See nädal tuli küllalt trennivaene ja samas eraelus mitmete valusate löökidega. Tegelesin väga tõsiselt lohutusmaiustamisega ja olen kahe päevaga kaks kilo juurde korjanud - tubli!
Seega polnud mul küsimustki, kas ma osalen Paide minitriatlonil või mitte. Mul oli vaja saada mõtteid täiesti teisele lainele, tehale kehale karm puhastus võistlussaunaga ja end tagasi tõsisemale trennilainele lükata. Kojujäämine ja aja maha võtmine on minu jaoks alati veel hullem.
Pilte paraku pole, sest mu ihufotograaf tegi ajalugu ja otsustas samuti rajale tungida. Kuigi ma pidin teda korduvalt lohutama, et kuna ta on must 2x suurem ja suuremate lihastega, meesterahvas, pikemaaegse spordipõhjaga, tugevama südamelihasega, siis ta teeb mulle nagunii ära.
Küll oli mul juba kogemus olemas. Seekord teadsin rohkem ette valmistada. Sokkide asemel põlvikud (märjale jalale on soki tõmbamine nagu kummi pähe ajamine), alguses oli kaasas lukuga tuulekas rattasõiduks, kuid lõpuks sõitsin vees käidud sporditopiga, möödunud aasta krunni asemel sidusin madala patsi, et ei peaks sõidu ajal kaks kilti märga krunni harutama, mis kiivri alla kuidagi ei mahu. Lisaks mitmed muud detailid.
Eelnevalt tegin mõned venitused, sest erinevalt soojendusest, mis pigem vähendab mul võistluseks võhma, venitamine teeb kere kuidagi mõnusalt lahti - ilma väsitamata!
Peatselt kõlas start ja olimegi rekordilise osavõtjate arvuga teel. Endiselt ei oska ma kroolida ja läksin oma konnaga minema. Kuigi sain Indrek Seilt (loe Tervis Plussi juulinumbrit, fotopost peatselt tulekul!) juhendust, kuidas PÄRISELT oleks õigem konna visata ja ka kuidas kroolida, siis läksin oma vanas ja ebakorrektses stiilis. Olen vaid paar korda uut tehnikat proovinud ja ei hakanud seal harjutama ka. Konnapoisse oli veel paar tükki ja mõni isegi kroolis minu tempos, mistõttu päris viimasena ma taaskord veest välja ei tulnud.
Kui eelmisel aastal oli vahetusala täiesti ootamatu ja raske, siis seekord suutsin ma riidevahetusse isegi sörkida! Pagana trikoo ainult läks iga kahe sammu tagant kannikate vahele ja ma jooksin tagumikust kinni hoides riidevahetusse. Oleks pidanud ikka ema vanad toobid jalga panema, sest pakkusin oma kannivahetrikooga taganttulijatele juba ujumisel rõõmu (või siis kurvastust).
Riidevahetus oli seekord kiire. Kuigi mu abikassa väljus veest minut enne mind, siis rattaga läksime teele ühel ajal.
Rattasõit oli enamjaolt kruusal ja möödunud aastast ei mäletanud ma, et see nii ebastabiilne oli. Ratas tahtis korduvalt külge ette võtta või kiviklibul mind maha visata. Nagu ruun, noh. Tuli tõsisemalt ohjata, et ikka sadula selga jääda.
Kui ma jõudsin juba vaadata, et seekord tuleb vist isegi väike ajaparandus, siis asfaldile jõudes oli selge, et tegelikult on päris jama. Kuigi tugev tuul kimbutas ka külavaheteedel, siis asfaldil oli väga raske. Ratta spidokas küll valetab, aga tempolanguse saab sealt kätte. Kui eelnevalt oli tempo ca 24-27 km/h, parematel hetkedel ka 34, siis tuule käes langes 17-18 kildile tunnis. Päris hull.
Sinna ajaparanduslootus kaduski ja jõudsin mõni minut hiljem vahetusalasse. Sealt edasi jooks, mis samuti polnud nii raske kui mullu. Sel kuul ma ka paaril korral harjutasin rattalt-jooksule üleminekut. Jooksu stardis hõiskasid mõned ergutussõnu, mille peale ma suutsin vaid öelda "Ma suren!" :-D
No oli raske ju ka. Joosta oli tõesti paras katsumus. Minu lootused 5 mindi peale (ja äkki isegi alla!!) saada olid kustunud nagu selleaastased jaanituled. Sain keskmiseks tempoks 5.27 min/km (möödunud aastal 6.15 min/km).
Kui ma mõtlesin, et mu teispoolsus on juba lõpetanud, siis viimasel ringil nägin tuttavat punast särki ja sekundimurdosa jooksul mõtlesin, et püüan kinni (lisaks ta kõndis ka!). Paraku ei olnud mul teist käiku panna ja tema nägi ka, et ma olen tulekul ega tahtnud lasta endale ära teha. Seega jäin oma härrale seekord 38 sekundit alla.
