Oktoobri trennide kokkuvõte

Poolmaratoni tulemus jooksutuulekal.

Oktoober suutis mahukuselt ka septembrile ära teha. Olin liikvel 18 tundi 03 minutit ja 29 sekundit.

Distantsi mõttes olin sama edukas kui kõige edukamas kuus augustis. Ent augustis oli mul 84 km rattasõitu, see kuu ainult puhas tammumine jalul.

Jooksin samuti siiani enim ehk 127 kilomeetrit, fitnesskõndi tegin 34 kilomeetrit.

10 kilomeetri rekordit seekord ei jooksnud. Parim oli 59:52. See-eest jooksin parimat viit kilomeetrit ja selle ajaks tuli 26:57. Ajaparandus ca 1,5 minutit.

Kuu alguses läbisin uuesti poolmaratoni ja seda ajaga 2.18:56. See oli tunduvalt kergem kui esimesel korral ja ma ei saa aru, mis nii lühikeses distantsis hullutavat on. Eneseületuse mõttes on see tõesti suurepärane, kuid mõistliku tempo puhul ei saa olla juttugi oksendamisest ja elu suurimast katsumusest. Maratonis ma muidugi nii kindel poleks... Pildil siis ka üks "verinaiss" pilt mu täis higistatud tuulekast pärast poolmaratoni. Noh, imeb tühjaks küll!

Kõige positiivsem on jooksutreeningute keskmise pulsi langemine 170 peale. Eelmistel kuudel oli see 175 +. Kas ma võin tõesti tänada fitness-kõndide liitmist treeningutesse?

Kuu halvim pulss oli Paide-Türi rahvajooksul, 182 bpm. Kuu parim pulss, ja pange nüüd tähele kõrgepulsilise eufooriat, oli 152 bpm!! Tempo oli muidugi üüüüliaeglane (7:24 min / km), aga otsustasin tookord (10 km jooksul) võimalikult aeglaselt ja pulsside ideaalis püsida. Pole elus mitte kunagi niivõrd hea pulsiga jooksnud!

Kuu oli... no ütleme siis, et seni kõige edukam! Muidu ainult hädaldan igal kuul, et üks või teine asi jäi puudu, aga lõpuks võiks rahul ka olla. No ma olen siis väga rahul! :)

Arvestades tulevaid ilmasid, täistuisanud teid, siis ma ei usu, et enne kevadet suudan rekordeid lüüa või mahtusid ületada. Liigume tasakesi ja aegamööda.

Ja kuna ma näen, et te tahate rohkem isiklikumaid mõtteid, siis jätame tulevikuplaanideheietused kohe eraldi postituseks.

Olge muhedad ja pidage meeles, et.... jõulud lähenevad, armastuse ja helguse aeg.. ahhh......

Tänane jooks ja kerge lõunasöögi soovitus

Tähelepanelikumad on kindlasti märganud juba paremal ribal asetsevat küsitlust. Kuigi see näitas mul siin mõni päev järsku kõikide vastuste asemel nulli, siis nüüd paistab see jälle toimivat. Olge julged hääletama, kes veel jõudnud pole.

Niisiis olen ma aru saanud, et igatsetakse rohkem jooksutrennide juttu. Mis on iseenesest mind imestama pannud, sest need trennijutud on ju tegelikult suhteliselt igavad. Jooksin, oli libe, oli palav, oli külm, oli kerge, oli raske - mis seal muud ju ikka?

Aga kui rahvas nõuab... :)

Kellakeeramine on röövinud veel ühe tunni treeninguajast. Kui varem oli hilisem aeg väljaminemiseks kell 17, siis nüüd on selleks 16. Täna läksin uue aja järgi kell 17 teele ja eks ma olin siis juba poolel teel parajas pimeduses. Väike taskulamp oli kaasas, aga suurt abi tast polnud. Jooksin ka metskitsega kokku.

Tänavalampe siin külavahel mõistagi pole, mõned autojuhid on tihti ebakained, teed on lükkamata, ülilibedad või lumelägased. Olud on küllalt kehvad, aga tuleb võtta, mis antud on. Täna lippasin enda jaoks okeis tempos 10 km ajaga 59:57. Homme on fitwalki päev.

Oh, kuidas ma igatsen... nii igatsen mõnd toredat inimest, kes siin naabruses elaks ja minuga koos jookseks. Lihtsalt vaikselt.. ja kui mõni koer ründaks, siis laseks end järada... ja kui lumevallid tuleksid, siis astuks minu jaoks tee sisse... ja hoiaks taskulampi või poolmaratonil joogipudelit. No unistada võib.

Aga tänasest lõunast ka. Avastasin hiljuti enda jaoks kaalika, mis minu suureks rõõmuks on sama krõmps ja kõva nagu porgand. Mõnus! Aga väga mõnus on see ka küpsetatult.

Tänase imelihtsa ja kerge lõunasöögi koostis:

300 g kanafileed

kanapaneering (Maggie oma vist)

veerand kaalikat
veerand tillukesest kõrvitsast
paar porgandit
paar kartulit

Kanale panin ca pool tl õli, et paneering paremini külge hakkaks. Aedviljad jäid õlist puutumata. Need puistasin üle peenestatud meresoola ja sidrunipipraga. Lõikasin maalused viljad kangideks, kõrvitsad kuubikuteks. Segasin need maitseainetega läbi ja tegin keskele lohu kanatükikeste jaoks.

Küpsetasin need ahjus 30 minutit 200 kraadi juures. Oi, kui imeliselt maitsev see oli! See kogus oli muide kõige suuremal ahjupannil ja ma sõin sellest vähemalt poole üksinda ära.... Ja ei kahetsenud!

Edukas päev!

