Head lõppu!

Aeg on soovida head vana ja kõik muu plaplaplaa, mida kõik igal pool korrutavad. Minu möödunud aasta tippsündmused? Hmmm. Kolm kuud öökisin pidurdamatult voodis, 3 kuud piinlesin valudes, mille kirjeldamiseks hakkaksid paljud silmi pööritama, teatud valudes olen siiani, sain kaela finantsilise katastroofi teise süü läbi, kannatasin tüütute inimeste all jne jne. See aasta oli õppetundiderohke ja võin uhkusega öelda - on päris mitu lolli asja, mida inimene võib teha, mida mina enam ei tee! Hurraa!

Uude aastasse lähen targemana, proovin hakata rohkem liikuma ja proovin lubada ka blogisse rohkem infot riputada. Varsti on 20 000 lugemisklikki täis, mille puhul võiks midagi korraldada. Kui kellelgi on ideid, siis endiselt toimib mul siin kommentaarium.

Palju tervist uueks aastaks!

PS! Fotomeenutus möödunud aasta talvest. Mina lumerohkuse üle ei kurtnud kordagi!

Sörgiproov

Eile tegin üle 11 kuu (no võib öelda lausa aasta) proovi teha paar kiiremat sammu. Armas sõbranna tuli külla, vedasime kannikad kergliiklusteele kiirkõnnile ning vahepeal ka sörkisime.

Esimese sörgiminuti järel oli pulss 160 kandis, mis mind väga-väga-väga üllatas, sest möödunud aasta juulis, tuletagem meelde, olid pulsid pärast üht sörgiminutit 190 kandis. Seega võisin ette kujutada, et pool aastat sörkimist pole täielikult kadunud (samas on mul 5 kuud jalutust tänavu ette näidata), mingi õrn põhi kuskilt kumab. Kaasa pole muidugi aidanud see, et ma 3 kuud pole suurt midagi teinud.

Tegime väga kiiret kõndi, vaheldumisi sörgiga 67 minutit, keskmine pulss 157, max 184. Lõpetasime ca 5 minti järjest sörkides, siis oli pulss 182, 30 sekundi pärast 156, minuti pärast 136, taastus umbes 2 minutiga. Taastumise poolest sama seis, mis 27. treeningpäeval möödunud aastal. Imestasin, et kiirkõnd mu pulsse kuhugi lakke ei viinud.

Pärast istusime saunas ja olime kaks mõnusat vässukolli. Ma muidugi räägin enda eest, sest sõbranna kiirkõnni pulsid olid vaevu 120 ligi, joostes 130 kanti ja taastus ta vist paari sekundiga, sest 30 sekundi peal hõiskas ta juba numbrit 80.... Pagana rahvatantsija....

Fotod: pühadekaunistused

Kuna terviserindel on üsna muutusteta ja pühadeaeg ka käes, siis muud pläku-pläku juttu ka. Mõned väljavõtted mu kodusest jõulumeeleolust. Kuna mulle hirmsasti jõulud meeldivad, siis tavaliselt olen alustanud kaunistamist juba oktoobris, aga seekord mõistetavatel põhjustel jõudsin alles detsembris sellega tegelema hakata.





Purgis on kuivatatud roosilehed. Kuna ma lõikelilli ei seedi, sest neid on kole suremas näha ja pärast prügikasti visata, siis olen pidanud kõik ära kuivatama ja alles jätma, et nende eluiga pikendada. Purgi ostsin alla Euro ühest kaltsukast. Sel veel mingid põnevad mustrid ja kirjad peal.



Selle küpsisekarbikese sain kingituseks ja on nüüd piparkookidega täidetud. Uued pajakindad ostsin Kaupsist, sest vana kõrvetas mul sõrmedeni läbi.




See pilt viitab sellele, kui väga meie tirts lutte armastab ja millist kasutust need oma armastuse tõttu nüüd lapse voodipeatsis leiavad. Muide - voodi seisab sama kasutuna.



Iga-aastane kingialtar. Seekord kaunistatud kuuseokstega ja antiikne küünlajalg. Üks kingitus on juba valmis ja väiksed papud jättis päkapikk kinke tuues maha. Mingi Tuhkatriinu-Päkapikk vist.


Teist aastat järjest kasutan seda toredat lauakangast ja klambrilööjaga olen rohelise lindi ümber löönud. Lipsudega nägi vaeva abikaasa. Laual on kivide ja veega täidetud kristallkausis ujuvad teeküünlad.



Otsustasin luua traditsiooni ja igal aastal ühe põneva jõuluehte osta. See on ostetud Kaubamajast. Kuljused roostetavad ägedalt. Tegelikult oleks kaunistust ulmeliselt lihtne ise järele teha. Järgmisel aastal siis!



Üks jõulusokk nurgas, teine teisel aknal ja saadetud jõulukaartidest kaunistus. Kui muidugi küünal põlema panna, siis tuleb kaarte vähe ülespoole nihutada. Tuleohtlik värk :-)) Aga tänud kaardisaatjatele!



Rimist ostetud 50 tulega valguskett, mis maksis paar eurtsi. Suvel oli selles potis murulauk. Kaardid ostsin alles nüüd ja need on 20-30ndatest. Sisaldavad ka igivanu luuletusi ja soove. Jube vahva!



Alles hiljuti oli sel laual arbuusid ja potis basiilik. Selverist ostetud umbes eurtsine 35 tulega valguskett ja potitäis kuuseoksi ja käbisid.

Ja kui enne ei kohtu, siis häid jõule!

Vaktsineerimise poolt või vastu?

Vaktsineerimine on olnud pikka aega väga tuline vaidlusteema ja jääb selleks nähtavasti ka edaspidi. Mina ei mõista hukka kumbagi poolt, sest olen üsna sügavalt sellesse teemasse juba paar aastat kaevunud.

Mina olin kuni kooliajani vaktsineerimata, mil vanematelt küsimata koolis lihtsalt süstal õlga torgati ja ema sai sellest alles siis teada, kui ma tulitava õlaga koju tulin. Kui oleks küsitud nõusolekut, nähtavasti oleks ta ka siis keeldunud.

Minu tõekspidamised pole päritud vanematelt, vaid, olles väitlusest õppinud, pean oluliseks süveneda mõlemasse poolde (ei kui jaa) ning siis teha otsus.

Tean hästi vaktsiine pooldavaid argumente ning saan neist hästi aru. Olles süvenenud vaktsiinide vastuargumentidesse, siis ma kaldun südames pigem sellele poolele. Ometi otsustasin ma nii, et kui laps sünnib, siis ma nö peale vaadates otsustan, mis sellest vaktsineerimisest saab. Kas ma südames tunnen, et ma kardan riskida ja tal on neid vaja või mitte.

Sünnitusvannis ütlesin ma kohe ämmaemandale, et me lükkame vaktsiinid edasi ja haiglas vaktsineerida ei luba. Tuberkuloosisüst tehakse praktiliselt järgmisel päeval.
Laps sündis, haiglas jäid süstid ära ning edasi tuli otsustada kodus. Oma südames tunnen ma siiani, et ei suuda sellesse puhtasse organismi vägivaldselt ja otse verre midagi süstida lasta. Ometi tunnen kõikjalt selleks väga suurt survet ja kordan - ma tean hästi miks.

Üks arst rääkis mulle, et Euroopa riikideski, päris mitmetes, enam tuberkuloosisüste ei tehta, sest vaktsineeritud kipuvad sellest hoolimata haigestuma ning tuberkuloosi vorm on niivõrd muutunud, et vaktsiinist pole enam suurt kasu. Seega on see üks mõttetu süst. Kui ütlesin arstile, et mul käidi juba tihedalt peale vähemalt see süst ära teha, siis hüüatas arst "lollus!".

Ma ei hakka selle arsti nime nimetama, sest nagu ta ütles - mitte ükski arst ei hakka avalikult ega ka omavahel midagi vaktsiinide vastu rääkima.

Teiseks siis B-hepatiidi vaktsiin. B-hepatiit levib vere ja kehavedelike kaudu. Selleks, et beebi haigestuks (oletades, et perekond on terve), peaks ta asuma kohe seksuaalelu elama või end süstima. Tõenäosus selleks on kui suur...?

Toon välja mõned (tõesti vaid mõned) argumendid ja faktid, mille otsa olen ise sattunud.

Kõik vaktsiinid koosnevad kolme tüüpi komponentidest :
“pisik” - elus või surmatud viiruse, bakteri, toxoidi (bakteri toodetud toksiini)või DNA kujul. OHT! Elus pisik võib põhjustada haigestumist, selle asemel et selle eest kaitsta (N. lastehalvatus, läkaköha). sööt, millel vaktsiinid kasvatatakse (nt kanapoja looted, aborditud inimlooted, ahvi neerukude, merisea looterakud). OHT! Võõrvalgud ja -geenid võivad inimorganismi sattudes käituda ettearvamatult. mitmeotstarbelised lisaained (säilitusained, toime tugevdajad jne) N. alumiiniumsool (toime tugevdajana), elavhõbeda ühend tiomersaal, formaldehüüd, neomütsiin, fenoksüetanool (säilitusainena), jne.

NÄIDE Üks hepatiidisüst sisaldab 12,5 mcg elavhõbedat. Kui see süstida näiteks 3,6 kilosesse vastsündinusse, siis saab ta juba ühe doosiga mitukümmend korda rohkem mürki, kui on lubatud normidega (antud juhul oleks lubatud kuni 0,36 mcg).Kui 6-kuune imik on saanud kätte kõik ettenähtud vaktsiinid, siis on ta oma organismi kumuleerinud juba 167,5 mcg elavhõbedat. Kaheaastaseks sünnipäevaks on Ameerika laps kogunud oma organismi 237 mcg elavhõbedat!

Dr. Schreibner on veendunud ja ta on seda korduvalt oma raamatute ja uurimustega tõestanud, et vaktsineerimine on peamine hällisurma põhjustaja.
Näide. Kui Jaapanis lükati vaktsineerimise algus 2 kuult 2le aastale, kadus selles riigis hällisurm. Kui hiljem taas katsetati 3kuuste vaktsineerimist, ilmusid välja ka hällisurmad. Jaapani väikelaste suremus on üks madalamaid maailmas, USA see-eest (kus on kohustuslik vaktsineerimisprogramm) on see kusagil arengumaadega samal tasandil. Alates 1950ndatest aastatest on USA väikelaste suremus ainult kasvanud.

Tekitavad ise seda haigust, mille vastu peaks kaitsma. Näiteks USA-s kõik registreeritud lastehalvatuse juhtumid alates aastast 1979 on olnud põhjustatud vaktsiinist. II Maailmasõja ajal vaktsineeriti Saksamaal elanikkoond difteeria vastu. Pärast seda kasvas difteeria haigusjuhtumite arv 17% ja suremus haigusesse 6 korda.

Loe selliste näidete jm kohta lähemalt: http://web.zone.ee/vaktsineerimisest/uurimustoo.htm
samuti põnev intervjuu: http://web.zone.ee/iamfree/k.htm

Ma ei kutsu kedagi üles vaktsineerimata jätma (peamine vaktsineerimise pooltargument on see, et tänu vaktsiinidele ongi need haigused paljuski kadunud - selle vastuargumendid leiate neilt lehtedelt). Valik ja otsus on igaühel. Aga kui valite, siis vähemalt uurige, MIDA te valite ja olete oma otsuses kindlad.

Peavalude veidrad põhjused

Lugu, mis ilmus novembri Tervis Plussis. Muide, peavalu liiga kõvasti seotud patsist ja kitsast rätist on tüüpiline ka minu puhul. Muidu valutab mu pea ikka üliharva.

Peavalu singist ja seksist?

Britid tõid tuntud päevalehes välja mitmed kummalised peavalupõhjustajad. Neuroloog dr Toomas Toomsoo kommenteerib, kas sink, jooksmine ja kitsas müts võivad tõesti vasarad peas tööle panna.

