Retsept: suhkruvaba hommikukook

Kas suhkruvaba kook võib olla maitsev? Kui maitsemeel pole rikutud igapäevasest šokolaaditamisest ja kommitamisest, siis igal juhul!

Leidsin väga ägeda koogiretsepti, kuhu ei lähe grammigi suhkrut. Seetõttu pole see kook sugugi magus, kuid magusa asendamiseks siiski väga hea.

Lisaks on see kaerahelbe-marjakook mõnus hommikusöök. Väga kiudaineterikas, toitev ja täidab kõhtu kvaliteetset. Ka eelneval õhtul valmistades ja järgmisel päeval süües, on väga maitsev.

Kogusega täidab 4 hundiisuga kõhtu. Väiksematest juppidest saab 6 söönuks.

Läheb vaja:

200 g kaerahelbeid (valisin Veski Mati täistera jämedad kaerahelbed)

100 g jahvatatud maapähkleid

3-4 spl mett

kaneel

meresool

475 ml piima

1 muna

3 spl võid sulatatult

vanilje

2 banaani

185 g marju

Sega kokku kaerahelbed, pooled pähklid, küpsetuspulber, ca 2 spl mett, kaneel ja sool.

Teises kausis klopi kokku piim, muna ja vanilje. Sulata või ja kui mesi on tahke, siis 1 spl mett koos sellega. Sega piima-muna segu ja kalla siis veidi jahtunud sulavõi juurde.

Laota banaaniviilud kihina plaadi põhja, vala üle marjadega (mina lisasin veel ka 4 ploomi) ja kata see kaerahelbeseguga. Kalla vaikselt peale piimasegu. Vaata, et piim kataks kaerahelbeid täielikult. Viska peale ülejäänud pähklid ja lükka vorm ahju..

Küpseta 40-45 minti 180 kraadi juures kuni pealmine osa on ilusti kuldne.

Kui jääb väga magedaks, siis pane tüki peale veel natuke mett sulama. Siis saab väga maitsva ja kõhusõbraliku roa!

Kogu kook on ca 2500 kcal. Kui veerand kooki suudad pintsli pista, siis on see 625 kCal - väga korralik amps, seega - jaga ikka rohkem sõbraga!

Räntsati - mu esimene vigastus

Täna oli kavas 8 km, millest pool tugevamas tempos, pool 6 min/ km, nii vaheldumisi.
Üldiselt kulges jooksmine hästi, natuke tempokamalt kui oli plaanis. Siis aga hakkas u kolmandast kilomeetrist kõik logisema, sest minule teadaolevad kilomeetripostid erinesid Endomondo hõigatud kilomeetritest. Ehk siis minu jaoks oli tempovahetus märgatav, Endomondo jaoks üsna ühtlane.

Tagasitee kulges keskmises vastutuules ja oli raske kiiremat kilomeetrit tunduvalt kiiremini joosta. 1 km enne lõppu otsustasin tagasi pöörata ja minna viimase kiire pärituult.

Oli natuke asfalti, hoog kiire, jalg lippas. Võtsin kindad käest, sest muidu nuti end ju näppida ei lase. Lõin kellal lõpuks 8 km hea ajaga kinni, kuid telefon väitis, et joosta on veel. Keerasin ühest teeotsast alla, kus saaksin tuulevaikuses taastumispulsse võtta, kuid paraku oli see suur viga.

Seal, kuigi ka teel edasi, oli tugev jää, lisaks veel langus. Vaatasin korra telefoni, kui palju veel siis vaja. 40 meetrit.... ja pauhh! Jalg libises alt, maandusin käe päkaosale ja vasaku alaselja peale. Lõpuks sai paugu ka kukal.

Korjasin oma olematu väärikuseriisme üles ja avastasin, et ohoh, käsi kolmest kohast verine. Sinna jäid mu taastumispulsid, viimane km lõdvestusjooksu jne. Tegelikult järele mõeldes polnud ju nii hull ja oleks võinud vapralt lõpuni vedada.

Haav puhastatud, mõtlen, kas käepäkast vaja pilti ka teha.. st röntgenit. Valulik on, aga see normaalne. Tõenäoliselt pole vaja oma pisimurega tülitama minna. Selg tuikab ka, aga õnneks mu munakoored on luud ära betoneerinud :-P Pulmadeks paraneb ära! Shit, ma olen juba abielus...

