Intervjuu: Annette Fredskov - imejooksja Taanist

Mul õnnestus oktoobris teha intervjuu Annette Fredskoviga - taanlanna, kes jooksis möödunud aastast tänavu juulini iga päev maratoni + viimasel päeval suisa kaks. See lugu oli minu jaoks küllalt inspireeriv ja pani mõtlema, et inimene on KÕIGEKS võimeline.

Rääkimata mitu muud ilusat mõtet, millega ma ise vägagi nõus olen.

Lugu ilmus ajalehes Aja Leht (www.aleht.ee), kuid toon selle ära ka siia:

Juuli keskel tegi üleilmne meedia kummarduse Taani imenaisele Annette Fredskovile (41), kes lõpetas oma 366. maratoni. Aja Leht võttis Annettega ühendust ja uuris, kuidas aastane teekond kulges ja mida naine nüüd teeb.

Pamela Eesmaa

Hoidsin juba ammu Annette treeningupäevikul silma peal, sest see oli tõeliselt fenomenaalne. Ta alustas möödunud juulis 365päevast teekonda, mille jooksul tuli läbida 366 maratoni ehk 42,196 kilomeetrit iga päev ja kokku üle 15 400 kilomeetri. Ma polnud ainus, kes pidas seda hullumeelseks, inimvõimete piiri trotsivaks ja tõenäoliselt ületamatuks projektiks.

Ometi täitis ta 14. juulil oma eesmärgi ja jooksis lõpupäeval 86 kilomeetrit, et saada kokku 366 maratoni. Kolm kuud hiljem särab Annette nägu Skype’i vahendusel entusiastlikult vastu ja ta on valmis taas oma lugu jagama. Suurem meediakära on küll vaibunud, kuid Aja Lehe ilmumise ajaks on välja tulnud tema raamat ja uued intervjuud taas tulekul. Annette selgitab, et ta kirjutab raamatus oma aastast, kriisidest, headest ja halvematest hetkedest ning loodab, et see on motivatsiooniks teistelegi.

*Maraton – armastus esimesest silmapilgust

Motivatsioonist on Annettel paljugi rääkida, sest rohkete maratonide läbimine tuli tal diagnoosiga sclerosis multiplex (krooniline autoimmuunne haigus, mis kahjustab kesknärvisüsteemi ja põhjustab invaliidistumist – P.E.). Kolm aastat tagasi tundis naine pidevat väsimust, pea käis ringi, vasak pool muutus tuimaks. „See kestis paar nädalat ja pöördusin lõpuks arsti poole, kes saatis mind edasi neuroloogile,“ meenutab Annette. „Neuroloog arvas, et see on hulgiskleroos. Ma ei suutnud seda uskuda. Ma olin enda eest kogu aeg hoolitsenud ja olnud terve – kuidas see sai olla võimalik?“

Naisele tehti seljaajuvedeliku proov, mis kinnitas kahtlust. „Kui nad mulle seda ütlesid, siis oli see minu jaoks šokk. Järgmised kuus kuud möödusid mustas augus. Olin väga kurb, haletsesin end, tuju kõikus ja mida rohkem haiguse kohta uurisin, seda rohkem sümptomeid mul tekkis. Ma justkui toitsin seda haigust. Toona ma seda ei teadnud, kuid tagantjärele vaadates nii oligi.“

Mida rohkem Annette oma haigusest mõtles, seda haigemaks ta ka jäi. Pärast kuut kuud toimus murdumine. „Ma ärkasin hommikul ja mõtlesin, et see ei saa olla tõsi. Ma olin enesehaletsuse ja halbade mõtete haripunktis ja mõtlesin, et ei! See ei ole õige viis minu jaoks. Ma pean midagi tegema. Ma tahan olla terve!“
Naine võttis vastu otsuse, et muudab oma suhtumist ja mõtlemist ning keskendub eesmärgile olla terve ja tegus. Selle väljenduseks hakkas ta pühendama oma aega jooksmisele. Varem tegeles ta kõndimisega ja sörkis samuti, kuid 2010. aastal otsustas ta läbida maratoni. Arstid küll hoiatasid, et jooksmisega tuleb olla ettevaatlik, kuid Annette oli seisukohal, et keegi ei saa tema eest otsustada, mis on talle parim – seda teab vaid tema. „See oli minu otsus, osake ärkamisprotsessist,“ selgitab Annette. „Kui ma jooksin oma esimese maratoni ära, siis mõne aja pärast olid mu sümptomid kadunud – see oli uskumatu!“

Peamine, mis naise elust taandus, oli väsimus – jooksmine andis hoopis energiat juurde. Enda sõnul võis ta jooksmise ajal tunda väsimust, kuid pärast trenni ja duši all käiku tekkis värskus ja uus energia.