Juuksuris käik

Üsna tavaline peavalu põhjus võib olla külaskäik juuksurisse. Peamiselt just seetõttu, et pesu ajal tuleb pead hoida pesuvannis pikemat aega. See painutab kaela ebaloomulikult ja stimuleerib närvi, mis aktiveerib kolmiknärvi - kaela juhteteed ning tulemuseks on peavalu. See võib ilmneda alles päev või kaks hiljem, mistõttu peapesu juuksuris ei oska keegi kahtlustada. Sarnane valupõhjustaja võib olla ka telefonitoru õla ja kõrva vahel hoidmine ja istumine toolil, mis ei toeta alaselga.

Dr Toomas Toomsoo: Tegemist on eelkõige lihaste kinnituskohtade piirkonda jääva kuklanärvi osalise pitsumisega, mille tulemusena võib tekkida neuralgilise iseloomuga valu, samas võib see olla ka otseselt lihaskoormusest tulenev valu. Seda ei pea kartma. Kui väga häirib võib võtta valuvaigistit, tihti aitab ka valutava piirkonna määrimine salvidega või geeliga.

Köha

Köhimine ja muu sedalaadne pingutus, nagu aevastamine, tugev ninanuuskamine või painutus ette, võib viia peavaluni. Üks protsent peavaludest on põhjustatud köhast. Kusjuures sellisele valule on altimad mehed. Ajus tekkiv surve põhjustab teravat, pistelist valu, mis kestab tüüpiliselt paar sekundit või mõned minutid peamiselt kukla piirkonnas.

Köhimine surub aju allapoole ülemise seljaaju kanali suunas, mis ongi valu päästikuks. Lisaks sellele võivad tekkida muud sümptomid nagu kaelavalu, tasakaalu- ja nägemisprobleemid, kuulmisekadu, unetus ja tinnitus kõrvades.

Dr Toomas Toomsoo: See on nn köhapeavalu, mis on seotud eelkõige koljusisese rõhu tõusust. Seda esineb harva ja ei pea ravima. Kui valu on selgelt köhaga seotud, siis peab ravima köha. Kui köha põhjustaja on teada, tuleks see likvideerida. Mõningatel juhtudel võivad nendeks olla ravimid (nt AKE inhibiitorid, mida kasutatakse vererõhu alandajatena).

Jooksmine lindil

Igasugune füüsiline pingutus, näiteks sörkimine või jooksulindil hüplemine, põhjustab pea, kaela ja kolju veresoonte paisumist ja surve suurenemist. Tõsine valu võib tekkida treeningu ajal sekunditega ja ilmneda peas ükskõik kus. Sellised peavalud on tavalised eriti neil, kes kannatavad migreenihoogude käes. Abiks on ilmselgelt treeningu vahetamisest, kuid ka valuvaigisti manustamisest tund enne trenni, et vähendada turset. Kuigi see on üsna haruldane olukord, siis tuleks treeninguaegse peavaluga pöörduda arsti poole, kes välistab tõsisemad probleemid nagu näiteks aneurüsm (ajuarteri laiend).

TT: See on nn pingutustüüpi peavalu, mis on seotud eelkõige koljusisese rõhu tõusuga. Seda esineb harva ja ei pea ravima. Kui valu on selgelt pingutusega seotud, siis peab sellest hoiduma. On arvatud, et enam esineb seda ülekaalulistel ja meestel. Kui põhjuseks on aga mingi veresoone patoloogia, siis tuleks arsti poole pöörduda. Enamasti on viimase korral tekkiv valu ülitugev ja mingilgi moel ei anna järele.

Ärev iseloom

Itaalias asuva Torino peavalu keskuse uuringu kohaselt kannatavad migreenilaadsete peavalude käes rohkem madala enesehinnangu ja äreva iseloomuga inimesed. Arvatakse, et selline temperament muudab inimesed stressi suhtes haavatavamaks, mis alandab ajus serotoniinitaset. Madal serotoniinitase viitab depressioonile, kuid nüüd arvatakse, et põhjustab ka peavalu.

TT: Põhjuseks on isiksus- ja tähelepanuhäire, ärevus ise ei pruugi migreeni tekitada.

Singivõileivad

Migreenikud teavad, et on terve nimekiri toite, mis peavalu tekitavad, kuid sink kuulub selle tippu. Sink sisaldab türamiini ja säilitusaineid (nitraate või nitriteid), mis suurendavad verevoolu ajusse ja vallandavad peavalu. Toitude lisaained tekitavad valu mõlemal pool pead (vastandiks klassikalisele migreenile, mis halvab üldiselt ühe peapoole).

Türamiin tekib toidu vananemisega kaasneval proteiinide lagunemisel ehk siis leidub seda peamiselt suitsetatud, marineeritud, konserveeritud, kääritatud jms viisil töödeldud toitudes. Teised türamiinirikkad või lisaaineid sisaldavad toidud on veel juust, šokolaad, töödeldud liha (nt salaami) ja teatud puuviljad (nt ananass ja banaan).

TT: Kui on näha, et sink on põhjustaja, siis tuleks sellest loobuda.

Hobusesaba

Ülimoodne ja ainsatki karva lendu laskev hobusesaba tekitab pinget peanaha sidekoes, mis omakorda viib valuaistinguni. Punutistel ja kitsastel pearättidel-mütsidel on sama efekt. Paljud sikhid on hädas peavaludega, mistõttu kutsutakse seda ka „turbani peavaluks“.

TT: Igasugune surutis peas võib põhjustada peanaha pinget, mille sisuline tähendus on ikka lihaspinge.

Seks

Taanis asuva Riiskovi neuroloogilise kliiniku uurijate hinnangul võib suguühte ajal tekkiv peavalu puudutada 1,3 protsenti populatsioonist. Pigem mehi tabav orgasmi eel saabuv migreenihoog tekitab pitsumist ja tuima valu kuklas. See võib olla seotud suureneva vererõhuga ajus. Irooniliselt tabab see pigem juhuseksi harrastajaid (tõenäoliselt veelgi suurema erutuse tõttu).

Harva võib seksist tulenev peavalu viia ajuverejooksuni. Peavaluga võib vähestel kaasneda ka unisus, kõnelemis- või neelamisraskused, tasakaalupuudus, tuimus ühel kehapoolel või iiveldus.

Häda on tuttav pigem neile, kel on probleemid kõrge vererõhuga või esineb perekonnas sedalaadseid insulte.

TT: Selline valu võib esineda nii orgasmi ajal kui järel, harvem enne. On arvatud, et see kaob iseenesest. Kui see aga ei kao, siis aitab enne sugulist vahekorda Indomethacin.

Kuum dušš

Arvatakse, et temperatuurimuutus mõjutab ka vererõhku, mis omakorda võib põhjustada peavalu. Kuuma duši peavalu kestab harva rohkem kui viis minutit. Kuid ka ekstreemne külm, nagu külma jäätise kiire söömine või joogi joomine või jääauku hüppamine, võib tekitada peas terava piste.

TT: Põhjust küll ei teata, kuid valu on seotud tõepoolest temperatuuride erinevusega, sagedamini külmaga, vähem kuumaga.

Sigarett

Hispaanias asuva Salamanca ülikooli uurijad väidavad, et ka suitsetamine toob sepad pähe taguma. Uuringust selgus, et 59 protsenti küsitletutest tundis, et migreenihoog vallandus pärast suitsetamist ja 71 protsenti tajus suitsetamise ajal peavalu hullemana.

Sigaretis sisalduv nikotiin põhjustab aju veresoonte ahenemise ja päästab valla peavalu.

TT: See on väga individuaalne ja ei pruugi kõigil inimestel esineda. Kui suitsetamine aga provotseerib migreeni, siis tuleb see lõpetada.

Unepuudus

Londoni riikliku närvihaiguste kliiniku uuring tõi peavalu põhjusena välja ka unepuuduse. Üks kuni kolm tundi vähemat und kuni kolme öö jooksul võib tekitada tunnise kuni päevapikkuse peavalu. Unepuudus põhjustab ajus sisalduva serotoniinitaseme (mängib olulist rolli unetsüklis) vähenemist, mis omakorda viib peavaluni.

Altanta peavalukeskuses tehtud teine uuring, mis hõlmas 1200 migreenihaiget, viitab, et need, kes magavad öösel kuus tundi, kannatavad tõsisemate ja tihedamate peavalude käes kui need, kes magavad kauem.

TT: Siin on küsimus eelkõige unekvaliteedis. Kui on pindmine uni, on ka peavalusid rohkem. Samas tuleb unega seotud peavalude korral mõelda ka uneapnoele ja sellele, kas inimene norskab või mitte. On teada, et norskajatel esineb peavalu rohkem.

Soe ilm

Bostonis asuva Beth Israel Deaconessi meditsiinikeskuse uurijad leidsid, et peavalukaebused suurenesid välistemperatuuri tõusuga. Uuringu kohaselt tõusis terava valusööstu risk 7,5 protsenti iga kasvava 13 kraadiga. Ka selle põhjust nähakse vererõhumuutustes.

TT: Ka vedelikukaotus võiks siin olla üks põhjus. Vererõhu kõikumisi ei peeta eriti oluliseks põhjuseks peavalude tekitajana.

Allikas: Dailymail, neuroloog dr Toomas Toomsoo.

Minu lemmikkuu!

Minu lemmikkuu ongi käes - ehk siis jõulukuu!
Üks kehvasti lõigatud pilt tänavu kaunistatud toast rohelise aia taustal ja meenutus möödunud aasta talvest. Üsna sarnane, eks ole!

Ma ausalt öeldes lootsin samasugust talve nagu mullu, et siis vähemalt saaksin trenni teha lund lükates. Möödunud aastal käisin tuiskude ajal ca 5 korda päevas lund rookimas. Ühel hommikul sadas katuselt alla kahe meetri kõrgune hunnik minu nädalatepikkusele hooldatud jalgteele (kuskil seal labida ja valgusti vahel on tee pärast väikest kühveldamist). Seda hunnikut enam rookida ei saanud ja ma lihtsalt lõhkusin kamakaid teelt välja.

Trenn on see igatahes ikka ülikorralik, aga noh... Praegu saaks lihast pumbata vaid mullamutihunnikuid laiali lükates.

Magusaisust ka. Kroom avaldas lõpuks nähtavasti mingit mõju ja samas ka külmetus, mil palavik kerkis üle 39 ja kaks päeva polnud mingit isu magusa järele. Siis oli juba kergem järgmistel päevadel end tagasi hoida (kuigi päris kerge pole see siiamaani). Ma tsiteerisin fitness.ee artiklit, kus oli kiras, et kroom on ohutuim mineraal. Samas ütles apteeker, et üle kahe kuu kroomi manustades on oht (vist)maksakahjustuseks. Selles osas ei oska ma midagi öelda. Lugedes inglisekeelseid artikleid, siis ma ei leia sellele mingit vastet. Jah, on kaks juhtumit, kus kroom põhjustas maksakahjustuse ja teisel juhul neerupuudulikkuse. Esimesel juhul tarbis üks naine pool aastat igapäevaselt üle 20 kroomitableti ja teisel juhul üks sportlane tahtis end vormi viia ja tarbis kroomi koos teiste toidulisanditega. Seega jääb ikkagi küsimus - on siis kahjulik või on siiski ohutuim?

Hetkel pikemalt ei saa, sest kaugustes kostub tekimaadleja hädahüüdeid. Aga püüan nüüd blogil vähe tihedamalt silma peal hoida ja arengutest märku anda. Magamatusega hakkan vaikselt harjuma ja siis on ka lihtsam jalutama minna, kui väsimus on juba normaalne eluosa.

Ilusat ja rahulikku jõuluaega!

Otsin pulsikella

Kui kellelgi on teada pulsikellade sooduspakkumised kuskil Eesti otsas või mõni tutikam kell kapis seismas, siis võib mulle märku anda! Tore, kui kell poleks roosat värvi :)

Jalutuskäigud kandelinaga

Kuigi väsimus ajab tihti nutmagi, siis headel päevadel olen suutnud end lõpuks jalutama ajada... No neid häid päevi on nüüd küll vaid kolme jagu.

