifoni ja Wii kõrval.

Käivitad telekamängu, aga nuppude klõpsimise abil, hakkad mängima reaalselt sina ise. Pultide, kangide, roolide ja muu abil registreerib masin sinu liigutused ning projitseerib need telekasse. Võid oma kodus proovida lauatennist, keeglit, pesapalli, golfi, poksi ja mitmeid muid mänge.

Tervis Pluss testis, kuidas on koos Wiiga tantsida. Masinasse libiseb „Just Dance 2“ plaat, tuleb valida programm, eesmärgiks kas rohkem või vähem higistamist ning alustuseks sobiv laul. Valida on üle 40 praeguste edetabelivallutajate kui retrohittide seast. Boney M. „Rasputin“, Elvis Presley „Viva Las Vegas“, James Brown „I Got You (I Feel Good)“, Rihanna „S.O.S.“, The Pussycat Dolls „When I Grow Up“. Valge puldike pihus annab konsoolile märku, kas viilin tantsimisel, teen normaalset või head tööd või jäljendan lausa suurepäraselt ees tantsivat koreograafi.

Sammudele saab hõlpsalt pihta

Esmahitiks panen mängima Mika „Big girl (you are beautiful)“. Ekraanile ilmub värviline lopsakas daam, kes hakkab näitama tantsusamme. Püüan neid jäljendada. Sammud on hoogsad, kuid küllalt lihtsad ning korduvad. „Good! Perfect! Yeah!“ kiidetakse ekraanil puldihoidjat. Kolm minutit saab ruttu läbi, nahk on juba soe ning ekraanilt loetakse punktid kokku, kui tubli ma olin. Päris tubli, aga mitte higimeetri tipus.

Võtan järgmisena ette Rasputini. Ekraanile ilmub vene rahvariietes mees, kes hakkab suisa kasatšokki vihtuma. Teen taas püüdlikult järele, higi lendab. Hasart tulvab kehasse ning tekib suur tahtmine sooritada kõik liigutused perfektselt. Viskan jalgu siia sinna nagu energiline vene baaba, käed õhku, kõrvale, risti rinnale, jaa!

Laul saab läbi ning higimeeter (punktiskoor) sööstab põhja – kõlab aplaus! Jalad tatsuvad edasi, käed vehivad kaasa - kui vaid saaks juba järgmise loo käima panna. Nii möödub aeg aafriklaste moodi tantsides, mambo, elektro, disko jne. Skoor tõuseb, tuju tõuseb, lõpuks ka väsimus. Tahaks veel vehkida, aga ei jaksa. Kui enam hoogsalt ei vehi, siis antakse ekraanilt märku suure Xiga, et ei lähe sugugi pihta. Üritan mängu üle kavaldada, istun toolil ja vehin puldiga niisama. Selle eest saab kirja vaid OK. Ei lähe ka see läbi. Tuleb tänaseks tantsulkale kriips alla tõmmata.

Kui aga mõtteis mõlgub telekamängu abil kaalulangetus, siis kas tasuks homme pult taas valmis panna ning hakata ekraanil tantsivate mehikeste järgi kargama? Lasime mängu testida aeroobika- ja personaaltreeneril Taimi Ainjärvel.

Pärast ühte katseõhtut tunnistab Taimi, et mängudega harjumiseks läks veidi aega. „Mängides tekib hasart ning soov oma tulemusi pidevalt parandada. Perega koos mängides saab palju nalja ja on väga lõbus,“ tunnistab ta.

Kes vähegi tantsimise on kokku puutunud, sel treeneri arvates mingit probleemi sammudele pihta saamisel pole. „Esimesel korral tundus, et liigutused on väga kiired, aga kui sama tantsu teist korda juba proovid, siis tead liigutusi ja jõuad kenasti kaasa teha.“

Taimi kiidab, et kõikidel lugudel on erinev koreograafia, seejuures lihtne ning korduseid sama laulu järgi on palju. „Näiteks, kui laulus tuleb refrään, siis sa juba tead, et tulevad samad liigutused.“ Pere või sõpradega koos mängimisel tekib ka hasart ja võistlemismoment. Kui pere eri liikmed proovivad ühte tantsu, siis saab võrrelda, kelle tulemus ehk punktiskoor on parim. „ Eks selliste mängudega, mis sulle punkte annavad on ikka nii, et sa hakkad võistlema ja proovid iga kord paremat tulemust saada.“

Mäng inimest ei asenda

Taimi meelst saab seda mängu tund aega järjest proovides võrrelda tantsulise aeroobikatunniga küll. „Kuid kehakaalu langetamisel on väga tähtis osa tervislikul toitumisel. Lihaste toonus sõltub kõik sellest, kui intensiivselt ja kui pikka aega sa neid tantse järjest tantsid,“selgitab Taimi. „Kas nende mängudega kehakaalu on võimalik langetada, seda ma ei oska öelda. Ilmselt tuleks selleks katsed teha. Personaalse treenerina tean, et iga inimene on nii erinev ja vajab kehakaalu langetamiseks personaalset lähenemist ja tervisliku toitumise nõustamist.“

Kuid treeneri meelest sobivad sedalaadi mängud inimesele, kes ei taha minna aeroobikasse või jõusaali, kuid soovib tantsida ja treenida kodus. „Kodus üksi treenides jääb risk teha harjutusi valede kehaasenditega. Omal vastutusel võib ju kodus treenida, aga kas see soovitud tulemuse annab, seda me ei tea,“ nendib Taimi. „Treeneri juhendamisel aeroobikatunnis või personaalselt treenides on tund tasakaalustatult üles ehitatud, koormust saavad erinevad lihasgrupid. Personaalse treeningu puhul lähtutakse ainult konkreetsest inimesest ja tema treeningeesmärgist.“

Seepärast soovitab treener kas või seda sama tantsumängu pigem teismelistele ajaviiteks. Kui lisada mitu pulti ja tantsida mitmekesi korraga, siis sobib see meelelahutusena kõikidele noortel. Igal juhul on kasulikum teleka ees tantsida ja liikuda kui lihtsalt arvuti taga istuda. „Samas on tegu siiski mängu, mitte treeningtunniga,“ lisab Taimi.