Dieedipäev!

Täna oli päris vahva üllatus hommikul, et toimiv soolestik oli digimuutunud smuutivabrikuks.
Milles probleem?
Üks ülimürgitatud eilne söödud ploom?
Või siis lisaks sellele söödud õun, õllevorstid, jäätis, Brasiilia pähklid, 2 koogitükki, kõrvitsaseemned, lõunane metsik BabyBacki praad, mis ajas isegi aeglase jalutamise pealt pistma?
Mõni linnast korjatud viirus?

Vahet pole, sest tänane päev on möödunud kergelt iiveldades, vahel teravate kõhuvaludega, üldise nõrkuse ja muu kaasneva hädaga, üsna vedela hädaga.

Selge see, et tuli eilse rämetsemise peale üks kergem päev teha.
Seega -
hommikusöök: smuuti (apelsin, pirn, õun, jõhvikad, banaan). Ilma õuna ja jõhvikata oli isegi parem.
Lõunasöök: kõrvitsa-avokaado toorsupp (blenderdatud kõrvits, avokaado, porgandid + vesi ja mõned maitseained).
Teine lõuna: puuviljasalat (melon, pirn, banaan, ananass, veidi pähkleid ja 1 dattel).
Õhtunäksid: veerand pirni, banaanijäätis (külmutatud jäätisetükid blenderdatult).
Ja 2 tassi kummeliteed.

Kõhuhädadega ma tean värskeid puuvilju ei soovitata, aga soolestikule igatahes tunduvalt kergem kui keedukartulid sealihaga.

Homme olen terve! Teeme või jaa!

Huumorit

Viimaste sündmuste keerises tuleks endalgi kasuks olla ridiculously photogenic guy.

Homme taas tööpäev Tallinnas ja lõpuks kauaoodatud nädalavahetus. Täna fartlek tehtud ja homme töörügamine - olen homme väärt üht kooki...

Minu päev 7-23

Väga popp on riputada üles oma päevakavasid. Siin siis minu eilne päev.

7.10 Löön silmad lahti. Loll komme iga natukese aja tagant silmi lahti lüüa, aga kui päike juba paistab, enam need kinni ei lähe.

7. 11 Laps teatab läbi une: „Emme kaissu ta’“ ja ronib unesegaselt mu kaissu, kus hakkab nühkima, nihelema, vehkima. Kui veel minut tagasi oli unelootus, siis see on nüüd peoga pühitud.. õigemini nühitud.

Tsikk jääbki üles ja ma pean teesklema, et magan, et ta edasi põõnaks.

7.40 Olen siiani silmi kinni hoidnud, kuid laps on alles nüüd õrnas unes. Vahin telefonist meile ja uurin, kas on midagi pakilist ootamas.

7.41 Laps teatab, et tahab telefonist enda videosid näha. Selge – ärkamisaeg! Sussumussutame 8ni voodis.

8.00 Hakkan vaikselt riidesse sättima, nägu pähe maalima. Täna pean minema Tallinna, ca 100 km kaugusele tööasju ajama ja trenni.

8.30 Söön putru kaneeli ja maapähklitega. Arutame perekondlikult päevaplaane ja vahetame mõtteid.

9.40 Istun autosse ja sõidan Statoili bussiraha võtma.

10.00 Buss peaks olema juba kohal. Muutun närviliseks. Kogu graafik on täpselt paigas ega kannata suuri hilinemisi.

10.11 Jõuab buss, mil ma olen otsustanud juba autoga edasi liikuda. Bussijuht seletab midagi reisijatele ja hakkab seejärel sõidu ajal pileteid müüma. Ta räägib midagi ekspressbussist ette jõudmisest, peatab korduvalt bussi, lülitab sisse-välja. Ma ei saa midagi aru.

10.15 On selgeks saanud, et see pidev bussi peatamine ei tähenda piletimüümist sõidu ajal, vaid bussil on mingi probleem.

10.30 Me pole isegi 10 km kaugusele jõudnud ja buss peatub lõplikult. Paar inimest tormab bussist välja ja ma järgnen neile. Ekspressbuss on jõudnud järele ja pakub väga suurtele kiirustajatele nelja kohta. Pressin end neljandana sisse. Teised jäävad järgmist bussi ootama.