Esimesel päeval, pärast kahekuulist lamamist, otsisin välja kandelina (üks variant neist on siin pildil) ja sidusin lapse selle sisse.

Kuna ümberringi on siin põllud-kruusateed ja naabri (senini) lollist koerast ma mööda ei jaluta, siis vankriga ma kuhugi ei pääse. Kandelinaga sain see-eest kenasti metsa- ja põlluteed ette võtta.

Tunnisel teekonnal oli siis rinnal ca 6 kilo ja reielihased on sellest siiamaani valusad. Lisaraskus jalutustel annab igatahes väääääga suurt koormust. Selliselt seotud nagu pildil, saavad vatti ka kaela- ja seljalihased. Nüüd olen kolm korda lina ja lapsega tuiamas käinud ja pärast seda on tunne nagu jõusaalist ja jooksust korraga naastes.

Kuna pontsik kogub hoolega kilosid, siis ei oska öelda, kui kauaks mul selga ja õlgu selliseks tuiamiseks jagub. Jalgadele igatahes ka vägev trenn. Ja kui lina ja laps ära võtta, siis on nii palju kergust, et hakka või jooksma.

Ja kellel lapsi pole - muretsege sangpomm :-P

Vahepealseid arenguid

Kõige suurem rõõm on sellest, et lapsukese röökimismaratonid on lõppenud. Kas siis a) Gefilus tegi kõhu heaks, b) Colief aitas või c) harjus mõttega, et enam ei saa hulpida turvalises veekogus. Ja oksendamist on nüüd ka tunduvalt vähem, kuid selle põhjus peitus ülesöömises. Nagu perearst ütles, siis laps pidas söömisorgiaid nagu vanasti Roomas - ülepugimine, oksendamine ja siis samas vaimus edasi. Mina muidugi mõtlesin, et kui lapse lõuad käivad, siis ta sööb. Mis siis, et söömise algusest oli matsutamisega möödunud juba tund aega. Nüüd üle 20 minuti ei luba orgiat pidada.

Seega on suurimad mured hetkel otsas. Teine mure on endiselt magamine. Mõni öö saan ainult tunni kaupa magada ja nii öö läbi on jube augutamine. Päeval olen paras elav laip ja ootan, et laps magama jääks, et ise ka magada, kuid selle aja peale, mil ma ta sügavasse unne olen saanud, et ise pikali visata, on ta juba üles tõusnud.

Lapse ja enda kahjuks ei jõua ma isegi jalutamas käia. Ma ei jõua oodata, mil see väsimus kord otsa saab, et natukenegi liigutama saaks hakata.

Kunagi tegin hoogsalt kõhulihasteharjutusi, 350 korraga. Paar päeva tagasi punnisin vägisi 50 ja siiamaani lihased valutavad. Naljakoht ta on muidugi :)

Eile käisin hambaarstil, sest üks hammas kipub siin tuikama. Hambaarst ei leidnud ühtegi auku. Kopsis hambaid, käskis terariistu hammustada.. ei mingit valu. Siis pani mingit külma möksi peale ja siis andis ikka tunda. Niisama lambist aga hammast lahti puurima ei hakka, mistõttu käisin täna röntgenis. Kui uuesti hakkab tuikama, siis pildiga tagasi arstile.

Kuid kõige suurem rõõm on sellest, et pärast viit aastat hambaarsti vältimist ei leidunud ühtegi auku. Seega soovitan tervemate hammaste nimel vältida flooriga hambapastasid ja kui pastatada, siis poole hernetera jagu. Mina kasutan pastat üliminimaalselt, vatitiku tupsukese jagu ja piisab küll. Et see toimib - vaadake pildilt, hambad korras :o)

Fotost ka. See 34. rasedusnädalal. Algkaalul oli siis ca +17 kg. Kokku tuli ca +19 kg. Praegu on jooksuajast +5 kg veel turjal, kuid minu muidu tavakaalul on lisaks +3 kg. Seega olen siin magusavitsutuste ja logelemisega suutnud alla võtta ja lähedal oma tavamõõtmetele. Keha ütleb ära, et pole vaja veel tõmblema hakata. Jooksma nagunii enne soojade tulekut ei hakka, kui üldse. Hetkel on mõttes rohkem ujumine ja muud tegevused.

Kroom ja magusaisu, laktoos ja laktaas

Kirjutamiseks aega napib, kuid sellest postituse lõpupoole.

Minu suur magusaisu pole enam ammu uudiseks. Kuna minu poolt söödavad asjad mõjutavad väikse ilmakodaniku tervist, siis pean hullupööra vaeva nägema, et magusaisu vähekegi kontrolli alla saada.

Ei - mesi ei asenda šokolaadi ega leevenda vajadust selle järele, ei - ka puuviljad ei täida seda rolli, ei - puder hommikusöögiks ei aita veresuhkrul magusaisu vastu võidelda, ei - tahtejõud ka pole abiks.

Seega on minu ainus võimalik päästerõngas kroom. Kord tegin selle kuuri läbi ja magusaisu tõesti kadus, kuid paraku tuli pärast kroomi võtmise lõpetamist taas tagasi,

Milles peitub kroomi võlu?

Kroom stimuleerib metabolismi soodustavaid ensüüme ning rasvhapete sünteesi. Kroom tõstab insuliiniefektiivsust ning aitab ära hoida suhkruhaigust. Ka aitab kroom koos rauaga ka valke transportida.

Üheks põhjuseks, miks kroom nii oluline on, on see, et ta kuulub asendamatute mineraalide hulka (keha ei suuda seda ise toota). Tema lisamine toidusedelisse toob tavaliselt kaasa suuri muutusi inimese füüsises, kuna enamusel meist on pidevalt kroomi kontsentratsioon soovitatavast palju väiksem, olgu põhjustajaks siis kõrge suhkrutarbimine või muidu ebatervislik toit.

Tuleb meeles pidada, et kroomi puudumine viib rasvumise, väsimuse, suhkruhaiguse ning südamehaigusteni. (http://www.fitness.ee/).

Kroomi leidub paljudes toiduainetes, kuid väikestes kogustes. Toidu rafineerimine eemaldab osa kroomist. Erinevate täisteratoodete, puu- ja köögiviljade, liha ja piimatoodete söömine tagab organismi varustatuse piisava koguse kroomiga.
Parimateks kroomi allikateks on mandlid, pähklid, täisteratooted, liha, pärm, puu- ja köögiviljad. (http://www.toitumine.ee/).

Mina kroomi seekord toitudest ei otsi, vaid söön tableti kujul. Paar nädalat pole hetkel suuri tulemusi näidanud. Ühel päeval siiski tegin rekordi ja sõin AINULT ÜHE Kismeti soksi.

Seoses ääretult rahutu lapsega, keda ei vaigista massaaž, võimlemine, hüpitamine, hõljutamine, laulmine, soojakotid, vannitamine, kussutamine jne jne jne, siis olen pöördunud iseenda poole. Arsti sõnul pidi lapsel olema kõhus bakter, mis talle gaasivalusid, iiveldust ja muud häda põhjustab. Hetkel on raviks Gefiluse bakterid. Enne seda katsetasime läbi kolm gaasirohtu (Sab Simplex, Espumisan, Cuplaton), kuid neist ei paistnud suurt kasu olevat. Ka Gefiluse pulber ei paista märgatavat vahet tekitavat. Nii palju küll on muutunud, et mingil määral on laps juba rahustatav.

Ise olen seega enam-vähem täielikul piimavalguvabal dieedil. Ja oi kui keeruline on leida toiduaineid, mis ei sisaldaks piima. Mõnel õhtul olen päris näljas magama läinud, kuid see pole ka päris õige. Muretsesin paljude emade imerohtu nimega Colief. Kui leiduks ükski maaletooja, kes seda Eesti apteekidesse tooks, saaks ta ruttu rikkaks. Skandinaavias seda ei müüda, eraisikutest vahendajad tellivad seda Suurbritanniast. Seitsmemilline tibatilluke pudelike maksab üle 200 krooni. Leidub emasid, kes on tuhandeid kroone tilkadele pannud, et laps valuperioodist välja vedada.

Colief sisaldab laktaasi, mida leidub terve inimese soolestikus ja mis lõhustab laktoosi. Väikse beebi soolestik pole nii arenenud ja mitmetel neist võib laktaas soolestikus puududa, mistõttu ema söödavad piimasaadused põhjustavad väikestel tegelastel hullumeelseid gaasivalusid. Nende seedesüsteem areneb välja 3.-6. kuuks.

Seega väldin ise mitmeid piimatooteid (puder veega, võileib või- ja juustumäärdeta, šokolaadi asemel glükoositropsid või muu jura [äärmiselt suure magusaisu korral siiski luban natuke patustamist soksiga] jne). Ja selle vähese piima puhul, mis suust alla satub ja beebi kõhtu, aitab Colief.

Kui sellest kasu pole, siis jätkan tavapärast õgimist ja tita läheb taas arstitiirule. Ise paanikas pole, sest neid hullumeelseid nutvaid-karjuvaid lapsi on olnud ajast aega ja pea kõigist saanud asja.

Ainus probleem seisneb vaid selles, et last ei saa praktiliselt üldse käest panna. Vahel tuleb natuke pikemalt oodata, et hommikul üldse jõuaks riided selga panna ja õhtu eel tuleb värisevate jalgadega ja näljast pimedana külmkapi juurde roomata. Riidevahetus on vast kõige hullem, sest kõhuprobleemid tähendavad ca 20 okseläraka särgile kogumist päevas.

Magamine on küllalt pinnapealne ja auklik nagu sõelapõhi. Tumedate silmaalustega kasutan iga vaba momenti pigem magamiseks, liikumiseks puudub hetkel jõud, kahjuks ja paratamatult. Ei jõua oodatagi, millal tekib natuke aega enda jaoks ja liikumiseks.

Kuidas edasi?

Sünnitusest on möödas 17 päeva ja oleks aeg vaikselt liigutama hakata. Kuigi sünnitustraumad naelutasid voodisse nädalaks, siis võhm on taas täielikult nullis.

Mõned korrad olen jalutamas käinud ja ka üliaeglane tempo ajab hingeldama. Vähemalt on puhkeolekupulss paarikümne võrra langenud. Varem küündis see 90 ligi, nüüd langenud 60-70 vahele.

Magada pole saanud korralikult nüüdseks 18 päeva. Seega olen küsimuse ees, kas väsimusest hoolimata sundida end liikuma või kasutada seda tunnikest potentsiaalseks magamiseks. Potentsiaalseks seetõttu, et magamajäämine võtab mul ca 30 minutit ja kui aeg hakkab täis tiksuma, siis on veel raskem magama jääda ja uinak võib vaid unistuseks jääda.

Ööd mööduvad umbes nii. Eile sai magama ca 23.30. Äratus 1.30, magama taas 3.00. Äratus 6.00, magama 7.00. Lõplik äratus 9.30. Kuigi unetunde tuleb kokku oma 7 jagu, siis selline tükitamine on ääretult väsitav ja minu jaoks tähendab välja puhkamine 23st 8-9ni magamist.

Küllap seegi loksub veel tasapisi paika, kuid liikuma tuleks ometi kohe hakata. Lisaks sellele on suur soov joosta, kuid enesetunne on sama, mis möödunud aasta juulis enne treeningute algust ehk siis võhm on 0.

Niisiis ongi küsimus, kuidas edasi liikuda. Sundides või mitte...

Ahjaa. Veidrad isud pole kuhugi kadunud, mistõttu kahtlustan, et pica põhjuseks polnud rasedushormoonid, vaid tõesti mineraalide-vitamiinide puudus. Munakoori järan isukalt, kruusa järele isutab ka ja porgandeid söön rohkem kui raseduse ajal. Pool kilokest pole probleem päevas nahavahele ajada. Olen juba uurinud, mida üleliigne A-vitamiini manustamine tuua võib, aga pole selles osas suurt targemaks saanud.

Sündis väike suusahüppaja

Mul oli päris mitu aega plaanis üks huvitavam postitus teha, mis muudkui lükkus edasi ja nüüd on üldse hoopis teised jutud.

