Täna oli siis see päev, mil osalesin kolmandat korda päris võistlemise mõttes Paide-Türi rahvajooksul. Valisin taaskord distantsiks Kirna-Türi, et saaksin eelmiste osaluste aegasid ja enda vormi võrrelda.
Tegelikult ei pidanud ma täna üldse stardis olema, kuid sain nädala keskel vastava korralduse ülevalt poolt ja mõtlesin, et tühja kah. Kuigi 2 kuud olen olnud trennides vägagi ligadi-logadi ja esimesed normaalsed trennid said tehtud möödunud nädalal, siis lootsin, et äkki õnnestub mul siiski aega parandada. Möödunud aasta keskmiseks tempoks oli 5.30 min/ km. Mõtlesin, et 5.10 keskmiseks oleks vägagi hea.
Hommikul jõin kaks tassi smuutit (maasikad + melon + banaanid + maitsestamata jogurt + mesi). Ülihää! Aga teades, et rohke vedeliku peale hakkab mul alati pistma, jätsin kolmanda tassi võtmata. Peale pisut maapähkleid ja minek. Juba minnes tekkis hull põiekas ja Aravetel tegime kiire peatuse ning siis sõin ära ühe müslibatooni (aitäh, Marko!).
Jõudsime ehk 20 minti enne starti. Võtsin numbri, veel väike põiepeatus, väga-väga kerged liigutused soojenduseks ja jäin starti ootama.
Käis pauk ja teel olingi, Endomondo õlal tiksumas. Kirna mäel liitus minuga treener Meelis.
Esimese kilomeetri ajaks huilgas Endo miski 4.47 min ja siis oli vou - tõesti? No nii - ilmselgelt sai valitud liiga kiire tempo. Eks tegelikult saigi esimene kõige kiirem, aga ega ma märgatavalt aeglasemaks teistega jäänud.
Kogu aeg saatis mind mõte - ma ei jõua selle tempoga lõpuni, ma ei jõua, ei jõua... 4 veel... 3 veel.. Pool on läbitud... 2,4 veel.. Anni hüüdis Endosse peptalke. Kahjuks oli volüüm maas ja ei kuulnud neid.
Meelis keeras enne staadionit ära ja käskis uue käigu sisse panna. Aga no mul polnud tõesti rohkem midagi panna. Staadionil ergutasin üht noort kutti, et pangu must mööda. "Ma ei jõua!". Vaidlesin talle vastu ja juba must möödas ta oligi. Tubli poiss!
Ja siis finiš - juhuuu, huilgasin!! Ületasin ennast metsikult! Uued isiklikud rekordid: cooper (2,49 km), 3 km (14.32), 5 km (24.29). Vauuu!! Poleks seda oodanudki pärast kahte kehva kuud!
Olen siiani ikka väga õnnelik ja rahul.
Võrdlused möödunud aastatega:
2010. aasta tulemus: 560. koht 1121 seas, 264. koht naiste seas, aeg 46.17,8, N18 seas 101. koht, kilomeetri keskmine aeg 7.07.4.
2012. aasta tulemus: 222. koht 1312 seas, 67. koht naiste seas, aeg 35.23, N18 seas 35. koht, kilomeetri keskmine tempo 5.30.
Keskmine pulss: 182, max 189.
2013. aasta tulemus: 111. koht 1269 seas, 23. koht naiste seas, aeg 31.39, N18 seas 9. koht, kilomeetri keskmine tempo 4.54.
Keskmine pulss: 188, max 205 (võimalik). Ja kusjuures - Järvamaa naistest olin ma 8. kohal! Ai kurja, kui uhke! Aga pagan.. ma pole ju enam järvakas :o)
Ajaparandus mullusega võrreldes siis 3.44 min. Järgmisel aastal teeb alla 30 mindi! Jaa!
Üks kurb juhtum oli ka. Seisin parklas ja järsku kuulsin kõva häälega ulgumist ja märkasin väikest poissi, kes, tatt põlvini, nuttes ringi lonkis. Läksin ligi ja selgus, et ta on oma emme ära kaotanud. Rahustasin ta maha, lubasin, et leiame emme igal juhul üles, ja läksin tagasi staadionile. Seal oli juba infopunktis kaks naist, kes üks läks mikrimeest jahtima ja teine jäi valvesse. Ma nii loodan, et olukord sai ruttu ja ilusasti lahendatud ja 5-aastane Mihkel leidis oma emme üles. Oh, kullakesed - hoidke ikka oma pisikestel hoolega silm peal ja kaaskodanikud - see poiss oli ilmselgelt juba jupp aega ringi liikunud ja nuttis nii kõva häälega - kuidas siis keegi teine ei märganud?
Tegelikult ei pidanud ma täna üldse stardis olema, kuid sain nädala keskel vastava korralduse ülevalt poolt ja mõtlesin, et tühja kah. Kuigi 2 kuud olen olnud trennides vägagi ligadi-logadi ja esimesed normaalsed trennid said tehtud möödunud nädalal, siis lootsin, et äkki õnnestub mul siiski aega parandada. Möödunud aasta keskmiseks tempoks oli 5.30 min/ km. Mõtlesin, et 5.10 keskmiseks oleks vägagi hea.
 |
| "Juhuu!" |
Hommikul jõin kaks tassi smuutit (maasikad + melon + banaanid + maitsestamata jogurt + mesi). Ülihää! Aga teades, et rohke vedeliku peale hakkab mul alati pistma, jätsin kolmanda tassi võtmata. Peale pisut maapähkleid ja minek. Juba minnes tekkis hull põiekas ja Aravetel tegime kiire peatuse ning siis sõin ära ühe müslibatooni (aitäh, Marko!).