Ta ei usu, et sellised mängud võiksid kunagi asendada jõusaali või aeroobikatundi, kuigi need pakuvad lusti ja võimalust end liigutada. „Jõusaalis ja aeroobikas saad sa suhelda otse treeneriga ning seda ei saa asendada telekamäng. Kiitmised selles mängus on ühesugused ja need ei motiveeri sind rohkem pingutama. Emotsioon, mida annab edasi ja tekitab treener aeroobikas, ei ole võrreldavad selliste mängudega. Samuti pole võimalik saada sisulist tagasisidet treenerilt.“

Sobib lõbusaks ajaviiteks

Leidub ka sportlikke mänge, kus masin annab mängija hinnangu füüsilisele vormile lähtuvalt kehamassiindeksist (KMI), mida arvutatakse kehakaalu (kilogrammide) jagamisel pikkuse (meetrite) ruuduga. „Kui sellele plaadile astuks kulturist, siis ütleks see mäng talle, et ta on liiga paks ning peaks vähendama oma kehakaalu, et KMI normis oleks. Ainult kehamassiindeksi näitaja järgi ei tee personaalne treener kunagi järeldusi, et inimene ülekaaluline on.“

Mõne mängu puhul sooritatakse harjutusi plaadil, millel on küljes andurid. Need annavad mängijale tagasisidet keha raskuse asukoha kohta. Näiteks, kui sa viid keharaskust rohkem ühele jalale või rohkem kandadele, siis saad seda kohe korrigeerida. „Treenides selle mänguga üksi, on suur risk sooritada harjutusi valesti. Sa võid küll lugeda teleri ekraanilt, et küki puhul peab olema põlve nurk 90 kraadi, aga ise ennast kontrollida on päris raske. Samas püüad sa sooritada harjutust ette antud tempoga ning loomulikult tahad paremat tulemust saada ning jälgid punkte, mis sulle selle eest antakse,“ toob Taimi võimalikke ohtusid välja. „Edasijõudnud ja hea kehatunnetusega spordiharrastajatel on kindlasti lihtsam. Algajatel on raskem enda kehaasendeid kontrollida. Kusjuures, sain ka vale kehaasendi puhul lihastreeningus maksimaalse tulemuse ning kiita väga hea füüsilise vormi eest.“

Kuid lõbusa ajaviitena sobib Just Dance 2 ideaalselt. Vormi hoidmiseks ja kehakaalu langetamiseks tuleks küll juba ka toidusedel üle vaadata. „Kui väga intensiivselt kaasa tantsida umbes tund aega, siis asendab see aeroobset treeningut küll, kuid seejuures jääks liikumine väga ühekülgseks. Treenida tuleks võimalikult mitmekülgselt. Oht on teha tantsuliigutusi valede kehaasenditega, mis võib põhjustada lihaspingeid,“ hoiatab Taimi. „Minu jaoks oli see tore ja lõbus mäng, mis kindlasti ei asenda head tantsu-, jõusaali- ja aeroobika treeningut, superhea treeneri juhendamisel. Vahetu tagasiside ja emotsioon on mulle treeningute juures väga oluline – siit ma seda kahjuks ei saanud.“

Jan Rist, Sandman Grupi meelelahutusvaldkonna tootejuht: „Treening kodus võib olla tulevik.“

Eestise jõudis Nintendo Wii samal hetkel kui Euroopasse ehk siis 2006. aasta detsembris.

Praeguseks on Wii kõige enam müüdud mängukonsool Eestis. Selle keskmine hind jaemüügis on umbkaudu 3300 krooni. Ei saa öelda, et kallis, sest turul on neid juba päris palju müüdud ning nõudlus on aastatega kasvanud.

Konsooliga saab kaasa viisteist spordimängu kahel plaadil (WII Sports, Wii Sports Resort). Algselt on enamik kliente rahul kaasas olevate spordimängudega, kuid mida kauem konsooli omatakse, seda enam tekib suurem isu uute põnevate mängude järele. Praegu on mänge 2000-3000 ringis ja neid tuleb kogu aeg juurde. Enim müüdud ongi need viis sportmängu, kuhu kuuluvad nt tennis, pesapall, poks, bowling ja golf. Küll aga seetõttu, et see on algselt Wii konsooliga kaasas. Eraldi juurde ostes on suurimaks müügihitiks Super Marioga seotud mängud (Super Mario Galaxy seeria, Mario Kart, New Super Mario).

Kuid Wii pole ainult lastele mõeldud. Suurtele meeldivad erinevad tulistamismängud, seiklusmängud, rollimängud jne. Lisaks saab konsooliga internetis käia, osta mänge juurde (vanema põlvkonna Nintendo konsooli mänge) ning need tõmmata otse mälukaardile või konsooli sisemisele mälule. Saab vaadata uudiseid, jälgida ilmateadet, vaadata arvutis olevaid filme otse telekast, mis vajab natukene tehnilisi teadmisi, kuid ei midagi keerulist. Kindlasti tuleks jälgida, et konsoolil poleks riigiks valitud Eesti, muidu teenused ei tööta (piisab mõnest EU riigist).

Kuid selline tehnoloogia hakkab nagunii iganema. Kui Nintendo peaks millegi uuega välja tulema, siis tõenäoliselt pole vaja enam pulte ja tasakaalulauda (nagu Kinect). On vaid kaamera, mis jälgib inimese keha liikumist ruumis.