17. septembri õhtul sündis ära väikene plikatirts, kes jalgade poolest võiks vabalt suusahüppaja olla (ilma suuskadeta).
Minu plaan võimalikult kaua jalutuskäike ette võtta läks läbi. Aprillist alates kõndisin välja siis sünnitamise eelõhtuni. Sünnitusosakonda läksin lausa 4 tundi pärast igaõhtust tavalist tunniajalist retke.

Vaevalt sel sünnitegevuse alustajana mingi abi oli, kuid enesetunde poolest olin 100% kindel, et tegudeni läheb vähemalt kuu (2 nädalat tähtajani + 2 nädalat esilekutsumiseni). Ma vandusin veel paar päeva enne, et sel ega järgmisel nädalal ei juhtu midagi. Nähtavasti jalutamisel oma roll heal enesetundel siiski oli.

Toitumist ma viimasel kuul enam ei viitsinud jälgida -hemoglobiini tõstmise eesmärgil. Lisaks sellele on herne- ja maasikaaegki juba läbi. Hakkasin siis raualisandeid võtma ja oh üllatust - hemoglobiin hoopis langes. Mitmetunnistest lõunauinakutest ei pääsenud lõpuni välja, kuid praegu, nädal aega magamata, tundub, et neid oli igal juhul vaja.

Niisiis, 10 päeva enne eeldatavat tähtaega, maandusin 1.30 öösel sünnitusosakonnas. Ca 14 tundi kannatasin edukalt leebeid valusid ning ca 2 tundi hullumeelseid valusid. Töö seega kiire ja korralik.

Tervis on paranemisteel siiamaani. Joon rauasiirupit, sest sellist verekaotust enam maasikatega ei korva. Välja magamisest võib vist veel paar kuud unistada. Kaal kukub hetkel tempos 2 kilo nädalas, kuid üritan seda korvata rohke magusaõgardlusega - tundub, et õnnestunult.

Kui olen võimeline juba kauem kui 5 minutit seisma, siis loodetavasti õnnestub jalutamas taas käia ja suur soov on taas ujulat külastada.

Ahjaa. Uus ilmakodanik on loomulikult imearmas - jalgade poolest suusahüppaja, hääle poolest ooperilaulja.

Jalutustest ja Aqva spaast

...lõpuni on jäänud ca 3,5 nädalat. Endamisi tegin kokkuleppe, et kui augusti lõpuni jalutamisega vastu pean, siis on hea küll. Muidugi pidin ma ka hommikuvõimlemistega vastu pidama, aga need ongi nüüd katki jäänud. Tund jalutust hoiab veel kuidagi ärkvel.

Vahepeal on siis jalutatud nii:

05.08, 01:19, max 151, avg 134, 525 kcal.

07.08, 01:13, max 154, avg 130, 443 kcal.

10.08, 01:00, 151/ 137/ 427.

15.08, 01:00, 161/ 137/ 427.

16.08, 01:00, 157/ 144/ 472.

17.08, 01:00, 149/ 136/ 420.

19.08, 01:01, 147/ 135/ 422.

21.08, 01:03, 151/ 139/ 457.

22.08, 01:00, 170/ 145/ 483.

23.08, 01:41, 152/ 135/ 688.

24.08, 01:00, 140/ 129/ 364.

25.08, 01:00, 147/ 134/ 405.

26.08, 01:01, 148/ 139/ 446.

31.08, 01:04, 156/ 146/ 523.

02.09, 01:00, 149/ 136/ 414.

Keskmistes pulssides mingit langust pole näha, aga nähtavasti pole mõtet seda ka otsida. Tempo on olnud enamjaolt kiire ja päris loivamist ei ole lubanud. Väike paus oli sees 27.08-30.08. Käisime Rakveres Aqva spaas lõõgastumas ja soovitan endiselt seda spaad soojalt kõigile. Puuduvad enamikele Eesti spaadele iseloomulikut papist seinad ja liinitöö suhtumine. Muidugi tuleb luksuslikuma puhkuse eest maksta ka krõbedamat hinda. Kuid mul on käpp selliste asjade puhul saada tuusikuid poolmuidu.... *wink-wink*.

Plaanis oli korra jõusaalist ka läbi astuda, kuid puudus selleks igasugune varustus. Nii palju, kui ukse vahelt vaatasin, siis paistis olevat piisavalt aeroobseks treeninguks trenažööre (jooksulint, sõudemasin, velo jne). Veekeskuses on bassein väikelastele, bassein vähe suurematele, kus puhuvad mõned düüžid ja paar jugadušši, lisaks suur bassein, kus on düüže ja dušše rohkelt, lainetav tiir (hea võimalus harjutada vastuvoolu ujumist), toru, kust end alla libistada (seda oma seisundi tõttu ei katsetanud), tilluke bassein, kust saab seest õue ujuda ja 2 mullivanni.

Saunakeskuses 2 soome sauna (100 C ja 85 C), auru ja aroomi-aurusaun, kaldaarium (kuumad kivipingid), soola-aurusaun (nühid end soolaga sisse ja naudid protseduuri), infrapunasaun, sanaarium (65 C ja valgusteraapia). Kuumade soome saunade juures on ka ülikülmavann, kuhu saab sisse sulpsatada. Minu lemmikuks on kaks vanni sooja ja jääkülma veega, mille põhjas lesivatel kividel jalutades saab jalamassaaži teha.

Veekeskuses on ka 6-realine 25 m pikkune ujumisbassein. Seal sai hommikuujumiste aegu 750 m mõnuga ära ujutud (et meie pagana kohalik ujula ei saa siiani suvepuhkuselt tagasi tuldud!!!).

Seega on Aqvas võimalus samal ajal puhata ja eneselegi märkamatult mõnusalt trenni teha. Ka spaaprotseduurid on Aqvas väga mõnusad ja tasemel, kuid seekord otsustasime säästa ning otsida massaaže väljaspoolt maja. Ca 200 m kaugusel Aqvast asub Eedeni Aed (http://www.eedeniaed.ee/), kus väga vahva massöör Eve teeb väga mõnusat ja lõõgastavat mudimist oma kabinetis. Eve testib ka mingil masinal aineid, millest kehal puudust on ja millised kosmeetikavahendid üldse sobivad konkreetse organismiga (elektroakupunktuurdiagnostika) jne.

Pärast massaaži sattusime otse vihma kätte ja poolel teel tagasi spaasse põikasime kohvikusse, mille nime ma hetkel ei mäleta, kus sai lõunatada ja hunniku torte-kooke kaasa osta.

Ja ega Rakvere ainult spaaga piirdu, aga eks igaüks saab seda ise avastama minna. Kuid 3 päeva saab basseinides-saunades-massaažis mõnuledes igati kiiresti mööda saata.

Loomulikult pärast kolmepäevast ligunemist viskas 31. augusti jalutamine pulsi taas üles ning üle mitme kuu sain taas kergelt kurikaga jalgevahele.

Mõned nädalad kuni kuu on veel veereda ja hetkel peale suure unevajaduse miski väga silma ei kriibi.

Kirvega säärde ehk jalakramp

Täna öösel sain kolmandat korda elus toreda üllatuse osaliseks. Varasemalt õnnestus mul aastaid tagasi kahel järjestikusel neljapäeval röögatusega keset ööd üles ärgata, sest mingi tont oli mulle kirve säärde löönud. Täna öösel siis kordus sama.

Loomulikult pidi see olema täna, sest ma just üleeile kemplesin, et ma olen pääsenud tüüpilisest rasedate hädast ehk siis jalakrambist. Sellega on hädas väga paljud kõhukandjad ja kahel põhjusel: raskus kõhus takistab normaalset verevoolu jalgadesse. Sama põhjus ülekaalulistega on ka jalgadele langev ülekoormus.

Üks põhiline põhjus on ka magneesiumi- ja kaltsiumipuudus, mis ei puuduta ainult rasedaid, vaid ka kasvavaid teismelisi, kroonilisi suitsetajaid, füüsiliselt tugevalt koormatud inimesi (sh sportlased), teatud ainevahetushaiguste põdejaid (nt neeru- ja suhkruhaiged) (Kodutohter 2005).

Sportlastel on põhjuseks tugev treening, sest suure koormuse ja kiirenenud verevarustuse tingimustes võib lihastes tekkida hapnikupuudus ja piimhappe üleproduktsioon (Kodutohter 2005).

Kui ennast nüüd analüüsida, siis võib põhjuseks olla kaltsiumipuudus. Munakoori pole krõmpsutanud juba üle nädala, sest pole lihtsalt keedumuna teinud. Kaltsiumitabletid on hädatarbeks, kui munakoori pole, aga ka neid pole viitsinud krõmpsutada. Seega võib põhjus olla kaltsiumis, kuid samas ka magneesiumis.

Kui ma hindan taas end kõrvalt, siis põhjus võib tõesti olla ka magneesiumis. Järgnev tabel, top 10 magneesiumirikast toitu, annab selgitust.

10. koht magneesiumirikaste toiduainete edetabelis - röstitud sojaoad

100 grammi röstitud sojaube pakub 228 mg magneesiumi (57% soovituslikust päevakogusest).

9. Melass (melass ehk söödasiirup on suhkrutööstuse kõrvalsaadus, mis jääb järele kui suhkrupeedimahlast suhkur välja kristalliseeritakse. Söödetakse teda eeskätt suuretoodangulistele lehmadele. [ph.emu.ee])

Kasutatakse rafineeritud suhkru aseainena kookides ja leibades. 100 grammi kohta annab 242 mg magneesiumi (61% soovituslikust).

8. Mandlid, india pähkel, männipähklid

Mandlid 286 mg (72%) magneesiumi 100 g kohta, india pähklid 273 mg (68%), männipähklid 251 mg (63%).

7. Päevalilleseemned ehk sihvkad

Sihvkad on number üks E-vitamiini allikas (E-vitamiinil on vähkkasvajatevastane toime, sest ta on antioksüdant, mis kaitseb organismi vabade radikaalide kahjuliku toime eest. Vt lähemalt: www.toitumine.ee/e-vitamiin) ja sisaldavad rohkelt ka tiamiini (s.o. B1-vitamiin, väga vajalik lõhustumisprotsessides ja nii sõltub tema vajadus ka, NB! spordirahvas, kulutatud kalorite hulgast ja organismi kehalisest koormusest. Vt lähemalt www.naistemaailm.ee/artiklid/6007/bc_vi_ta_miin_hoiab_nar_vid_kor_ras.html).

Päevalilleseemnetest saad 100 g kohta 325 mg magneesiumi (81%).

6. Brasiilia pähklid

Nähtavasti ühed suurimad pähklid annavad 376 mg magneesiumi (94%).

5. Linaseemned, seesamiseemned ja -või

Lina- ja seesamiseemned on kasulike rasvade allikaks ja pakuvad rohkelt magneesiumi (392 mg, 92%). Seesamivõi (tahini) 362 mg.

4. Kakaopulber (tume šokolaad)

Tumeda šokolaadi kasulikkusest olen varem kirjutanud ja hetkel jätan sellest pikemalt jahumata, sest on liiga vara, et hakata end õrritama. Kakaopulbris on 100 g kohta 499 mg magneesiumi (107%), tumedast küpsetusšokolaadist saad 327 mg magneesiumi (82%). Tavaline šokolaad annab 63 g magneesiumi (16%) - seega oleme jõudnud põhjuseni, miks ma seni krampidest olen pääsenud? Rohke magusasöömine tasus end lõpuks ära.

3. Kõrvitsa- ja arbuusiseemned

Huvitav tõesti, miks ma nüüd järsku aastaid vihatud arbuusiseemneid mõnuga krõmpsutama olen hakanud... Ju siis magneesiumipuudus andis end juba sellega märku. Kõrvitsaseemned annavad 535 mg magneesiumi (134%) ja arbuusiseemned 515 mg (129%).