11.30 Jõuan Tallinna bussijaama, jooksen järgmisesse bussipeatusesse nr 23 bussi ootama. See võtab heal juhul minuti.

11.55 Jõuan Kristiine keskusesse, kus pidin kohtuma loo allikaga. Helistan. „Aga kohtumine oli ju kell 11!“ teatab ta. Oh issand, mis jama. Mul oli kirjas 12. Õnneks on ta nõus uuesti tagasi tulema ja vestlema.

12.15 Söön ülihelikiirusel Caesari salati. 3.30 eurot.

12.35 Kohtumine ja intervjuu.

13.40 Torman tagasi bussipeatusesse. Kuna eelmisel õhtul kulutasin mitu tundi loo ettevalmistamisele ja poole vajaliku info korjamisele, siis luban keset tööpäeva tretti trenni.

14.10 Jõuan Tallinna spordihalli. Hakkame Meelisega trenni tegema. Soojendusjooks, venitused, jooksuharjutused. Ja läheb lõikudeks! 3 x 1 km, tempos 5.01, 4.59 ja 4.55 min/ km. Üks 600meetrine ots tempos ca 4.37 min/ km. Lõppu veel lõdvestusjooks. Jõudu jäi ülegi!

16.30 Väljun pestult, kustult, lastult hallist.

16.45 Olen taas bussijaamas. Surfan automaadist sobivaid bussiaegu ja ainuke pädev läheb tagasi koju alles tunni pärast. Selge, time-out!

17.00 Söön energiavarude taastamiseks peekoni-hakklihapalli värske salati ja tatraga. Pole paha! Kõht oli ikka suht tühi.

17.15 Märkan, et automaat andis mulle tšeki, aga mitte pileti. Õnneks saan infoletist uue pileti.

17.45 Asun taas koduteele.

18.59 Auto on alles, kiman kodupoole.

19.15 Väike beib jookseb rõõmustades koduuksel kallistama. Oeh, kodu on maailma parim koht.

20.00 Õhtusöök – puuviljasalat kohupiimaga. Issand, kui väsinud ma olen.

Puuviljasalat.

21.00 Söön ETK Säästu maapähkleid ja leian nende seast luutüki. Meenutan eelnevalt leitud karvu pähklite seast ja lähen püstivihaseks.

Luutükk pähklite seas. Rõõõveeee!!

21.30 Söön banaani ja kirjutan ETKle vihast kirja.

22.00 Asun väsinult voodisse. Ootan kuni laps magama jääb. Vahin une toomiseks telekat ja istun mobla kaudu netis.

23.00 Ülikiirelt unes.

Koerarünnak nr...1...2...4... 6!!

Hakkasin siis kokku lugema, mitmel korral olen jooksnud koertega kokku, kes on proovinud rünnata mind või rünnanud minuga koos olevat perekoera või jooksukaaslast. Ligi kahe aasta jooksul sain kokku 6 rünnakut ehk siis iga nelja kuu tagant üks koer lendab peale. Kena!

Mõtlesin sellele asjaolule siis seetõttu, et täna oli siis see kuues kord. 1,6 km kaugusel on inimesed, kelle koer viibib õnneks küll enamiku aja aedikus, kuid peremeeste juuresolul on see koer täiesti lahti ja aeda sel majal loomulikult pole.

Maja astub heal juhul 10 meetri kaugusel sõiduteest, mis tähendab seda, et kahe sammuga on see koer kohe auto ees.

Sattusin taas oma trenniga maja juurde ja nägin, et koeraaedik on lahti ja perenaine kõrval. Võtsin kohe ka kõnnisammu sisse, sest teadsin, et koer on lahti ja parem mitte jooksuga endast uluki muljet jätta.

Paraku koer ei hoolinud ka mu kõnnisammust ja asus otsejoones ründavalt minu poole tormijooksu tegema. Röökisin ta peale paar korda ja proovisin mõjuda ähvardavalt, kuid see ei pannud ka koera kõrva liigutama.

Kuulan Endomondo häälsõnumit, mis km aeg oli.

Muud ei jäänud üle, sest nägin, et miski teda ei pidurda, ja olin kahe sammuga kõrge lumevalli otsas sääreni lumehunnikus. Minu õnneks oli selle lumevalli otsa ronimine koera jaoks raskem katsumus ja ta hüppas nägupidi valli kinni, kuid hakkas seejärel edasi minu poole kraapima.

