Vihjeid on olnud kogu aeg ja juttu, et varsti kirjutan, kui "aega on", aga tegudeni pole jõutud.
Kuid lõpuks ometi - mis toimub?
Kirjutasin mõni aeg tagasi, et loobusin jooksutreeningutest. Ühest küljest on tõsi, aga sada protsenti mitte - nagu alati.
Ma ei tee tõesti enam sihipäraseid ja raskeid jooksutrenne, mille eesmärk oli ikka kiiremini ja kaugemale. Tõde on see, et tipptasemel (mis siis, et minu tipp on teiste põhi) trennitegu on väga raske, nõuab pühendumist ja väga palju enesepiitsutamist.
Alustasin ca novembrist igahommikuste võimlemistega, mida ma olen fännanud ja teinud vahelduva eduga juba aastaid. Seda tõestab ka mu kolme aasta tagune postitus.
Novembrist tänase päevani olen haiguspausidega teinud praktiliselt igal jumala hommikul võimlemist. Ülevaade sellest on SIIN.
Tegelikult pean ma minema poindi juurde jõudmiseks veel tagasi.
Teatavasti vahetasin augustis töökohta ja asusin kodukontorist ja metsade vahelt tööle Rakveres ja Aqva spaas. Kuigi turvaliste seinte vahelt väljaminek tundus esiti pigem taandareng (vähem aega endaga tegeleda, rohkem inimeste ja intriigide keskel, oma kodust ja turvalisusest eemal), siis tegelikult olen ma selle kaheksa kuu jooksul teinud päris suure vaimse hüppe edasi.
Kuid alguses oli olukord päris raske. Ma püüdsin keerulistes oludes leida taas oma rütmi ja võimaluse olla tervislik. Esimesed kuud läksid pigem taktis tort-iga-päeva-tähistamiseks, vähe kodus, tööd palju, palju-palju haiguseid. Kuid hakkasin tasapisi vastu murdma. Loobusin lihast 13. septembril. Samal ajal ka täielikult alkoholist (minu jaoks oli see väga kerge, sest ma pole kunagi elus purjuski olnud ega oska seda igatseda ning mõned klaasid veini aastas polnud just väga suur kaotus).
Seejärel alustasin igahommikuste kehaäratamistega.
Järgmisena asusin väga palju lugema.
Hakkasin rohkem oma aega kontrollima. Haarasin sellega üleüldse oma elu üle ohjad. Ma ei lasknud end juhtida tühisusel, vaid enda täpsetel soovidel. Seetõttu jäid paljud asjad unarusse - suur uimerdamine internetis, blogimine, telekavaatamine jne. Tühistest asjadest mul kahju pole :) Kui ma avastan ennast ka praegu tegelemas millegagi, millel pole väärtust, siis ma teadustan seda endale ja teen midagi sihipärast.
Piltide vahtimine või sihitu surfamine ei arenda mind mitte kuidagi. Kui ka lasen end käest, siis taipan teadustada, et ma tegutsen sihitult ning võtan endale ette midagi kasulikku. Ehk siis loen, kirjutan, teen süüa, lähen trenni - mida iganes. Kõik, mis on kasulik ja hea mulle ning teistele.
Otsutasin, et tuleb rohkem elada SIIN ja PRAEGU.
Olen terve elu mõelnud, et kui kunagi on rohkem aega, siis... kui ma kunagi suudan, siis... See on BULLSHIT.
Aega ei saa olema kunagi rohkem ja aeg ise ei muuda kedagi lihtsalt vägevamaks ja võimekamaks. Valik on lihtne - kas teed seda NÜÜD või sobivat momenti ei saabugi.
Ma unistasin kogu aeg, et hakkan raamatuid kirjutama... kunagi.... Selle asemel ma OTSUSTASIN, et ma hakkan kirjutama NÜÜD. Praegu olen oma teise jutustuse juures ja olen seadnud eesmärgiks selle mai lõpuks valmis saada. Nui neljaks :o)
Lihast loobusin samamoodi päevapealt. See ei ole siiani mingeid raskuseid valmistanud.
Tasapisi jõudsin oma tundmustes selleni, et ma ei saa ennast vastumeelselt ja vägisi sundima asju teha. Jooksmine seda minu jaoks oli. Ma räägin siis rasketest jooksutrennidest (fartlek, lõigud, JH jne).
Ma loobusin enese sundimisest. Ma jooksen nii, et mul oleks hea. Kui tahan, lähen hoopis joogatrenni, ujuma või hakkan äkki veel jõusaaliski käima!
Hommikuvõimlemiseks ei pea ma end vastumeelselt sundima - ma ootan seda. Seega pole küsimus laiskuses, vaid selles, mida minu keha tegelikult soovib.
Raskeid jooksutrenne mitte.
Loomulikult tuleb end tagant sundida, kuid mitte vastumeelselt ja läbi suurte raskuste.
Olen endaga leidnud suurema kontakti ja olen päris õnnelik. Ma tunnen end oma kehas hästi ja ma olen tasakaalukam. Lubama ei hakka, kuid õnnest võin kirjutada pikemalt teinekordki.