Jõudsime ehk 20 minti enne starti. Võtsin numbri, veel väike põiepeatus, väga-väga kerged liigutused soojenduseks ja jäin starti ootama.
Käis pauk ja teel olingi, Endomondo õlal tiksumas. Kirna mäel liitus minuga treener Meelis.
Esimese kilomeetri ajaks huilgas Endo miski 4.47 min ja siis oli vou - tõesti? No nii - ilmselgelt sai valitud liiga kiire tempo. Eks tegelikult saigi esimene kõige kiirem, aga ega ma märgatavalt aeglasemaks teistega jäänud.
Kogu aeg saatis mind mõte - ma ei jõua selle tempoga lõpuni, ma ei jõua, ei jõua... 4 veel... 3 veel.. Pool on läbitud... 2,4 veel.. Anni hüüdis Endosse peptalke. Kahjuks oli volüüm maas ja ei kuulnud neid.
Meelis keeras enne staadionit ära ja käskis uue käigu sisse panna. Aga no mul polnud tõesti rohkem midagi panna. Staadionil ergutasin üht noort kutti, et pangu must mööda. "Ma ei jõua!". Vaidlesin talle vastu ja juba must möödas ta oligi. Tubli poiss!
Ja siis finiš - juhuuu, huilgasin!! Ületasin ennast metsikult! Uued isiklikud rekordid: cooper (2,49 km), 3 km (14.32), 5 km (24.29). Vauuu!! Poleks seda oodanudki pärast kahte kehva kuud!
Olen siiani ikka väga õnnelik ja rahul.
Võrdlused möödunud aastatega:
2010. aasta tulemus: 560. koht 1121 seas, 264. koht naiste seas, aeg 46.17,8, N18 seas 101. koht, kilomeetri keskmine aeg 7.07.4.
2012. aasta tulemus: 222. koht 1312 seas, 67. koht naiste seas, aeg 35.23, N18 seas 35. koht, kilomeetri keskmine tempo 5.30.
Keskmine pulss: 182, max 189.
2013. aasta tulemus: 111. koht 1269 seas, 23. koht naiste seas, aeg 31.39, N18 seas 9. koht, kilomeetri keskmine tempo 4.54.
Keskmine pulss: 188, max 205 (võimalik). Ja kusjuures - Järvamaa naistest olin ma 8. kohal! Ai kurja, kui uhke! Aga pagan.. ma pole ju enam järvakas :o)
 |
| Mina ja Mel. |
Ajaparandus mullusega võrreldes siis 3.44 min. Järgmisel aastal teeb alla 30 mindi! Jaa!
Üks kurb juhtum oli ka. Seisin parklas ja järsku kuulsin kõva häälega ulgumist ja märkasin väikest poissi, kes, tatt põlvini, nuttes ringi lonkis. Läksin ligi ja selgus, et ta on oma emme ära kaotanud. Rahustasin ta maha, lubasin, et leiame emme igal juhul üles, ja läksin tagasi staadionile. Seal oli juba infopunktis kaks naist, kes üks läks mikrimeest jahtima ja teine jäi valvesse. Ma nii loodan, et olukord sai ruttu ja ilusasti lahendatud ja 5-aastane Mihkel leidis oma emme üles. Oh, kullakesed - hoidke ikka oma pisikestel hoolega silm peal ja kaaskodanikud - see poiss oli ilmselgelt juba jupp aega ringi liikunud ja nuttis nii kõva häälega - kuidas siis keegi teine ei märganud?
Pamela, see on hea, et sa varasematest aastatest ka oled kirjutanud! Amatööridel on hea vaadata kuhu areneda :)
ReplyDeleteTiina
enamik amatööre areneb palju kiiremini, aga pole viga - tuleb võrreldagi vaid iseendaga :)
DeleteLause minu blogist: Enamus inimesi sh sportlased elab kogu oma elu nii, et ei saa kunagi teada, mida tähendab olla nii vaimselt kui ka füüsiliselt heas vormis... Kui enamik inimestest ei suuda isegi sörkida, jooksmisest kõnelemata ja enamik harrastajaid (Kahjuks isegi Eesti jooksmise nö tipptase on harrastajate tasemel) ei arene kunagi või nad võivad sellisest arengust jooksutempos vaid unistada. Siis Sina Pammi võiksid olla õnnelikum, sest Sinul on vedanud! Sul on olnud õnne olla õigel ajal õiges kohas. Sul pole olnud spordivigastusi ja Sinu areng on millegipärast toimunud naiselikult hääs ja mõõdukas tempos isegi nii tagasihoidlike, kuid tasakaalustatud treeningukoormuste juures. Seega arenguruumi on Sul rohkem kui küll ;-) Õige harjutamise aluseks on loomulikult esmajärjekorras võrdlus iseendaga. Hääd tahtmist ja jaksamist Sulle uueks hooajaks. Mida leiad, seda otsid. TUNNE iseennast!
ReplyDeleteAitäh ilusa kommentaari eest!
Delete