Kuigi väsimus ajab tihti nutmagi, siis headel päevadel olen suutnud end lõpuks jalutama ajada... No neid häid päevi on nüüd küll vaid kolme jagu.Esimesel päeval, pärast kahekuulist lamamist, otsisin välja kandelina (üks variant neist on siin pildil) ja sidusin lapse selle sisse.
Kuna ümberringi on siin põllud-kruusateed ja naabri (senini) lollist koerast ma mööda ei jaluta, siis vankriga ma kuhugi ei pääse. Kandelinaga sain see-eest kenasti metsa- ja põlluteed ette võtta.
Tunnisel teekonnal oli siis rinnal ca 6 kilo ja reielihased on sellest siiamaani valusad. Lisaraskus jalutustel annab igatahes väääääga suurt koormust. Selliselt seotud nagu pildil, saavad vatti ka kaela- ja seljalihased. Nüüd olen kolm korda lina ja lapsega tuiamas käinud ja pärast seda on tunne nagu jõusaalist ja jooksust korraga naastes.
Kuna pontsik kogub hoolega kilosid, siis ei oska öelda, kui kauaks mul selga ja õlgu selliseks tuiamiseks jagub. Jalgadele igatahes ka vägev trenn. Ja kui lina ja laps ära võtta, siis on nii palju kergust, et hakka või jooksma.
Ja kellel lapsi pole - muretsege sangpomm :-P
No comments:
Post a Comment