Nädala kokkuvõte + motipildid

Jaa - ja sealt see lumi nüüd tuligi! Ma olin enda head õnne uskudes juba üsna kindel selles. No loomulikult, möödunud aastal, mil kehalise taastumise tõttu ei saanud ma trenni teha, oli selline jooksjate tali, et anna ainult hagu.
Ja nii kui jalad alla sain, tuli jaanuaris see talv ka lõpuks ikka maha. Seetõttu polnud just üllatav, et mu jooksuhooaeg niivõrd kiire miinuskraadilise õnnistuse juba praegu sai.

See nädal täitsin lõpuks oma kuu aega tagasi seatud plaani. Ehk siis 2 x 10 km sörki, 10- ja 8kilomeetrine fitwalk. Täna (pilt) tegin kodukandis paarisajameetrise tiiru ja olin niisama väsinud eilsest pikast päevast Tallinnas. Fotokoolis läheb endiselt ägedalt ja omamoodi trenni eest on ka see. Bussikast kooli ja tagasi on 3 km. Eile lippasin lausa vee jooksma, sest oleksin napilt bussist maha jäänud.

Järgmisel nädalal üritaks endiselt pidada oma 2 x sörki ja 2 x fitwalki kavast kinni ja olla niisama muhe. Ka enda rõõmustamiseks, mõned ägedad motivatsiooniplakatid.

Valmistumine külmaks trennihooajaks

SÜGIS, sompus ilmad, vihm, pimedus, liga, läga - kõik, mis ma selle vastu tunnen ----------------------->


Ometi ei ole ma täiesti negatiivselt meelestatud. Sest sügis tähendab seda, et mu aasta lemmikuim aeg läheneb - jõulud!

Olen hakanud vaikselt oma trennivarustust üle vaatama ja kiikan samas vaikselt ka poodidesse. Laupäeval turnisin terve päeva Virus ringi ja jõudsin ka Nike'i esinduskauplused üle vaadata.

Hinnad kurvastasid vägagi. Üle 2000 Eesti krooni jooksujalanõud! Hullumeelsus! Samad hinnad spordipesul. Nuta või naera.

Teades, mis on need hinnad näiteks Suurbritannias või Ameerikas, siis ajavad siinsed summad isegi natukene vihaseks. Loodan sügavalt, et inimeste sügavalt juurdunud lembus Sportsidirecti vastu sunnib ka siin hindu alandama. Kes siis ei tea, siis Sportsdirect on UK sporditarvete outlet, kust saab ülimalt odavalt spordirõivaid.

Peamised ohud seisnevad selles, et suurused ei pruugi klappida, aga kel viitsimist jamada, siis saab need tagasi saata.

Olen küll mõnedelt spordipededelt kuulnud halvustavat suhtumist Karrimori jt odavamate spordibrändide suunas, aga ausalt öeldes... Nike, Adi või Karrimor - no ei ole riide hind mind küll kiiremini jooksma pannud. Ja nii ägedat pusa nagu on Karrimori "Forever Run", ei ole ma veel Nike'i ridades kohanud.

Aga vaadates oma kevadel viiendat sünnat tähistavaid Adi liibukaid, siis võtab ohkama küll. Need on tõesti kvaliteetsed ja ilusad spordipüksid, aga oma aega ära elamas. New Balance jalanõud kergelt katki minemas, aga elavad kenasti edasi ka.
Spordisärke on küll, aga külmem aeg nõuab rohkem kihte ja suurema pesemise korral tuleks puuvillaste särkide ja pusadega leppida.

Arvan, et on vaid aja küsimus, mil tänavu talvel teravalt esile kerkinud veekindlate sokkide plaan endast taas valusalt märku annab. Need on oma 30-40 eurot. Samas on see odavam mõte kui veekindlad spordijalanõud.

Talveks oleks mõnus korralik spordipesu, sest mu Five Seasonsi omad on mu hinnangul sama soojad kui tavaline T-särk.

Kindaid on mitu paari ja saab nendega hakkama. Leiaks veel mu ISC talvemütsi üles, siis oleks tegelikult komplekt koos. Ja no ausalt öeldes - annab joosta ka 20eeguste dresside ja vanade tennistega. Ainuke reaalne ja takistav vajadus oleksid veekindlad sokid, muus osas elan väga kenasti sellegi talve üle.

Aga kokkuvõttes loetlesin ma lihtsalt üles sügiseks vajaliku varustuse, mis igal spordilembil võiks olemas olla. Mu enda lisand on veel mõne-eegune vihmakile. Fitwalke saab sellega paduvihmas vägagi meeldivalt teha. Ilm pole vabandus!

Ja kui keegi töötab juhtumisi spordirõivaste maaletoojana, siis mu meil on siin olemas ;-D

Oli ka muud juttu, aga ühe käega kirjutada niigi pikka teksti oli paras piin. Järgmise korrani siis!

Naljakad ja põnevad faktid

Sattusin otsa naljakatele faktidele. Osad asjad on mu teada täitsa tõesed, aga mõni paneb küll natuke kahtlema.

Usu või ära usu!


* Kassid ei mjäu teiste kassidega suhtlemiseks, vaid inimestega suhtlemiseks.

* Kui sulle mõni inimene ei meeldi, siis kõik, mida ta edaspidi teeb, ärritab sind.

* Inimesed veedavad oma elust umbes 25 aastat magades.

* Kängurud hüppavad, sest nad ei saa oma jalgu eraldi liigutada.

* National Geographicu väitel on punapead 2060ndaks aastaks välja surnud.

* Videomängud aitavad su ajul treenida päriselus otsuste kiiremaks vastuvõtmiseks.

* "Sa armastad teda, eks ole?" Psühholoogiline küsimus. Nimesid nimetamata, aga keegi kerkis su mõttesse. Tõsi?

* Igal aastal jätab maskiga mees roosid ja konjaki Edgar Allan Poe hauale.