Mingil hetkel võivad need kindlasti asendada jõusaale. WiiFit praegu aeroobikasaali ei asenda, kuid tulevikus võib seda silmas pidada, kui kaamera hakkab jälgima terve keha liikumist. Praegu on mängudega võimalik kasutada online-chati nagu Skype, MSN jm taoline ning saab läbi mikrofoni suhelda. Võib-olla varsti saab treenerit juba ekraanilt näha ning videokonverentskõne alusel kodust lahkumata treenida. See võib olla tulevik, sest tehnoloogia areneb meeletu kiirusega. Saame näha, mida tulevik meile toob.

Viimase aja ponnistused

Kui ikka pikalt lamada, siis tundub diivanisportlase vormi saavutamine (ehk siis -10st nulli jõudmine) kohe eriti kiiresti tulevat. Lugesin just, kuidas 5. aprillil suutsin 10 minutit hommikust võimelda ja paarsada meetrit kõndida. Ütleme nüüd, et täna on jämedalt 5. juuni ehk siis sellest on möödas kaks kuud. Mida ma siis nüüd teha suudan?

Kui tingimused sobivad (pole liigväsimust, askeldamist täis päev (eriti Tallinnas) jms), siis on kavas 45-50minutiline võimlemine. Täna tegin isegi 55minutilise võimlemise. Lisaks üritan iga päev jalutada tunnikese või siis käin 500meetrist ujumisotsa tegemas. Varem tegin 50 basseiniringi ehk 1250 m ja kui õigesti mäletan, siis veidi alla 40 minuti. Nüüd proovisin üle 3-4 kuu 20 ringiga hakkama saada. Eks ta veidi raske oli ja ujusin rohkem korgi-stiilis ehk siis püstises asendis ja jooksusammul. Päris horisontaalis oli vähe ebamugav.

Jalutan mõõduka tempoga, päris vanurit ei harrasta, kuid väga hoogne kõnnisportlane ka pole. Keha hakkab kohe vigurdama, kui ka liiga kaua püsti seisan.

Pulssidest. Viimane mõõtmine enne taasalgust oli 5. veebruar. Hommikuvõimlemiseks panin kella peale taas 30. aprill.
30.04 Hommikuvõimlemine 30 min, max 173, keskm 140.
10.05 HV 40 min, max 178, kesk 130.
11.05 HV 43:37 min, max 182, keskm 137.
15.05 HV 49:01 min, max 179, keskm 132.
25.05 HV 45:26 min, max 183 (lisasin kavva kükid), keskm 144.
26.05 Kõnd 1 h, max 153, keskm 138.
30.05 HV 50 min, max 176, keskm 128.
31.05 HV 55 min, max 177, keskm 125.

Võib siis öelda, et ajapikku on keskmine pulss vaikselt alla tulnud ja kükkimisel enam üle 180 ei viska.

Kindel on see, et tänavu jooksma ei hakka. Praegu on eesmärk vähemalt ühe liigutuse päevas ära teha, kas siis võimlemise või jalutuskäigu. Sellega PEAN vastu pidama vähemalt 3-4 kuud.
Nüüd muidugi on lisandunud ka aiatööd-kaevamised-tassimised-istutamised. Labidaga saepuru 10 minti kühveldades andis küll tunda, et seljale ma hommikul mingit harjutust ei tee. Aiatööd ruulivad ikka! Lisaks alustasin köögimööblile servamata laudadega disaini tegemist. Üleeile mõõtsin hoolega, saagisin ja lihvisin. Päris äge tulemus jääb! Ja käelihased said ka trenni.

Ja minge õue!

Sa ei PEA tegema midagi

... ehk metameditsiin.

Lugu ilmus jaanuaris ja üldiselt läheb kokku kõikide mu tõekspidamistega. Ehk siis ei saa teha universaalseid ettekirjutusi, et tuleb juua 1,5-2 liitrit vett päevas, hommikust peab kohe sööma, pärast kuut ei tohi süüa jne jne.

Paraku enamik inimesi ei oma enam iseendaga kontakti ega tea oma ürgseid vajadusi. Mul on see kontakt üsna normaalsel tasemel, küll mitte suurepärane. Tänu sellele tundsin juba jaanuari trennides, et midagi on viltu ja lõpuks nii oligi. Kuid oma sisetunnet ei maksa alati usaldada. Näiteks ütleb see mulle üsna tihti, et võiks diivanile külitama jääda.

Aga lugu siin. Sisaldab mõndasid fakte, mis ajakirja ei saanud minna, kuna oleksid liiga ennekuulmatud ja radikaalsed olnud.

***

„Ei ole midagi, mida inimene PEAB tegema,“ kinnitab kinesioloog ja metameditsiini konsultant Lea Tõnts kõhklemata. „Peab-tegemised tekitavad pingeid!“.

Kelle jaoks tundub juba see üleskutse ennekuulmatu, siis järgnev raputab enamgi. Mis te arvate ideest, et päike ei tekita vähki, päevas ei peagi jooma poolteist liitrit vett, toit ei tee paksuks, hambaid ei pea pesema ja paljudest haigustest saab jagu, kui teada ürgloodusseadusi, mis juhivad meie elu? Lea Tõnts selgitab lähemalt.

Vähist priiks ravimiteta?

Praegusel ajal tõttavad paljud külmast kanged eestlased soojale maale konte soojendama ja meeleolu turgutama. Tõnts sõnab, et detsembrist jaanuari lõpuni pole see sugugi tark otsus. Ürgsetest aegadest peale on põhjamaa inimesed rabanud suvi läbi tööd teha ning puhanud keset pakatavat talve – nii on ka organism harjunud talvise hingetõmbeajaga. Nüüd on aga vastupidi: talvel vihutakse tööd teha ning alles suvel lastakse rihma lõdvemaks. „Talvel on kogu organismi elurütm kerges uinakus ja maks funktsioneerib talvel hoopis teises rütmis kui suvel,“ selgitab metameditsiini nõustaja.

