Oi, kui raske!
Kui raske on end kätte võtta, kui kolm kuud on selja taga täisliikumatust. Ma olen selliseid perioode üle elanud absull igal aastal. Vahe muidugi selles, et minu trenniperiood pole kunagi kestnud pool aastat ja niivõrd intensiivselt. Ja ka selles, et ma pole niivõrd kehva enesetundega nii pikalt lihtsalt lamanud.
Aasta möödub pigem kuu aega kerget trenni, 11 kuud mitte midagi. Ja nüüd parajalt trennilt kukkuda voodisse, siis väljatulek tundub lausa võimatu. Esimesed paarisajameetrised jalutuskäigud ajasid igatahes südame pahaks. Vaikselt suutsin hiljuti ka 1,5 kilomeetrit loivata. Seejuures raskelt hingeldades. See oli tõesti jalutamine, mitte isegi kõndimine. Imelikul kombel ajab see esialgu ikka südame pahaks ja vaja palju puhata.
Aga hommikuvõimlemised pakuvad veel rõõmu. Olen taas jõudnud poole tunnini. Viimasel ajal on õnnestunud võimelda ka päikese tervituseks õues. Mõnus nuusutada kastemärja muru lõhna, kuulata loodust ärkamas, tunda päikest koos trennida keha soojendamas.
Täna siis panin üle pika aja ka pulsikella peale. Enne treeningut ajasin niisama seistes juttu, 146 peale tõusis rahuliku vestluse käigus ikka ära. Mainisin kaaselanikule, et võiksingi tund aega seista ja juttu ajada ning trenn ongi tehtud.
Kuigi mingit jaksu end liigutada pole, siis tõsiasi, et olen 7 kilo juurde võtnud, sunnib MIDAGIGIGIGI tegema. Ja ka tõsiasi, et teisele korrusele kõndimine viskab pulsi 180 peale.
Jooksmiseni ma sel aastal suure tõenäosusega ei jõua ja ei tea, kas üldse kunagi uuesti. Aga esimeseks eesmärgiks oleks jõuda mu unistustes tunniajalise hoogsa jalutuskäiguni.
Aga hommikuvõimlemisest (sisaldab lihastevenitusi, kerged harjutused seljale, kõhule, tuharatele, kätele, rinnalihastele). Aeg 30:11. Keskmine pulss 140, max 173. Maksimumi sain seljalihasteharjutustel. Iseenesest teen seda väga lihtsalt - seisan püsti, kummardun ette, et sõrmed puudutavad maad ja taas püsti. 100 korda. Hommikul põletatud siis 181 kalorit.
Alguseks pole seegi paha. Veel mõni aeg tagasi suutsin hommikul 5 minutit võimelda. Ja paarisajalt jalutusmeetrilt olen jõudnud oma 2 kilomeetrini kindlasti. Üks päev koristasin õues oksi ja vedasin aiakäruga puid - väiksed treeningud tulevad.
Aga ei ole kerge. Ei ole üldse kerge. Tahaks istuda. Lamada. Kõik. Südametunnistus ei luba. Lodevad reied ka :o)
No comments:
Post a Comment