Alles siis märkas perenaine ja karjus koera tagasi, kes siis lõpuks üle sõidutee tagasi maja poole pistis. Selle aja peale oli jõudnud kohale ka auto, kes pidi koera pärast jäisel teel pidurdama ja jäi siis pika näoga vahtima, mis pagana tsirkus Barcelona see veel käib.

Ma panin siis käigu taas sisse ja jooksin edasi. "Ega ta ei rünnanud?" kuulsin perenaist järele hüüdmas. Ma ei mäletagi, mida täpsemalt ütlesin, aga lõpetasin nii, et võiksid ikkagi oma koera kinni panna.
Kuigi ma ainult seisin seal lumehanges, siis pulss hüppas kohe 181 peale. Edasi jooksin ma igatahes kõva häälega nuttes ja ulgudes, sest ma lihtsalt ehmatasin nii väga ära.

Ma olin kuidagi iga ihurakuga valmis, et ma saan hammustada ja olenemata hirmust, peitus kuskil selline tuim rahu ja teadmine, et keha on valuks valmis ja ma ei tunneks mitte midagi.

Trenni tegin ma edasi ja lõpuni, täitsin ettenähtud plaani, aga selle koerarünnaku kõrvalt ei mäleta ma suurt midagi, kuidas ja mida ma tegin. Mul on ainult need pildid tänasest, et ma midagi ikkagi tegin.

Ma olen sellest nii väsinud... nii väsinud..

Tänane lõuna: porgandi-kartulipuder salatiga

Vaatasin külmkappi: kanapallid. Mida küll neist tervislikku saab? Ega suurt midagi. Käsivad ju kõik toiduspetsid eelistada puhast liha. Kuid mul on neist kana-siga-kala-asjadest juba kõrini. Seega vahelduseks kanapallid.

Mida siis kõrvale? Kartulit on kogu aeg saanud. Lisaks on selles palju tärklist ja samuti pole soovitatav tervisetoit. Aga süsivesikuid ikka tahaks. Tegin siis 3 osa porgandeid ja 4 osa kartuleid koortest puhtaks ja viskasin keema. Kavas oli kartuli-porgandipuder, aga siis avastasin, et mul pole piima. Olgu, tekkis uus idee.

Kartulid-porgandid olid pehmed, kallasin praktiliselt kogu vee ära, jätsin põhja ehk mõned supilusikatäied keeduvett, lisasin mõned lusikatäied toorjuustu, pisikese peotäie tilli ja blenderdasin 4-5 väikest tõmmet läbi. Liiga palju blenderdamist = tapeediliim.

Ja nagu ikka - üle poole taldrikust rohelist (pilt on petlik, tegelikult oli salatit rohkem kui lihapalle ja putru). Lõikasin kapsast, kurki, suvikõrvitsat, sibulat, valasin üle oliiviõli ja sidrunimahlaga, törts soola ja veidi ürdisegu.

Jälle üks lihtne ja pisut tervislik lõunapraad. Hääd isu!

Naistekas Tallinnas ja suvevarustus

Eile võtsin lõpuks kahe aasta jooksul esmakordselt vaba õhtu iseendale. Võtsin sõbranna punti ja lippasime Tallinna ajaviitekohtade vahel ringi.

Viimastel kuudel olen eriliselt mattunud tööde ja kohustuste alla, pidevad plaanijälgimised, teistest sõltumine jne. Eriti just teiste tahte järgi (loe: lapse) elamine on vaimu ära kurnanud ja väike tuulutamine ammu oodatud ja igatsetud.

Esmalt ilupilt Meriton Old Town hotellist, kus oli ka mu pit-stop.

Seejärel lippasin oma kontsade klõbinal Vapianosse, kus ootasin sõbrannat poole tunni jagu. Lobisesime mitu tundi ja sõin end seaks. Soovitan kõigil eelistada Vapianos siiski pastat risotto asemel!

Kella 20 paiku liikusime edasi Butterfly lounge'i, kus seastusime taaskord ehk tellisime lihavaagna. Mitme tunni jooksul libistasin sisse kolm kokteili, millest vaid üks oli täiesti 100% minu maitse järgi. Ja alkoholi oli neis kindlasti mannetult vähe, sest mina, kes ma joon veerand pooleliitrisest siidripurgist ja juba hakkan ringi lällama, ei kergitanud kahe kokteili peale mitte kulmugi.

