12 tundi erakorralist meditsiini
Kell on 8 hommikul ja reanimobiilibrigaadijuhi dr Severin Pussi 24tunnine vahetus on alanud. Hommikusel koosolekul arutletakse eelmise valve juhtumite üle ning vahetatakse tähtsam info. Kui kaua jääb aega hinge tõmmata, ei tea kunagi ette – õnnetused ei kipu tänapäevalgi enne tulekut kõva häälega hüüdma.
Infarkt surus maadligi
11.50 heliseb dr Pussi telefon. Haapsalu haiglast palutakse raske südamepuudulikkusega proua tuua Põhja-Eesti Regionaalhaiglasse, kus südamehaigetele on eraldi osakond. Kuigi patsient on juba arstide valve all, siis stardib reanimobiil 10 minuti pärast Mustamäelt Läänemaale.
Veidi pärast 13 tõstetakse autost välja kanderaam ja südamemonitor ning dr Puss sammub koos õe Jaanika Kane ja autojuht-kiirabitehniku Mart Montvilaga Haapsalu haigla koridorides. Regionaalhaigla ultramoodsa uue X-korpuse kõrval tundub siin kuidagi kõle ja rusuv.
150kilone vanem daam lamab haigevoodis, huuled kurjakuulutavalt sinised, pilk ekslev. „Mul on paha,“ jõuab ta sõnada ning kohe hakkavad maomahlad välja tulema. Õed otsivad joostes anumat, dr Puss leiab ühe enda kõrvalt ja asetab selle haige pea kõrvale. Naine öögib raskelt. „Hingake rahulikult,“ sõnab arst stoiliselt. „Mis ta veresuhkur oli?“ uurib dr Puss. Selgub, et ligi 30. Normaalne oleks 3-5 vahel.
Arst esitab naisele veel mõningaid küsimusi, seejärel tuleb ta tõsta reanimobiili kanderaamile. Kuus õde üritavad naist ühelt voodilt teisele veeretada. Veidike pusimist ning see õnnestub ootamatult kiiresti. Haige kaetakse hoolikalt linade ja tekiga, tema ei tee sellest aga suurt välja, pilgutab vaid aeglaselt silmi.
Rattad veerevad taas mööda koridore, raam libistatakse autosse ning tagasisõit võib alata. Naine jääb autos külitama seljaga arsti poole. Õde Jaanika Kane sõnab turvalisust ja lohutust pakkuva lause: „Olen siin teie selja taga,“ ning lisab, „kui midagi vaja on, siis kohe öelge. Kas teil on praegu paha olla?“ Patsient vastab jaatavalt. Ei lähe kaua mööda, kui ta hakkab jälle oksendama. Kane hoiab vaikides naise pea juures kilekotti ja ootab, mil hoog lakkab. „Kas teil on nüüd parem?“ küsib õde kaastundlikult. Patsient vastab jaatavalt.
Teel piiksub monitor mitmeid kordi ähvardavalt. Õde tormab korduvalt monitori juurde näitusid uurima ning edastab need dr Pussile, kes kõik paberile üles kirjutab. Naine oksendab veel.
Dr Puss näitab mulle EKGd. „Siin on kohe näha, et olukord on päris halb.“ Pikal paberiribal jookseb värelev jutt ja mingi siksak, ei muud tavainimese jaoks. Selle õiget tähendust oskab lugeda vaid kogenud silm.
Kardiogrammilt on arsti jaoks näha, et tegemist on vasaku vatsakese ägeda infarktiga. Dr Puss kahtlustab, et haaratud on ka parem südamevatsake. „Sellele viitavad mitmed sümptomid, mis haigel esinevad, nt sinakad huuled, väga aeglane südame rütm, kaelaveenide pais jms parema südamepoole puudulikkuse tunnused.“ Naise seisund pole kiita. Regionaalhaiglas viiakse veresoone kaudu naise kehasse sond, millega uuritakse südamelihast verega varustavaid pärgartereid, kus on trombid ja kui ulatuslik on kahjustus. Dr Pussil oli õigus – ka parem vatsake on infarktist haaratud. Arst avaldab kahjutunnet. „Patsient rääkis, et ta on arstide vastane ega käinud kontrollis. Kuna tal on eelnevalt diagnoositud kõrgvererõhutõbi ja südamepuudulikkus, siis sellisel juhul tuleks ilmtingimata käia end järjepidevalt kontrollimas. Lisaks oli veresuhkur nii kõrge, et tal on tõenäoliselt ka diabeet.“
Puhkus kestab nappi aega
Kui see naine oleks vaid teadnud, et ühel veebruarihommikul tema süda enam ei jaksa, tekib infarkt, mis surub ta turvaliste koduseinte vahel istuli maha ning veidi hiljem haiglavoodisse, siis võinuks see lugu teistmoodi lõppeda. Oleksid pidid olema pahad poisid, kuid ometi oli selles loos võimalik teine stsenaarium. Tuleb välja, et neid lugusid on mitmeid teisigi. Järgmisega puutume kokku kõigest poole tunni pärast.