* Banaanide või roheliste õunte nuusutamine aitab kaalust alla võtta.

* "Liblikad kõhus", mis tekivad armastatud inimest nähes, on tegelikult stressireaktsioon, mida põhjustab adrenaliin.

* President Obama oli teismelisena ja ülikooliajal tuntud kui kõva marihuaana suitsetaja. Tema hüüdnimi oli: "Barack Oganja".

Allikas: mõistagi 9gag.com

Elust-olust, bla-bla

Kuna mul on palju tõsiseid lugusid tallel, siis vahelduseks pläku-pläkut ka.

Ajad on läinud sips kiiremaks, sest ma astusin taas koolipinki. Küll mitte nii tõsiselt. Võtan osa fotokursustest, et natuke teadmisi täiendada ja järgnevad kuud veedan laupäevad Tallinnas tsillides. Suuri eesmärke pole ja tõsiseks piltnikuks ei plaani hakata. Aga vahelduse mõttes täitsa vahva ja kuna jumaldan inimeste pildistamist, siis teadmised mööda külgi maha ei jookse.

Klõps peresessioonilt, mis lapse vingu pärast lõppes portreesessiooniga. Its-its.

Kui omakorda kellelgi lugejaist on huvi fotograafia vastu, siis on teil suurepärane võimalus oma hea töö avaldamiseks siin. Otsige sealt staatuse uuendustest koht, kus kutsutakse üles oma pilte Aja Lehele saatma. Kuu parim tabamus pääseb ajalehte ja autor saab 20 eurot. Pole paha!

Toidust-trennist rääkides, siis jätkan veel oma kolme harjutuskorraga nädalas. Kui lapsehoidja vaid lubaks, siis saaks viimaks võtta ette 2x jooksu, 2x fitwalki.

Täna on kerge kõhuviirus kallal ja hommikul kaalusin 49,9 kg. Päris hull, arvestades seda, et eile hilisõhtul tekkis mul söömasööst, mis omakorda ka vist hommikuse kõhuvaevuse tõi.

Muidu üldplaanis järgin toidukava, magusaga pole siiani hullu pannud. Lisasin vaid rohkem süsivesikuid kavva, nagu kartul, pasta jms.

Spordiürituste suurhooaeg on justkui möödas. Soovitud võistlused on läbi ja järgmised alles kevadel. Andku taevased mulle motivatsiooni külm talv üle elada.

Mina ootan igatahes hirmsasti jõule juba ega jõua oodata, mil poodidesse tekivad jõulukaunistused ja jõulumuusika. See aitab aastavahetuseni vastu pidada.

Blogil on varsti 50 000 külastust täis ja lubasin vist siis kellegi jooksma minna. On huvi? :)

Kirjutage, kommenteerige, kritiseerige, kiitke! Hoiame ühendust!

Õuna superkasulikud võimed

Peatselt teateid tegelikkusest, aga seni ka midagi kasulikku! Lugu õunast!

Õun on üks põhilisi puuvilju, mida dieedipidajatele rohkesti tarbida lubatakse. 100 grammi õunu sisaldab 50 kilokalorit ja rohkelt C-vitamiini. Ainuüksi ühest viljast saad 14 protsenti oma päevases soovitatavast C-vitamiini kogusest.

Vähene kalorisisaldus teeb neist ideaalse kaalulangetajate toiduaine. Kuigi on tehtud uuringuid, et ka kuivatatud õunad aitavad kõhnujatel leida saledamat joont, siis värsketes õuntes sisalduv vesi täidab kõhtu enam ja mõjub menüüs paremini.

Kasu südamele ja ajule

Ometi pole õun ainuüksi dieettoit, vaid omab mitmeid tervisele kasulikke omadusi. Inglise keeles ei öelda asjata „An apple a day, keeps the doctor away!“ (õunake päevas hoiab arstid eemal – toim.).

2010. aastal paljastas Iowa osariigi naiste terviseuuring, et õunte tarbimine on seoses väiksema riskiga haigestuda südame- ja veresoonkonna haigustesse. Uurimisaluseid oli 34 000 ja neid jälgiti ligi 20 aastat.

Mõned aastad enne seda leidsid ka Soome uurijad 9208 inimest analüüsides, et tihedamatel õunasööjatel oli väiksem risk südameinfarktiks võrreldes mittesööjatega.

Kuid võrratu vili on suurepärane ka ajule. Ühe uuringu väitel hoiab õunamahla joomine Alzheimeri eemal ja aitab hoida aju noorena. Uuring viidi läbi hiirtel, kellest osad olid õunarikkal dieedil. Õuna tarbinud hiirtel leiti kõrgemas koguses atsetüülkoliini (neurotransmitter, mille blokeerimisel tekivad ajutiselt mäluhäired) kui neil, kes õuna ei söönud.

Teine uuring omakorda näitab, et inimesed, kes tarbivad puuvilju ja teisi kõrge kiudaine sisaldusega toite, pälvivad suurema kaitse Parkinsoni tõve vastu.

Parkinsoni puhul hävivad aju dopamiini tootvad närvirakud. Teadlased on seostanud õuntes leiduvad antoksüdandid nende vabade radikaalide vastu võitlemisega, mis Parkinsoni tõve puhul rolli mängivad.

Õun kogu aastaks

Peale südame ja aju ei tasuks ära unustada ka naeratust. Õuna hammustamine ja närimine stimuleerib sülje tootmist, mis aitab vähendada baktereid suus ja ennetada seeläbi hambakaariest. Õunamahl võib hävitada kuni 80 protsenti suus pesitsevatest bakteritest.