Inimesi oli tore jälgida ja kõike melu, kuid otsustasime õhtu lõpetada Venuse ööklubis. Seal pidi algama DrumAttack trummishow (üks drumattacker on Hele-Riin Uib, kellest tegin sügisel Aja Lehele ka kaaneloo), kuid enne seda tantsisid seal koledad koiotid lettidel ja rahvas saalis.

Täpsemaid detaile pole vast mõtet lisada, aga kokkuvõtlikult oli võrratu ja vahva õhtu, mida tasub ka järgmisel aastal korrata :-))

Täna kasutasin Meritoni pakutavat võimalust ja lippasin Meriton Conference and Spa jõusaalis lindil. 2 km soojaks + 1 km 6.09 min/ km tempos + 1 km 5.59 min/ km + 1 km 5.49 min/km + 5.39 min/ km, millest lõpp veel kiirenev kuni 5.18ni + 1 km LJ. 6 km aeg 38 min, 7 km aeg 45.

Lindilt mahatulek oli tõsiselt jube. See oli mul teine kord lindil olla ja iga kord on selline tunne nagu oleks purjus, kui hakata põrandal kõndima.

Lisaks on mul pärast eelmise nädala trenni alaseljas mingi kahtlane närvivalu, mis täna pärast jooksu andis eriti hullult märku ja muidu märgutab öösiti, mil ma püüan puusa maast tõsta, et külge pöörata.

Ja siis ma tegin viimase laristamise sellel poolaastal ning ostsin suveks ammu igatsetud nunnud suvised jooksupüksid ja -topi. Nendega vist võistlustele eputama ei julge minna, aga külavahel kannatab joosta küll.

+ teised tuliuued nunnud Asicsi jooksusussid.

Aga nüüd tahaks veel süüa ja magada!

Minu uued jalavarjud

Kuigi ma just eelmises postituses kiitsin oma vanu NB tosse, mis on väga hästi juba 2 aastat teeninud, siis paraku toimus nüüd siiski vahetus ja sain uued! Täkkesse naistepäevaks :)

Tegu siis Asicsi GT-2000 jooksusussidega.

Sobivad hästi ka mu koera jala kõrvale.

 Proovisin need küll juba eile hallis järele, kuid täna lidusin nendega esimest korda väljas. Kõrvalt tundsin kohe, kuidas tuul puhub sisse, aga mingit muud olulist erinevust ei täheldanud. Üsna kindlalt jala ümber, kuid mingit tohutut erakordset omadust ei täheldanud.

Sobib ka piduri vajutamiseks.

Sobivad ka jooksmiseks:

Video: talvevarustus ja trenn

Lühijutustus, millega talvel trenni teen:

 

Paar sõna enne minekut:

 

Viimased sada meetrit illustreerivat jooksu:

Kuidas ma seljatasin magusaisu

Ma olen sel teemal tegelikult kirjutanud, aga küsimusi on endiselt tulnud. Ehk siis - kuidas ma magusaisust ikkagi lahti sain.

Alates keskkoolist, mil mul tekkis väikeste lisatöödega enda raha, tekkis ka võimalus lubada endale asju, mida ma kogu aeg soovisin, aga ei saanud, sest meie perel polnud lihtsalt raha. Üks peamine soov oli magus, ja rohkelt! Kommid polnud meie peres tihti laual ja kui, siis väga vähe. Vahel käisin kapi kallal lihtsalt suhkrutükke pätsamas, et magusaisu leevendada.

Taskuraha teenimisel võisin lõpuks hakata pea igapäevaselt magusat lubama. Mäletan veel selgelt, kuidas keskkoolis pärast koolilõunat oli mul kotist alati võtta neljakroonine Tiko kookosbatoon šokolaadiglasuuris. Pärast keskkooli tööpõllule siirdudes avanesid mu magusaväljad veelgi.

Kogused suurenesid iga aastaga ja margid vaheldusid pidevalt, sest igapäevaselt ühte ja sama süües, sai lõpuks isu täis. Nii on mu ring täis Twixi, Lioni, Suffle, Bounty, Snickersi, Kismeti, KitKati, Kinderi ja VÄGA paljude teiste batoonidega. Lisaks valged šokolaadid eri marki ja lisanditega, piimašokolaadid, kommid, küpsised jne.

