No petab ikka küll!

Vastukaja Virumaa Teatajas ilmunud Priit Verlini arvamusloole „Noort inimest Paidest ära ei peta“

Tuiskan oma tavapärasel pooljooksval sammul mööda Pikka tänavat, näpus värskelt prinditud üürileping. Olen taas sammu võrra lähemal rakverelaseks hakkamisele.

Võtan üle mitme nädala hoo veidi maha ja vaatan ringi. Ilm on justkui kevadine – päike särab muinasjutuliselt sinises taevas, loodus heliseb läbi putukate ja lindude,  keegi trimmerdab muru. Ninna torkab värskelt lõigatud muru lõhn, mis tuletab meelde kodu ja luuletusi, mida olen sellistel hetkedel kirjutanud.

Vaatan väiksest künkast alla pargile ja meelisklen, küll Rakvere ikka on ilus ja milline õnn on olla praegu siin.

See kõik viib mõtted rändama veelgi kaugematele radadele. Silme ees kangastub aastaid tagasi Rakvere teatris nähtud tükk „Cyrano de Bergerac“, kus nimiosaline Üllar Saaremäe pani mind juurdlema, miks küll nii võrratud näitlejad on tulnud Rakverre ja siia jäänud. Ta võiks olla ükskõik kus, aga ometi on Rakveres.

Viimasel ajal olen seda lauset paljudelt enda aadressil kuulnud. Rääkimata kutsetest asuda ühte või teise teise linna parimaid tööpõlde kündma (no kui juba kolimiseks läks).

Vaid mõni nädal tagasi seisin küsimuse ees – viia või mitte viia terve elu Tarvalinna. Ma pole vist kunagi raskema valiku ees seisnud.

Seadsime end abikaasaga seitse aastat tagasi sisse tema esivanemate kodus, mitte kaugel Paidest, metsade ja põldude veerel keset linnulaulu ja iidseid energiaid. Andsime aastaid ka oma panuse, et luua erakordne ja maaliline keskkond. Renoveerisime südame, hinge ja mitme kätepaariga vana talumaja armsaks koduks, istutasime puid, rajasime põllulapi, kust korjame ande veel praegugi. Muinasmaa meie väiksele põnnile.

Sealt Tartusse käies sain kraadi sotsiaalteadustes. Teisele poole Tallinnasse vurades töötasin ajakirjas Tervis Pluss. Enamiku tööst sai siiski tehtud kodukontorist, sest intervjuusid tuli teha üle Eesti. Puhkepausidel kodus harvendasin porgandeid, sidusin kurke ja näpistasin tomatikasve. Ja tagasi tuppa kirjutama!

Pärast mitmeid aastaid mugavat ja idüllilist elu seisin valiku ees, kas teha kannapööre ja alustada Rakveres otsast peale.

Planeerija-analüüsija-kalkuleerija, seisin mitme paberilehe ees, kuhu olin sirgeldanud terve õhtu sadu arvutusi, kas see minek tasub ära. Kui nägin, et mitte ja teatasin seda ka tulevasele tööandjale Roman Kusmale, siis palus ta korraks veel mõelda ja „kuulata ka südame häält“.

Hakkasin otsast peale kaaluma. Heitsin kõrvale numbrid ja arvestasin hoopis teisi faktoreid. Sealhulgas ka seda, et maale tagasi tulen kunagi nagunii ja siia õunapuu alla ma jäängi. Aga ehk on 25selt liiga vara end igaveseks metsa sulgeda?

Ja millal mul veel tekiks võimalus liituda Eesti parima spaa, Aqva, meeskonnaga? Ma ei ütle nii, sest olen nüüd Aqva turundaja, vaid olen seda öelnud juba aastast 2008.

Aqva on number üks põhjus, mis mind viimasel viiel aastal Rakverre on toonud. See polnud ainuüksi imeline ja kordumatu miljöö või teenindajate eriliselt soe suhtumine, vaid mingi müstiline faktor ja energia, mis mind Aqvat armastama pani.

Samasugune X-faktor on minu jaoks Rakveres toimuval Ööjooksul. Juba pärast esimest osalemist teatasin ma kõigile, et see on aasta parim spordiüritus. Ja neid üritusi pole vähe, kuhu ma oma tugevad maanaise jalad vedanud olen.

Melu, muusikud, naeratavad näod, kostüümides kaasaelajad, ilutulestik, veejoad, sume suveöö, looklevad rajad, lahke publik – on keeruline mitte armastada Ööjooksu.

Oh, kui vaid tuleks uuesti ka Punklaulupidu ja kui pääseks terviseradadele jooksma ja põnevaid toidukohti proovima ja...

Mul on tunne, et Rakvere ettevõtmiste edu saladuseks ja „Eesti parima“ tiitlite pälvimise (minu ja paljude teiste kaugel elavate sõprade hinnangul) taga on südamega tegemine. See paistab ka  kõrvaltvaatajale välja, kas asja tahetakse lihtsalt kaelast ära saada ja raha teenida või midagi anda ja korda saata.

Nagu oma ala turundustippe Peep Laja kord ülikoolis külalislektorina välja tõi, siis kõige paremad ja kestvamad suhted (nii era- kui ärielus) algavad andmisest.

Ja seda osatakse Rakveres teha ning mitte ainult suurtes asjades. Mul teeb siiani seest soojaks mõelda Põhjakeskuse Denim Dreami müüjale, kes puhtalt oma lahke ja armsa olekuga suutis mulle 60eurosed teksad kaks aastat tagasi maha ärida. Teksad jäid suureks, aga müüja on siiani meeles.

Nii ma jalutan mööda Pikka tänavat ja vaatan puhtaid teid, ilusat parki, bussiga sõites ka suurt laste mänguväljakut ja mõtlen, et kõigesse peab olema pandud oma südant. Muidu ju poleks Rakvere nii ilus ja nii ligitõmbav.

Nii ligitõmbav, et ma ütlesin lõpuks ikkagi jaa, me tuleme!

Ma saan aru, et valimisteaeg on sprint alal, kes suudab oponendi tegem(atajätm)isi rohkem kritiseerida ja mustata. Aga kas poleks mitte tore, kui selle võhma tühjadele sõnadele, suunaksime hoopis reaalsetesse tegudesse, et siis järgmistel valmistel võistelda hoopis selles, kes suudab rohkem enda ärategemisi kiita ja esile tuua? Olen ehk sama idealistlik kui itaalia kirjanik Dante Alighieri, kes on öelnud: „Et asjad tehtud saaksid, selle saladuseks on tegutsemine!“

Jaa, ma olen kindlasti naiivne ja isegi mu värske kolleeg ütles, et ma olen nagu väike laps, kes tuleb jäätisepaberitega koju ja hõiskab, et kui ma need ära saadan, siis ma kindlasti võidan.

Aga mul on miskipärast tunne, et sellised lapselikud entusiastid seisavadki nende esmapilgul hullumeelsete ideede taga, mis Rakverele on au ja kuulsust toonud.

Selliste ideede, mis petavad noore Paidest ära. Ja mitte Viljandisse, kus ootavad käed avali mu armas vanaema, sugulased ja lapsepõlvetäis mälestusi, vaid mu lemmikväikelinna Rakverre, kus tehakse Eesti parimaid asju... südamega!

Pamela Eesmaa, värske rakverelane ja Aqva spaa turundusspetsialist