Veritsevad igemed võivad peale kaariesest põhjustatud hambakivi viidata ka vähesele C-vitamiinile. Õuntega maiustamine aitab oma vitamiinidega nii selle kui kergesti tekkivate sinikate ja aeglaselt paranevate haavade vastu

Kui värsketest õuntest saab mõõt täis, siis on mitmeid võimalusi, kuidas neist ka talvisel ajal osa saada. Valmista õunamoosi, -mahla, -siidrit, -kompotti, -veini, kuivata näkitsemiseks või kasuta tortides.

Külmkapis säilivad õunad keskeltläbi kaks nädalat. Teatud õunasordid, näiteks Granny Smith ja Fuji, võivad säilida ka kuni aasta ilma olulise riknemiseta.

Ohtlikud seemned

Õunaseemned on kergelt mürgised, sest sisaldavad amügdaliini ehk vitamiini B17. 1845. aastal kasutati amügdaliini kasvajate ravis Venemaal ja 20ndatel ka Ameerika Ühendriikides, kuid hiljem peeti seda liiga mürgiseks. Loodusravitsejad arvavad tänini, et see aitab võidelda vähirakkudega, kuid tasub olla küllalt ettevaatlik nende närimise ja alla neelamisega. Surmavaks koguseks tuleks läbi närida 85 grammi õunaseemneid, kuid see nõuaks omakorda sellise koguse õunte söömist, milleni ükski inimene nähtavasti ei jõua.

Lugu ilmus 2012. aasta Aja Lehe (www.aleht.ee) septembrinumbris. Autor: Pamela Eesmaa.

Retsept: leiva-kanakotletid

Tänane lõunasöök tuli küll süsivesikuterikas, kuid siiski mitte niivõrd kui muidu tüüpilised kotletid on.

Koostis:

2 viilu leiba

natuke maitsestamata jogurtit

1 muna

300 g kanahakkliha

1 suurem sibul

paneerimiseks maisihelbed

maitseained

Tee nii: jäta leivad 10ks minutiks maitsestamata jogurtiga seisma ja purusta need seejärel kahvliga. Lisa muna, hakkliha ja maitseained. Mina lõikasin sisse ka värsket tilli. Sega lõpuks sisse ka tükeldatud sibul.

Uhmerda maisihelbed peeneks ja paneeri kotletid selle sees. Prae õlita pannil, madalal kuumusel.

Serveerisin koos praekapsa ja keedukartulitega. Kõht sai korralikult täis!

Paide-Türi rahvajooks, vigade parandus

2010 oli siis see aasta, mil ma osalesin oma esimesel jooksuvõistlusel ja pärast kolmekuulist tõsisemat harjutamist osutus selleks Paide-Türi rahvajooksu poolik (6,5 km) distants.

Vahele on jäänud kaks aastat, millest üks on kulunud rasedaks olemisele ja lapsekasvatamisele, ja üheksa kuud on nüüd taas trenni tehtud.

Vabalt võinuksin ette võtta ka pika distantsi, aga oli suur soov 2010. aasta Pammile ära teha.

Varahommikust saati kasutati mind batuudina - virutati käega näkku, peaga ribidesse, põlvega kõhtu (tänks, AJ!). Seega kõige parem magamine just polnud.

Kirnasse jõudsin suhteliselt tühja kõhuga, sest hommikupudrule lisaks pidin banaanid kaasa haarama, kuid need unustasin maha.

Läksin siis seegi kord kõvema tempoga teele, kõht korisedes. (PS! Jooksin neljapäeval oma elu teise poolmaratoni ajaga 2.18:58!!, kuid see oli nii rahulik minek ja kondid lubanuksid juba eile-üleeile lisatrenni teha, aga puhkasin täielikult tänaseni).

Üllataval kombel olid pulsid seekord madalamad kui eelnevatel startidel. Muidu on enne pauku ikka üle 130 tulnud. Tundub, et keha harjutamine võistlusteks hakkab vaikselt vilja kandma.

Kuid teel olid pulsid muidugi kõrged, nagu ikka, aga seda ka tempo pärast. Kirna tõus oli väsitav, nagu alati, ja Türi-Alliku tõus samuti.

Lõpukoridoris pani must mööda BodyJami treener. Oleks võinud konkureerima hakata, aga mul miskipärast vastumeelsus lõpuspurtide suhtes. Ma pigem panen oma auru tervele teele ja lõpetan ühtlase lõpukiirendusega, kui et säilitan võhma selleks viimaseks 50ks meetriks ja medaliriputaja täis oksendan :o)

Seega lasin tublimad spurtijad mööda ja lõpetasin ennast igati ületades. Läksin püüdma aega alla 40 minuti ja selle suutsin ka täita.

2010. aasta tulemus: 560. koht 1121 seas, 264. koht naiste seas, aeg 46:17.8, N18 seas 101. koht, kilomeetri keskmine aeg 7:07.4.

2012. aasta tulemus: 222. koht 1312 seas, 67. koht naiste seas, aeg 35:23, N18 seas 35. koht, kilomeetri keskmine tempo 5:30.

Keskmine pulss: 182, max 189. (Kuuke tagasi sügisjooksul oli keskmine 190, max 197 vist isegi).

Vahe - märgatav? Jaa!
Olen enda üle tõeliselt uhke ja minu jaoks on see äärmiselt oluline. Kuigi ma naudin osalemist võistlustel osalemise pärast, motivatsiooni pärast, eesmärkide pärast... siis tegelikult on vahelduseks kuradi hea olla mitte viimane :)

Magusate viljade kalorite tipp

Pigem eelistada puuvilja või marju kui tühje kaloreid sisaldavaid maiustusi - vana hea tõde. Samas tekib küsimus, kui palju neid pista võiks, et püsida päevanormide piires?

Näiteks pool kilo banaane võrdub juba šokolaaditahvliga ja ainuüksi kolm suuremat banaani on oma pool kilo. Uskumatu, jah?

Samal ajal võiks süüa kaks kilo arbuusi, et see võrduks 100grammise šokolaaditahvliga. Vähe raskem ülesanne, või mis?

