Eile oli siis see rõõmus päev, mil tegin teoks oma ammuse unistuse - osaleda triatlonil.
Aitäh Statoili bensukas, et teil õnnestus 50 minti enne starti mulle paha tuju tekitada katkise suruõhupumbaga ja aitäh Olerex, et suutsite selle 45 minti enne starti parandada. Lugu seisnes jalgratta kummide pumpamises.
Paide järve ääres sain templid näkku ja numbri rinda. Käisin puusakondini vees, mis minu hinnangul ja ehk ka juba voolava adrenaliini jõul polnud sugugi külm (mingi silt näitas 18-19 kraadi veetemperatuuriks).
Hoidsin enne starti targu teiste taha, teades, et ma oma konnaga seal suurtele onudele võin hargivahevalu tekitada. Kõlas lask ja kõik see kamp vees oligi. Üllataval kombel jäid esimestes sumpamistes hoopis teised mulle jalgu, aga no eks ujumine oli veel alles ees.
Peatselt algaski juba tee kollase poini ning minu veelgi suuremaks üllatuseks, suutsin püsida teistel sabas ja isegi mitte kõige viimasena. Mõni sõitis seal oma krooliga teisele sisse, mõni ujus selili kuskil vetikais. Kuna start oli väga kiire, siis võtsin isegi paar tõmmet hingamiseks selili ja lõpuni lasin ikka oma konnas.
Oleksin ehk veidigi ettepoole jõudnud, aga üks väga segaduses kroolija suutis teed kogu aeg blokeerida ja jalgu jääda. Vahepeal köhisin allaneelatud mõnusat vett välja ja päris mitmel korral eemaldasin kaela ümber soonivaid vetikad. Ujumisetapi lõpul olin eelviimane, kuid põrutasin ühest mööda ja olin meetri kaugusel järgmisest. See oli minu jaoks tohutu üllatus, sest ma olin vägagi kindel, et ma juba poi pöördel olen ainuke inimene ujumas. Oli ikka suur rõõm veel teistega lõpetada.
Ometi oli maismaale tulek minu jaoks täielik šokk, sest gravitatsioon riputas iga mu jalaraku külge sangpommi. Kui ma veel ujumise lõpus olin naiste seas konkurentsis, siis maismaale tulek kaotas mus igasuguse konkurentsivõime. Jalgade asemel oli mul justkui hülgesaba ja suutsin vaid vägisi kokku võttes mitte pikali kukkuda, et siis harjuda uuesti kõndimisega. Seega lõpetasin oma varesejooksu ära ja läksin vahetusalasse kõndides, teised aina kaugemal ees joostes.
Poolel teel olin trikoo alla kerinud (spordirinnakas oli siiski all), siis tõmbasin endale särgi selga (miks peab triatlonivõistlusel olema number kinnitatud haaknõeltega? Särgi selga panekul tuli mul igatahes üks haaknõel lahti, mis jäi ohtlikult kogu võistluse lõpuni lahti), samal ajal kuivatasin jalgu, tõmbasin jalga põlvikud, püksid ja jooksusussid, pähe veel kiiver ja rattaga lippamas ma olingi.
Tubli - olin unustanud oma märjad juuksed patsi, mis tähendas seda, et kiiver jäi mulle pähe väga kehvasti. Hakkasin kohe ratta seljas seda kruttima, lõpuks võtsin selle üldse peast, hoo ajal proovisin märga patsi kummist lahti päästa (naised teavad, et see on sama kerge kui kaamelile kondoom pähe tõmmata), siis jälle kiiver pähe ja proovisin seda kinni saada. Jamasin päris pikalt ja viimasena veest väljunud mees oligi must mööda saanud.
Veidi pärast seda oleks mulle auto sisse sõitnud, sest üks kanapeakene lihtsalt ei vaadanud tee peale ega märganud lähenevat ratturit ja otsustas suure kaarega ikka end ümber pöörata.
Mingil hetkel möödus minust VEEL üks mees (?). Igatahes ergutas ta mind ja see oli väga vahva, et üliaeglaseid konkurentegi kannustatakse. Niisiis jäin ma ülejäänud teeks saateautole kena vaatepilti pakkuma.
Enamik teest oli kivine kruusatee, tihti kohutavalt auklik, õnneks talutavate minitõusudega. Igatahes möödus see minu jaoks päris kiiresti.
Ja taas vahetusala, ratas ära, kiiver ära ja jooksule! Jälle šokk. Mida asja need jalad teevad? Väga raske oli jalgadel harjuda jooksusammuga. Võtsin vägagi aeglase tempo ja püüdsin kuidagi rahustada krambieelseid jalgu. Ahjaa - viimane kord sõitsin ma jalgrattaga 2010 aasta suvel ehk siis pole ma jalgrattaga sõitnud 2 aastat!
