77. päev, enne rahvajooksu

Täna siis viimane harjutamise päev. Tegin täna omaloomingut, mistõttu homse etteaste võimaliku ebaõnnestumise võtaksin täiesti oma kanda. Kui aga oleks teinud täna rahulikult, nagu Mel soovitas - 15 min sörki, siis oleksin samuti võtnud võimaliku ebaõnnestumise enda kanda, sest ma täiesti siiralt usun, et puhkepäevale järgnev suurem treening ebaõnnestub. Ehk siis täna leppides kerge sörgiga, homne võiks ebaõnnestuda.

Selle tõestamiseks koostasin ka septembri ja 1. oktoobri treeningute põhjal graafiku. Hindasin postitustes antud hinnangute ja enesetunde põhjal treeningut 5 palli süsteemis. Märkisin punktid vastavalt päevadele graafikusse. Joonistus välja kõver. Igale kukkumisele eelnes alati puhkepäev. ALATI!
Tuginedes oma kõhutundele ja joonistatud graafikule, siis ma ei tahtnud, absoluutselt ei tahtnud, täna lihtsalt puhata või midagi kerget teha.

Kuigi jah. Tõusudele eelnesid karmimad trennid, kuid täna ma siiski ei teinud ka karmilt. 30 minti sörki järjest, lõpupoole vahelduva eduga, kuis jaksaksin, kiiremas tempos. Kuigi enesetunde poolest oli täna päris hea trenn, siis pikkuselt jäi lühikeseks ning pulsid olid ka alguses veidi liiga kõrged ning kergust jalgades järjekordselt polnud.

Ainult loota seda, et homme võib tulla üle pika aja väga hea, sest selle nädala ülejäänud trennid on olnud liiga leebed või kergusepuuduses.
ET: Väga hea (täna ei venitanud ega soojendanud ette - väga hea oli teele asuda. Neljapäevane pikk venitamine ja harjutused annavad siiani tunda - kannikad endiselt valusad).

30 mindi tänane keskmine: 185, max: 193.
Taastumine autos istudes: 182, 145, 131.

76. päev nagu aevastus

Õeh, põle midagi paremat ka täna.
Eile oli siis SJ 10 min, JH ja RJ ca 16 min. RJ on tõsiselt keerulise valemiga, aga lihtsalt selgitatuna oli ta eile sellisel kujul, et jooksin 100 m 36 sekiga ja tagasi algpunkti ja niimoodi 8 korda ehk kokku 800 m aja peale ja 800 tagasi sörkides, kokku 1,6 km. Enne kogu treeningut tegin venitusi ja lihasharjutusi 30 minti tänu millele mul järjekordselt kannika- ja kõhulihased valutavad. Homme kindlasti ka valutavad, ülehomme siis parem.

Täna siis oli tagasi minevikku ehk 3 kõnd, 1 sörk, 3 kõnd, 1 sörk jne. Milline nördimus. Lausa 10-milline nördimus. Pulsid kõrged. Enesetunne oli ookaa ja muidu oli igav, aga pulsid.. õeh.
162, 154, 166, 165, 175, 175, 181, 172, 170. Esimene pulss läks paraku kaduma, sest kell TAASKORD näitas 225 - urrrr!

Ei oska kommenteeridagi kuidagi. Samas on sammusagedus nähtavasti suurenenud. Esimesel korral oli miski 150ga. Täna õnnestus kaks korda lugeda - 166 ja 163.
Aga ei olnud täna ka hea. Õieti polnudki midagi. No nagu aevastus. Hakkab tulema ja tulema (aa...aaa... aaat..aaat) ja siiis....................... jälle kõndima. Nii, kõnnid ära need kolm minti, siis hakkab jälle tulema... ja tulema... aa...aaa...aaaa...AAAA..AAAT..... tolks! ja jälle kõnd. Hakkas see hoog ja kergus nagu tulema, aga kui juba oli tulemas, siis juba taas loivamine.

Tahaks jälle haardkoori! Kui homme saab haardkoori, siis ülehomme Kirnast Türile joosta on kindlasti vääääga hää. Jup - ülehomme Paide-Türi rahvajooks siis taaskord. Viimati sai sel osaleda... ca 7-8 aastat tagasi. Loodetavasti siis seekord parem tulemus.. Toona otsustasime sõbrannadega vennalikult kolmekesi viimastena lõpetada.. Tänavu on lootust natukenegi tulemust parandada... Kui just kepikõndijad mööda ei torma.. Mine tea..

75. päev

Täna oli nii mõttetult raske, raske, raske, raske ja igav, loobumasundiv, et ei viitsigi kohe mitte midagi kirjutada.

73. päev, tuuuuuuuuul

Täna siis võtame lõdvalt. Niivõrd-kuivõrd. Nii rämeda tuule käes pole küll kunagi jooksnud. Vahepeal plaperdasin kogu kehaga nagu lipuke rannas. Koer ka kaasas. Minek oli ääretult raske. Tuul, koera kantseldamine, algus jne. Tundsin lausa, et pulss on vääääga kõrge. Kella pealt 166 vaadates tekkis mõte, et ajab taas kägu.
Aga ülla-ülla, 15 minti kell püsis minu võitlusest hoolimata 160ndates kuigi tunne oli küll, et pulss väga kõrge. Tagasiteel, kui tuul tagant tõukas ja lõpuks ka kergus tuli, siis hüppas 174 peale.. Imelik.

Kokku järjest 30 min, võrdne aeg edasi ja tagasi tulles. Keskmine 171, taastumine püstijalu 171/149/139. Lõppu veel 4 K ja katsetasin 5 minutikest hõljumisest lahti saamist.

Nüüd siis venitama ja mõningaid lihasharjutusi.

