Sünnitusest on möödas 17 päeva ja oleks aeg vaikselt liigutama hakata. Kuigi sünnitustraumad naelutasid voodisse nädalaks, siis võhm on taas täielikult nullis.
Mõned korrad olen jalutamas käinud ja ka üliaeglane tempo ajab hingeldama. Vähemalt on puhkeolekupulss paarikümne võrra langenud. Varem küündis see 90 ligi, nüüd langenud 60-70 vahele.
Magada pole saanud korralikult nüüdseks 18 päeva. Seega olen küsimuse ees, kas väsimusest hoolimata sundida end liikuma või kasutada seda tunnikest potentsiaalseks magamiseks. Potentsiaalseks seetõttu, et magamajäämine võtab mul ca 30 minutit ja kui aeg hakkab täis tiksuma, siis on veel raskem magama jääda ja uinak võib vaid unistuseks jääda.
Ööd mööduvad umbes nii. Eile sai magama ca 23.30. Äratus 1.30, magama taas 3.00. Äratus 6.00, magama 7.00. Lõplik äratus 9.30. Kuigi unetunde tuleb kokku oma 7 jagu, siis selline tükitamine on ääretult väsitav ja minu jaoks tähendab välja puhkamine 23st 8-9ni magamist.
Küllap seegi loksub veel tasapisi paika, kuid liikuma tuleks ometi kohe hakata. Lisaks sellele on suur soov joosta, kuid enesetunne on sama, mis möödunud aasta juulis enne treeningute algust ehk siis võhm on 0.
Niisiis ongi küsimus, kuidas edasi liikuda. Sundides või mitte...
Ahjaa. Veidrad isud pole kuhugi kadunud, mistõttu kahtlustan, et pica põhjuseks polnud rasedushormoonid, vaid tõesti mineraalide-vitamiinide puudus. Munakoori järan isukalt, kruusa järele isutab ka ja porgandeid söön rohkem kui raseduse ajal. Pool kilokest pole probleem päevas nahavahele ajada. Olen juba uurinud, mida üleliigne A-vitamiini manustamine tuua võib, aga pole selles osas suurt targemaks saanud.
No comments:
Post a Comment