Sama vana lugu. Aprillist tasase alguse saanud liikumine on oma hoo ära kaotanud. Hommikuvõimlemisi ei viitsi enam teha. Muidugi tuleb iseendaga arutleda, kui suur osa on selles väsimusel, kui suur osa laiskusel. Praegu on vahele jäänud juba 3-4 hommikut ja jääb ka vist homme vahele. Samas, kui mul on valida, kas panustada hommikuenergia võimlemisele, millele tahab järgneda esimene uinak, või tubadekoristusele, siis pigem valin viimase variandi.
Läbi häda püüan veel jalutada tund aega. Täna keskmine pulss 137. Tempo oli midagi 11 min / km kohta, mis minu jaoks on siiani kõrgeim kõnnitempo. Väga raske on juba seepärast, et kahekilone suhkrukotike surub mu põiele, mis tekitab iga 15 minuti tagant väga räige põieka (siinkohal jätame katki mõtte, kuidas see lahendatud saab).
Puhkeolekupulss on oma 20 löögi võrra suurenenud. Helgeimal hetkel oli see 54, nüüd 70-80 vahel. Istudes-lamades on kopsudel raske ja hingamine seetõttu ka veidi raskem. Lisaks surub see kahekilone suhkrukotike erinevatele organitele ja veresoontele. See, et ma suutsin uutes oludes kiirkõnnis hoida pulsi keskmiselt 137 peal, on lausa üllatav.
Aga tüdimus on küll peal juuubeee. Ülejärgmine nädal peaks kohalik ujula naasema suvepuhkuselt, nii et äkki saab sealt lohutust. Kuigi kõlab, et külje keeramine on juba piinav (tegelikult ärkan ma öösel iga kord selle peale üles ja teen seda paar minti ähkides), siis on hullemate raskusteni veel aega ja tahtejõuga saaks praegu veel 3 nädalat kindlasti rõõmsalt end pingutada.
No comments:
Post a Comment