Päikest peaks eestlane nautima talle loomulikul ajal ja siis juba täiega! Päiksekreemi Tõnts ei soovita. „See pärsib D-vitamiini tekkimist ja imendumist kehast. Keha saab informatsiooni, et teda kaitstakse päikese eest ehk inimene ütleb elule ei.“ See on ka põhjus, miks paljud tulevad lõunamaareisilt köhides ja tatistena.

Päikesekreemile ei ütlemine tundub paljudelegi mõistusevastasena, eriti ajal, mil nahavähk on saanud tõsiseks kõneaineks. „Päike ei tekita nahavähki!“ vaidleb Tõnts vastu. Tema sõnul saavad kõik haigused alguse sellest, kuidas inimesed reageerivad nende elus ette tulevatele šokiolukordadele. „Kui elu on täis pingeid, vihastamisi, pikaajalisi stressisituatsioone ja olukordades ülereageerimisi, lähevad ajus nõrgemad kohad aktiivseks, mis hakkavad kehas, vastavas organis tekitama kas raku juurdekasvu (kasvajad, vähk jne) või rakukadu (luuhõrenemine, hammaste augud jne).“ Kui stressimõtetega minnakse päikese alla tundideks kõrbema, siis on tulemus ennustatav.

Tõntsi arvates on kõik haigused mitmeid kordi kõrgema intellektiga kui inimene, mistõttu on haigused meile vaid signaaliks, et elu on tugevalt kreenis ja on vaja pilk enda sisse pöörata ja vaadata, kas on midagi vaja muuta või mõni emotsioon lahendada. „Inimkond on kogu oma hädade põhjusteks pidanud tegureid, mis kõik tulenevad väljastpoolt. Toit teeb paksuks, päike põhjustab nahavähki, külm teeb haigeks jne. On aeg need tõekspidamised ümber lükata!“

Metameditsiin põhinebki sellele, et inimese kehaga toimuv on ajust juhitud ja kõik välisfaktorid on vaid tagajärg, aga põhjused on ikka meie enda sees.

Tõnts toob metameditsiini lahtimõtestamiseks ühe näite. Oli abielupaar, naine-mees, võtnud aja maha ja elanud veidi lahus. Ühel päeval kutsus mees naise õhtusöögile, naine rõõmustas. Õhtusöök Vanalinna kaunis restoranis kulges naise jaoks pahaaimamatult, mees tellis punase veini, laual oli veel krevetisalat, mida naine hiljem selgelt mäletas. Seejärel teatas mees ootamatult, et lahkub kodust jäädavalt. Naise jaoks oli see šokk. „Kui inimene elab läbi šokiolukorra, siis konflikti hetkel muutub kogu keha hormonaalne seisund ja organism läheb üle häireolukorrale,“ selgitab Tõnts. „Silmapilkselt mõjutatakse meie tundeid, aju ja teatud organit. Sel ajal tehtud ajupildilt on näha, et selles ajuosas, mis on seotud antud emotsiooniga, tekib otsekohe ümmargune, puu aastaringe meenutav kujutis. Seda muudatust ajukoes kutsutakse releeks.“ Nii on tunded justkui programmerijad, aju kompuuter ja keha masin, mis reageerib automaatselt programmile.

Tol hetkel salvestusid naise ajusse ja kehasse kõik lõhnad, pildid, helid ning 12 aastat ei suutnud ta juua punast veini ega viibida hämaras ruumis. Aastaid hiljem pärast šokki oli diagnoosiks ka rinnavähk.

Naine käis küll operatsioonil, kuid ütles kiiritusele ja keemiaravile ei ning otsustas endasse sügavamalt vaadata. Tee viis Lea Tõntsi juurde.

Liigu palju tahad

Paranemine metameditsiini meetoditega sarnaneb veidi psühholoogi külastamisega. Inimene hingab end rahulikuks, kujutab ette olukorda, kus šokk aset leidis, räägib oma tunnetest ning vabastab oma keha, hinge ja vaimu haiget tegevatest emotsioonidest.

„Üks põhilisi põhjusi, miks ajus releed aktiivseks jäävad ja keha mõjutama hakkavad, on see, et inimene ei räägi oma läbielamistest ja sellega kaasnenud tunnetest,“ tõdeb Tõnts. Metameditsiini nõustaja sõnul on kõik allergiad tulnud šokiolukordadest. Üks näide sellest võib olla ka väike laps, keda sunnitakse sööma, isa lööb käratades rusikaga lauale, mille tagajärjel laps ehmub ning tema meeled salvestavad kõik ümbritseva: laual oleva toidu, valguse, helid, mis hiljem võivad osutuda päästikuteks ja tekitada nn allergilisi reaktsioone. Tõntsi sõnul võib see nii olla, aga ei pea. Kuid allergiatest on tema kinnitusel võimalik lahti saada teatud šokiolukordade lahendamise teel. Ka rinnavähi üle elanud naine tervenes ravimeid kasutamata. „Ta on täiesti paranenud. Ei saanud mingit keemiat ega kiiritust.“

See on vaid üks mitmetest lugudest, mille imest on metameditsiini nõustaja osa saanud. Kuid ega kogu ravi käi ainult sõnade ja vabastamise abil. Tõnts kasutab kinesioloogiat ja D3-vitamiini. „See annab immuunsusele tugevust, et me ei reageeriks asjadele üle. Ka teadlased on ära tõestanud D3-vitamiini vajalikkuse.“

Suur abi kõigile oleks ka lihtsalt aja maha võtmisest, mis on Tõntsi sõnul suur probleem: inimesed ei oska peatuda. „Kui inimene viib end rahuseisundisse, siis keha lõdvestub ja annab ise välja, pingeolukorrad kehas. Kui mõtteketas pidevalt ketrab, siis ei saa inimene rahulikult uinuda, järgneb unetus, depressioon, tabletid. Antidepressandid ja uinutid loovad meile pseudomaailma, tegelikult on iseendasse vaatamiseks uks kinni löödud.“

Metameditsiini spetsialist toonitab korduvalt – iga haigus on sada korda kõrgema intelligentsiga kui inimene. Kui me oskaks sellest vaid õppida.