Puuviljade ja marjade kalorsus ja süsivesikute hulk 100 g kohta
Banaan 89 kcal, 22,8 g.
Viinamari 69  kcal, 18,1 g.
Kirss 63 kcal, 16 g.
Kiivi 61 kcal, 14,7 g.
Pirn 58 kcal, 15,5 g.
Vaarikas 54,5 kcal, 11,3 g.
Õun 52 kcal, 13,8 g.
Ananass 48 kcal, 12,6 g.
Aprikoos 48 kcal, 11,12 g.
Apelsin 46 kcal, 11,5 g.
Ploom 46 kcal, 11,4 g.
Virsik 39 kcal, 9,5 g.
Maasikas 32 kcal, 8 g.
Arbuus 30 kcal, 7,6 g.

Jooksmine vs depressioon, Washington Posti ajakirjanik pihib

Kuna juulis puutus me perekond lähedalt kokku depressiooni hävitava jõuga, siis kaevusin sellesse haigusesse sügavamalt. Uurisin küllalt palju materjale ja kogusin infot, kas välismaailmas on korraldatud ka teavitusjookse depressiooni nimel.

Üsna varsti sattusin otsa Washington Postis ilmunud loole, kus ajakirjanik Daniele Weiss kirjeldas pikalt ja põhjalikult oma terve elu kestnud heitlust depressiooniga. Võtsin temaga ühendust ja pärast väikest arutelu selle haiguse teemal kujunes sellest idee... Intervjuu temaga ilmus ajalehes Aja Leht (www.aleht.ee) septembrinumbris. Kuna oktoobrinumber on sel nädalal välja tulemas, siis toon toimetamata teksti allpool ka teieni.

Ajakirjanik Daniele Weiss kirjutas  2009. aastal Ameerika ajalehes Washington Post oma eluaegsest heitlusest depressiooniga, mis algas juba varases lapsepõlves. Aja Leht võttis naisega taas ühendust ja uuris, kas ta oleks nõus jagama oma lugu ja kogemust ka Eesti lugejatega. „Mul on suur au seda teha,“ vastas ta koheselt.

Oma loos kirjutasid, kuidas sa ei suutnud öösiti magada ja nutsid päevade kaupa juba kuueaastaselt. Oli see su tavapärane lapsepõlve konditsioon?

See polnud konstantselt nii. Kuid mu depressioon tuli ja läks kogu lapsepõlve. Kui tuli, siis kestis nädalaid ja kuid ning ma ei saanud aru, miks ma ei tunne end hästi. Ma mäletan tunnet „väga kurb“ juba kolmandast-neljandast eluaastast. Ma olin melanhoolne ja häbelik laps, ei naeratanud eriti. Kuueaastaselt läks asi tõeliselt halvaks. Ma nutsin pidevalt, mul oli raskuseid söömise ja magamisega.

Võimalik, et see algas koolist, kui ma pidin pikad koolipäevad emast eemal viibima. Mäletan, et olin hirmul, et temaga juhtub midagi halba ja ma pidin teda kaitsma, kuid ei saanud seda temast eemal teha.

Ma arvan, et ta võis isegi olla depressiivne, kuigi ta seda ei tunnistanud. Olles nii noor ja temale nii lähedal, siis ma õppisin tema käitumist peegeldama ja võisin niiviisi ka depressiivsed tujud üle võtta. See on kindlaks tehtud, et depressiivne käitumine on edasi päritav.

Kirjelda oma tüüpilist päeva. Oli sul siiski ka õnnelike hetki?

Tavaline päev varieerus paljuski. Kui ma püsisin kodus, siis oli kõik korras ja ma olin rahulik. Veetsin enamiku ajast oma toas uneledes. Mäletan õnnelikke hetki, kui ma mängisin oma vennaga või käisime rannas ujumas, mängimas. Arvan, et olin õnnelikum suviti, sest olin siis aktiivsem ja kodus oli vähem stressi.

Kuid kooli minek oli ülimalt hirmutav, lausa kohutav, kuigi õpetajad ja kaasõpilased olid toredad ja ma ise hea õpilane. Ma lihtsalt ei tahtnud kodust ja emast lahkuda. Hommikud olid eriti halvad. Kartsin bussisõitu kooli, hoone lõhnu, teiste laste hääli. Mul tekkisid paanikahood, kui midagi läks valesti. Näiteks unustasin lõunasöögi koju, asetasin mõne kooliasja valesti või eksisin oma kodutöös. Ma nutsin siis kontrollimatult kuni suutsin vaevu hingata, kuid õpetajad ei suutnud mind rahustada. See kestis terve päeva. Isegi kui midagi ei juhtunud, nutsin ma põhjuseta ja haigestusin.

Suviti võisin kodus olla ja need probleemid puudusid. Kuigi ma polnud tõeliselt õnnelik, olin vähemalt rahulik.

Olin alati erilise tundlikkusega, näiteks valjude helide suhtes. Mulle ei meeldinud rääkida ja ma vihastusin, kui keegi ütles mu nime välja. Mu pere kutsus mind crabbyks (nähvits – P.E.), kuid ma olin sellest midagi enamat. Ma ei kannatanud ennast välja ja isegi mu nime kõla muutis mind vihaseks.

Kas su lähedased proovisid sind kuidagi aidata?
Ma arvan, et nad ei teadnud, kui halvasti ma end tundsin ja olles nii väike, ma ei osanud neile seda öelda ega teadnud isegi, et see, mida ma tundsin, polnud see, mida kõik tunnevad.

Kirjutasid, et hakkasid oma enesetappu planeerima. Kuidas asjad nii kaugele jõudsid?

