Kaanelugudest

Kaanelugusid olen Tervis Plussi kirjutanud juba päris töötamise algusest ehk ca 3 aastat. Ma imestan üleüldse, et toonane peatoimetaja Sirje Maasikamäe julges rohelise, noore ja väikse neiukese kätte usaldada tähtsa töö ja prominendid. Kuigi ma enne seda olin kirjutanud artikleid juba aastaid ning olnud maakonnalehe Järva Teataja sporditoimetaja pool aastat, siis ometi üleriigilise väljaande kaas on omamoodi firma visiitkaart... Ja häid visiitkaarte koostavad ikka juba profid.

Kuna mu esimesed ajakirjad asuvad ca 15kilose arhiivikoorma all, siis ei suutnud neid sealt välja õngitseda ja täpsemaid meenutusi kirja panna. Usun, et mu esimene kaanelugu oli aeroobikatreener Katrin Väliga. Hea valik esimeseks looks. Temaga oli ääretult lihtne, ta oli vahetu, armas, heatahtlik, vastutulelik jnejne. Siiani on kaanelugusid olnud veel Ines Karuga, Karin Raskiga, Erika Salumäega, Kristina Šmigun-Vähiga, Monica Tuviga, Lenna Kuurmaaga jne.

Iseenesest on kaanelugu justkui persoonilugu, mõningate mööndustega. Möönduse näiteks, kõva eeltöö. Millistel teemadel on inimene juba surmani jahunud, mida on kuskil intervjuudes õrnalt puudutatud ehk mida võiks suuremalt üles kaevata jne. Muus osas persoonilugu nagu persoonilugu ikka.

Küll tuleb tuntud inimestega käia läbi kadalipp, mis tavainimeste puhul ette ei tule. Neid on tihti väga raske tabada. Tuleb jahtida päevast päeva telefoni ja meili otsas. Vahel hakkab ka tähtaeg juba kuklasse pressima. Siis tuleb leppida kokku kuupäev, millal kohtuda. 99% sõltub see sellest, millal ikka jahitavale sobib. Hommik või hilisöö, esmaspäev või pühapäev, alati löögivalmis. Vahel juhtub ka see, et ilmud kohale, kuid siis saad 2 minutit enne kohtumist kõne, et ei ole ikka aega ja tuleb edasi lükata. Paratamatus.

Tüüpiline ettetulev juhtum intervjuu käigus on ka see, et "ah, ma olen sellest nii palju rääkinud". Nähtavasti on staar rääkinud sel teemal tõesti 100 korda, kuid kui mina ei ole sellest lugenud ja ettejuhtuvatest väljaannetest sel teemal juttu polnud, siis pole sellest teemast ikka piisavalt räägitud. Samas on ka inimmälu lühike ja käiatud teema 2 aastat tagasi, on taaskord uus täna.

Järgmine takistus võib olla loo ülevaatamisel. Üldjuhul saadame kõik lood allikatele, spetsialistidele, kuid eriti kaanepersoonile, üle vaatamiseks. Olgu siinkohal märgitud, et kui pole eelnevat kokkulepet, siis see pole mitte ühegi ajakirjaniku kohustus! Kui hakkate intervjuud andma, siis jätke see meelde ning pange see eelnevalt paika! Selle toreda reegliga tõmbavad paraku paljud kõmuajakirjanikud oma allikaid lohku - mis hundi käes, see hundi kõhus. Kahju, sest see süvendab kuvandit ka teistest ajakirjanikest.

Üle vaatamine on tähtis, et intervjuul tekkinud valestimõistmised, faktivead, augud ja muud ebakohad saaksid täiustatud. Üldiselt on üle vaatamine ainult faktivigade parandamiseks. Paraku on kord juhtunud nii, et inimene kirjutas terve loo täielikult ümber. Ideaaljuhul pole tehtud ühtegi parandust. Kuid harva tuleb ette seda, kus iga kolmas lause on parandatud (nt ei sobi "kihvt", peab olema "äge", mitte "mullu", vaid "möödunud aastal", mitte "naeris", vaid "naeris laginal"). NB! Mina trükin tavaliselt inimese kogu teksti otse arvutisse intervjuu ajal ning salvestan ka diktofoniga, et oleks võimalikult vähe vigu.

Ühest küljest tahad olla vastutulelik ning pakkuda inimesele võimalust, et tema lugu saaks võimalikult teda rahuldav ja talle võimalikult sobiv. Teisest küljest parandavad paljud sedamoodi teksti kohutavalt kuivaks ning teevad töö ääretult raskeks. Tavainimesele ei ütle midagi see, et vältima peab sõnakordust, mõni asi ei sobi keeleliselt, mõni sõna ei sobi üldse konteksti. Sellisel juhul reeglite vastu astuda ei saa.

Järgmised probleemid võivad tekkida kaanepildiga. Vahel on konkreetselt pärast loo valmimist ja kokkuleppeid ette tulnud, et sorri - pildile ei tule, joonista või karikatuur. See on küllalt raske juhtum ning täiesti läbi kogetud. Ka parimad moosimistehnikad, mangumised ja pisarsilmi hääleväristamised ei mõju. Ajakirjade arhiivis tuhnides võib leida, mis lahendus on sellisel juhul käiku pandud.
Teine probleem võib olla sobimatu aeg. Sest leida on vaja sobiv koht, stilistile sobiv aeg, meikijale sobiv aeg, fotograafile sobiv aeg ja pildistatavale sobiv aeg. Veidi hullem variant on see, kui pildistatavale ei sobi omakorda fotograaf, kes pildistab, stilist, meikar või ka koht.

Komistuskive on kaanelugude puhul küllalt palju, kuid üldiselt on kulgenud lood edukalt ja õnnelikult. Väiksed takistused on kaaneloo puhul juba tavaline asi, ääretult harva juhtub, et kõik kulgeb 100% õlitatult. Inimesed on tavaliselt vastutulelikud, jagavad hea meelega muljeid. Mõned prominendid jätavad senisest meediakuvandist lausa tagasihoidlikuma ja malbema mulje. Ühesti kaanepersoonist pole mulle jäänud siiani sügavat haava või vimma, et kus nüüd alles keeras mulle. Pigem jätavad ajakirjanikud oma kirjutatavatele sellise mulje, ja seda tuleb ette, oi, kui palju.

Kui meenutada lõpetuseks mõnd huvitavamat seika, siis oli see ehk Kristina Šmiguniga tehtud intervjuu auto tagaistmel. Saime ta rabada looks ainult ühel promo suusaüritusel, väljas oli külm ning mitte kuskil polnud istuda.. Kusjuures, meile anti kaanelooks 15 minutit!! Ohkasin täiesti kergendunult, et Kristina lasi ajal rahulikult ca 40 minuti pikkuseks venida ning rääkis vabalt ja probleemideta kõikidel teemadel.

Ja kui kõik plaanid veavad hästi, siis aprillinumbri Tervis Plussi kaas tuleb eriti uhke! Paraku seekord minul selles käsi sees polnud.