10. mail toimub Rakveres kevadjooks, mille esimesel kilomeetril on TOHUTULT hull tõus. Ma ei oska kommenteeridagi selle tõusu hullust, aga ma ei julge sealt väga allagi joosta.
Seega on mu peas küsimus - kuidas võtta jooksu alguses karmi tõusu, et pärast võistlus ka lõpuni teha?
Tippivate lühemate sammudega kulub nagu rohkem energiat ja aega. Teisalt tuleks pikkadeks sammudeks rakendada rohkem jõudu.
Kas karmi tõusu tuleks ära teha võimalikult kiiresti ja turboga? Et saab nagu rutem läbi.
Või tuleks hoopis jalutada see maha (sest tõus on selline, et ka väga aegalane sörk võtab tõsisel läbi)?
Kes oskab jagada oma kogemusi, siis pange kommentaar! Loen suure huviga!
Ise käisin pühapäeval Kõrvemaa kevadjooksul, kus on ka palju tõuse. Mul endal tekkis tõusude võtmise kohta sama küsimus ja seega jälgisin, kuidas teised teevad. Panin tähele, et väga järsud tõusud võeti kõndides. Ise üritasin joosta väikeste tippivate sammudega, eriti palju sellega ei võitnud. Pigem kaotasin, sest mina kulutasin rohkem energiat ja edasine liikumine oli üsna aeglane. Need, kes jalutasid, jooksid edasi palju parema tempoga. See oli tähelepanek rahvasportlaste kohta, kõvad tegijad tõenäoliselt võtsid tõuse joostes, kas suurte või väikeste sammudega, ma ei tea :)
ReplyDeleteMõned tunnid tagasi sai lõpetatud Viljandi järve jooks - kes jooksnud, need teavad, et sealgi omajagu tõuse, eriti raske esimene tõus pärast paari km lauskmaad. Olen jäänud truuks strateegiale terve jooks ära JOOSTA. Vahet pole, mis tempos aga kõndda vaid joogipunktides. Seega sai kõik tõusud väiksemate tippivate sammudega võetud, et reied kiiremini langustel välja puhkaksid. Ainus, mis tunda andis, et jõutrenni vajaks, oli istmik, mis vahepeal krampi kiskus. Kunagine kergejõustiku treener oli alati veendumusel, et kõige tähtsam on pärast tõusu edasi suuta joosta - seega tuleks siiski mõistlikult võtta ja jõudu just langusteks ja tasasemaks maaks jätta. Vähemalt mulle sobib nii :)
ReplyDeleteJah, minu eesmärk on ka ikkagi võistlustel kogu distants läbi joosta, lihtsalt panin tähele, et need, kes tõusudel kõndisid, olid tõusu lõpul ja edasi kiiremad. Eks see ole muidugi ka treenituse asi ka. Pean rohkem trenni tegema ja tugevamaks saama, siis jõuan tõusudel pingutada ja edasi ka hea tempoga joosta :)
ReplyDeleteMulle endale on tundunud kogu aeg, et need pidevalt soovitatud lühikesed tippivad sammud võtavad rohkem läbi kui minna pikkade sammude ja suurema hooga. Hingetuks võtavad nad mõlemad :o)
ReplyDeleteKristale: osalesin ka Viljandis järvejooksul ja sealne rada on tõesti nagu näitlik õppevahend. Vaatamata sellele, et olen jooksmisega juba aastaid sina peal, oli vigastuspausi järel väga raske hakkama saada (ei oska enam joosta!). Samas sain pildi harrastusjooksjate jaksamisest, mõtlemisvõimest ja tahtmisest, kuidas iseendaga toime tulla ka siis kui väsimus võitma kipub.
ReplyDeleteSelline krossijooks nõuab esiteks head üldfüüsilist ja erialast jõudu-ettevalmistust, et jaksaks joosta nii pingevabalt kui ka vigadeta ehk ökonoomselt just sulle sobiva kiirusega (loe: suudad jooksu ajal olenemata võistlussituatsioonist või enesetundest taastuda) ja kogu distantsi algusest lõpuni läbi JOOSTA nagu nui neljaks ;-) Ja see Sinu treeneri nõuanne on tõesti väga hea.