Olin siis 16, mil ma hakkasin esmakordselt sellele mõtlema, et ma võiksin oma elu lõpetada. Ma ei mäleta, kuidas see algas, aga mäletan pikki perioode, mil ma ei suutnud rääkida rohkem kui mõned sõnad. Mu ema isegi karjus mu peale kord, et ma midagi ütleks.

Kõik tundus tõeliselt hirmutav. Midagi halba mu elus siiski ei toimunud. Elasin vaikses väikelinnas, koolis läks hästi seni kuni ma ei suutnud enam keskenduda.

Ma olin oma toas päevi, vältisin inimesi. Ma ei suutnud elada ja tundsin end abituna.

Ja siis su ema sekkus. Kuidas ta su seisundile jälile jõudis?

Ma ei mäleta, mis täpselt juhtus, kuid ta küsis mult pidevalt, mis on lahti ja ma vastasin, et ta ei mõistaks nagunii. Lõpuks ma siiski ütlesin talle, et ma ei arva, et olen väärt elamist, et ma olen väärtusetu ja olen mõelnud enda tapmisest.

Kuidas edasine ravi kulges?
Mind ei pandud koheselt tablettide peale. Rääkisin esmalt lastepsühholoogiga, mis ei tundunud kuhugi viivat. Ta soovitas proovida ravimeid. Mind saadeti psühhiaatrile, kes kirjutas välja tritsüklilised antidepressandid, mis toona oli tavapärane depressiooniravim. See oli vaid üks tablett ja ma võtsin seda umbes kuus kuud.

Tablett parandas küll mu meeleolu, kuid häiris kõvasti mu seedesüsteemi ja varjutas mu otsustusvõimet. Ma käitusin hulljulgelt, pannes oma elu ohtu. Mul oli endiselt surmasoov ja nüüdsest energiat, et selle nimel tegutseda.

Oma ema ja pere muretsemise tõttu loobusin ravimist ja arstil käimisest, sest me arvasime, et nad ei suuda aidata.

Sinu elupäästjaks osutusid pikad jalutuskäigud. Oli tablettidel siiski mingi roll, et suutsid need käigud üleüldse ette võtta?

Käisin 16-aastaselt oma esimesel tõeliselt pikal jalutusel. Olin ilma ravimita mitmeid kuid, ent olin ravi ajal aktiivsem, mistõttu võis sel olla mingi efekt.

Vihkasin ennast endiselt, ihkasin pääseda iseendast ja elust. Tundsin kihku midagi teha, kuid sel soovil polnud väljundit. Teadsin, et pean vältima mõtet iseenda tapmisest ja otsisin meeleheitlikult alternatiive.

See oli ilus suvepäev, kuid ma ei pannud seda esmalt tähele. Elasin lähedal asuva mäe jalamil ja miski sellest köitis mind. Ilma erilise põhjuseta hakkasin kõndima mööda teed mäe poole. Leidsin vana mulda, trammiteid ja otsustasin neid uurida.

Milline tähendus oli neil jalutustel? Olid need lohutavad või mis sõna neid paremini kirjeldaks?

Need olid rohkem kui lohutavad. Võin öelda, et kõndimine pani mind tundma elusana. See äratas mind üles ja tekitas õnnetunnet. Kui tulin tagasi sellelt jalutuskäigult mäkke, siis ma rääkisin emaga õhinal ja ta märkis, et ma isegi naeratasin. Kõndisin vist kaheksa tundi.

Oskan praegu öelda, et see pikk distants, kestvus, korduv liigutus ja ilus ümbrus avaldasid mu tujule tohutut mõju. Ma ei teadnud toona, mis selles töötas.

Mul oli sel suvel palju aega – käisin tundidepikkustel jalutuskäikudel ja avastasin mäge. Jooksin siis ka lühikesi distantse, mitte rohkem kui mõned miilid. Ma ei saanud aru, mis suhe oli treeningul ja mu tujudel, mistõttu ei jooksnud ma uuesti kuni alles aastaid hiljem.

Seejärel tuli ülikool, kus polnudki aega enam joosta. Kirjelda, millist mõju suutis depressioon siis avaldada.

Alguses olin ma elevil kooli minemisest. Kuid nii pea kui ma olin hõivatud koolitöödega, mu käitumine muutus. Ma teadsin toona, et kõndimine tekitas parema enesetunde, kuid ma teadnud, kuidas see mu ajukeemiat mõjutas. Samuti polnud ma piisavalt kaua jalutanud, et teada, kuidas regulaarsusel on tuntav mõju.

Ma õppisin rohkem, kõndisin vähem. Koolistressi, muutuvate aastaaegade, külmemate ilmade ja lühenevate päevade koosmõjul olin vähem aktiivsem ja mu tujud muutusid järjest negatiivsemaks. Mõne lühikese kuu jooksul olin taas tõsises depressioonis. Ma ei suutnud enam keskenduda ja mu hinded kannatasid, mis pani mind veel hullemini tundma.

Mu ema oli kolinud eemale ja mul polnud kodu, kuhu nädalavahetustel minna. Meeleolude halvenedes, läksin poiss-sõbrast lahku. Hakkasin veetma aega narkomaanide ja depressioonis inimestega, sest nemad  paistsid mind mõistvat. Seejärel hakkasin ka ise narkootikume tarbima.

Kuidas sa suutsid sellest madalpunktist välja rabeleda? Oli seal taas abi su emast?

Ma olin tõesti elu madalpunktis ja tundsin liialt häbi, et oma emaga rääkida. Ma ei tahtnud, et ta mind sellisena näeks. Ta pakkus abi ja kutsus mind enda juurde elama, kuid ma ei tahtnud olla koormaks. Enamjaolt ma vältisin teda.