2. Kuivatatud ürdid

Kuivatatud koriander - 694 mg (174%), murulauk 100 g 160%, rohemünt 151%, till 112%, salvei 112%, basiilik 106%, piparrohi 95%. Seda võib nimetada juba ülepaisutatud instinktide usaldamiseks, kuid alles selle nädala keskel pakendasin enda kasvatatud ja kuivatatud basiilikut ja tilli. Mingit ülemäärast isu ma nende vastu ei tundnud, kuid maitsestamiseks kasutan neid viimasel ajal heameelega. Eriti tilli. Mis on veel parem kui värske keedukartul tilliga - mmm!

1. Kliid (riis, nisu, kaer)

Riisi-, nisu- ja kaerakliid on suurepärane lisand hommikustele helbetele. Riisikliid 781 mg (195%), toores nisuklii 611 mg (153%), kaer 235 mg (59%).

Tabeli allikas: healthaliciousness.com.

Seega - ärge oodake krampideni, vaid sööge mitmekesiselt. Öine kirvemees ei ole midagi toredat.

Kehamärgid, mis viitavad tõvele

See lugu ilmus Tervis Plussis küll 2 aastat tagasi, kuid kuulub siiani mu lemmikumate hulka. Pole ka üllatav - ühtib see ju täielikult minu põhimõtetega (v.a. ehk Hiina meditsiini osa, millega ma isiklikult väga kursis pole, kuid põhimõtte kohaselt küll). Ehk siis erinevad väiksed märgikesed, mis võivad viidata mingile tervisehädale.

Mina olen usin enda kuulaja ja eriti praegusel ajal, mil kehas toimuvad muudatused rekordilise kiirusega. Lisaks munakoortele on mind tabanud porgandihullus. Eile tuiasin päev otsa Tallinnas ringi, mistõttu sain oma laksu alles õhtul kätte ja siis kohe veerand kilo korraga. Kuna porgandid on vägagi rauarikkad, siis oletan, et see on seotud endiselt madala hemoglobiiniga.

Kuid lugu ise siin.

Palju räägitakse sellest, kuidas inimesed on kaotanud võime oma keha kuulata. Teaduslikult on tõestatud, et keha räägib meiega pidevalt, kuid paraku ei oska me neid signaale lugeda. Suurbritannias anti hiljuti välja raamat "The Body Language of Health", mis põhineb teadusuuringutel selle kohta, kuidas keha võib anda viiteid mitmesugustele terviseprobleemidele. Lääne meditsiini uuringuid kehamärkidest kommenteerib Hiina meditsiini arst dr Lembit Kuhlberg (ääremärkusena mainin, et dr Kuhlberg on TÜ haridusega arst).

Liigne higistamine
Võimalik põhjus lääne meditsiini järgi: diabeet või kroomipuudus. Liigne higistamine võib tekkida ootamatult ja olla piinlik. Üle 40aastastel naistel on kõige tõenäolisem põhjus menopaus, ülekaalulised aga higistavad keha pideva töötamise tõttu.
Siiski võib liighigistamine olla ka pahaendeline vaevus. Esimest tüüpi diabeeti põdevate inimeste kehatemperatuur on tavaliselt kõrgem, sest vereringluse aeglustumine segab higinäärmete tööd. Teist tüüpi diabeedi all kannatajatel võib areneda ülemäärane higistamine kuumavoogude pärast, mis tekivad insuliinitaseme muutustest.
Mitmed uuringud viitavad, et kroom stabiliseerib veresuhkrut ja alandab insuliinitaset. Töötlemise käigus läheb kroom toitudes tihti kaotsi, seega võib kroomi sisaldav toidulisand higistamist leevendada.

Võimalik põhjus Hiina meditsiini järgi: dr Lembit Kuhlbergi sõnul tuleb selgeks teha, kas higistatakse valdavalt päeval või öösel. Tugeva füüsilise koormusega kaasnev higistamine on normaalne, aga kui higistamine tekib juba kergel pingutusel ja hakkab elu segama, on see haiguslik. "Hiina meditsiini järgi näitab see yang- ja qi-energia nõrkust. Kui kehapinna energia on nõrk, ei suudeta hoida nahapoore suletuna ja higi voolab välja. See võib seostuda mitmesuguste haigustega," ütleb nõelraviarst. Yangi vähesus muudab inimese külmakartlikuks, qi vähesuse korral aga on esiplaanil väsimustunne. Selle taga võib olla seedimise jõu (põrna qi) ja seedimise tule (põrna yangi) vähesus. Esimene sümptom enne higistamiskalduvust on kõhupuhitus või täiskõhutunne juba vähese söömise tagajärjel.
Kui higistamine kimbutab rohkem öösiti, viitab see yini nõrkusele, see omakorda aga diabeedile või mõnele teisele läbipõlemishaigusele, ka üleminekuea algusele. Öine higistamine on tüüpiline ka tuberkuloosihaigetele, sest neil on kopsude yin nõrk. "Kui yin on nõrgestatud, tekib nn tühi kuumus. Päeva teisel poolel ilmneb palavustunne ehk kerge palavik ning öösel, kui yang sukeldub kehapinnalt sügavamale siseorganitesse, inimene higistab, sest jällegi jääb vajaka energiat kehapooride kinnihoidmiseks," selgitab dr Kuhlberg.
Higistamine on iseloomulik kõrge palavikuga külmetushaigustele, kuid väikese palavikuga viirushaiguste korral seda tavaliselt ei esine. Siis võib higistamine ilmuda alles pärast mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite tarvitamist.

Kollane nahk
Lääne meditsiin: kilpnäärme alatalitlus. Kergelt kollane nahk viitab tavaliselt kollatõvele või maksahaigusele, kuid levinum ja vähem ohtlikum seisund on seotud kilpnäärme alatalitlusega (hüpotüreoidism). Teised sümptomid on külmatunne, väsimus, nahakuivus, juuste ja küünte haprus.

Hiina meditsiin: Hiina meditsiinis vastab kollane värv maa stiihiale ja see osutab põrnavaevustele. Ka väsimus ja külmatunne iseloomustavad põrna yangi (seedimise tule) nõrgenemist. "Kuigi kilpnäärme alatalitlusele (see on tänapäevane diagnoos, mida traditsioonilises Hiina meditsiinis ei tunta) on rohkem iseloomulik naha kahvatus, esineb vahel ka ikteerilisust ehk kollakat jumet erütrotsüütide moodustumise või beetakaroteeni ainevahetuse häirumise tõttu," nõustub dr Kuhlberg lääne meditsiini selgitustega.
Bilirubiinisisalduse kasv vereplasmas üle 1,5 mg/dl annab nahale, limaskestadele ja silmavalgetele kollaka tooni. See viitab maksaprobleemidele, sapierituse häiretele või erütrotsüütide massilisele lagunemisele. Hiina meditsiin soovitab inimestel rohkem oma maksa eest hoolitseda. "Alkohol, kohv, praetud, suitsutatud ja rasvased toidud ning negatiivsed ja allasurutud emotsioonid "kuumutavad" maksa ja nõrgestavad põrna ja seedimist. Suitsetamine rikub samuti naha jumet."

Silmade hõõrumine
Lääne meditsiin: stress. Väikesed lapsed nühivad silmi, kui nad on väsinud, kuid täiskasvanud hõõruvad silmi või pitsitavad ninajuurt ka muudel põhjustel. Silmadele vajutades langevad surve alla silmi liigutavad lihased. See põhjustab uitnärvi vahendusel vallanduva refleksi, mis aeglustab südame löögisagedust. Paljudele inimestele annab see hea tunde ja võib olla põhjuseks, miks stressis inimesed saavad leevendust silmade ja näo hõõrumisest.

Hiina meditsiin: "Nii see on! Kui vajutame silmadele, rahustame uitnärvi vahendusel südame tööd. Uitnärvi mõjutatakse ka teiste võtetega: kellel süda peksleb, hingab sügavalt sisse või hoiab hinge kinni, nii rahustab kopsude venitusretseptorite ärritus uitnärvi kaudu südant," toob ravitseja näite. Poksijad võivad päikesepõimikusse tabades vastase nokauti lüüa, kuna selles piirkonnas aeglustab tugev uitnärvi ärritus südame tööd ja alandab vererõhku. Kui tabada tugeva löögiga kaela unearterit, võib ka sellest süda seiskuda (sellele viitab ka nimetus unearter). Kuid lisaks vaatleb Hiina meditsiin silmi kui maksa peeglit (akent), milles väljenduvad maksavaevused. Nii tekib maksa yini nõrkuse korral silmadesse nn liivatunne, mis paneb samuti silmi hõõruma.

Jalad ristis istumine või seismine
Lääne meditsiin: madal vererõhk. Kui vererõhk on madal, siis aitab seismine, jalad seongus, tõhusalt vererõhu järsu kukkumise vastu. Jalad ristis hoidmine on aju viis kindlustada vererõhu stabiilsus, sest nii väheneb verevool jalgadesse. Niisamuti on võimalik vererõhu langemist ära hoida jalad ristis istudes või lihtsalt kükitades.

Hiina meditsiin: "Jalad kere all istudes suurendame ülakeha veremahtu ja vererõhk on seetõttu mõnevõrra kõrgem," nõustub dr Kuhlberg. "Kui seisame kõverdatud jalgadega, on kõhulihaste toonus suurem, mis samuti võib vererõhku tõsta. Pealegi, kui inimesel on käed vaheliti rinnal ja üks jalg üle teise, on ta energeetiliselt suletud, ta ei anna ega võta välist qi-energiat - vererõhk on siis stabiilsem. Kuid kõige kasulikumad vahendid vererõhu tõstmiseks on veeprotseduurid (jahe dušš hommikuti) ja kehakultuur."

Küünte närimine
Lääne meditsiin: kaltsiumi ja teiste mineraalainete puudus, stress. Juuste ja küünte mineraalne koostis on sarnane luude omaga. Nad sisaldavad naatriumi, kaltsiumi, kaaliumi, magneesiumi, rauda, vaske ja tsinki. Neid elemente on toidus tihti liiga vähe. Arvatakse, et keha saab aru, et küünte närimine on mugav viis täiendada nappivaid mineraalainete varusid.
Võimalik, et kaltsium, kaalium ja naatrium küüntes aitavad eemaldada liigseid happeid, mida keha toodab stressi ajal, seetõttu seostatakse küünte närimist ka stressirikaste olukordadega.

Hiina meditsiin: "Küünte närimine võib olla üks märk yini tühjusega kaasnevast seesmisest rahutusest. Seda saab vaadelda kui üht läbipõlemise sümptomit: kogu aeg on kerge erutus sees, peab pidevalt askeldama ja sebima," märgib arst.
Haigused ja seisundid (suhkruhaigus, tuberkuloos, ka üleminekuiga), mille puhul yin (organismi rahulik konstruktiivne osa) on nõrgenenud ja yan seega ülekaalus, muudavad dr Kuhlbergi sõnul inimese rahutuks, eksalteerituks, mõnikord ka halvatujuliseks (sellest ütlemine "vana toriseja").
Veel teine seletus Hiina meditsiini valgusel: küüneservas on paljude kanalite algus- ja lõpp-punktid. Seetõttu mõjub küünte närimine neile punktidele kui omamoodi massaaž, mis korrastab vastavaid kanaleid.
Samas arvab ka dr Kuhlberg, et küünte närimine võib olla mineraalainete puuduse kompensatsiooniks. Kui see oleks küünte närimise peapõhjus, peaks probleem kaduma, kui mineraalivajadus on rahuldatud. Küünte närimist võib seostada ka imemisrefleksi hilinenud avaldumisega, näiteks neil, kes on rinnast liiga vara võõrutatud.

Isu soolase järele
Lääne meditsiin: vähene neerupealiste aktiivsus või kilpnäärme alatalitlus. Sool reguleerib vee hoidmist kehas neerude ja neerupealiste kaudu. Sool sisaldab joodi, mis on on vajalik kilpnääärme tööks. Kui tunned suurt tarvidust soola järele, võib see olla keha moodus nõuda rohkem joodi või kaaliumi või viidata lihtsalt vedelike tasakaalutusele.