Iga infarktki hoiatab enne tulekut. Esiteks annab keha märku, et on väsinud – maga! Inimene kaanib sisse kohvi ja tablette ning ründab aina edasi. Seejärel annab keha rinnust pitsitades märku – puhka, võta ometi aeg maha! Inimene võtab tableti sisse ja ründab ikka edasi. Lõpuks kaob pilt eest ning kui ka siis inimene ei oska end tähele panna, siis on raskemad reaktsioonid kehas löögivalmis.

Pingeid, mis õlule kuhjuvad ning lahendamist vajavad, on inimestel kogu aeg. Need algavad ka eelmainitud peab-tegemistest. „Mida sa aga tegelikult tahad?“ küsib Tõnts.

Üks väikelapse ema kurtis talle, et elu on raske: peab lapsele süüa tegema, peab tema mähkmeid vahetama, peab ja peab. „Küsisin, kulla naine, miks sa lapse sünnitasid. Naine vastas, mees tahtis. Laps oli ka „peab“. Kui laps on südamest soovitud ja armastusest sündinud, siis ei ole tema jures midagi, mida PEAB tegema. Ühiskonnas on peale surutud, et naised peavad sünnitama, aga tegelikult ei pea,“ sõnab Tõnts.

Ometi kuulutavad kõik uuringud, et päevas peab tegema 10 000 sammu, et olla terve, jooma 1,5 liitrit vett... „Ei pea!“ vaidleb kinesioloog vastu. „Kui ma tahan liikuda, siis liigun! Kui tahan juua, siis joon. Kui inimene joob vett käsu peale, mitte janust, võivad neerukanalid reageerida (neerukanalid ahenevad) ega lase vett enam kehast välja. Aktiivsed ajureleed lähevad turse, tekib jõuetus, väsimus, tursed, sest kehas on rohkem vett kui vaja.“

Tõntsi väitel on Põhjamaal palju selliseid „kõrberändureid“, kes liigset vett endaga kaasas tassivad. Kuidas sundida koera jooma 1,5 liitrit vett päevas? Ei saa! Miks siis inimesed end sunnivad, selle asemel, et kuulata ennast, kui palju neil tegelikult vaja on? „Kui on janu, siis joo ja ongi kogu lugu.“
Õppige lastelt ja loomadelt

Tõnts soovitab inimestel õppida elu loomadelt, sest ürgloodus ei ole inimestest kuhugi kadunud. Hundikarjas paneb alfaisane kõik paika ja kari toimib laitmatult. Väga paljudes perekondades on probleeme, kus pereisa peab territooriumi jagama naise eelmisest suhtest sündinud pojaga. Sellisesse kooslusesse on kinesioloogi väitel territoriaalne konflikt alati sisse kodeeritud, sest isane ei talu võõrast isast enda territooriumil. „Inimesed küll sageli ütlevad, et ega me loomad ole, aga siiski karja mentaliteet ja -seadused alluvad ürgloodusseadustele ka inimeste elus. Isane kontrollib territooriumi ja kaitseb seda, emane tekitab sinna selle pehmema poole. Kui need asjad on paigas, siis on elu pingeteta.“

Kui aga pinged kuhjuvad, siis on haigus kiire tulema. Mida teha? „Kui mingi viirus tuleb mind õpetama, siis ma lasen sel heameelega toimida,“ räägib Tõnts. „See on tohutu suur vabanemine. Iga haigusprotsess on tegelikult tervenemine.“
Metameditsiini spetsialist ei soovita võtta palavikuga ravimeid, mis seda alandama hakkavad. Alles 39kraadisel kehatemperatuuril hakkavad tekkima antikehad. Kindlasti ei tohi imikutel ja väikelastel temperatuuri üle 38 kraadi lasta.

Elusloodus on loodud nagunii elama koos bakterite ja viirustega. Seetõttu ei hinda Tõnts ka pidevat käte- ja kehapesu. „Nahk on suurimaid hingamisorganeid üldse, mis on kaetud kaitsvate bakteritega. Kui käime kaks korda päevas duši all, siis peseme kaitse maha.“ Sama kehtib ka hammastepesu kohta. Naine pole kuus aastaid hambaid pesnud ning oma sõnul ka kordagi hambaarstil käinud. Tõestuseks naeratab ta laialt, vastu säramas terved hambad. „Bakterid loovad suus kaitsekeskonna, mis kaitseb hambaid ja limaskesti. Kui hammastele tekkib katutaoline kiht, on see märk sellest, et oleme söönud midagi, mis ei taha hästi seedida. Jälgides hammaste olukorda, saame äärmiselt lihtsalt oma toitumise paika panna, mis mulle sobib ja mida mina süüa tahan.“

Enesepesu suhtes tuleks samuti kuulata sisetunnet, millal on vaja pesta, millal mitte – keha teab ja annab sellest sulle märku. Sama lugu on toiduga. Pole olemas imedieeti, mis teeb saledaks ja terveks. On vaid toit, mis sobib just sulle. „Kui lapsi vaatan, siis pannakse talle ette toit ning ta võtab sealt täpselt seda, mis ta sel hetkel tahab. Kas ainult salatit või ainult kartulit või tahab võileiba või süüa viis keedumuna,“ märgib Tõnts. Naise sõnul tasuks laste pealt paljuski õppida. Nad magavad, millal soovivad, söövad, mida soovivad, ei hoia oma hädasid vägisi kinni ning neile vaadatakse tihti, kuivõrd muretu ja lihtne on nende elu. Kui vaid ka täiskasvanud leiaksid selle kontakti iseenda tõeliste vajadustega üles.