Seepeale muidugi kõik imestasid, et kuidas see võimalik on - tema lebab ju diivanil ja mina 1,5 aastat treeninud. Paraku aga pole ma 183 senti pikk, ei oma suuri lihaseid, mis minevikus tegelenud spordiga, pole mul ka tugevat südamelihast ja ei ole ma ka meesterahvas.
Rõõm oli taas suur ja nii vahva, et ka järveäärsed tšillijad elasid kaasa.
Möödunud aasta aeg: 1:05.59, AVG 181, max 190.
Tänavu: 1:04.38, AVG 177, max 186.
Parandus ainult 1 minut 21 sekundit. Imestan ka seda, et möödunud aastase vähese rattasõidu ja sama vähese tänavuse peale suutsin rattas olla veel aeglasem. Okei, tuul sõi palju ära, aga siis oleks ikka võinud olla sama aeg vähemalt. Tekib küsimus, et kas siis jalalihased aastase jooksu peale pole üldse edasi arenenud, kui mingit arengut rattas pole? Jooksus küll, aga rattasõit? Ühesõnaga tekitab küsimusi.
Aga muidu oli äge nagu alati ja jään uusi väljakutseid ootama! Juba sel pühapäeval Ants Nurmekivi 3,4 km Järva-Jaanis!
Seega polnud mul küsimustki, kas ma osalen Paide minitriatlonil või mitte. Mul oli vaja saada mõtteid täiesti teisele lainele, tehale kehale karm puhastus võistlussaunaga ja end tagasi tõsisemale trennilainele lükata. Kojujäämine ja aja maha võtmine on minu jaoks alati veel hullem.
Pilte paraku pole, sest mu ihufotograaf tegi ajalugu ja otsustas samuti rajale tungida. Kuigi ma pidin teda korduvalt lohutama, et kuna ta on must 2x suurem ja suuremate lihastega, meesterahvas, pikemaaegse spordipõhjaga, tugevama südamelihasega, siis ta teeb mulle nagunii ära.
Küll oli mul juba kogemus olemas. Seekord teadsin rohkem ette valmistada. Sokkide asemel põlvikud (märjale jalale on soki tõmbamine nagu kummi pähe ajamine), alguses oli kaasas lukuga tuulekas rattasõiduks, kuid lõpuks sõitsin vees käidud sporditopiga, möödunud aasta krunni asemel sidusin madala patsi, et ei peaks sõidu ajal kaks kilti märga krunni harutama, mis kiivri alla kuidagi ei mahu. Lisaks mitmed muud detailid.
Eelnevalt tegin mõned venitused, sest erinevalt soojendusest, mis pigem vähendab mul võistluseks võhma, venitamine teeb kere kuidagi mõnusalt lahti - ilma väsitamata!
 |
| Venitus. Foto: Jan Vutt. |
Peatselt kõlas start ja olimegi rekordilise osavõtjate arvuga teel. Endiselt ei oska ma kroolida ja läksin oma konnaga minema. Kuigi sain Indrek Seilt (loe Tervis Plussi juulinumbrit, fotopost peatselt tulekul!) juhendust, kuidas PÄRISELT oleks õigem konna visata ja ka kuidas kroolida, siis läksin oma vanas ja ebakorrektses stiilis. Olen vaid paar korda uut tehnikat proovinud ja ei hakanud seal harjutama ka. Konnapoisse oli veel paar tükki ja mõni isegi kroolis minu tempos, mistõttu päris viimasena ma taaskord veest välja ei tulnud.
Kui eelmisel aastal oli vahetusala täiesti ootamatu ja raske, siis seekord suutsin ma riidevahetusse isegi sörkida! Pagana trikoo ainult läks iga kahe sammu tagant kannikate vahele ja ma jooksin tagumikust kinni hoides riidevahetusse. Oleks pidanud ikka ema vanad toobid jalga panema, sest pakkusin oma kannivahetrikooga taganttulijatele juba ujumisel rõõmu (või siis kurvastust).
Riidevahetus oli seekord kiire. Kuigi mu abikassa väljus veest minut enne mind, siis rattaga läksime teele ühel ajal.
 |
| Pilt: Jan Vutt. |
Rattasõit oli enamjaolt kruusal ja möödunud aastast ei mäletanud ma, et see nii ebastabiilne oli. Ratas tahtis korduvalt külge ette võtta või kiviklibul mind maha visata. Nagu ruun, noh. Tuli tõsisemalt ohjata, et ikka sadula selga jääda.