Kui eelmine patsient saab tohutus koguses meditsiiniliste lausetega südameosakonda üle viidud, tekib esimene vaba moment söömiseks.
Kell 15.30 istub puhketoas mitu arsti. „Sellist pilti näeb siin harva,“ nendib dr Puss. Õnnis moment ei kestagi kaua. Kõlarites kõlab „kõll“ ning naishääl teatab, et intensiivravisaali on toodud patsient. Sekunditega on ruum tühjenenud.
Intensiivravisaal on esimene koht, kuhu tuuakse kriitilised patsiendid, kes vajavad vältimatut arstiabi. Siin on olemas moodne varustus ja tingimused isegi erakorraliseks operatsiooniks.
Korraga on võimalik tegeleda kolme eluohtlikus seisundis patsiendiga.
Keskmisel voodil lamabki üks 65-aastane meesterahvas, hapnikumask peas, elektroodid rinnal. Poolalasti keha paljastab sinakaid looklevaid jutte kehal, justkui marmorpõrand. Mehe suu on pärani lahti ning ta hingeldab äärmiselt raskelt ja tihedalt. Arstid ja õed toimetavad ümberringi ja üritavad seisundit stabiliseerida. Suurimaks probleemiks on see, et enne diagnoosi ei saa põhjuslikku ravi määrata. Esmaabi ja elupäästvate ravivõtetega alustatakse siiski koheselt ja paralleelselt diagnoosimisega, ajaga võidu joostes, sest sellest sõltub dr Pussi sõnul väga-väga palju.
Diagnoosimisel tuleb appi ka haiguslugu. Sealt selgub, et mehel oli mõned aastad tagasi opereeritud põievähk. Üks variant, et haigus on tagasi ning metastaasid on jõudnud kopsudesse. Puss tõdeb, et sellisel juhul ei anna enam palju teha. Vereproovid on võetud, kohale kutsutakse röntgenitegija.
Kõik saadetakse ruumist välja ning mehe kopsudest tehakse pilt. See ei pruugi välja tulla, sest mees hingeldab endiselt üliraskelt ega suuda istuvas asendis püsida. „Hea vastuse annaks kompuuteruuring, kuid seda ei saa praegu teha, sest patsient ei suuda 10 minutit rahulikult lamada,“ tõdeb dr Puss.
Üledoos tegi haigeks
Monitorid hakkavad piiksuma, punane tuli süttib, mehe olukord paistab tõsine. Minugi kõhtu tabab terav jutt ning tunne, et kellegi külm käsi on jõudnud väga lähedale. Arstid tegutsevad kiiresti.
Juba paari minutiga on mehe kopsupilt jõudnud intensiivravisaali arvutisse, mis näitab, et metastaase pole, pole ka põletikku. Mis variante siis veel võiks olla? Arsti mõtlemine peab töötama nagu matemaatikul, lisaks ülihelikiirusel.
Kopsupilt ja äsja saabunud veregaasianalüüs näitavad, et hingeldus pole haiguse põhjus, vaid tagajärg oma seisundi kompenseerimiseks. Dr Puss käsib panna naatriumbikarbonaadi joana tilkuma.
Kohale tuuakse ultraheliaparaat. Äkki on neerupais?