Eraldi!
Nauditavama elu heaks

* Istu maha ja tunneta, mida sa tegelikult soovid ja tahad. Suurenda nii oma enesekindlust. Usalda iseennast rohkem kui välismaailma. Mitte keegi ei tea ega tunne sind paremini kui sina ise.

* Jälgi oma päevarütmi. Kui keha annab signaali puhka, olen väsinud, siis leia aeg kas või veerand tunniks silmad kinni panna. Nii saad parasümpaatilist närvisüsteemi aktiveerida ja sinu emotsioonid kaitsevad ja hoiavad sind.

* Ülekaalulised – nautige söömist! Kui sööd ja pärast kahetsed, siis hakkab keha söödut just talletama.

* Enne kui sööma hakkad, vaata oma toitu. Naudi seda, mis on sinu taldrikul, ka keha naudib seda kiirustamata. Lase lõhnadel ja pildil ajusse tungida ning süljenäärmed tööle. Kui oled kolm korda enne söömist sülge neelatanud, siis kogu seedesüsteem on aktiveeritud ning kogu toit seedub täielikult ega lähe soolestikus roiskuma. See on üks nipp, millega sinu toidukogused vähenevad kardinaalselt. Me tegelikult ei vaja nii palju toitu kui igapäevaselt kiirustades tarbime.

* Harjuta ennast sööma ilma enne söömist ja söögi vahele joomata. Joomine enne sööki lahjendab seedefermente ja suus pole piisavalt aktiivset sülge, mis hakkaks suhkruid lagundama. Ka kõhunääre peab vastasel juhul ületöötama. Juua võid pärast sööki, kui soovid.

* Õiget toitumist pole olemas. On vaid see toit, mida mina naudin ja soovin. Toit ei tee kedagi paksuks.

* Transrasvadega reostatud ja light-tooted peaksid toidulaualt kaduma, need reostavad aju ja kogu keha! Puhas Eesti või, pastöriseerimata rasvane piim ja puhas vesi on meie tervise alus.

* Kui tunned, et tahad pidevalt süüa magusat, soolast või haput, siis peatu korra ja mõtiskle, mis on need emotsioonid, mida toidad. Vahel aitab ainult teadvustamisest ja juba hakkab tasakaal tekkima.

* Kui suunad kogu oma usu ja usalduse iseendasse, hakkab sinu keha tasakaalu poole liikuma. Elu saab müstilise jõu, arengu, kuhu kuulub ka vaimuareng. Mida rohkem inimene elab väljaspoolt tulnud programmide ja dogmade ajel, seda rohkem on ta probleemide küüsis.

Allikas: kinesioloog ja metameditsiini konsulatnt Lea Tõnts.

Hommikuvõimlemine õues

Käesolevad ilmad soosivad liikumist kahe käega ja jääda tuppa teleka ette või arvuti taha on lausa seadusevastane. Kriminaalse tegevuse poole kaldub ka harjutamine siseruumides. Leevendavateks asjaoludeks on vaid linnaõhk, kuigi ka Tallinnas leidub metsatukki, kus koibi sirutamas käia.

Aga õnnega koos on need, kelle maja asubki metsa ääres, suurtest teedest kaugel ja uudistavate pilkude alt väljas. Nagu mulgi.

Kuigi jalutamine on endiselt küllalt keerukas ettevõtmine (sealhulgas naabrikoera probleemid) ja viimasel ajal üldse pole selleks võhma jagunud, siis vähemalt hommikuvõimlemiseks annab aega pigistada. Seejuures on mul mõned reeglid:

1. Kui enesetunne on kehv, väsimus on suur või lihtsalt pole jaksu, siis ennast sundima ei hakka.

2. Kui päevas on plaanis pikemad kõndimised, seiklemised Tallinna ühistranspordiga, siis ennast sundima jällegi ei hakka.

3. Kui ilm on soe, teen võimlemist õues.

Koht tavaliselt päikese käes, et esmalt oleks soojem ja pärast rõõmsam.

Lebomatt maha, sest hommikune kaste võib mu poolspagaadi ajada nii libedaks, et lõpetan spagaadis jumalat appi karjudes.

Nägu suunaga päikese poole nagu päikesepatarei, et koguda energiat.

Alustan ülevalt ja liigun alla, segamini lihasharjutused ja -venitused.

Ideaalis võiks keskenduda harjutustele või siis mõelda ilusaid mõtteid, mida soovida endale ja lähedastele. Juurde võiks panna usu, et lähedal olevad taimed koguvad heatahtlikke mõtteid, saadavad selle energia universumisse ja universumi suur peegel peegeldab need harjutajale tagasi. Hea idee ju!

Kuid tavainimesena lähevad ka minu mõtted tööasjadele ja häirima jäänud küsimustele, kuid üritan need vägisi peast visata, et kogu see energia, mis ümbritseb hommikust organismi kanalite avamist, oleks võimalikult ühesuunaline.