Kui ma jõudsin juba vaadata, et seekord tuleb vist isegi väike ajaparandus, siis asfaldile jõudes oli selge, et tegelikult on päris jama. Kuigi tugev tuul kimbutas ka külavaheteedel, siis asfaldil oli väga raske. Ratta spidokas küll valetab, aga tempolanguse saab sealt kätte. Kui eelnevalt oli tempo ca 24-27 km/h, parematel hetkedel ka 34, siis tuule käes langes 17-18 kildile tunnis. Päris hull.
Sinna ajaparanduslootus kaduski ja jõudsin mõni minut hiljem vahetusalasse. Sealt edasi jooks, mis samuti polnud nii raske kui mullu. Sel kuul ma ka paaril korral harjutasin rattalt-jooksule üleminekut. Jooksu stardis hõiskasid mõned ergutussõnu, mille peale ma suutsin vaid öelda "Ma suren!" :-D
No oli raske ju ka. Joosta oli tõesti paras katsumus. Minu lootused 5 mindi peale (ja äkki isegi alla!!) saada olid kustunud nagu selleaastased jaanituled. Sain keskmiseks tempoks 5.27 min/km (möödunud aastal 6.15 min/km).
 |
| Pilt: Jan Vutt. |
Kui ma mõtlesin, et mu teispoolsus on juba lõpetanud, siis viimasel ringil nägin tuttavat punast särki ja sekundimurdosa jooksul mõtlesin, et püüan kinni (lisaks ta kõndis ka!). Paraku ei olnud mul teist käiku panna ja tema nägi ka, et ma olen tulekul ega tahtnud lasta endale ära teha. Seega jäin oma härrale seekord 38 sekundit alla.
Seepeale muidugi kõik imestasid, et kuidas see võimalik on - tema lebab ju diivanil ja mina 1,5 aastat treeninud. Paraku aga pole ma 183 senti pikk, ei oma suuri lihaseid, mis minevikus tegelenud spordiga, pole mul ka tugevat südamelihast ja ei ole ma ka meesterahvas.
Rõõm oli taas suur ja nii vahva, et ka järveäärsed tšillijad elasid kaasa.
Möödunud aasta aeg: 1:05.59, AVG 181, max 190.
Tänavu: 1:04.38, AVG 177, max 186.
Parandus ainult 1 minut 21 sekundit. Imestan ka seda, et möödunud aastase vähese rattasõidu ja sama vähese tänavuse peale suutsin rattas olla veel aeglasem. Okei, tuul sõi palju ära, aga siis oleks ikka võinud olla sama aeg vähemalt. Tekib küsimus, et kas siis jalalihased aastase jooksu peale pole üldse edasi arenenud, kui mingit arengut rattas pole? Jooksus küll, aga rattasõit? Ühesõnaga tekitab küsimusi.
Aga muidu oli äge nagu alati ja jään uusi väljakutseid ootama! Juba sel pühapäeval Ants Nurmekivi 3,4 km Järva-Jaanis!
Keegi on öelnud, et ühe päevaga ei söö Sa end paksuks ja ühe trenniga ei saa saledaks ;).
ReplyDeleteKas ma muidu kuskil ütlesin, et ma paksuks sõin? Ei öelnud :) Kaks kilo saab kenasti juurde süüa ka ühe päevaga.
DeleteMeestel on tõesti nii, et palju vähema treenitusega saavutavad samu tulemusi. Neil on lihtsalt rohkem lihasmassi ja naistel on kümme korda raskem lihast ka kasvatada. Ebaaus noh.
ReplyDeleteHakkasin ka mõtlema, et kui nii kiiresti jooksid, et kuhu need minutid siis kadusid?Kummaline..äkki oligi lihtsalt halb päev. :)
Ujumine oli ka kiirem ehk siis kõik läks ratta alla. Mis teha - see mu nõrk külg ka :-( ebaaus igas mõttes.
DeleteMa ei môelnudki seda, et oled end paksuks söönud... Pigem môtlesin, et äkki annavad need jäätised ka tunda. Kuigi Sa ise nendes oma arengut "süüdistad".
ReplyDeleteMa varemgi üle söönud, aga kaal on vaid mõnisada grammi kõikunud. Kui mul ikka kolm päeva järjest näitab kaal ka endise toitumisega 2 kg rohkem, mida viimati nägin aasta tagasi, siis ilmselgelt pole see väike kõikumine. Aga see on kindlasti nädala-kahe küsimus, et see kaoks, kui korralik olla. Aga ma ei tea, kas ma viitsin korralik olla :o)
DeleteKui on jôudu, et trenni teha ja tulemused paranevad, siis kas on môtetki selle kahe pärast :).
ReplyDeletePulss on ju oluliselt paranenud vôrreldes eelmise aastaga ;).
Probleem pole iseenesest kahes kilos, vaid selles, et kui stressiolukord ei lahene nii pea, siis karistan oma keha söömisega edasi ja kaal tõuseb ka samamoodi edasi.