Diagnoos on ääretult oluline. Kui tegemist neerupuudulikkusega ja alustatakse dialüüsi, siis tuleb verd vedeldada. Vere vedeldamine välistab aga operatsiooni tegemise. Kui dialüüsi ajaks selgub, et hoopis lõikus on vajalik, siis on tekkinud veel üks probleem. Seega on ka õige diagnoosi saamise kiirus oluline, et olukord ei lõppeks fataalselt.
Valveradioloog ja õde tulevad kohale justkui suure sülearvutiga, mis avanemisel osutub ultraheliaparaadiks. Patsiendi sisemust hakatakse uurima kui uued vereanalüüsid jõuavad kohale. Selgub, et vere happelisus on tasakaalust eluohtlikult väljas ning kaaliumitase niivõrd kõrge, mis võib iga hetk põhjustada südameseiskuse.
Kuid tunni aja möödudes on mehe suu vajunud natuke koomale ning hingeldamine vähesel määral vähenenud - naatriumbikarbonaad on hakanud mõju avaldama.
Et patsiendi seisundit jooksvalt hinnata ja lihtsamalt vereanalüüse monitoorida, siis tuleb arter kanüleerida ehk viia arterisse peenikene toru. Selle abil saab jooksvalt jälgida nii haige otsest vererõhku kui ka igal vajalikul ajahetkel võtta sealt analüüse, ilma et peaks haiget uuesti torkama. Arteriproov võeti kubemest reiearterist, kanüüli proovivad arstid panna kätte. Sellest kujuneb justkui operatsioon. Arstid pesevad käed, desinfitseerivad nahapinna ning jäävad pikemaks ajaks nõelaga kätt torkima. Kuigi see võtab tavaliselt mõne minuti, siis haige käed on turses ning mitmel arstil see lihtsalt ei õnnestu. „Kui nõela ots libiseb kogemata arterist välja, siis jookseb arterist rõhu all veri ümbritsevatesse kudedesse, tekitades hematoomi, mille seest selle peenikese arteri leidmine on veelgi keerukam,“ selgitab dr Puss. Lihtne protsess kujuneb keerukaks.
Peatselt saabuvad uued vereanalüüsid. Vere happelisus on stabiilsemaks muutunud – naatriumbikarbonaadist on tõepoolest kasu!
Veel tunnike hiljem ning mehe nahk paistab tunduvalt parem ning hingeldamine toimub nina kaudu. Dr Puss selgitab, et keha võtab hapnikupuudusel kõige ebavajalikumast kohast hapniku ära, ehk siis nahalt, et elutähtsad organid jaksaksid tööd edasi teha. Seepärast tekivad nahal ka sinakad laigud. Hingeldamine oli seotud vere happelisusega – tugevalt süsihappegaasi välja hingates, üritab keha kuidagigi happelisust reguleerida.
Millest üleüldse probleem tekkis? Haigusloost selgus, et mees kaebas tõsiseid seljavalusid ning talle määrati valuvaigistid. Suure tõenäosusega tõstis mees vastavalt valudele, arstiga konsulteerimata, oma ravimidoose. Keha jaoks oli see paraku liiast ega suutnud enam ravimit ära töödelda. Edasised uuringud näitasid, et tõsiseid kahjustusi olid saanud nii neerud kui ka maks. Taas üks lugu, mille stsenaariumi kirjutas inimene ise enda jaoks halvalõpuliseks.
Töö paneb elu üle mõtlema
Kuid ometi pole enda suhtes hoolimatud ainult vanemaealised, keda täna kohanud olin. Dr Puss näitab erinevaid kompuuteruuringute pilte. Vaatleme äsja elule päästetud härra pilte, kus kopsud paistavad tõepoolest puhtad ja hädadest vabad. Arst toob kõrvale ühe noore meesterahva pildid, kelle kopsudes valitsevad tohutusuured põletikukolded. „See noormees on sama hädaga siin teistkordselt,“ selgitab ta. See asjaolu lubab arvata, et diabeedihaige mees eirab oma ravi. Kui suhkruhaige ei süsti korrapäraselt insuliini või tarbib rohkelt alkoholi, siis võib tõsisemal juhul ees oodata teadvusekadu. Kui patsient sel ajal oksendab, siis muidu hingamisteid, peamiselt kopse, kaitsvad häälepaelad ei funktsioneeri enam nii edukalt kui teadvusel olles. Kui aga okset satub hingamisteedesse, siis võivad tulemuseks olla sedavõrd ohtrad põletikukolded. „Kaks korda sama juhtumit ühe patsiendi kohta on selgelt liiga palju,“ nendib arst. See viitab, et tegu pole enam pimeda juhuse ja õnnetusega.