Lõpuks jõudsin ma seisu, kus sõin igapäevaselt minimaalselt 100 gr kuni veerand kilo magusat.
Kaalule ei mõjunud see suurt kuidagi, välja arvatud siis, kui ma avastasin pärast reisi Mauritiusele, et ananassimahlast, jäätisest ja rummist saab ulmeliselt hea kokteili. Veetsin pool suve võrkkiiges lamades ja kokteili lürpides. Sügiseks olin niimoodi kogunud pea viis kilo. Ja ma räägin rasvakilodest, mitte keldrisse kogutud kartulitest.

Aga kõikide nende aastate jooksul ma teadsin, et pean sellest orjusest väljuma. Magus lihtsalt juhtis mu elu. Ma planeerisin oma tervet päeva magusalaksu järgi ja ühe kapi hiiglaslik sahtel pidi olema alati erinevaid maiustusi täis (komme, küpsiseid, šokolaade, batoone jne). Kui magusat, väga harva, rohkem polnud, siis võisin seinu kraapida või hädapärast midagi suhkrust kokku küpsetada.

Ma proovisin kroomi, mille puhul aitas kõige esimene kuur. Hiljem proovides enam vahet ei märganud ja samas ütles apteeker, et pikaaegne kroomi tarvitamine kahjustab maksa (samas ma pole sellele väitele mujalt tõestust leidnud). Proovisin kuivatatud puuviljadega - ei võta magusaisu ära. Proovisin meega - 1 tl ajab südame läikima ja siis on jälle magusaisu platsis kuni lõpuks šokolaadilaadung peale tuleb.

Proovisin ka tahtejõuga. Seda jagus mul lausa paariks tunniks ja ma loobusin sajakümnel korral.
Ma lihtsalt ei suutnud ega tahtnud magusast loobuda. Miks ma peaksingi millestki loobuma, mis on niivõrd hea? See ju ei tõstnud mul ka kaalu!

Kui teema sattuks aruteluks kulturisti ja treener Marek Kalmusega, siis tuli tal muidugi pead vangutada. Täna võib ju seis olla kena, aga aastate pärast? Mida teeb kõhunääre, kes sellise magusalaadungi peale peab pidevalt rasket tööd tegema? Ja üldse terve organism?

Mul oli sellega üks toidukord päevas, mil ma ei saanud praktiliselt ühtegi vitamiini, vaid ainult süsivesikuid ja suhkruid. Vitamiininäljas keha vajab endiselt toitu ja see on ka kaalutõusu põhjuseks. Magusast lihtsalt ei saa iialgi kõhtu täis. Sellega saab südame läikima ja isu täis, aga kõhtu täis mitte. Mitte siis arvestades tortide ja saiakestega, vaid puhtalt šokolaadiga.

Rääkimata sellest, et ma olin ikkagi ühe toiduainegrupi ori. Ma pidin sellest lahti saama. Ma tahtsin olla iseenda peremees.

Tellisin toitumiskava ja otsustasin, et jälgin seda rangelt kuu aega. Edasi läheb, mis läheb.

Oli viimane päev nautida tavatoitu ja mõtlesin, et söön siis end ka magusast oksendamiseni. Paraku ei läinud mul rohkem sisse kui üks ribakene šokolaadi. Nagu kiuste.
Kuid ka järgmistel päevadel oli magusaisu pigem väiksem, aga neelud ikka käisid.

Olin maksnud oma kava eest ja ma ei kavatsenudki seda raha tuulde lennutada! Jään endale kindlaks!
Läks umbes nädal aega, mil magusaisu reaalselt kaduski. Küll läks päris mitu kuud, enne kui poodides suutsin magusaletist täiesti külma kõhuga mööda kõndida. Ikka tuli vana kurat mõttesse: "Aga ma ei saa nii pea siin kauges poes veel süüa, võtan selle šokolaadi siis toidukorra asemel!" Võitlesin oma vanade mõtetega.
Raske oli, kuid ületamatu mitte. Varsti võisin laual istuda hiiglasliku tordi või kommikarbi ees, kuid mul ei tekkinud isegi kiusatust. Mul oli otsus ja ei mingit põhjust sellest taganeda.