Hiina meditsiin: soolast maitset seostatakse neerudega (Hiina meditsiinis on neerude mõiste laiem, hõlmates ka neerupealiseid ja sugunäärmeid). "Nii et cum grano salis (terakese soolaga) tugevdame vee stiihiat kehas, millele vastavad neerud."
Teatavasti muutuvad maitse-eelistused raseduse ajal, kui organismi vajadus mineraal- ja teiste toitainete järele on suurenenud. "Aga isu soolase järele võib olla seotud ka madala vererõhuga. Sool on kerge stimulaator: hoiab organismis vett ja tõstab alumist vererõhku. Üle 10 grammi keedusoola päevas tõstab vererõhku märgatavalt kõikidel inimestel, mitte ainult soolatundlikel."

Põletustunne jalgades
Võimalik põhjus: B5-vitamiini puudus. Põletavate jalgade sündroom on saanud nime seisundist, kus jalgades tekib põletav tunne, nad on paistes ja punetavad. Enamasti juhtub see õhtuti. Põhjuseks on B5-vitamiini puudus. See on tuntud kui stressivastane vitamiin, olles seotud ajukemikaalidega, mis kontrollivad närvisüsteemi ja vallandavad rasvavarudest energiat.
Vitamiinipuudus takistab energia talletamist jäsemete rasvavarudes - seetõttu haarabki alajäsemeid põletustunne, eriti kui õhtul puhates vereringe aeglustub.
Hiina meditsiinis on mõiste "kuumus viies südames". "Selle all mõeldakse tavaliselt päeva teisel poolel tekkivat kuumatunnet peopesades, jalataldadel ja rindmiku keskosas," selgitab dr Kuhlberg. "See on tüüpiline yini nõrgenemise tunnus. Kui palavustunne domineerib jalgades, näitab see eeskätt neerude yini vähesust. Lisaks võib esineda alaselja ja põlvede nõrkus ning valulikkus, pearinglus, kohin kõrvus, unetus, öine higistamine, punetus põsesarnadel või mõni muu yini tühjuse märk. Hiina arst annaks siis tõenäoliselt ennast aastasadade jooksul õigustanud traditsioonilist ravimit liu wei dihuang wan ning lisaks toitumise ja seksuaalelu soovitusi."

Liigne kõrvavaik
Võimalik põhjus: vajalike rasvhapete puudus. Kõrvavaik puhastab, õlitab ja kaitseb kõrvakanalit, püüdes mustust ja liigset vedelikku. Tavaliselt eemaldub see kõrvust ise. Kuid liigne vaik võib tekitada kõrvakanalisse tugeva tropi, takistades kuulmist ja põhjustades kihelust.
Kui kõrvus on liiga palju prostaglandiine, arvab keha, et kõrvas on põletik, ning üritab sellest vaigu tootmisega lahti saada. Lahendus? Rohkem asendamatuid rasvhappeid menüüsse!
Hiina meditsiin seostab kõrvu ja kuulmist neerudega. "Kuna ka vaigu kogunemine kõrvades on probleemiks rohkem vanemas eas, kui Hiina õpetuse kohaselt on neerud hakanud nõrgenema, võib neid kaht nähtust tinglikult siduda küll."

Munakoored - on neist kasu või mitte?

Mäletan, et meie kodus oli lapsepõlves tilluke purgike, mis sisaldas purustatud munakoori. Aeg-ajalt maiustasin nendega, kuid mingil hetkel kadus see purk ära, traditsioon katkes.

Kuuldavasti pidid rasedad nõukogude ajal kohustuslikus korras munakoori sööma, et oma kaltsiumivajadust rahuldada. Minu ema sõi munakoori raseduse ajal kohustuslikus korras ja äärmiselt vastumeelselt. Arenev loode vajab kaltsiumit luude tugevdamiseks, tugeva südame ehituseks, samuti närvide ja lihaste arenguks ning normaalse südamerütmi arendamiseks. Kui raseda veres ei voola piisavalt kaltsiumi, siis võetakse see tema luudest, mistõttu on hammaste lagunemine raseduse ajal ja pärast seda ülimalt tavaline (Babycenter.com).

Samuti on kaltsiumi vaja naistele enne menopausi ja selle ajal, kuna sealt saab alguse ka osteoporoos. Kaltsium paistab olevat suures osas vajalik eelkõige naistele, kuid loomulikult ka meestele ja hädalistele, kel luud, küüned nõrgad.

Minu pica (isu veidrate asjade suhtes), mis väljendub hirmsas isus asfaldi, liiva, kruusa jms järele, on leidnud lohutuse munakoortest. Esiteks on vaidluskoht see, kas inimorganism üldse omastab munakoortes olevat kaltsiumit või mitte. Ja teiseks - kas minu isu liiva ja seda leevendava munakoorte järele, on seotud praeguse võimaliku kaltsiumipuudusega. Pica iseenesest võib viidata mingi mineraali puudusele (siiani olen seostanud seda rauapuudusega, kuid hemoglobiin on enesetunde järgi tõusnud ja munakoored on endiselt isuäratavad).

Tegeledes esimese küsimusega, siis see, kas inimesele on munakoortest kasu või mitte, tundub olevat lõppematu vaidlus. Eesti ja välismaa saitidel ringi vaadates tundub, et 70-80% arutlejatest välistab selle variandi täielikult ning peab munakoori üldse kassiokseks. Leidub ka neid, kes peavad seda just parimaks kaltsiumiallikaks. Kuna vastuargumendid on rohkem emotsionaalset laadi ("see on ju rõve", "see tuleb kana pepust" jne) ja ma ise olen teada-tuntud looduslikkuse pooldaja, siis toon mõningad munakoore ülistused.

Munakoored on väidetavalt parimad naturaalsed kaltsiumiallikad, mida on kehal kõige kergem seedida ja mis imendub hästi. Taani uurijad on leidnud sellel koostöös magneesiumi ja kaltsiumiga mitmeid positiivseid efekte luutihedusele. Pärast aastast munakooritamist leiti katsealustel määrav tõus puusaliigese luutiheduses. Jaapani Women's University uurijad katsetasid munakoorepulbrit D3-vitamiiniga koostöös osteoporoosihaigete loomade peal. Luu mineraalsustihedus kasvas, kuid ka kaltsiumitase veres.

Toores, kuivatatud ja jahvatatud (mitte keedetud) munakoor sisaldab kõiki organismile vajalikke mineraalsooli ja mikroelemente. Munakoort on hakatud ravimina tarvitama: nädalas üle päeva kerge noaotsatäis (Terviseleht).

Ometi soovitatakse munakoori tarbida nt koos sidrunimahlaga, et koores sisalduv kaltsium ka reaalselt imenduks (seevastu väidetakse internetiavarustes, et "maomahl on sama happeline kui sidrunimahl ja kaltsium lahustub seal isegi"). Samas väidavad skeptikud, et see ei imendu nagunii.

Med24 portaalis vastab dr Kristel Ehala-Aleksejev munakoorte kaltsiumi kohta nii: "Jahvatatud munakoori on rahvameditsiinis pikalt kasutatud. Kaltsiumi imendumine on kompleksne protsess nõudes mitmete teiste ühendite juuresolekut ning mitte kõigist toiduainetest ega ka toidulisanditest ei saa me antud elementi ühtemoodi kätte. Kas ja kui palju imendub munakoortes sisalduv kaltsium ei oska ma teile öelda, kuid kindlasti ei maksa minna liialdusteni kui te veel lisaks tarbite ka toidulisandeid."

Seega on munakoorte kasulikkus üsna vaieldav. Kuid milleks vaielda - igaüks valigu oma tõde. Mina juhindun taaskord puhtalt sisetundest. Keedan kord paari nädala jooksul 3 muna, kuivatan, purustan ja võtan kord päevas max lusikatäie. Väga mõnus on krõmpsutada, ülimeeldiv krõmpsumisheli hammaste all, meeldiv krigisemine - mmmm... Et munakoortega mitte väga üle pingutada, siis krõmpsutan nüüd ka arbuusiseemneid, mis mu jaoks aastaid vihatud väiksed nagamannid olnud.

Tarkpeadest anonüümsetel kommentaatoritel ei tasu taas emotsionaalselt lahmima hakata - munakoori söön nagunii edasi ja puhtalt maitsenaudingu ja liivaisu leevendamise eesmärgil. Kel on aga teaduslikke uuringuid selle kohta edastada, siis olete muidugi oodatud vastu vaidlema või kinnitama.

Ei viiiiiitsiiii...

Sama vana lugu. Aprillist tasase alguse saanud liikumine on oma hoo ära kaotanud. Hommikuvõimlemisi ei viitsi enam teha. Muidugi tuleb iseendaga arutleda, kui suur osa on selles väsimusel, kui suur osa laiskusel. Praegu on vahele jäänud juba 3-4 hommikut ja jääb ka vist homme vahele. Samas, kui mul on valida, kas panustada hommikuenergia võimlemisele, millele tahab järgneda esimene uinak, või tubadekoristusele, siis pigem valin viimase variandi.

Läbi häda püüan veel jalutada tund aega. Täna keskmine pulss 137. Tempo oli midagi 11 min / km kohta, mis minu jaoks on siiani kõrgeim kõnnitempo. Väga raske on juba seepärast, et kahekilone suhkrukotike surub mu põiele, mis tekitab iga 15 minuti tagant väga räige põieka (siinkohal jätame katki mõtte, kuidas see lahendatud saab).

Puhkeolekupulss on oma 20 löögi võrra suurenenud. Helgeimal hetkel oli see 54, nüüd 70-80 vahel. Istudes-lamades on kopsudel raske ja hingamine seetõttu ka veidi raskem. Lisaks surub see kahekilone suhkrukotike erinevatele organitele ja veresoontele. See, et ma suutsin uutes oludes kiirkõnnis hoida pulsi keskmiselt 137 peal, on lausa üllatav.

Aga tüdimus on küll peal juuubeee. Ülejärgmine nädal peaks kohalik ujula naasema suvepuhkuselt, nii et äkki saab sealt lohutust. Kuigi kõlab, et külje keeramine on juba piinav (tegelikult ärkan ma öösel iga kord selle peale üles ja teen seda paar minti ähkides), siis on hullemate raskusteni veel aega ja tahtejõuga saaks praegu veel 3 nädalat kindlasti rõõmsalt end pingutada.

Need tüütud jalutuskäigud...

... ja samas toredad.

Vaatasin, et alustasin oma kahetunniste retkedega 12. juulil. Seekord siis numbrites.

12.07 aeg 2:05, max 161, avg 142, 793 kcal.
17.07 2:05, max 148, avg 131, 681 kcal.

19.07 2:14, max 152, avg 135, 776 kcal.

22.07 2:00, max 187 (võõras koer tuli ründama), avg 143, 765 kcal.

24.07 2:24, max 149, avg 129, 769 kcal.

27.07 2:13, max 163, avg 145, 868 kcal.

28.07 2:15, max 154, avg 136, 788 kcal.

30.07 2:12, max 151, avg 130, 718 kcal.

31.07 2:08, max 155, avg 143, 821 kcal.

01.08 2:11, max 156, avg 142, 833 kcal.

02.08 2:16, max 156, avg 135, 785 kcal.

Kaloriarvestus on eilseni ekslik, sest tuli meelde, et kella profiilis on sees andmed, mil ma veel peenike ja sportlik olin. Ehk siis kaalu vedasin 15 kilo võrra ülespoole ja rahuolekupulsi oma paarikümne löögi võrra samuti. Usutavasti peaksid need muudatused kaloriarvestust suurenema. Täna nähtavasti ei kontrolli, sest läbin taas maga, lama ja ära tee midagi - päevakava.

Keskmised pulsid on ka mitteadekvaatsed. Ehk siis, kui avg on olnud kõrge, siis olen suutnud reipalt kõndida, kui aga madal, siis olen järsku ära väsinud ja väga aeglaselt lonkima jäänud.