72. päev, vahekokkuvõtted

69. päev - puhkus, venitused, mõned lihasharjutused ja 15 min sörki.

70. päev - Paide ÜG staadionil, SJ 11:48, 1,2 km, 8.06,3, TP 180+169+142 (1' 11'' 130)
1. 500 m 3,32, TP 177+169+151 (pistis jõledalt ja FC Levadia kutid hakkasid oma häälitsustega segama, aga sellest hooliamata suutsid nad Paide Linnameeskonda taaskord võita, 4:1 [jube oluline info siin, eks ole]).
2. ringil üritasin pistmisest hoolimata lõpuks 1 km ära joosta, mis ka õnnestus. 5,54.1. TP 195+189+173. Viimased 300 m pistis jõledalt.
3. 1 km, aeg 5,52, TP 192+180+155. Pistis jälle jõledalt, aga võtsin rahulikumalt.
Terve distants ca 5 km.
Ilm oli mõnus soe, pulsid hüppasid kohe lakke, väga raske, pole siiani nii palju pistnud, lõpuks tekkisid mõlema jala alla villid ning kõndidagi oli valulik - kõik olud võimalikult kehvad. Läbielamisi illustreerib juuresolev pilt. Kuna trenn oli koos Meliga, siis sain kõvasti vatti, väidetavalt tulid ka JH ja K suure piitsutamise peale lõpuks enam-vähem õigesti välja. Kuid 70. juubelipäeva karm trenn sillutas tee järgmise päeva väääääga kordaläinud trennile.

71. päev - 6,5 km enam-vähem jutti, vahepeal pulsipaus ja soojendusdressi koorimine.
Ääretult kerge. Ei mingeid probleeme. Kõik läks ladusalt. Kui eelmine treening oli üks raskeimatest, siis tänane kuulub kergeimate kilda.

2x3,25km ehk kokku 6,5km
I ring koguaeg 26.15/ 8.04,6 kilomeetri aeg / AVG 168,333 (lõpuks ometi pulss alla 170!!)
II 23.36 / 7.15,4 / AVG 171,800
Mõlema aeg kokku 49.52 / 7.40,3 / AVG 170,5
Taastumine pärast II 187+168+139=494
TA 2.10
viimased 2km TT 6.55 + 5.54km (kui täheldada, siis eile oli samuti üks 1km ringiaeg 5.54, samal ajal, kui pulss oli enamjaolt üle 190 ja rämedalt pistis, siis tänane 5.54 tuli äärmiselt kergelt, madalama pulsiga ning varuga tempot juurde lisada. Eile oli varusid täiesti ümmargune null.)


72. päev - puhkus, vist.

68. päev, täitsa vees

Täna pidi olema taastumise päev, aga kuna ma nii totulotu olen, siis keerasin selle peesse ja asusin veesse... no sinna ma pidin asuma, aga mitte nii kauaks kui ma lõpuks seal olin.
35 min 1 km, pulss ca 180. Väga meeldiv oli. Pärast ajasin burksi näkku ja olin endaga täitsa rahul. Hull rammestus on tegelikult siiamaani, aga enesetunne on ilgelt hea.
Eks siis homme puhkan... meibi :-))

67. päev, raudteel

Tänane marsruut kulges mööda vana Türi-Tamsalu raudteed. Ehkki raudteest pole seal ammu enam haisugi. Kahel pool mets, tuulevaikne - sobis. Tibutas uduvihma vahepeal tänagi, kuid muidu polnud häda kedagit. Algus oli päris raske ja mõtisklesin, et rohkem vist ei viitsi sellega tegeleda. Aga täna polnud ka aega sooja teha, upsiii.
Skeem: 2x22,5 + 3 kõnd.

I 22,5 keskmine 171, max 181
II 171, 180.
Taastumine pärast teist püstijalu: 177, 152, 142.

Keskmine pulss oli 160ndates kindlasti veel 15. minutilgi. Ca 18. minutist tungis 170 peale ja hakkas kõikuma seal kandis ja vahepeal 160 ka. Ehk siis väga äge.
Lõpetasin siis tänase treeningu seeneliste päästeoperatsiooniga. See seisnes auto signaali tuututades. Lõbus!

ET: Väga hää!

66. päev, hea, et ikka ellu jääb

Tänane skeem 4x15 sörk, 3x3 kõnd. Koguaeg tuli 1h ja 10 m, millest 1h 1m sörki.
Ilmastikuolud: ääretult vesised.
Teekond: ca 8,5 km
I ring 178 keskm, 183 max
II 174, 179
III 177, 182
IV 176, 183

Taastumine autos istudes pärast viimast: (kell jupsis jälle) 174, 145, 132.
Täna pidi palju koera väntsutama, mis viis pulssi üles ja tegi näpule peaaegu villi.
Väga raske oli. Sörk ja kõik muu oli ok, aga selliselt märjalt tund aega liduda... väga raske. Koju jõudes siirdusin otsejoones peatumata sauna.
Ahjaa. Põhiteema juurde tagasi. Soovitan kõigil suuremate teede ääres kõndijatel-sportijatel hoolega metsaveokitel silm peal hoida. Nimelt. Suure puukoormaga auto tuli tagant, mina olin omal õigel pool, tema möödus selja tagant oma õigelt paremalt poolelt... Nii, hakkas mööduma, aga seejärel kukkus talt tema suure koorma otsast rämesuur palk tee äärde. Kui ma oleks valel pool tol hetkel, just samal momendil, sörkinud, siis raudne, täiesti raudne on see, et see palk oleks mulle lihtsalt pähe kukkunud.
Hmmm.. Mis siis öelda.. Pindu teise silmis näed, aga palki enda omas mitte? Noh, õnneks ju!