Umbes 2 aastat tagasi tegime ühe nõelraviarstiga Lõuna-Eesti voorte vahel qi-gongi (loe ši-gunni). Qi-gong seisneb aeglases ja rahulikus nn energiate liigutamises. Kuna ma eelistan pigem harjutamist, mis ajab võhmale, siis qi-gongi pole ma oma kavva lisanud. Kuid toona oli see päris eriline kogemus. Ronisime ühe kõrgema künka otsa, päike oli õhtueelselt madal, ümberringi vaikus. Liigutasime aeglaselt ja vastavalt konkreetsele harjutusele käsi, pead, jalgu jne. Tegelikult saab seda mingil määral muu eelneva jura kõrval näha meie toonasest videoblogist, mida siis oma Lõuna-Eesti reisil sõbrannaga pidasime: http://www.youtube.com/watch?v=2Xw7CFSU4RY Kindlasti vajaks taaskogemist.

Linnulaul, sahisevad puud, värske õhk, lõhnav kaste, soe päike ja liigutamine, mis sunnib üha intensiivsemalt seda kõike sisse hingama ja imama. Välja, ma ütlen, peab minema!

Täna siis 40 minutit, keskmise pulsiga 130, max 178, kaloreid läks 208.

Veel paar reeglit:

1. Kui hommikul kohe end liikuma ei sunni, siis jäädki istuma ja õhtul end sundida on juba palju raskem.

2. Hommikune võimlemine õues annab väga tugeva laengu terveks päevaks.

Nii palju siis tänastest filosoofiaminutitest :o)

Rahulik (taas)algus

Oi, kui raske!
Kui raske on end kätte võtta, kui kolm kuud on selja taga täisliikumatust. Ma olen selliseid perioode üle elanud absull igal aastal. Vahe muidugi selles, et minu trenniperiood pole kunagi kestnud pool aastat ja niivõrd intensiivselt. Ja ka selles, et ma pole niivõrd kehva enesetundega nii pikalt lihtsalt lamanud.

Aasta möödub pigem kuu aega kerget trenni, 11 kuud mitte midagi. Ja nüüd parajalt trennilt kukkuda voodisse, siis väljatulek tundub lausa võimatu. Esimesed paarisajameetrised jalutuskäigud ajasid igatahes südame pahaks. Vaikselt suutsin hiljuti ka 1,5 kilomeetrit loivata. Seejuures raskelt hingeldades. See oli tõesti jalutamine, mitte isegi kõndimine. Imelikul kombel ajab see esialgu ikka südame pahaks ja vaja palju puhata.

Aga hommikuvõimlemised pakuvad veel rõõmu. Olen taas jõudnud poole tunnini. Viimasel ajal on õnnestunud võimelda ka päikese tervituseks õues. Mõnus nuusutada kastemärja muru lõhna, kuulata loodust ärkamas, tunda päikest koos trennida keha soojendamas.

Täna siis panin üle pika aja ka pulsikella peale. Enne treeningut ajasin niisama seistes juttu, 146 peale tõusis rahuliku vestluse käigus ikka ära. Mainisin kaaselanikule, et võiksingi tund aega seista ja juttu ajada ning trenn ongi tehtud.

Kuigi mingit jaksu end liigutada pole, siis tõsiasi, et olen 7 kilo juurde võtnud, sunnib MIDAGIGIGIGI tegema. Ja ka tõsiasi, et teisele korrusele kõndimine viskab pulsi 180 peale.

Jooksmiseni ma sel aastal suure tõenäosusega ei jõua ja ei tea, kas üldse kunagi uuesti. Aga esimeseks eesmärgiks oleks jõuda mu unistustes tunniajalise hoogsa jalutuskäiguni.

Aga hommikuvõimlemisest (sisaldab lihastevenitusi, kerged harjutused seljale, kõhule, tuharatele, kätele, rinnalihastele). Aeg 30:11. Keskmine pulss 140, max 173. Maksimumi sain seljalihasteharjutustel. Iseenesest teen seda väga lihtsalt - seisan püsti, kummardun ette, et sõrmed puudutavad maad ja taas püsti. 100 korda. Hommikul põletatud siis 181 kalorit.

Alguseks pole seegi paha. Veel mõni aeg tagasi suutsin hommikul 5 minutit võimelda. Ja paarisajalt jalutusmeetrilt olen jõudnud oma 2 kilomeetrini kindlasti. Üks päev koristasin õues oksi ja vedasin aiakäruga puid - väiksed treeningud tulevad.

Aga ei ole kerge. Ei ole üldse kerge. Tahaks istuda. Lamada. Kõik. Südametunnistus ei luba. Lodevad reied ka :o)

Karma ja soolehädad

Kui heietada vahelduseks personaalsemaid mõtteid, siis viimastel kuudel olen väga palju karma üle mõtisklenud. Usun tõsiselt, et iga inimene saab just seda, mille ta on välja teeninud ehk siis iga otsus elus mõjutab järgmist ja iga mõte saab teoks. Seega pean mõttetuks kättemaksu või vimma pidamist, sest kui inimene on keeranud mulle käru ja saatnud välja valesignaali, siis varem või hiljem maksab see talle nagunii kätte. Eluseadused!

Kuidas see seostub minuga? 22. jaanuarist - nüüd varsti pea 22. aprillini eri hädade käes kannatades ja elu üle mõtiskledes, ei saa ma aru, kuidas ma küll olen nii palju halba välja saatnud, et karma mind väga raskete tervisehädadega karistab. Pidevalt kummitab peas mõte - miks mind küll nii karistatakse? Loomulikult olen üritanud leida vastust, mõningaid leidnud, tegelenud andeks palumise ja endise taaga vabanemisega.

Vaieldamatult elan läbi elu raskeimat perioodi. Eilne diagnoos oli nt soolepõletik. Kuue kuu jooksul on mul au seda meeldivat olukorda läbi elada juba kolmandat korda ehk iga kahe kuu tagant. Enne oktoobrilõpu 10 km täistambi läbimist oli mu seedimine viis pluss olnud terve elu. No kõik muud hädad peale sooltevaevuste. Ja nüüd. Novembris põletik, jaanuaris algasid hädad sellega ja nüüd mitmepäevane mullitamine päädis eile tapvate sooltekrampidega.