Kahe tunniga võiks veel kuu vastu pidada, kuid ei tea ennustada, kui raskeks mul minna võib. Praegu on tore. Majast jääb tunni kaugusele 3 allikat. Tund kõmbin allikani, joodan koera, sulistan ise sees ja siis tunnike tagasi. Olen mitmeid eri marsruute katsetanud. Kuid ma muidugi eelistaks tund aega rahulikult sörkida kui et kaks tundi aeglaselt surnuks peksta, kuid sellest võib hakata unistama tulevikus.

Kaks päeva olen hommikuvõimlemisest viilinud. Tundub, et keha vajab väikest puhkust vahelduseks. Saab tehtud!

Foto siis ühe allika äärest kahe taksiga. Tehtud 22. mail ehk siis kui ma veel oma 6 kilo kergem olin :)

Kui palju võib?

See küsimus ei ole adekvaatset vastust saanud 7 kuu jooksul. Ehk siis, kui palju võib rase trenni teha-liikuda. Pole ka nii palju arste tülitanud, et leida, kes oleks selle küsimusega lähemalt kokku puutunud. Seega on kõigi muude arstide kõige ohutum soovitus lasta teha minimaalselt.

Soovitused: jalutada (5 km päevas), ujuda, joogas osaleda. Jooksmise kohta ei osata midagi öelda, seega pigem keelatakse. Samuti on keelatud võimalikud ohtlikud alad nagu rulluisutamine (kukkumisoht), ratsutamine (põrutamine) jne.

Hommikuvõimlemistega olen imekombel siiani vastu pidanud (al aprillist) ja jalutuskäikudega samuti. Hommikuvõimlemised on veninud sips üle tunni aja. Jalutuskäigud on veninud kahetunnisteks (vahel ka veidi peale). Kilomeetreid tuleb selles käigus 10-11 kanti. Tempo on vastavalt enesetundele. Enamjaolt lähen siiski kiirkõnnis, kuid kui kõht toonusesse viskab, siis tuleb tempot alla tuua. Ja üldiselt on see kahetunnine trett jaotatud kahte ossa. Tund aega kõnnin kuhugi kohaliku jõeni, joodan koera ja siis tagasi. Eile: 2:13 h, keskmine pulss 145, kaloreid põletatud: 868.

Ja sellise kavaga olen suutnud hoida möödunud kuu kaalutõusu 1,8 kg peal. Kui liigutaks poole vähem, siis oleks tõus üle 4 kg (ära proovitud).
Arst ütles viimasel visiidil, et 5 km päevas piisab. Ei hakanud vaidlema, et mulle siiski ei piisa. Päeval mul pole jaksu teha muud, kui magada ja süüa. Kui ma jalutaks vaid 5 km, siis paisuksin nagu pärmitainas. Ja paisuksin mina, mitte kõhuelanik. Tema kaalutõus kuus ulatub nüüd maksimaalselt ühe kiloni.
Vedeliku- ja verekogused kehas on saavutanud tõenäoliselt juba oma maksimumi ja neid ei saa ka süüdistada. Seega on igasugune tõus siiski puhtalt minu "süü". Rääkimata sellest, et minu praegune +15 kg on enamiku sünnitajate kaal, kuid mul on veel 2 kuud minna.

Seega tuleb teha nii nagu ikka - enesetunde järgi. Kui ei jõua, siis magan. Kui jõuan, siis 3 tundi päevas liikumist. Võhma igatahes on rohkem kui mõni kuu tagasi. Iseasi, kui kaua ma selles tempos vastu pean. Endale lubasin, et kui septembri alguseni välja vean, siis olen tubli küll!

Võrratu, võrratu, võrratu arbuus!

Arbuus pole mulle pea terve elu meeldinud. Väga lihtsalt põhjusel - need tüütud seemned! Seetõttu ei meeldi mulle ka viinamarjad ja seemnerikkad apelsinid. Aga arbuus on neist täiesti küllastunud ja kuna ma neid neelata ei armasta, siis tähendab pool toidunaudingust läheb nokkimisele.

Kui ma kaks aastat tagasi võrkkiiges peesitades rummi-jäätisekokteili lürpides suvega neli kilo juurde võtsin, siis tekkis mõte, et nii edasi ikka ei saa. Toidupiiraja ma pole (no kokteili viskasin küll nurka), magusast ei saa nagunii loobuda ja trenni teha ma üle kuu aja poleks nagunii viitsinud. Ei mäleta, millisel põhjusel siis see mittearmastatud arbuus siis hambusse sattus.

Toonase hilissuve ja sügise veetsin arbuusi peal rullides ja esimest korda hakkasin seda mahlakat vilja armastama. Kaotasin 5-6 kilo puhtalt mitte midagi tehes, toitu mitte piirates. Küll aga suutsin imekombel šokolaadi arbuusisöömise ajal ära unustada.

Pärast arbuusihooaega suutsin jääda 51-52 kilo peale. Möödunud kevadel panin ise arbuusiseemned mulda ja augustis sõin päris oma kasvatatud arbuuse. Oma 15 ülimahlast ja erakordselt magusat purakat sain nahavahele. See kevad-suvi samas taktis ja hetkel ootan tikrisuuruste arbuusikeste kasvamist minu kõhumõõtu.

Arbuus ON võrratu!

Julgemad võivad süüa ka arbuusi seemneid ja koort. Viimane on eriti soovitatav just meestele. Nimelt avastasid USA Texase ülikooli uurijad, et arbuusi viljalihas ja koores sisalduv tsitrulliin muutub suurtes kogustes sööduna aminohappeks arginiiniks, mis sarnaselt meeste potentsiravimi Viagraga ravib erektsioonihäireid, on ka hea südamele, vereringeelundkonnale ja immuunsüsteemile. Vili koosneb 92% veest, sisaldab rauda, magneesiumi, kaaliumi ja kiudaineid ning ohtralt A-, C-, B1- ja B6- vitamiine.

Eriti väärtuslikuks muudab arbuusi selle lükopeenisisaldus. Lükopeen on antioksüdant, mis vähendab vähi-, südamehaiguste ja vanusest tingitud nägemisprobleemide riski. 100 grammis arbuusis on kõigest 40 kcal.

Kaaliumirikkad toiduained nagu arbuus aitavad spordiga tegelevatel inimestel tulla toime lihasevalude ja krampidega. Füsioterapeudid soovitavad süüa ühe lõigu arbuusi pärast rasket treeningut lihasevalu ja muude vaevuste ärahoidmiseks. (Allikas: http://www.naistemaailm.ee/)

Hemoglobiin kõrgemaks - toidu abil!

Paar päeva tagasi tuli taas tagasilöök. Hommikust õhtuni elasin Garfieldi moodi - üles, sööma, magama, üles, sööma, magama, üles, sööma, magama, üles, sööma, õhtuuinak. Väga raske päev. Siis mõtlesin, et hemoglobiin on veelgi langenud ja ei saa toiduga jaole. Lisaks lõi lõua alt lümfi paiste (tavaline asi pärast mononukleoosi), igeme paiste, valu kõrva, pähe, silmamunani välja.

Jälle verd andma.

Paraku oli see ühepäevane juhtum ja järgmisel päeval lippasin juba vähe rõõmsamalt ringi. Täna sain teada, et hemoglobiin on kahe võrra tõusnud! Wiii! Kõigest kahe nädalaga! Üks teine rase tuttav sai kuu aja ja kolm korda päevas rauatablettidega hemoglobiini 94 pealt 96 peale ja selle hõiskas ämmaemand vägevalt.

Minu abimehed on olnud neil nädalatel porgandid, herned, maasika toormoos, nõgesetee, üsna väheses koguses hematogeeni ja paar korda raua toidulisandit. Sisimas on tunne, et suurim tänu läheb nõgeseteele.

Kes ütleski, et toidust pole hemoglobiini puhul kasu?

No mis siis ikkagi juhtus?

Seekord ülipikk, heietav ja lõpuni selgitav postitus viimase poole aasta sündmustest.

Tsiteerides anonüümseid klassikuid, siis: “Absoluutselt ei tahaks hakata targutama “aga näe- me ju ütlesime”, aga..” ehk siis lõpuks see selgitus, kuidas mu terviseseisund EI TULNUD ei otseselt, kaudselt ega ka ümber nurga treeningutest.

Eks need kommentaarid, et no küll loll treenis üle, ajasid aeg-ajalt muigama küll, aga kui mu terviseseisundisse jõuaks treeningutega, siis ma ütleks, et jooksuradadel ei kohtaks te enam ühtegi meest ja väga vähe naisi.

Jaanuaris selgus siis tõsiasi, et edasist eluteed jätkan ma kahekesi (tähte närides kolmekesi) ja esialgu 9 kuud lausa ühes tükis kahekesi. Säh teile siis ületreeningut! Oleks keha olnud kurnatud ja stressis, siis poleks see meedikute väitel isegi juhtuda võinud. Rääkimata sellest, et 165 sentimeetri juures on 50 kilo paljude ämmaemandate väitel lausa lapsekandmisvõimatu.

Esialgu oli plaanis tavapäraste, küll mitte tugevate, treeningutega jätkata (hapnikuvaesed treeningud on lootele eluohtlikud). Väliskirjandus ei sea piiranguid rasedatele, kes juba tegelevad spordiga. Piirangud on pigem neile, kes pole midagi teinud ja siis järsku tahavad olümpiavõitjaks hakata.
Kui aga rääkida kohalike naistearstide-ämmaemandatega, siis neil paraku info puudub, seega oli nende ainus mõistlik vastus jooksmine keelata. Küll aga antakse sooje soovitusi ujuda-võimelda ja muidu rahulikult liikuda.

Vaikselt sain siiski paar korda jooksmas ja ujumas käia, seejärel hakkasid muud hädad liikumist segama. Algas iiveldus, mis ainsa parema hetketa möödus alles kolme kuuga. Kolm kuud järjest ärkasin hommikul üles ja nautisin 20 sekundit ainsat iiveldusvaba hetke kogu päeva jooksul. Hommikul iiveldas, lõuna ajal iiveldas päris palju, kell 15 tahtsin iiveldusse surra, 17st hakkasin lugema minuteid, millal saaks juba magama minna ja kell 20 enne magamaminekut iiveldas juba nii palju, et vajusin pisarad silmis magama. Ja see oli kogu mu graafik 3 kuud järjest.

Esimest korda elus ajasid mind öösel üles metsapeatused (neist pole ma tänini lahti saanud ühelgi ööl). Kuna kokkupuude oli esmakordne, siis kohe uinuda ei osanud ning pool tundi jõllitasin iiveldusega lage. Jooksin oksele. Jõllitasin veel pool tundi ja vajusin magama.

Tihti oksendasin õhtul, enamjaolt maomahlu, lõpuks lihtsalt õhku. Mingit leevendust see ei toonud. Iiveldus läks kohe pärast oksendamist samas vaimus edasi.

Päevad läbi oigasin agoonias, lamasin maas. Jah – proovisin kõiki rahvameditsiini- ja tavameditsiini võtteid. Näkitse pidevalt, joo vett, joo sidrunivett, ära tõuse ilma näkitsemata, söö ingveritablette, tegele millegagi, et mõtted mujale saada, liigu värskes õhus jne jne jne.
Jumal, kui inimene on sellises olukorras, siis ta proovib KÕIK asjad läbi, et millestki leevendust leida. Mina ei leidnud millestki. Värske õhk ajas veel rohkem südame pahaks, kõndimine lihtsalt oksele, näkitsesin pidevalt ja siis jooksin oma näkitsetut väljutama.

Kui ühel päeval hakkas olukord leevenduma pärast mitmeid kuid ja suutsin suurema iivelduseta olla kella 14ni, siis ma panin kaks kätt kokku ja lihtsalt nutsin südamest, sest ma ei suutnud enam meenutada, kas ma olen elus kunagi head enesetunnet varem tundnud.
Pidev piinades ja vaevades viibimine viib eluisu ja see ainus õnnis hea enesetunde hetk on kirjeldamatu tundega ja sellest võivad rääkida ainult need, kes on sattunud sellisest piinast päikse alla.