Ma kukkusin koolist välja ja elasin rändurielu. Proovisin kuidagi end parandada. Elasin mõned nädalad isa keldris, kuid ei tahtnud olla talle ega ta uuele perele koormaks, mistõttu kolisin välja. Rändasin mõningat aega kodutuna ringi. Tegin peamiselt talutöid ja elasin mingi aja telgis. Proovisin püsida füüsilise töö abil aktiivsena ja elasin spartalikult väljas, mis paistis mind aitavat. Seejärel haigestusin kopsupõletikku ja pidin leidma elamiseks sooja koha.

Leidsin püsitöö ja elukoha koos poiss-sõbraga, kes jagas mu probleeme depressiooni ja narkootikumidega.

Ebatervislik suhe muutis asjad hullemaks ning mu alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamine jätkus. Mu psühhoos halvenes ja mu käitumine muutus vägivaldseks. Mul olid tihti suitsiidimõtted ja nüüd hakkasin nende suunas ka tegutsema. Samal ajal proovisin veel edasi liikuda. Mul polnud aega pikkade jalutuskäikude jaoks, kuid ma hakkasin uuesti jooksma. See aitas, kuid ei lahendanud probleeme, ja ma ei jooksnud piisavalt ja regulaarselt. Kui ma vaid oleksin teadnud, et see aitab, asjad võinuks minna teisiti.

Ometi suutsin ma tagasi ülikooli minna. Õppisin kehvasti, kuid suutsin end läbi vedada ja lõpetada. See võttis kaua aega, aga suutsin katkestada suhted toonase poiss-sõbraga. Leidsin töö, kuid jätsin depressiooni tähelepanuta, ja mu elustiil ning suhted inimestega jätkasid ebatervislikku ja ahistavat rada.

Järgneva kolme aasta jooksul väljus mu olemine kontrolli alt. Olin psühhoosist haige, ei suutnud suhelda, käitusin vägivaldselt. Siis tuli see hetk, mil mu ema ja uus poiss-sõber, tulevane abikaasa, suutsid mind aidata. Mulle kirjutati välja suured doosid antidepressante ja lisaks muud ravimid, et võidelda kõrvalnähtudega. Ma tundsin loiu ja emotsioonituna, suutsin vaevu mõelda ja mu käitumine taltus. Siiski nutsin kontrollimatult suure osa ajast.

Kuidas sa sellest seisundist väljusid?

Mu ema haigestus vähki ja ma hakkasin taas jooksma, et sellega toime tulla. Kui ta suri, siis jätkasin pikkade jalutuskäikudega. Kõndisin lõunapausidel tunnikese. Elasin pargi lähedal, kus oli jõgi ja selle ääres kulgev kruusatee. Seal sain kõndida tunde ohutult ja segamatult. Tundsin rahu ja paranemist. Alustasin taas jooksudega, lisaks kõndimisele, ja rohkem regulaarsemalt.

Kuidas sa lõpuks avastasid, et jooksmine tegelikult ravib sind?

Ma olin siis 32-aastane. Kui hakkasin regulaarselt jalutama ja jooksma, tundsin end kiiresti paremini. Hakkas koitma, et treeningutel on mõju mu meeleolule, mitte ravimil.

Vähendasin annuseid ja tundsin end ikka hästi. Siis võtsin veel vähem. Ikka tundsin hästi. Jätkasin jalutamiste ja jooksmistega. Uurisin järele ega suutnud uskuda tõestusmaterjale, mida ma leidsin. Regulaarsel, rangel treeningul, eriti jooksmisel, on tõestatud meeleolu tõstev mõju. Seistes silmitsi tõestusega, detailideni välja, kui palju jooksmist kui kaua omab efekti, hakkasin oma aktiivsustaset korrigeerima.

Rääkisin ka arstiga ja ta ütles, et ravimiannused, mis ma võtsin, ei suuda omada enam mingit mõju mu meeleolule, ja ma võisin neist loobuda. Ma loobusin, kuid jätkasin rohkem joostes, vähem jalutades. Mu meeleolu stabiliseerus viimaks ja ma ei tundnud enam mitte ainult hästi, vaid õnnelikuna.

Kui ma sain 37-aastaseks, alustasin pikamaajooksudega. Ma tunnen end praegu suurepäraselt! Mind hämmastab vaid fakt, et nähes mitmeid arste, siis mitte ükski neist ei toonud välja treeningut kui võimalikku lahendust.

Kui palju sa praegu jooksed?

Tavaliselt viis-kuus korda nädalas. Kuid ma tunnen hästi ka nelja treeningkorraga. Ma võin probleemideta mitu nädalat vahele jätta.

Kui kaugele ma jooksen, sõltub sellest, kas ma treenin võistluseks. Kui ma ei treeni, siis jooksen tunnikese enne tööd, nädalavahetustel pikemalt. Treeningperioodil jooksen rohkem miile ja rangemalt, kuid võin lisada ka mõne puhkepäeva.

Ma võin alustada jooksu ükskõik, millises tujus, kuid ma lõpetan alati paremas. Mõnikord tunnen end mõne asja pärast halvasti, kuid jooksma hakates tekib kohe parem tunne. Siis ma jõuan umbes neljanda miilini (ca 6,4 km – P.E.) või poole tunnini, ja mu mõtted muutuvad tõeliselt positiivseks. Mille pärast ma ka ei muretsenud, ei tundu siis enam probleem. Kõik jääb kaugele ja ma võin vaadata päevale rahu, lõõgastuse ja rõõmuga.

Kas su jaoks on oluline joosta ka suurüritustel koos massidega?

See on muutunud mu jaoks oluliseks, sest mulle meeldib jooksjate kogukond. Jooksjad kipuvad olema soojad, sõbralikud, rõõmsad inimesed ja nende toetus on olnud üüratu! Paljud pikamaajooksjad on kannatanud depressiooni, narkootikumide või alkoholiprobleemide all, ja nad võivad olla vägagi arusaajad.

