Mul oli päris mitu aega plaanis üks huvitavam postitus teha, mis muudkui lükkus edasi ja nüüd on üldse hoopis teised jutud.
17. septembri õhtul sündis ära väikene plikatirts, kes jalgade poolest võiks vabalt suusahüppaja olla (ilma suuskadeta).
Minu plaan võimalikult kaua jalutuskäike ette võtta läks läbi. Aprillist alates kõndisin välja siis sünnitamise eelõhtuni. Sünnitusosakonda läksin lausa 4 tundi pärast igaõhtust tavalist tunniajalist retke.
Vaevalt sel sünnitegevuse alustajana mingi abi oli, kuid enesetunde poolest olin 100% kindel, et tegudeni läheb vähemalt kuu (2 nädalat tähtajani + 2 nädalat esilekutsumiseni). Ma vandusin veel paar päeva enne, et sel ega järgmisel nädalal ei juhtu midagi. Nähtavasti jalutamisel oma roll heal enesetundel siiski oli.
Toitumist ma viimasel kuul enam ei viitsinud jälgida -hemoglobiini tõstmise eesmärgil. Lisaks sellele on herne- ja maasikaaegki juba läbi. Hakkasin siis raualisandeid võtma ja oh üllatust - hemoglobiin hoopis langes. Mitmetunnistest lõunauinakutest ei pääsenud lõpuni välja, kuid praegu, nädal aega magamata, tundub, et neid oli igal juhul vaja.
Niisiis, 10 päeva enne eeldatavat tähtaega, maandusin 1.30 öösel sünnitusosakonnas. Ca 14 tundi kannatasin edukalt leebeid valusid ning ca 2 tundi hullumeelseid valusid. Töö seega kiire ja korralik.
Tervis on paranemisteel siiamaani. Joon rauasiirupit, sest sellist verekaotust enam maasikatega ei korva. Välja magamisest võib vist veel paar kuud unistada. Kaal kukub hetkel tempos 2 kilo nädalas, kuid üritan seda korvata rohke magusaõgardlusega - tundub, et õnnestunult.
Kui olen võimeline juba kauem kui 5 minutit seisma, siis loodetavasti õnnestub jalutamas taas käia ja suur soov on taas ujulat külastada.
Ahjaa. Uus ilmakodanik on loomulikult imearmas - jalgade poolest suusahüppaja, hääle poolest ooperilaulja.
No comments:
Post a Comment