Kohtusin temaga hoopis detsembris, enne pühi. Sain ka kena tuuri Riigikogus. Sester on ka kulisside taga meeldiv inimene, kuid eks poliitikul ole see praegusel perioodil poolenisti kohustusekski. Tema jutust kumas läbi tohutut tahtejõudu, mida nt mul endal puudub kõvasti. Et ta suudab täieliku ahelsuitsetamise maha jätta ning pidada kinni rangest treeningrežiimist ilma kellegi teise utsitamata. Kõva sõna! Ma ütlesin juba kohe talle, et ta jutt on väga inspireeriv, eriti see, et ta pea iga päev 10-15 km jookseb (!!), ning tekib tõsine tahtmine endalgi kohe jooksma lipata. Ta ütles, et tal on sellest hea meel, sest tegelikult on ta suutnud oma juttude ja trenniga innustada teisigi lähedasi ning see omakorda inspireerib taas teda ennast.
Aga jutt oli iseenesest selline (siin lõikamata-toimetamata).
"Tuletades meelde seda aega, kui olin meeletus ülekaalus, ütlen ausalt - ega ma siis ei kurtnud. Kaalusin 146 kilo (just, just, loete õigesti) ja olin kapseldunud oma elukeskkonda. Kui küsiti, kuidas tunnen, siis vastasin alati: väga hästi.
Tagantjärele vaadates ei saa aru, kuidas ma sain nii elada. Aga ma tundsin end hästi, mulle meeldis suitsetada kaks pakki päevas. Pideva kiirustamise tõttu polnud mul tihti hommiku- ja lõunasööki, samas halba enesetunnet sellest samuti mitte. Esimene söök sattus olema alles õhtul ja pidevalt imestasin, et kaalu tuleb kogu aeg juurde.
Vererõhk oli mul nagu kosmonaudil 120/80, sest noorena sai palju sporti tehtud. Taasiseseisvumise ajast pole ma oma mäletamist mööda kordagi haiguslehel olnud, võib selle kohta kas või Haigekassase järelpäringu teha. Ühelt poolt olin terve kui purikas, samas teiselt poolt oli vastupidavus ümmargune null. Pean nentima, et kui läksin jala neljandale-viiendale korrusele, siis hingeldasin päris kõvasti. Olin tõsine suitsusõltlane.
Et midagi muutuks, selleks peab mingi krõks läbi käima. Me kõik ju teame, et suitsetamine on kahjulik – so what? Ikka tõmmatakse edasi.
Siinkohal tuleb tunnistada, et ma ei tahtnudki suitsetamist jätta ja tol hetkel see meeldis mulle. Küll aga praegu ei soovi ma olla ruumiski, kus on paar tundi tagasi suitsetatud.
Esimene krõks
Tol hetkel langesid juhused kokku. Oli novembri lõpp 2008. aastal. ETV-s oli üks telesaade, mida juhtisid Anu Välba ja Marko Reikop. Reikop helistas ja küsis, Sven, kas saad mind aidata. Rääkis, et ma olen ideaalne sihtgrupis olev inimene, tahame teha eksperimenti. Kolmapäeva hommikul teeme katse, võtame linti ja näitame, milline on suitsetaja väljahingatav õhk ja nikotiinisisaldus. Seejärel 36 tundi ei tõmba ühtegi suitsu, teeme uued katsed ja vaatame, mis juhtub. Kohe alguses sai kokku lepitud, et see ei kohustanud mind suitsetamist maha jätma, vaid oli lihtsalt üks eksperiment.
Hommikul kohale jõudes ütles arst, et oi, kui vahva, et olete tulnud siia ja jätate suitsetamise maha. Püüdsin siis vingerdada, et nojah, olen mõelnud sellele, aga otseselt valetada ka ei tahtnud, et see on lihtsalt üks eksperiment.
Saates oli Reikop viisakas ega võtnud minult otseselt veksleid, et kas ma nüüd jätangi maha. Aga huvitav oli see, et pärast otsesaadet, kui panin mobiili sisse, oli tulnud 15-20 sõnumit ja vastamata kõnet. Helistasin siis tagasi ja kõikide kõnede ja sõnumite sisu oli see, et vaata, kui vahva, et suitsetamise maha jätad. Saatest tuli vaatajatele ja tuttavatele signaal, et jätangi maha. Kuna olin poolteist päeva suitsuta olnud, siis mõtlesin, et äkki võikski proovida jätkata. Võin öelda, et põhjuseks oli just lähedaste ja tuttavate tugi. Kuidas ma siis sain neile öelda, et see oli lihtsalt üks eksperiment?
Kuigi 36 tunniga oli hingeõhus nikotiinisisaldus vähenenud ja kopsud said puhtamaks, oli tegelikuks ajendiks siiski sõbrad, kes olid sellele eksperimendile reageerinud.
Tagantjärgi vaadates on selge, et need 36 tundi olidki kõige raskemad ja võib-olla ka esimesed nädalad. Sellised harjumuslikud liigutused kadusid paari-kolme nädalaga.
Teine krõks
Olles kaks nädalat ilma suitsuta, võtsin koheselt kolm-neli kilo juurde. Mõtlesin, et kui kaalutõus nii jätkub, siis ei mahu ma ka külg ees uksest läbi. Siis käis teine krõks. Otsustasin, et teen elus täieliku kannapöörde ja hakkan uuesti spordiga tegelema. Ma olin ennast vahepeal täielikult unarusse jätnud. Mu parimaid sõpru elab minust umbes 300 meetri kaugusel ja ma sõitsin tema juurde alati autoga!