2011. aasta sügisel otsustas jooksja oma piirid veelgi kaugemale nihutada. „Otsustasin, et hakkan iga päev maratoni jooksma. Ma õppisin oma keha pealt, et kui ma mõtlen õigesti ja mul on õige suhtumine, siis sõin teha imelisi asju,“ selgitab naine. „Lisaks oli mul huvi ja uudishimu, milleks inimkeha on võimeline.“

Maratonidistants tundus Annettele maagiline ja armastus esimesest silmapilgust. „Kui ma esimest korda jooksin Frankfurdi maratoni, siis ma naersin ja mõtlesin, et see on mu elu parim hetk! See oli imeline! Pärast mõtlesin, millal ma küll seda uuesti teha saaks. Minu kirg ongi maratone joosta!“

Naine kehitab õlgu: kellele jalgpall, kellele tants – temal on maraton. Läks 92 maratoni, kui naine käis välja idee, et ta võiks oma lemmikdistantsi läbida iga päev. „See oli unistus ja hullumeelne idee, aga kui ma rääkisin sellest oma mehele, siis ta ütles – kui keegi saab sellega hakkama, siis oled see sina! Ta toetas mind kohe.“

*Maratonitoiduks šokolaadisai

Pere mõtles plaani siiski hoolikalt läbi. Annette pidi loobuma oma töökohast, mängu tuli võtta säästud, perepea leidma rohkem võimalusi raha teenimiseks, tuli leida ka sponsoreid. Seejärel kuulis juba kogu maailm – Taani naine kavatseb joosta 365 päeva jooksul 366 maratoni!

Otsus tuli kergelt, kuid teekond ise ei möödunud viperusteta. Pärast kuuendat päeva tekkisid Annettel jalgades valud ja ta otsustas kaks nädalat läbida maratoni kiirkõnnil. „Keha ütles mulle, et tee rahulikult, ma pean sellega ära harjuma. Võtsingi ja rahulikult ja siis oli keha taas selleks distantsiks valmis.“

Taanlanna pidas kogu aeg tähtsamaks teekonna läbimist, mitte aegade purustamist. Kõik üritused jäid viie tunni piiresse. Kiirem jooks nõudnuks pikemat taastumisaega. „Kogu aasta kulges üles-alla. Mõni päev oli parem, mõni raske. Talv oli väga raske, kui oli neli kuud külm ja palju lund. Aga ma harjusin sellega ega mõelnud, et oo ei, ikka sajab. Mõtlesin, et nii see on ja ma lähen nagunii teele.“

Oma lõivu tuli maksta ka pereelult. Tal on kaks last: 11-aastane Emilie ja 9-aastane Viktor. Kuigi Annette läbis väljaspool võistlemist võimalikult tavalist rutiini – käis poes, valmistas süüa – siis jaksu ega aega enamaks polnud. „Sõbrad ei käinud külas, sotsiaalelu polnud. Lapsed leppisid, et meie ühine aeg oli see, et vaatasime diivanil telekat, sest ma ei jaksanud midagi muud füüsilist nendega ette võtta. Mul polnud tol perioodil oma tavapärast energiat.“

Kuid lapsed leppisid ja toetasid ema tema unistuses.

Võiks arvata, et hoopis suuremad kaod tekkisid naise kehakaalus, kuid üllataval kombel jättis Annette aasta jooksul hüvasti ühe rasvakiloga ja viimasel maratoninädalal võttis palavate ilmadega jooksmine veel paar kilo. „Ma ei söönud nii palju toitu kui võiks arvata. Sõin üsna tavapäraselt. Välja arvatud igaõhtune jäätisesöömine,“ naerab naine.

Maratonide ajal sõi ta Nutella šokolaadikreemiga saia – ühes käes saiake, teises vesi. Ülejäänud päev möödus tervislike juurviljade-puuviljade ja lihaga.

Iga kuu andis ta erinevaid analüüse, et kontrollida põletikunäitajaid ja vajalike ainete sisaldust veres. Samuti kontrollisid arstid ta kehakoostist. „Lihaste protsent tõusis ja rasv vähenes, kõik vereanalüüsid olid kogu aeg korras. Raualisandeid võtsin algusest peale, et vältida aneemiat.“

Kui pärida, millised olid aasta parimad maratonid, vastab Annette, et nautis neid kõiki, kuigi mõned päevad olid väga-väga rasked. „Mõnel päeval ma jooksin nuttes, sest olin nii väsinud. Aga oli imeline, et igal hommikul olid mu ümber inimesed, kes tulid minuga ja elasid kaasa. Need olid õnnelikud ajad ja mul oli palju ilusaid hetki.“

Mõistagi oli vaieldamatult parim maraton kõige viimane. Annette kutsub seda jooksujalanõudega peoks asfaldil. „Kaasaelajad tegid kõik, et see oleks minu jaoks parim päev. Inimesed, keda ma ei tundnud, tulid mind õnnitlema ja mulle kaasa elama. Oli palju ajakirjanikke, teleoperaatoreid.“

*Järgi oma südant!

