Paar päeva tagasi tuli taas tagasilöök. Hommikust õhtuni elasin Garfieldi moodi - üles, sööma, magama, üles, sööma, magama, üles, sööma, magama, üles, sööma, õhtuuinak. Väga raske päev. Siis mõtlesin, et hemoglobiin on veelgi langenud ja ei saa toiduga jaole. Lisaks lõi lõua alt lümfi paiste (tavaline asi pärast mononukleoosi), igeme paiste, valu kõrva, pähe, silmamunani välja.
Jälle verd andma.
Paraku oli see ühepäevane juhtum ja järgmisel päeval lippasin juba vähe rõõmsamalt ringi. Täna sain teada, et hemoglobiin on kahe võrra tõusnud! Wiii! Kõigest kahe nädalaga! Üks teine rase tuttav sai kuu aja ja kolm korda päevas rauatablettidega hemoglobiini 94 pealt 96 peale ja selle hõiskas ämmaemand vägevalt.
Minu abimehed on olnud neil nädalatel porgandid, herned, maasika toormoos, nõgesetee, üsna väheses koguses hematogeeni ja paar korda raua toidulisandit. Sisimas on tunne, et suurim tänu läheb nõgeseteele.
Kes ütleski, et toidust pole hemoglobiini puhul kasu?
No comments:
Post a Comment