Armastust!
Kuid lõpuks ometi - mis toimub?
Kirjutasin mõni aeg tagasi, et loobusin jooksutreeningutest. Ühest küljest on tõsi, aga sada protsenti mitte - nagu alati.
Ma ei tee tõesti enam sihipäraseid ja raskeid jooksutrenne, mille eesmärk oli ikka kiiremini ja kaugemale. Tõde on see, et tipptasemel (mis siis, et minu tipp on teiste põhi) trennitegu on väga raske, nõuab pühendumist ja väga palju enesepiitsutamist.
Alustasin ca novembrist igahommikuste võimlemistega, mida ma olen fännanud ja teinud vahelduva eduga juba aastaid. Seda tõestab ka mu kolme aasta tagune postitus.
Novembrist tänase päevani olen haiguspausidega teinud praktiliselt igal jumala hommikul võimlemist. Ülevaade sellest on SIIN.
 |
| Minu asend tööl lõunati. |
Tegelikult pean ma minema poindi juurde jõudmiseks veel tagasi.
Teatavasti vahetasin augustis töökohta ja asusin kodukontorist ja metsade vahelt tööle Rakveres ja Aqva spaas. Kuigi turvaliste seinte vahelt väljaminek tundus esiti pigem taandareng (vähem aega endaga tegeleda, rohkem inimeste ja intriigide keskel, oma kodust ja turvalisusest eemal), siis tegelikult olen ma selle kaheksa kuu jooksul teinud päris suure vaimse hüppe edasi.
Kuid alguses oli olukord päris raske. Ma püüdsin keerulistes oludes leida taas oma rütmi ja võimaluse olla tervislik. Esimesed kuud läksid pigem taktis tort-iga-päeva-tähistamiseks, vähe kodus, tööd palju, palju-palju haiguseid. Kuid hakkasin tasapisi vastu murdma. Loobusin lihast 13. septembril. Samal ajal ka täielikult alkoholist (minu jaoks oli see väga kerge, sest ma pole kunagi elus purjuski olnud ega oska seda igatseda ning mõned klaasid veini aastas polnud just väga suur kaotus).
Seejärel alustasin igahommikuste kehaäratamistega.
Järgmisena asusin väga palju lugema.
Hakkasin rohkem oma aega kontrollima. Haarasin sellega üleüldse oma elu üle ohjad. Ma ei lasknud end juhtida tühisusel, vaid enda täpsetel soovidel. Seetõttu jäid paljud asjad unarusse - suur uimerdamine internetis, blogimine, telekavaatamine jne. Tühistest asjadest mul kahju pole :) Kui ma avastan ennast ka praegu tegelemas millegagi, millel pole väärtust, siis ma teadustan seda endale ja teen midagi sihipärast.
Piltide vahtimine või sihitu surfamine ei arenda mind mitte kuidagi. Kui ka lasen end käest, siis taipan teadustada, et ma tegutsen sihitult ning võtan endale ette midagi kasulikku. Ehk siis loen, kirjutan, teen süüa, lähen trenni - mida iganes. Kõik, mis on kasulik ja hea mulle ning teistele.
Otsutasin, et tuleb rohkem elada SIIN ja PRAEGU.
Olen terve elu mõelnud, et kui kunagi on rohkem aega, siis... kui ma kunagi suudan, siis... See on BULLSHIT.
Aega ei saa olema kunagi rohkem ja aeg ise ei muuda kedagi lihtsalt vägevamaks ja võimekamaks. Valik on lihtne - kas teed seda NÜÜD või sobivat momenti ei saabugi.
Ma unistasin kogu aeg, et hakkan raamatuid kirjutama... kunagi.... Selle asemel ma OTSUSTASIN, et ma hakkan kirjutama NÜÜD. Praegu olen oma teise jutustuse juures ja olen seadnud eesmärgiks selle mai lõpuks valmis saada. Nui neljaks :o)
Lihast loobusin samamoodi päevapealt. See ei ole siiani mingeid raskuseid valmistanud.
Tasapisi jõudsin oma tundmustes selleni, et ma ei saa ennast vastumeelselt ja vägisi sundima asju teha. Jooksmine seda minu jaoks oli. Ma räägin siis rasketest jooksutrennidest (fartlek, lõigud, JH jne).
Ma loobusin enese sundimisest. Ma jooksen nii, et mul oleks hea. Kui tahan, lähen hoopis joogatrenni, ujuma või hakkan äkki veel jõusaaliski käima!
Hommikuvõimlemiseks ei pea ma end vastumeelselt sundima - ma ootan seda. Seega pole küsimus laiskuses, vaid selles, mida minu keha tegelikult soovib.
Raskeid jooksutrenne mitte.
 |
| Kerged jooksud meeldivad mulle siiani :) |
Loomulikult tuleb end tagant sundida, kuid mitte vastumeelselt ja läbi suurte raskuste.
Olen endaga leidnud suurema kontakti ja olen päris õnnelik. Ma tunnen end oma kehas hästi ja ma olen tasakaalukam. Lubama ei hakka, kuid õnnest võin kirjutada pikemalt teinekordki.
Armastust!