Jaanuarist siiani on mu põhiküsimuseks olnud miks ja miks just mina. Ja põhilauseks - enam ei jõua. Aga noh. Helgematel hetkedel on hea mõelda, et kõik, mis ei tapa, teeb vähemalt tugevaks (või tugevalt haiget). Ja iga haigus on mingi põhjusega. Ega ma oma sooltele palju armu ei anna (nagu nähtavasti pea iga eestlane), kuid tuleb sellega tõsisemalt tegelema hakata.

Tegin veidi aegu tagasi loo kõhukinnisusest ja rääkisin toreda arstiga. Kõhulahtisus on soolte viis end puhastadada, vabaneda vanadest jääkidest. Kõhtu kinni panevaid tablette tohib kasutada vaid erandjuhtumitel (nt reisil), kuid muul juhul tuleb lasta sooltel vabalt oma tööd teha. Järgmine valesamm, mida paljud teevad - kõhulahtisus on möödas ja alustatakse kohe vitsutamist, sest kõht on ju niiii tühi. Kuid sooled vajavad aeg-ajalt puhkust, sest nad töötavad nagunii 24/7 ja peavad sõna otseses mõttes igasugu s.tta läbi töötlema, mida me valimatult alla laseme. Arst soovitas teha kord nädalas puhtalt mahlapäeva, et anda soolestikule teenitud puhkuse. Keeletoimetaja saatis mulle kaks korda selle loo lugemisel kirja, et KAS TÕESTI? Kas tõesti kord nädalas? Kas tõesti AINULT mahlapäeva? Ja vastus oli "jah".

Paljud kergitavad seepeale ehk kulme ja peavad seda ennekuulmatuks. Olgu. Südamele igapäevast tunniajalist treeningut peetakse ju normaalseks. Mõni peab ka ajugümnastikat igapäevaste ristsõnade või sudokudega normaalseks. Või lihastreeningut. Või miks mitte ka aeg-ajalt neerude puhastamist rohke veega. Aga miks mitte siis armsatele sootele tähelepanu pöörata, mis niisamuti vaeva näevad ja tööd teevad? Kui süda veel saab puhast verd pumbata, siis soolte töö on ju päris s.tt!

Toidunaudisklejana pean ma tunnistama, et kord nädalas mahlapäeva pidada jääb ehk minu soovunelmaks. Kuid eile leppisin mustikate ja musta leivaga, tänane söök on puljong ja kuivikud. Üritan väga lõdvalt võtta. Ja proovin vähemalt smuutieineid hakata kenal suveajal tegema.

Ma ütlen - parem pingutada neid väikseid sammukesi, kui kolm tundi järjest kõhuvalude käes röökida, aamen!
PS! Hommikuvõimlemisi olen suutnud siiani teha, tubli olen!

Tervis Pluss jookseb, mina veel mitte

Kadeduse ja ka rõõmuga annan märku, et Tervis Plussi peatoimetaja Evelin Samueli titemammade ja suusamaratoni projekt on saanud eriti ägeda jätku. Seekord siis jooksurajal. http://www.tervispluss.ee/blogi/- sellel aadressil jagab siis Evelin oma jooksumuljeid ning valmistub Meelise juhatusel oma elu esimeseks poolmaratoniks.

Samuti on meie tiim väljas ka Maijooksul. Kui aasta tagasi olime rõõmsad kepitajad, siis seekord osad juba jooksevad, kuid tundub, et mina ei saa isegi kõndima. Omalt poolt Evelinile palju-palju jaksu ja teades, mis teda ees ootab, siis olen ikka päris tõsiselt kade!

Viimastel päevadel olen ise suutnud juba vaikselt ringi kõndima hakata, kahjuks jalutamiseni pole jõudnud. Hetkel on see puhas laiskuse küsimus. Kui kaks kuud oled voodis lamanud, siis tunduvad kõik vabandused ja põhjendused, miks mitte liigutada, piisavalt headena. Samas olen tundnud 1-2päevaseid paremaid enesetundeid ning sellest innustusest saadud askeldamiste järgseid väga raskeid päevi. Ei hakka ka praegu sadulasse hüppama.

Pean ka heaks vabanduseks seda, et naabrid on niivõrd ülbed, et oma kõrilõikajast koeraga midagi ette ei võta, mistõttu peaksin jalutuskäigule minema ainult turvameeste saatel. Kui lumi ja läga on siit metsateedelt läinud, eks ma siis võta koera taas kaenlasse ja kebi kõpsutama.

Endisest vormist pole küll midagi järel. Eile tegin üle kolme kuu hommikuvõimlemist - väga kergelt, max 10 minuti jagu. Täna on lihased hellad. Kaalu on juurde tulnud ligi 4 kg. Eile oli esimene päev, mil olin võimeline korralikku sööki tegema, täna suutsin ka magustoiduga hakkama saada - saavutus!

Ehk siis mingil määral on elujaksu tulnud, kuid ma ei lase end petta, et iga päev nüüd aina ülesmäge läheb. Võtan päeva korraga ja proovin iga päev mingilgi määral liigutada. Olgu selleks söögitegemine, hommikuvõimlemine või siis peatselt ka väiksed jalutuskäigud. Võib tunduda küll uskumatuna, aga sõna otseses mõttes pärast kahte kuud voodis lamamist on need isegi head saavutused.

Jah, kurb mõelda, et varem oli saavutus 40 minutit joosta või tunniga 10 kilomeetrit läbida, kuid olen praegu väga õnnelik ka võime üle endale sööki valmistada. Ausalt öeldes toob see isegi pisara silma, sest vahepeal olin juba igasuguse lootuse kaotanud.

Tervist kõigile!