Ümber järve tuli joosta 3 ringi, millest 1,5 veetsin ma veel teistega (kuigi ma eeldasin ka seda, et 3 ringi pean uhkes üksinduses lippama). Teise ringi lõpul rahvas hullus, plaksutas, elas kaasa, aga kõigil vajusid näod ära, kui selgus, et ma nii aeglane, et pean veel kolmandalegi ringile suunduma :-D "No lõpeta nüüd juba ära," viskas keegi naljamees, aga ei - peab lõpuni tegema, kas või hambad ristis!
Ja kui kahel esimesel ringil mulle veel vett pakuti, siis kolmandal pidin end laua ääres ise teenindama. Rahulikult tippisin viimasegi ringi ära ja olin enda üle meeletult uhke - ma juba kolmveerandil ujumisetapil ei uskunud, et ma võiksin selle lõpuni teha. See oli ikka tunduvalt raskem kui ma olin ette kujutanud. Keskmine pulss 181, max 190.
Maksimum 190 tähendab minu jaoks seda, et ma kuskil end ogaraks ei pingutanud, aga normaalselt ogaraks küll. Eelmisel õhtul tehtud 5 km rekordjooksul oli mul karmimaid kõrgemaid pulsse näidata.
Vahetusalad sisse arvestades, siis 300 m ujumise aeg oli: 8:34, 15 km jalgratast: 38:39 ja 3 km jooksu 18:45. Koguaeg: 1.05:59. Jooksu tempo oli 6:15 min/ km, mis minu arvates pärast karmi ujumist ja rattasõitu polnud üldse paha. Kuigi ma ise arvasin, et ma jooksin pigem tempos 7:30, sest jalad olid tõesti parajad pakud ja tempo olematu. Kas siis vahe rattasõidu kiirusega pettis ära või tõesti oli see ring lühem, ei tea.
Rattaga sõitsin keskmiselt 23,3 km/ h, mis arvestades kruusateed ja mu kahe aasta pikkust rattasõidupausi, on isegi väga hea tulemus.
Kuigi ma ületasin oma ootuseid ja arvestusi kõigel kolmel alal, siis tuli leppida rõõmsa ja toreda viimase kohaga. 25 osaleja seas 25. ja naiste arvestuses 5. koht (pole ka väga paha, eks ole).
Kõik oli hästi organiseeritud ja läbimõeldud, korraldajad toredad, kaasvõistlejad toetavad. Väga meeldiv kogemus ja kindlasti tahaks veel mõnel triatlonil osaleda. Järgmine kord on meid ehk siis juba 250, mitte 25.
Pilte üritusest näeb siit ja siit.
Aitäh Statoili bensukas, et teil õnnestus 50 minti enne starti mulle paha tuju tekitada katkise suruõhupumbaga ja aitäh Olerex, et suutsite selle 45 minti enne starti parandada. Lugu seisnes jalgratta kummide pumpamises.
Paide järve ääres sain templid näkku ja numbri rinda. Käisin puusakondini vees, mis minu hinnangul ja ehk ka juba voolava adrenaliini jõul polnud sugugi külm (mingi silt näitas 18-19 kraadi veetemperatuuriks).
Hoidsin enne starti targu teiste taha, teades, et ma oma konnaga seal suurtele onudele võin hargivahevalu tekitada. Kõlas lask ja kõik see kamp vees oligi. Üllataval kombel jäid esimestes sumpamistes hoopis teised mulle jalgu, aga no eks ujumine oli veel alles ees.
Peatselt algaski juba tee kollase poini ning minu veelgi suuremaks üllatuseks, suutsin püsida teistel sabas ja isegi mitte kõige viimasena. Mõni sõitis seal oma krooliga teisele sisse, mõni ujus selili kuskil vetikais. Kuna start oli väga kiire, siis võtsin isegi paar tõmmet hingamiseks selili ja lõpuni lasin ikka oma konnas.
Oleksin ehk veidigi ettepoole jõudnud, aga üks väga segaduses kroolija suutis teed kogu aeg blokeerida ja jalgu jääda. Vahepeal köhisin allaneelatud mõnusat vett välja ja päris mitmel korral eemaldasin kaela ümber soonivaid vetikad. Ujumisetapi lõpul olin eelviimane, kuid põrutasin ühest mööda ja olin meetri kaugusel järgmisest. See oli minu jaoks tohutu üllatus, sest ma olin vägagi kindel, et ma juba poi pöördel olen ainuke inimene ujumas. Oli ikka suur rõõm veel teistega lõpetada.
Ometi oli maismaale tulek minu jaoks täielik šokk, sest gravitatsioon riputas iga mu jalaraku külge sangpommi. Kui ma veel ujumise lõpus olin naiste seas konkurentsis, siis maismaale tulek kaotas mus igasuguse konkurentsivõime. Jalgade asemel oli mul justkui hülgesaba ja suutsin vaid vägisi kokku võttes mitte pikali kukkuda, et siis harjuda uuesti kõndimisega. Seega lõpetasin oma varesejooksu ära ja läksin vahetusalasse kõndides, teised aina kaugemal ees joostes.