DeleteSeda küll. Suurim kehahävitaja pn stress! Loodan, et kiiresti asjad korda saad!
ReplyDeletePs, seda trikoo jooksu oleks isegi näha tahtnud :D
Stress hävitab üldse kogu tervist paraku :(
DeleteJa see trikoojooks ei olnud midagi vaatamisväärset :-D
jalalihased aastase jooksu peale pole üldse edasi arenenud
ReplyDeleteJooksmine arendab jooksmist, rattasõit eelkõige rattasõitu, inglise keele õppimine arendab küll aju aga jätab hispaania keele eksamil ikkagi häbisse. Ehk treening peaks olema võimalikult ala-spetsiifiline.
Nii mõnegi minuti saanuks kärpida pelgalt olemasolevat varustust tuunides-kiivrilt nokk maha, pulsokas pealt, leistang ja sadul madalamaks, porilauad-helkurid-kellad küljest.Sõiduasend on nii püstine et sellega kaotad juba vaiksegi ilmaga oma 3 km/h.
Jah,tean kenasti, et igal alal oma spetsiifika. Aga võrrelda keeltega ei saa. Võhm paraneb, kopsumaht suureneb,'lihaskond töötab efektiivsemalt jne. Panna hinnang vahetusalalt väljumise pildiga, mil rattal tuli üldse hoog sisse saada, kogu tehnika kohta - ei ole aus :-) kui keegi oleks viimasel asfaldilõigul pilti teinud, oleks puruks naernud. Olin praktiliselt madalamal kui lenksud ja yritasin olla kompaktne ja aerodynaamiline. Lisaks on mul veidi kehv ratas, et ta sisult ei võimaldagi sõita kyyrus, sest lenksud on kõrgel. Aga jah, tänud kommentaari eest, kuigi see sisult mu kysimusele ei vastanud. Neid nipet-näpet tean niiehknaa :-)
DeletePs! Lenkse ei saagi madalamale lasta. Sain selle ratta ammu kingiks ja selle mõttega,.et naine saab tilulilu rattaga teha. Kahjuks eksiti, sest ma eelistan sportimist. Minu jaoks pole see väga sportratas.
ReplyDeleteTeame teame-lenks tuleks tervikuna uus panna-aga see ei tasu vaeva.Pere meesterahvas võinuks küll 10 minutit vaeva näha ja ülearuse kraami võistluse ajaks maha kruttida-vaatan et sul on isegi jalg küljes :)
ReplyDeleteKas rada oli sama mis mullu?
Millised olid etappide ajad nüüd ja mullu?
Tuul sööb kiiruse ära armutult.
Kui see jooksukiirus ja distants tõele vastab siis tegu on ikka üüratu edasiminekuga,teeb kadedaks :)
Kusjuures, käisime kontrollimas ja öeldi, et sellele rattale annab lenksuvahetus vaid senti võitu. Ma ei tea, mis selle ratta probleem on, aga see püstine asend on mind häirinud juba ammu.
DeleteAga kuna ma mõistagi tulemuste peale pole suuteline võistlema, siis need ärakruttimised poleks suurt abi andnud ja vähemalt sain täpselt sama seisuga möödunud aasta aega võrrelda. Sest rada oli identne jah.
Ujumine tänavu: 7.28
Ratas tänavu: 40.48
Jooks: 16.20
Ujumine mullu: 8.34
Ratas: 38.39
Jooks: 18.45
Jooksu paranemine on väga eeldatav, sest see on praktiliselt ainus ala, mida harjutanud olen aasta jooksul.
Raami geomeetria on sportlikus mõttes vale-kaugus lenksust sadulatoruni on liiga lühike. Ehk kui raami ja sadula kõrgus on igati õige siis täismehel hakkavad põlved vaat et vastu lenksu käima. Teine asi et lenks on ehitatud liiga kõrgeks-õigele kõrgusele seatud sadul peaks olema leistangiga vähemalt samal kõrgusel või mõni cm kõrgemalgi.
ReplyDeleteKui rattavõistlustel käia ei kavatse siis sõida rahumeeli vanaga edasi,poes käia või vahelduseks rattatrenni teha käib küll ,mõne väikse rattamaratoni sõidab sellega ka kenasti läbi,metsavahel pole aerodünaamikal nii suurt tähtsust.
Kui sain esimesest lausest õigesti aru, siis see peaks just sooduseks olema. Paar päeva tagasi rattarallit vaadates ja vist Kangerti kommentaari mööda, siis lenksude ja sadula vahekaugu ei tohigi tippvõistlustel olla liiga lühike, sest see aitab pedaalimisele paremini jõudu rakendada.
DeleteAga muidu jah - pole paraku nii rikas, et kolme võistluse pärast aastas teist ratast osta.