Mulle meeldib võtta võistluseid kui eesmärke, kuid ma võin olla liiga haaratud võistlustel parema soorituse saavutamisest ja tunda halvasti, kui seda ei juhtu. Seega pean endale meelde tuletama, et ma jooksen vägagi teisel põhjusel ja need võistlused on vaid motiveerimiseks.

Mida on jooksmine sulle veel andnud?

Jooksmiste algusest peale olen ma taibanud, et see on aidanud nii paljudes asjades ja on raske kuskilt alustadagi sellele küsimusele vastamist.

Õnnetunne ja enesekindlus on tööl palju aidanud. Ma ei karda proovida uusi asju. Olen rohkem vastutulelik ja suudan lahendada probleeme. Ma ei karda seda, kes ma olen ja mida teised must mõtlevad. See on võimaldanud mul teisi aidata ja see on kõige parem!

Jooksmine aitab ka mõningate füüsiliste hädade puhul. Ma kannatasin migreeni all, kuid regulaarsete treeningutega on see nüüd kadunud. Ka seljavalud on kadunud. See muudab keha niivõrd tugevaks ja rohkem elastseks.

Ultrajooksja Scott Jurek ütles, et vastupidavusjooks paneb sind inimesi armastama ja see on nii tõsi!  See on pikamaajooksu puhul minu jaoks parim asi. See paneb mind tahtma maailma emmata. Jooksmine nagu hajutab udu ja sa hakkad nägema, mis on elus tõeliselt tähtis ja et ei pea väikeste asjade pärast pabistama. Et väärtustaksid asju, mis tõeliselt loevad, nagu tervis ja kallimad, või ilu päikeseloojangus. See paneb kõik muu võrratuna tunduma, näiteks söök maitseb paremini. Jooksmine julgustab enesedistsipliini ja tervislikke harjumusi, nagu korralik söömine ja piisav magamine. See paneb justkui nii keha, vaimu ja hinge tagasi tasakaalu.

Mida sa oskad omast kogemusest soovitada depressioonihaigetele või inimestele, kelle lähedane põeb depressiooni?

Kõige tähtsam asi on omada lootust. Haigusest on võimalik vabaneda isegi siis, kui see on kestnud terve elu. Sa võid murda põlvkondadevahelised ebaterve käitumise tsüklid või haiguse. Ma olen selle tõestus.

Kui keegi su lähedane põeb depressiooni, hoia tal pidevalt silma peal. Paku abi! Jätka abi pakkumist! Näita oma toetust.

Kui sa ise põed depressiooni, siis pöördu arsti poole. Ära välista tablette võimaliku ravina minu kogemuse põhjal, sest need aitavad paljusid inimesi. Kuid proovi trenni teha.

Konsulteeri arstiga enne treeningprogrammi ette võtmist ja ole kindel, et oled selleks valmis. Vaata, mis sobib sulle paremini. Jooksmine toimib väga hästi, kuid see pole ainus treening, mis aitab ja ära heitu, kui see ei sobi sulle. Paljud on mulle rääkinud, kuidas regulaarne rattasõit, sõudmine või ujumine on aidanud depressiooni vastu.

Uuringud on näidanud, et energiline aeroobne treening, näiteks jooksmine, korraga pool tundi kolm korda nädalas, mõjub meeleolule kiirelt ja kestvalt.

Proovi ka pikki jalutuskäike.

Hoia võimalusel positiivsete ja toetavate inimeste lähedusse. Kuula ülendavat muusikat treeningu ajal, ka see aitab! Loo endale turvavõrk tervislike tegevuste ja positiivsete inimestega, et kui sa tunned end ohtlikult halvasti, siis sa ei pea abi saamiseks kaugele sirutama.

www.aleht.ee

Aja Leht, september, autor Pamela Eesmaa

Septembri trennide statistika

September oli treeningute pikkuselt mahukaim kuu. Kokku treenisin 17 tundi, 10 minutit ja 31 sekundit.

Kilomeetreid kogunes 127, mis oli möödunud kuuga 34kildine kukkumine, aga augustis oli rattasõitude ülekaal lihtsalt tõsiselt suurem. Jooksin 91,16 km, rattaga sõitsin 12,5 km, fitness-kõndi tegin 20,11 km ja ujusin 2,85 km. Lisaks aeroobika 2 t ja 36 minutit.

Parim 10 km aeg tuli 58:47, hoolimata tuulest, padukast ja rebadele kukkuvatest pükstest. Möödunud kuu aeg paranes 53 sekundit. Sama treeningu sisse jääb parima 5 km aeg 28:39, mis jääb 7 sekundiga aeg parimale, juulikuisele, ajale. Eraldi 5 km rekordjooksu teha ei jõudnud ka sel kuul.

Kuu saavutus oli poolmaratoni esmakordne läbimine ja selleks kulus 2.28:12.

Jooksmiste keskmine pulss oli 175, mis on löögi võrra möödunud kuust madalam. Jooksmiste keskmine kiirus oli 6:25 min / km.

Olulisim tähelepanek pulssides oli see, et kui kuu alguses jooksin 10 km 61 minutiga ja selle keskmine pulss oli 179, siis kuu lõpus jooksin vaid 5 sekundit aeglasema aja keskmise pulsiga 167. On nüüd fitness-kõndidel, mis nende kahe vahel ette said võetud, tõesti nii suur mõju, ei tea. Aga kavatsen nendega jätkata ka edaspidi.

Parim keskmine pulss oli 161 pbm 6 km jooksul. Halvim oli sügisjooksul 10 km läbides ja see oli 190.

Selle sügise viimased porgandid said septembris maast võetud. Olid magusad!

Võin lugeda kuu igati õnnestunuks. Jooksmisi ei tulnud nii palju kui soovinuks, kuid olin teistel aladel küllaltki aktiivne ja minimaalselt kolm treeningkorda nädalas tuli ära. September oli edukas!