Poolel teel olin trikoo alla kerinud (spordirinnakas oli siiski all), siis tõmbasin endale särgi selga (miks peab triatlonivõistlusel olema number kinnitatud haaknõeltega? Särgi selga panekul tuli mul igatahes üks haaknõel lahti, mis jäi ohtlikult kogu võistluse lõpuni lahti), samal ajal kuivatasin jalgu, tõmbasin jalga põlvikud, püksid ja jooksusussid, pähe veel kiiver ja rattaga lippamas ma olingi.
Tubli - olin unustanud oma märjad juuksed patsi, mis tähendas seda, et kiiver jäi mulle pähe väga kehvasti. Hakkasin kohe ratta seljas seda kruttima, lõpuks võtsin selle üldse peast, hoo ajal proovisin märga patsi kummist lahti päästa (naised teavad, et see on sama kerge kui kaamelile kondoom pähe tõmmata), siis jälle kiiver pähe ja proovisin seda kinni saada. Jamasin päris pikalt ja viimasena veest väljunud mees oligi must mööda saanud.
Veidi pärast seda oleks mulle auto sisse sõitnud, sest üks kanapeakene lihtsalt ei vaadanud tee peale ega märganud lähenevat ratturit ja otsustas suure kaarega ikka end ümber pöörata.
Mingil hetkel möödus minust VEEL üks mees (?). Igatahes ergutas ta mind ja see oli väga vahva, et üliaeglaseid konkurentegi kannustatakse. Niisiis jäin ma ülejäänud teeks saateautole kena vaatepilti pakkuma.
Enamik teest oli kivine kruusatee, tihti kohutavalt auklik, õnneks talutavate minitõusudega. Igatahes möödus see minu jaoks päris kiiresti.
Ja taas vahetusala, ratas ära, kiiver ära ja jooksule! Jälle šokk. Mida asja need jalad teevad? Väga raske oli jalgadel harjuda jooksusammuga. Võtsin vägagi aeglase tempo ja püüdsin kuidagi rahustada krambieelseid jalgu. Ahjaa - viimane kord sõitsin ma jalgrattaga 2010 aasta suvel ehk siis pole ma jalgrattaga sõitnud 2 aastat!
Ümber järve tuli joosta 3 ringi, millest 1,5 veetsin ma veel teistega (kuigi ma eeldasin ka seda, et 3 ringi pean uhkes üksinduses lippama). Teise ringi lõpul rahvas hullus, plaksutas, elas kaasa, aga kõigil vajusid näod ära, kui selgus, et ma nii aeglane, et pean veel kolmandalegi ringile suunduma :-D "No lõpeta nüüd juba ära," viskas keegi naljamees, aga ei - peab lõpuni tegema, kas või hambad ristis!
Ja kui kahel esimesel ringil mulle veel vett pakuti, siis kolmandal pidin end laua ääres ise teenindama. Rahulikult tippisin viimasegi ringi ära ja olin enda üle meeletult uhke - ma juba kolmveerandil ujumisetapil ei uskunud, et ma võiksin selle lõpuni teha. See oli ikka tunduvalt raskem kui ma olin ette kujutanud. Keskmine pulss 181, max 190.
Maksimum 190 tähendab minu jaoks seda, et ma kuskil end ogaraks ei pingutanud, aga normaalselt ogaraks küll. Eelmisel õhtul tehtud 5 km rekordjooksul oli mul karmimaid kõrgemaid pulsse näidata.
Vahetusalad sisse arvestades, siis 300 m ujumise aeg oli: 8:34, 15 km jalgratast: 38:39 ja 3 km jooksu 18:45. Koguaeg: 1.05:59. Jooksu tempo oli 6:15 min/ km, mis minu arvates pärast karmi ujumist ja rattasõitu polnud üldse paha. Kuigi ma ise arvasin, et ma jooksin pigem tempos 7:30, sest jalad olid tõesti parajad pakud ja tempo olematu. Kas siis vahe rattasõidu kiirusega pettis ära või tõesti oli see ring lühem, ei tea.
Rattaga sõitsin keskmiselt 23,3 km/ h, mis arvestades kruusateed ja mu kahe aasta pikkust rattasõidupausi, on isegi väga hea tulemus.
Kõik oli hästi organiseeritud ja läbimõeldud, korraldajad toredad, kaasvõistlejad toetavad. Väga meeldiv kogemus ja kindlasti tahaks veel mõnel triatlonil osaleda. Järgmine kord on meid ehk siis juba 250, mitte 25.
Pilte üritusest näeb siit ja siit.