Kailile: see kes mäkke kõnnib, see jääbki kõndima. Nii, et oled õigel teel! Iga sammuga saad paremaks.
Pamelale: mäkkejooks ja mäest allajooks on kõige raskemad ja keerulisemad elemendid jooksutreeningus nagu ka koordinatsiooni arendavad jooksuharjutused, aga nendega tuleb lihtsalt tegeleda aeg-ajalt kogu aeg. Alguses võid mõelda, et milleks see ajaraiskamine, aga neid nõkse niisama lihtsalt või üleöö omandada pole võimalik isegi Sinul, kellel on selleks kõik parimad võimalused ja kehalised eeldused olemas. Kui õigesti treenida, on kõik lihtne ja kerge. Eks treeningukoormusi peaks tõstma ikka vähehaaval ja esialgu võiks alustada lühemate ja laugemate tõusudega. Muuseas, mäkkejooksu treeninguks sobivat tõusu valides on kuldreegel lihtne - vaata, et seda tõusu oleks eelkõige mõnus ja ohutu alla joosta. Mäkkejooks on väga efektiivne jooksja tippvormi viimise treeninguvahend kui see oskuslikult ühendada muu jooksutreeninguga, aga väga oluline on jälgida taastumist.
Konkreetse tõusu läbimise tehnika (siin on olnud juttu erinevatest tantsusammudest ;-), siis kui ühele sobib tippimine, siis teisele siiski midagi muud, oleneb Sinu lihaste töövõimest ja kas või millist treeningut oled seni teinud. Turbot võid alati kasutada, aga kui see saab 60m järel otsa, mis siis saab? Kasuta parem asjatundja abi, nii saad igast mäest üles ;-P
Koheselt on Tartu jooksumaraton tulemas, kus ka kohe alguses mitu rasket tõusu. Minu arvates on hea kui tõus on jooksu alguses, sest siis saa võtad selle puhanud jalgadega ja üles joosta ei tohiks raske olla. Lõpupoole tulevad tõusud on suurem katsumus. Aga minu eelistus oleks joosta, rahulikult..et pulss pigem tõusku sujuvalt, mitte hüppega.
ReplyDeleteVõtan võistlusolukorras tõuse nii, et esimene pool rahulikum ja siis tõusu lõpus viimane kolmandik ja järgnev lausik kohe kiirendan, et tempo kohe tagasi saada. Kõige rohkem võidabki tõusu lõpus , kui teistel on jalad piimhapet täis ja soov kõndima hakata, siis kui keegi veel kiirendab, siis enamasti järgi ei tulda. Aga ma ei kõnni ka kunagi. Raske soovitada siinpool, kuna ise olen keskmisest tugevam tõusujooksja. Tõuse jooksen nagu muudki maad päkkadel.
ReplyDeleteTänud kõigile muljete eest!
ReplyDeleteOlen nüüd viimastel lühikestel jooksudel võtnud selle künka ette ja naljakas on see, et esimene tõus sellele võtab hullult läbi, aga järgmised (nt 4 lisaks) on juba palju kergemad.
Huvitav, kas peaks vahetult enne starti selle tõusu läbi tegema? Või võtab see võhma asjatult.
Viimaste mõtete kohta-ära jookse tõusu ei enne starti ega enam ka eelnevatel päevadel-see on küll tõhus treening, nagu eelnevalt mainiti, aga vahetult enne võistlust seda enam teha ei tohiks(taastumine nõuab palju päevi).
ReplyDeleteParim taktika on läbida võistlus ühtlase pingutusega(ühtlase pulsiga) . St. tõusud tuleks võtta võimalikult rahulikult ja pingutamatta, lühikeste sammudega , laskumistel võib aga keskmisest kiiremini lasta. Lühemad ja järsemad nuklid võib julgelt käia sest kiiruse vahet jooksuga ei ole aga energiakulu erinevus on tohutu.