Nüüdseks on siis selge ja ka arstide poolt vastunäidustatud rabelemine, sealhulgas jooksmine, teadmata pikaks ajaks. Olen oma suurimad kahjutunded ja kurbusepisarad jõudnud juba 22. jaanuarist grippi jäädes ära pidada. Nüüd olen juba olukorraga leppimas ning saatusele alistunud. Kui on tahtmist ja tervist, siis üritan mingil hetkel vähemalt edasi jalutada. Kas ma kunagi suudan uuesti jooksuga alustada, ei tea. Suuresti sõltub sellest, kui osavalt kauges tulevikus suudab Mel mulle pinda hakata käima.
Möödunud kuus kuud olid minu jaoks küllalt rasked, enese sundimise mõttes. Kuid viimasel kuul tõepoolest tundes, et jooksen ja lausa lendan, siis saavutasin kerguse ja imelise tunde, mida pole kunagi oma elus tundnud. Spordis (peamiselt kooli ajal kehalises kasvatuses) on alati olnud nagu mingi nähtamatu sein ees ja tunne, et pingutan kõigest väest mingis kallerdises, aga edasi ei liigu. Detsembrist-jaanuarist hakkasin aga lendama, sein kadus, kallerdis sulas ümbert (nagu see Asicsi reklaam, kus jooksja läbi stressi-murede jms sõnasaju murrab). Imeline tunne.
Pole midagi parata.... Inimene planeerib ja mõtleb, jumal juhatab.
Kui jagub võhma, siis vähemalt esialgu üritan avalikustada tööalaseid (Tervis Pluss) artikleid ning paotada lugude telgitaguseid. Ehk siis need asjad, mis lugudesse kirja ei lähe ja tunded-mõtted, mida loos ei saa avaldada.
Seega jäävad mu postitused harvemaks, kuid üritan siin rohkem spordialaseid ja sisukaid lugusid välja tuua. Kuigi mu teemaderingis on ka terviseteemalised- ja isikulood.
Ja kui jumal taas juhatab, siis mingi hetk ehk kirjutan sellest, kuidas end läbi raskuste tagasi jooksurajale murran. Nii palju on selgeks saanud, et midagi planeerida ja lubada pole mõtet. Läheb nagu läheb. Ja... jusiis nii ongi parem...
Vabandan, aga ma ei suuda leida, ka sellest probleemist kuskilt varsemates postitustes juttu ka on ?
ReplyDeleteVabandan uuesti, leidsin siiski vastavad kommentaaarid.
ReplyDeleteTäpsemalt probleemist pole ma tõesti kirjutanud, aga kui edasi blogin, siis nähtavasti tulevikus kirjutan detailsemalt ja ehk siis saan ka nõu jagada, kuidas teisedki samas situatsioonis abi saaksid. kuid see hetkel veel tulevikuteema.
ReplyDeleteOlen täiesti veendunud, et Sa Pamela tuled hiljemalt sel sügisel jooksurajale rõõmsa, puhanu ja varasemast isegi aktiivsemana tagasi! Arvesta, et Sinu treenitus ei kao mitte kusagile! Senine tehtud töö ja areng on olnud muljetavaldav (ühest minutist sörgist pooleteisetunnise treeninguni!) ja paljuski on kõik see seotud Sinu visaduse, pealehakkamise ja kannatlikkusega, sest jaksasid ka kõige raskematel treeningutel vastu pidada ja ei virisenud ja ei kaevelnud mitte kordagi :) ma imestan siiani, mida suutsid ära teha ka kõige kehvemates ilmaoludes...eriti teades millised võimatud jooksutingimused on Sul kohapeal... Mõnes mõttes on see üleüldse ime, et joosta said sügistalvel. Ma loodan väga, et Sa ei anna alla, kosud ruttu, saad terveks ja poolmaraton 2012.a. ootab Sind! Rõõmsa taaskohtumiseni...
ReplyDeleteaitäh, Mel toetavate sõnade eest. Eks siis peatselt paista...
ReplyDelete