Kui sellistes olukordades tuleb arstidel nõutult õlgu kehitada, siis on juhtumeid, mis panevad neidki sügavalt elu üle järele mõtlema.
„Näiteks naisterahvas, kes üritab aastaid rasestuda ning lõpuks see õnnestub. Rasedus kulgeb edukalt, aga siis sünnitusel lõhkeb peas veresoon, naine sureb ja laps jääb ellu, siis see paneb ikka elu üle mõtlema. Või teine juhtum, mis oli paar aastat tagasi, kui vanemad käisid kaksikute lastega tiigi ääres piknikul ega pannud enam neid tähele. Alles üks mööduja märkas, kuidas üks lastest oli ära uppunud. Selle lapse me elustasime tookord sündmuskohal ikkagi ära, aga ta suri hiljem haiglas – ajukahjustus uppumise ja vereringe seiskuse tagajärjel oli sedavõrd ulatuslik,“ räägib dr Puss mõtlikult.
Elustamisoskus hoiaks surmast
Kuid tuleb ette ka imelugusid. „See oli poolteist aastat tagasi, kui üks noormees ujumistrennis basseini uppus. Õnneks oli treener kõrval, kes kohe poisi veest välja tõi ja oskas elustama hakata. Lisaks oli juhtumisi läheduses ka kiirabibrigaad, kes üsna ruttu asja üle võttis. Kõigest hoolimata ei õnnestunud üle tunni aja elustamisel poisi vereringet taaskäivitada. Sellisel hetkel, mil kogu lootus on kadunud, siis kasutatakse mõnikord radikaalseid meetodeid ja tavalisi maksimaalseid ravimiannuseid kordades ületavaid doose. Ja imekombel see poiss lõpuks tuligi elule tagasi. 48 tundi hiljem tuli ta teadvusele ja nädalapäevad hiljem õnnestus tal hingamisaparaadist loobuda ning hingata iseseisvalt. Haiglast kõndis ta paranenuna omal jalal koju. See on imejuhtum!“
Dr Puss tõdeb, et tegelikult annaks igal aastal hoida ära mitmeid surmasid, kui inimesed ainult oskaksid esmaseid elustamisvõtteid. Paanikaolukorras häirekeskuse liinil neid võtteid õppida on paraku juba liiga hilja.
Arstide suureks „tööandjaks“ on ka alkohol. Piisab väiksematestki kogustest, et juhtuksid halvasti lõppevad õnnetused. Kas või klaas veini võib sillutada tee traumapunkti.
Kui ka inimesed on enda suhtes tihti hoolimatud, siis arstid päästavad neid elusid tingimusteta, kuulavad lähedaste hingemuresid, puutuvad igapäevaselt kokku bakterite, viiruste ja mitmete muude ohtudega. „Mitmeid aastaid tagasi haigestus üks arst haigele abivahenditeta otsest kunstlikku hingamist tehes tuberkuloosi ja lõpetas invaliidina,“ nendib dr Puss kurvalt.
Pole ka harvad juhtumid, kus patsiendid sööstavad meedikutele kallale. Ega inimene pea oma loomuselt pahatahtlik olema. Piisab hapnikupuudusest ajus, et käitumine muutuks kontrollimatuks ja loomalikuks.
HIV-haigete veri võib tööõnnetuse käigus sattuda arsti verega kokku ning järgneb pea pool aastat närveerimist ja hirme, kas toimus nakatumine või mitte.
Kui löön 12 tunni järel haiglaukse enda järel kinni ja jätan dr Severin Pussi sama pikalt tööd edasi tegema, siis vajuvad rasked mõtted pähe. Tänamatu töö. Ent siis meenuvad arsti sõnad, kuidas ainuski päästetud elu tekitab tunde, et oled teinud oma tööd hästi ning innustab edasi pingutama. Nähes tänagi surmasuust tagasi toodud meest, siis mõtlen, et ehk see ongi suurim ja võrdväärseim tasu sedavõrd raske ja ohtliku töö eest.
No comments:
Post a Comment