Ma vist rohkem haardkoori üle siin ei hädalda. Jumal teab, mis järgmine kord siis kaela sajab. Igatahes suhtusin tänasesse treeningusse Meliga küllaltki lõdvalt. Eilsed fartlekid ei tekitanud probleeme; varem on 7 km ka joostud, seega ei saa 10 km midagi hullemat olla. Triki lahendus selgus lõpukilomeetritel, sest tänane 10km oli tavalise matka asemel hoopis pideva tõusva kiirusega tempojooks.
Alustasime rahulikult, minu tavaline hõljumine. Ca 4 km tõstis Mel tempot. Juba 4-5 kilomeetril ei uskunud ma, et tagasi jõuan. Seda hakkasin uskuma alles ca 50 meetrit enne lõppu.
Järgmine tempotõus tuli tagasi keerates 5 km punktis. Siis juba tundsin, et iga hetk hüüatan ja palun tempolangust. Hoidsin hambad ristis ja punnisin edasi.
Viimased 2 km möödusid Meli piitsaga laksutamisel ja minu virilal näol, läbi hammaste sisistades: "Ei jõua!!". Tõesti ei jõudnud. Olin praktiliselt iga hetk kõndima hakkamas. Piste nagu tahtis tulla, aga samas ei tulnud ka. Okse nagu tahtis tulla, aga samas ei tulnud ka. Jalad ei tahtnud eriti asfaltilt lahti tulla, aga samas nagu tulid ka.
"Ja nüüd viimane kilomeeter täie tambiga," laks-laks-laks. "Mul pole enam midagi järel..." laks-laks-laks. "Mul on pulss 200," lootsin, et mu väike vale tõmbab tempo tagasi. Võib-olla tõmbas ka, aga ma aru sellest küll ei saanud.
Siis lihtsalt tegin lõõtspilli. Täistamp... tolks tagasi.. kiirendus.. tolks tagasi. Ja viimased 50 meetrit, kui uskusin, et see jama lõpeb, panin nii kuis jaksu veel oli.
Õõk, õõk, õõk, õõk. Lõpuks läbi.
Iga km pulsid: I 152 II 161 III 166 IV 169 V 176 - esimese poole keskmine 164,8
VI 181 VII 184 VIII 186 IX 188 X 192 - teise poole keskmine 186,2.
Kogu treeningu keskmine: 175,5 /Avg 174.
10 km koguaeg 1:09.33
Esimene pool 36.30,7
Teine pool 33.02
Maksimaalne pulss 196.
Põletatud kalorid 1206 ehk peaaegu kogu päevane toidunorm.
Pärast trenni läksin automaatselt kahe teki alla lõdisema ega pilgutanud silmagi. Nüüd on juba päris kena olla, kuigi seest veel keerab ja on kahtlust, kas nüüd 10 km veel kohe otsa panna suudaksin. Aga muidu on ilus olla. Peaksin nagu jooma, aga ei taha hästi... Süüa ka mitte. No veerandmaraton nüüd läbitud...
Ma ei tea kes see Mel on ning mis haridusega ja kas selline enese tapmine tõesti trennis aset leidis. Kuid kui see leidis aset siis soovitan Teie enda tervise huvides sellist treeningut enam mitte kunagi teha. Peale treeningut oli Teil ilmselged ülepingutuse nähud, mis tavaliselt löövad välja peale võistlust kus organismilt võetakse mis võtta annab. Süüdi ei olnud kohe kindlasti 2 pokaali veini ja rämpstoit (Keenia tippjooksjad näiteks käivad mäkis enne võistlusi kuna kardavad saada kohalikust köögist mingit kõhu tõbe) Treeningul sellise treeningu tegemine on mitte arendav vaid hoopis lammutav. Ning selle asemel et kasu toota toodab hoopis kahju.
ReplyDeleteKui te mind ei usu siis lugege palun mitu korda läbi raamat: Kestvusjooksu tarkvara, autoriteks: Ants Nurmekivi, Harry Lemberg ja Rein Jalakas. Ants on Tartu Ülikooli kehakultuuri teaduskonna professor, kes teab jooksmisest kõige rohkem. Mitu korda just seetõttu, et esimesel korral ei saa päris kõike detaile kohe kätte(aru).
Jõudu, jaksu ning tarkust edasistel treeningutel.
(Pamela)
ReplyDeleteMel=Meelis Minn, eks uurige tema hariduse kohta ise.
Ja see oli selgemast selgem, et see treening oli liiast ja üle paisutatud. Seda tõdesime Meelisega pärast mõlemad. Ja ma pole kusagil väitnudki, et järelnähtusid põhjustas mõni toit või jook. Ja selgemast selgem, et nii lolli trenni ei tee enam kunagi. Selleks oligi see jooks hea - et mitte kunagi enam korrata.