Kõige enam pani naist imestama hoopis see, et käes oligi kõige viimane maraton selles projektis ja järgmisel päeval ei peagi jooksma 42 kilomeetrit. „Oli kummaline mõelda, et olin jooksnud 365 päeva järjest. Kas see olen tõesti mina? Kõik mõtted käisid peast läbi. Olin õnnelik, aga natuke kurb ka. Ma teadsin, et sellist päeva ei tule enam iialgi. See oli kord elus ja nüüd see ongi läbi. Seda päeva ei unusta ma kunagi.“
Annette tunnistab, et on õnnelik, et maratoniaasta on lõppenud, kuid tunneb sellest samas ka puudust. Tema jaoks oli privileeg joosta iga päev erinevate inimestega ja nautida progressi.

Kui võiks arvata, et järgmisel päeval viskas taanlanna jalad seinale ja nautis esimest puhkepäeva, siis nii lihtsalt see ei läinud. Hommikune varajane äratus viis raadiojaama intervjuule, seejärel Kopenhaagenisse rahvusringhäälingusse teleusutlusele. Kuid loomulikult leidis ta momendi, et joosta lühikesed kaheksa kilomeetrit.

„Mu keha on tegelikult siiamaani väsinud ja ta on teinud palju tööd. Nüüd on aeg paraneda. Väsimust jääb järjest vähemaks, aga see võtab aega,“ tunnistab Annette.

Nüüd nõuab ka puhkust mõtlemine, sest eelnenud kuud on möödunud raamatukirjutamise tähe all. Naine märgib, et proovib iga päev aega leida puhkamiseks, kuid tema jaoks on lõõgastumine raske, sest ta leiab alati midagi, mida teha. „Mees ütleb, et istu maha ja ära tee midagi!“ naerab Annette.

Taanlanna on avastanud enda jaoks ka mediteerimise ja proovib leida iga päev pool tundi, et olla vaikuses iseendaga.

Pärast projekti lõppu on ta läbinud maratoni veel kuuel korral ega kavatse pikkadele distantsidele kriipsu peale tõmmata. Praegu jookseb ta igapäevaselt 12 kilomeetrit ja naudib elu ilma hulgiskleroosi sümptomiteta. Ta sõnab, et mõtleb endast kui tervest inimesest, mida haigest. „Ma tean, et mul on see diagnoos, kuid mõttes olen ma terve ja elan elu täiel rinnal.“

Täiel rinnal elamine tähendab mõistagi seda, et Annette jookseb maikuus Hollandis 48-tunnisel võistlusel.

Naine rõhutab, et pole vahet, mis sinuga elus juhtub: sa saad alati ise otsustada, mis sellega ette võtad. „Kui ma sain oma diagnoosi, siis tundsin, et olen lõksus, haletsesin end ega osanud midagi teha. Aga võtta vastutus oma elu eest – see on väga oluline! Ma otsustasin, et tahan teha kõike, et elada täisväärtuslikult ja see on tähtis ka teistel teada – sinu elu on sinu valik,“ sõnab Annette. „On tähtis järgida ka oma südant. Tead, et see teeb vahel haiget, aga sa ei pea pettuma, pärast on ikka hea olla. Tuleb leida tasakaal. Minu jaoks on elus kõige tähtsam see, et olen võtnud iseenda eest vastutuse. See on andnud mulle palju vabadust ja on imeline teada, et mis ka ei juhtuks – mul on valik ja vabadus teha, mida soovin.“

Mõte: „On tähtis järgida ka oma südant. Tead, et see teeb vahel haiget, aga sa ei pea pettuma, pärast on ikka hea olla. Tuleb leida tasakaal.“

Väljavõte Annette Fredskovi treeningupäevikust

Kokku jooksnud: 2 kuud, 22 päeva ja 16 tundi.

Distants: 17 414 kilomeetrit.

Ümber maa teinud 0,435 tiiru.

Keskmine kiirus: 8,57 km/h.

Kulutatud kaloreid: 1 202 540 kCal.

Kiireim maraton: 4.08:14
Allikas: www.endomondo.com