Ja ega edaspidi kergemaks läinud. Siis algas üliaeglane taas liikuma õppimine. Paarsada meetrit korraga, üliaeglaselt, ülitasapisi. Iga kuu arsti juurde minek 4. korrusele oli väga vaevaline ja loomulikult näitas kohene mõõtmine kõrget vererõhku. Ütlesin mitmel korral, et see puhtalt sellest pingutusest tulenev rõhk. „Aga hakka siis liikuma!“ oh, kui kergelt see kõlas.

Lugesin just hiljuti, kuidas ma unistasin mingil hetkel tunniajalisest tempokast kõnnist. Pikk see tee oli, kuid lõpuks ma selleni jõudsin.

Hemoglobiinist. Raseduse ajal suureneb naise kehas veremaht märgatavalt, et ära toita kasvavat loodet. See omakorda tähendab ka kiiremat pulssi, et vaene südameke jõuaks seda uut suurt kogust laiali pumbata. Seega on langev hemoglobiin absoluutselt täiesti tavaline ja ebaeriline nähtus raseduse ajal ja seda kontrollitakse absoluutselt kõigil rasedatel. Samamoodi nagu on tavaline minestushood, kõrvetised, säärekrambid, põiepidamatus, veenilaiendid, rebendid, vaagnaliiduste valu (tunne nagu keegi oleks kurikaga hargivahele löönud) jne jne jne jne. Rasedusaegseid tervisehädasid ja vaevuseid on mustmiljon ja üldiselt ei tekitada mitte ühestki neist tõsisemat probleemi. Kui tavainimene kipub minestama, siis võetakse see lähema uurimise alla, kuid rase kuuleb arstikabinetis oma hädade üle kurtes kõriauguni repliiki: „See on normaalne!“.

Seni pole ma õnneks iiveldusega võrdväärset häda kohanud (lõpuks on taevased mu peale halastanud!). Küll aga kimbutavad vahel kõrvetised ja sümfüüsivalu. Esimest korda puutusin sellega kokku, kui tegin rekordilise 1,5tunnise jalutuskäigu. Õhtul enam jalgu liigutada ei saanud ja järgmisel päeval oli kõndimine ülivalus. Sümfüüsivalu on siis vaagnaliidustevalu või nagu rasedad armastavad öelda – tutiluuvalu. See tuleneb siis veidi laienevatest vaagnaliigustest, mis võib põhjustada metsikut valu. „See on normaalne!“ ja selle vastu soovitatakse kanda kõhutoestust ehk bandaaži või hoida jääkotti vaagnal.

Mina lasin oma liidustel ära taastuda ja jätkasin jalutuskäikudega. Sama rämedat valu pole kohanud, kuid vähesel määral kummitab see mind nüüd igapäevaselt ja pärast pikka jalutuskäiku tuleb õhtu otsa jalad koos istuda :o)

Samuti olen õnnelik, et muudest asjadest olen puutumata. Nutuhood puuduvad, kellegi peale pole karjunud, hüsteeriasse ei lange, söögiisu on täpselt sama (olen lähikondlastelt uurinud nende tähelepanekuid), mõistust vist ka sama palju.

Suurim vahe on vaid see, et samasuguse söömaga ei suuda ma enam kaalu hoida. Hommikul tund võimlemist ja praegu päevas kaks tundi kõndimist ei suuda tagada kaaluhoidmist. Jah – fakt on see, et ekstreemjuhtumeid mitte arvestades, rasedusega VÕTAB kaalust juurde, kuid küsimus on KUI PALJU.
12-15 kilo on tavaline arvestus sünnitama minnes. Kaalu tuleb suurenenud veremahust, platsenta, loode, lootevesi, suurenenud rinnad jne. Kõik, mis on üle, on puhas sinu enda pekk.

Kuna mul on sünnituseni veel üle kahe kuu aega ja olen juba jõudnud 15 kiloni ja kasv jätkub tempos, et sünnitama minnes olen +25 kg, siis tegu puhtalt minu kasvamisega (rasvumisega). Ja loomulikult on see masendav. Füüsiliselt rohkem ei jõua päevas liikuda. No olgu, läbi häda pressiks ehk tunnikese jalutust veel sisse, aga 4 tundi päevas trenni teha? Aga me ei pea ju jalutamist üldse trenniks nimetama. Mis siis, et kahe tunni keskmine pulss on üle 140. Või siiski? Lisaks ei lase mu vaagnaliidused rohkem liigutada, meenutan lõpuks vaid vanurit. Aiatöid ehk jaksaks lisaks teha, kuid praegu on tegemist päevaste lõunauinakutega.

Ainus variant on toit. Sööki piirama ma sel perioodil ei hakka ja iseenesest pole põhjust. Söön palju värsket kraami (oh, elagu suvi, ämmad-äiad ja kõik talupidajad), lõuna ajal ja õhtuooteks söön oma tehtud toitu, vahepeal näkitsen puuvilju ja juurikaid. Kuid jah – minu aastatepikkune häda ja vaev, räme magusaisu, pole kuhugi kadunud. Võiks ju seda tagasi tõmmata, kuid see on nagu alkohoolikule „jäta joomine maha!“ ütlemine. Kahjuks pole mul nii palju tahtejõudu ja magusata olen võõrutusnähtudes vette visatud kassipoeg. Ja rasedale pole ju lisastressi vaja, või mis? (A)

Seega pean ma kibeda pettumusega leppima igahommikuse vaatepildiga: +500 g. Ja oi kui kibe pettumus see on. Vahepeal kaalun päev otsa voodis lamamist ja julma õgimist. No nagunii ju miski ei aita.

Lisandunud 15 kilo annab juba põlvedele tunda. 15 minti istumist tähendab liigeste kohest kangestumist ja imelikult kombel jäävad ka tallad alt valusaks. Kangestumise vastu saab paarikümne kõnnimeetriga.

Üle kahe kuu on veel minna. Üritan väga raskelt pingutades võimalikult lõpuni vastu pidada. Hommikuvõimlemine, harjutused ja venitused seljale, on suutnud mind päästa praegu tüüpilisest hädast – seljavalust. Kõndimine on tagasi toonud võhma ja kuskil sees tunnen, et olen mingil määral vormis kuigi välimine väidab muud.

Praegu on siis kaks eesmärki: pidada aktiivselt vastu sünnituseni ja seejärel pärast üritada edasi liikuda ning jõuda oma endisesse vormi tagasi. Juba ehk siis koos pisikese piigaga.

Edaspidi saab siis juba lähemalt kirjutada, kuidas suureneva kehaga liikuda, millised hädad veel tabavad ja kuidas neist jagu saada.

Madal hemoglobiin ja raud

Järgmises või ülejärgmises postituses kirjutan siis pikemalt, mis ikkagi aasta alguses juhtus, kuidas asi edasi läks ja kuidas vaikselt olen edasi kulgenud. Vahepealsetest tervisehädadest olen jooksvalt kirjutanud ja eks täna ka järjekordne heietus :o)

Hommikuvõimlemisega olen suutnud tänini vastu pidada ja ajaliselt see veninud tunniseks. Jalutamas proovin käia iga päev. Suure väsimusega harva pool tundi, kuid üritan vähemalt tund ja maksimaalselt 1 h 30 min - 2 h. Mingil hetkel tuli energiat palju ja jõudsin päevas ka mõned tunnid aiatöid teha. Maakaevamine, umbrohu kitkumine, põõsaste saagimine (aastatega võtab sirel tamme jämeduse)-hekipügamine, teeaukude täitmine kruusaga jne.

Polnud väga vigagi, kuid mingil hetkel hakkasid märgid millelegi muule viitama. Oma keha kuulamine on äärmiselt vajalik omadus. Kirjutasin selle kohta ka väga huvitava artikli mõned aastad tagasi: http://www.naistemaailm.ee/?id=30493. Kõik meie küljes viitab millelegi. Jalad ristis istumine, liigne higistamine, silmade hõõrumine, küünte närimine. Paljusid neist asjadest tehakse enese teadmata ja neile tähelepanu pööramata. Ja tihti ongi tulemuseks see, et haigus lööb lõpuks vasaraga pähe: "No, kas sa siis ei näe, et sa teed midagi valesti?".

Minu esimeseks märgiks oli pica ehk isu söödamatute asjade vastu. Mul oli selleks täpsemalt liiv, kruus ja asfalt. Pical on üldiselt kolm põhjust: psühholoogiline-vaimne, hormoonid (nt raseduse ajal) või mingi aine puudus (enamjaolt raud).

Järgmine märk oli tõsine väsimus. Kui ma juba vajasin päevas kolme lõunauinakut (mis kestsid tund-kaks), siis pidasin õigeks minna verd andma.

Rääkisin rauapuuduse kahtlusest ka verd võtnud õele, kes ütles, et söögu ma rohkem maasikaid. Ütlesin, et söön nagunii, lisaks ohtralt herneid. "Hernestest küll rauda ei saa." Ei hakanud vaidlema, et hernestes on kolm korda rohkem rauda kui maasikates. Kuna mul pole kalduvust aneemiale ja märtsis mõõdetud hemoglobiin oli 130, siis sain pigem muige oma kahtlustuse peale.

Paar tundi hiljem selgus, et hemoglobiin on 102. Sain taas soovituse maasikaid süüa. Öeldi, et raua krõbistamiseks pole veel põhjust. Nii palju, kui ma ise välja peilisin, siis naisterahva minimaalne hemoglobiin võiks olla 110. Seega 102 on pigem madalavõitu. Oma mõtteis lõin muidugi kaht kätt kokku - jälle usaldasin ennast rohkem ja jälle oli mul õigus.

Kuigi hemoglobiiniga 102 peaks hakkama kirjanduse järgi juba rauatablette võtma, siis jäin hea meelega arstiga nõusse ning üritan pigem toiduga rauapuudusest jagu saada. Rauatabletid toovad üsna kergesti kõhukinnisuse. Seejärel tuleks hakata selle vastu võtma toidulisandeid ning lõpuks oled ühes tühjas ringis.

Üks väga tore tabel raua sisalduse kohta

Raua sisaldus poppides toiduainetes 100 g kohta + kalorsus

Järjestatuna kõige rauarikkamast:

Mandel 4 mg / 578 kcal

Veiseliha 2,6 mg / 250 kcal

Hernes 1,5 mg / 81 kcal

Brokkoli 0,73 mg / 34 kcal

Porgand 0,66 / 41 kcal

Kapsas 0,47 mg /25 kcal

Maasikas 0,41 mg / 43 kCal

Kirss 0,4 mg / 63 kcal

Tomat 0,27 mg / 18 kcal

Banaan 0,26 mg / 89 kcal

Arbuus 0,24 mg / 30 kcal

Õun 0,12 mg / 85,65 kcal

Nagu näha, siis pole maasikas kaugeltki rauasisalduse esirinnas. Mandel oleks iseenesest super aseaine, kuid näiteks võrreldes hematogeeniga sisaldab see rohkem kaloreid. Hematogeen omakorda sisaldab jälle rohkem rauda. Seega mandel vs hematogeen, võidab hematogeen.

Ühe rauatableti olen siiski sisse võtnud. Söönud paar hematogeenibatooni, vahepeal kilokese maasikaid sisse ajanud, kilo herneid, mõned mandlid, joonud nõgeseteed (nõgeseteed ei soovitata normaalse hemoglobiini puhul üle kahe nädala juua, sest annab kohe mõnuga rauda). Nõgese kohta lähemalt üks teine artikkel: http://www.terviseleht.ee/200118/18_noges.php.

Hommikul ikka võimlen ja õhtul käin jalutamas, kuid päeval olen suutnud piirduda ühe lõunauinakuga. Tundub, et sedelimuutus on natukene aidanud. Ehk tehakse millalgi ka teine vereproov ja loodan väga, et suudan toitumisega veidi hemoglobiini tõsta. Samas kuulan ka enesetunnet, mis ütleb, kas vajan siiski lisaabi või saan omal jõul hakkama.

Paraku pikemalt hetkel ei jõua heietada, sest uni tuleb juba peale - ei ole kerge olla uimane.

Aga nii palju ka sellest, et Pärnus on merevesi imesoe ja minge aga ujuma!