Mis olid siis põhilised abimehed magusaisust loobumiseks?

1. Rikkalik ja korralik hommikusöök! Kindlasti peaks see sisaldama piisavalt valku (munapäeval söön nt 3 muna värske salatiga, pudrupäeval veega nelja vilja putru koos maapähklitega vms).

2. Toiduvahed rangelt 3,5-5 tundi. Vahele EI MINGIT näkitsemist. Ka siis mitte, kui kõht on tühi (ehk pettevajadus).

3. Toidukorral süüa kõht korralikult täis.

4. Üks patupäev nädalas, mille nimel end igapäevaselt joonel hoida. Nt reede õhtul või laupäeval süüa mida iganes hing ihaldab. Küpsetan kooki või söön jäätist.

5. Korrastada mõtlemine. Kes on siin tugevam - mina või magusaisu? Mõelda, kui palju tublisid päevi ma kaotan nüüd alla andes! Ma ei vaja seda magusat, see ei paku mu kehale midagi.

6. Tuua päeva sisse siiski üks magusalaks. Minu jaoks on see puuviljasalat lahja kohupiimaga. Ideaalis võiks leida mustikaid (või ka maasikad, vaarikad), mida tampida kohupiimaga läbi, et see kuidagigi meeldivam oleks. Peale lõigata banaani, pirne, ananassi, kompottvirsikuid, melonit vm meelepärast. Kompotiviljad sisaldavad samuti mõttetuid suhkruid, aga ehk saan ma sellest pahest ka millalgi lahti. Praegusel juhul on mul salatis 1 poolik kompottvirsik ja käputäis ananassitükke.

Mis siis muutus magusast loobumisega?
1. Vähenes tselluliit.
2. Kuigi on praegu tagasi tulnud, aga alguses kadusid ära lõunauinakuvajadused.
3. Kadus ka natuke kaalu.
4. Hakkasin tarbima rohkem kehale vajalikke toitaineid.
5. Maitsemeeled on teravamad. Kui varem polnud olemas liiga magusat kooki, siis tunduvad paljud koogid liiga magusad.
6. Kadus sõltuvus ühest toiduainest ning tekkis vabanemistunne.

See tee ei ole kerge ja nõuab ka enesedistsipliini, aga see on igal tunnil olnud pingutusi VÄGAGI väärt.

Veebruari statistika + suur uudis!

Ja teine uudis - ma nüüd jälle brünett!

Veebruaris toimus nädalase haigestumise tõttu tõsine kukkumine. See oli aasta kõige üks kehvemaid kuid. Läbisin 59,22 km, neist 33,6 km joostes. 19,07 km läbisin suusatades ja oli natuke sõudmist ja jõusaali. Trenni tegin kokku 7:59.57 - hüüü, kui vääheee.
Tempod olid aeglased, pulsi madalad. Läbisin ka Tartu maratoni naiste suusasõidu 16 km.

Aga veebruari statistika on hetkel üsna ebaoluline, tänu sellele, et kõik oli kaootiline ja kukkus haiguse tõttu kokku.

Nüüd tuleb aga palju olulisem uudis - Pamela läheb maratonile!

Ma küll kunagi lubasin, et ma ei lähe maratonile enne, kui suudan selle joosta max 3,5 tunniga, aga... pärast ülikergeid poolmaratone tundub, et see 5 tundigi ei tapaks ää. Päris detailsemalt saab sellest lugeda tulevasest Tervis Plussi aprillinumbrist.
Maratoniplaan tähendab ühtlaselt seda, et algas taas minu koostöö jooksuekspert Meelis Minniga. Seega saavad treeningud olema nüüdsest kontrollitud, kaalutletud ja eesmärgipärased, kõige muuga, mis sellega kaasneb.

Maraton saab olema suure tõenäosusega SEB Tallinna maraton. Kuidagi püüan mahutada seda mitmete kohustuste, lapse ja pere kõrvale. Kerge ei saa see olema, aga kindlasti mitte igav.

Kui vaid jaguks jaksu, siis teeks sellest ka suurejoonelise videopäeviku, aga eks sellest jõuab veel kirjutada. Hetkel lihtsalt tööd üle pea ega jõua meeldivate hobidega, nagu blogimine, alati tegeleda.