Helistasin kulturist Ott Kiivikasele ja palusin soovitada personaaltreenerit. Tema soovitas oma naist Natalja Nazarenko-Kiivikat, kes on kõrgharidusega personaaltreener. Saime kokku ja sain esimesed treeningplaanid. Ütlesin Nataljale kohe, et mulle pole vaja käehoidjat, mul on tahtejõudu küll. Üle kahe-kolme kuu võiksime kokku saada ja treeningplaane muuta. Nii sattusin siis esimest korda elus kangi tõstma. Nooruses olen mänginud kõiki mänge, kus on pall sees, võrkpall, korvpall, jalgpall, sulgpall, aga rauda pole kunagi tõstnud.
Lisaks lihastoonuse tõstmisele hakkasin tegelema aeroobse poolega.
Alguses oli kaks kilomeetrit kõndida päris suur pingutus. Käisin esimestel nädalatel lindil paar-kolm kilomeetrit ja hoidsin pulssi 130 kandis. Siis olin juba higine ja väsinud. Peatselt hakkas vorm minema paremaks ja kaal allapoole. Ühel hetkel sain kuuekilomeetrise tunnitempoga käia, siis 6,5, siis 7. Alguses oli pool tundi lagi, siis 35 minutit, siis 45. Mingil hetkel jõudsin seitsmekilomeetrise tunnitempoga tund aega käia. Kolm kuud ei teinud ma ühtegi jooksusammu. Spordisaalis administraatoridki ütlesid, et kuidas sa viitsid tuimalt kõndida. Aga ma poleks siis tegelikult suutnudki joosta. 7,3-7,4 kilomeetrit tunnis oli murdekoht, kus pidin hakkama sörkima. Ja siis see progress vaikselt tuli. Täna olen võimeline jooksma 10,5-11 kilomeetrit tunnis kuni paar tundi järjest. Ja praktiliselt iga päev jooksengi 10-15 kilomeetrit. Kord kuus teen kindlasti ka 20-kilomeetrise otsa.
Kui inimene kalkuleerib korralikult oma aega, siis on võimalik leida see tunnike päevast, mida ei pea ohverdama uneajast. Mul on alati spordikott autos kaasas ja kui võimalik, teen trenni ära. Vahel tõesti on tegemisi varahommikust-hilisõhtuni ja ei leia aega. Samas kui vähegi võimalik, siis proovin viis-seitse korda nädalas jooksma minna. Kui ei saa, siis tunnen, et midagi on päevast puudu.
Kolmas krõks
Kolmas krõks, lisaks spordile ja suitsetamise mahajätmisele, on söömine. Käisin eraldi toitumisspetsialisti juures ja sain teada, mida sööma pean. Sain lõpuks aru, miks kehakaal tõusis, kui vaid korra päevas sõin. Keha vaatas nimelt, et tegu hullu maniakiga ja mine tea, millal bensiini peale tuleb, et parem talletan selle vähesegi rasvaks – äkki ei saagi rohkem. Samas, kui süüa pidevalt väikseid koguseid, siis keha tunnetab, et pole vaja midagi kinni hoida, bensiini tuleb pidevalt peale.
Vanasti ei osanud ma üksi süüa. Kui polnud kellegiga sööma minna, siis jätsin minemata. Nüüd, kui on tööpäeval söögiaeg, siis lähen kas või üksi sööma.
Kodus on salatid igapäevane nähtus ja abikaasal on palju kergem. Varem tegi ta kaks eri sööki, endale kerget ja mulle rammusamat.
Tagasi vaadates võib öelda, et toimus suur elustiilimuutus. Kuigi olin põhimõtteliselt terve, tuleb tunnistada, et köhisin pidevalt. Pulmonoloogi sõnul kuulusin 80 protsendi suitsetajate hulka, kellel on bronhiit. Nüüd mul enam köha pole.
Iseloom vist pole muutunud. Energiline inimene olen kogu aeg olnud. Väike tagasilöök tuli suvel, kui sõin rohkem šašlõkki ja võtsin lõdvemalt. Suve lõpus olin kuus kilo raskem. Kui hetkel olen 106 kilo, siis jõudsin isegi 99 kiloni, ehk siis kaotasin üle 45 kilo.
Ent suvi on möödas ja söömine jälle taastumas. Õige toitumine nõuab rohkem jälgimist ja mõtlemist. Kuid mingit eesmärki mul pole, et pean kaaluma nii- või naapalju. Kaalulangus pole tänaseks päevaks enam eesmärk, vaid resultaat. Eesmärk on elada normaalset täisväärtuslikku elu.
Kaalulangus tähendab seda, et kulutan energiat rohkem kui söön ja olen pidevas energiadefitsiidis. Nii ei jõua kogu aeg elada.
Minu motivatsiooniks on olnud enesetõestus. Et ma suudan endale ja teistele tõestada, et ma muutun positiivses suunas. Oluline on olnud ka lähikondlaste toetus, see kannustab mind.
Kui varem läksin poodi, siis mu esimene küsimus oli, mitte mis värvi või tegumoodi teil on, vaid kas teil on mu numbrit. Kandsin mingil hetkel number 66 ülikonda, täna võin panna selga ülikonna numbriga 52-54. Totaalne muutumine ikka! On vahva minna poodi ja vaadata, kui on tekkinud valik. Ühel hetkel avastad, et maailm on värviline.
Minu heaks stilistiks on abikaasa, kellele meeldib värve riietusse tuua ja mulle on see kõik meeldima hakanud. 12 aastat on mööda läinud ja olen ikka oma naisesse armunud. Me mõtleme ühtemoodi ja meil on nüüd mõlemal kergem elada, see kõik ühendab. Värvid on meie maailma selgelt juurde tulnud. Vanasti lips lebas kõhul, nüüd ripub.
Ainult koeral on raskem elu. Vanasti käis kõhu peal magamas, nüüd seda võimalust pole."
