Mõned õnnetused ikka hüüavad küll tulles. Olen sel aastal nüüd kolmandat või neljandat korda juba haige. Ehk siis haigus iga paari kuu tagant.
See kõik on ühest küljest masendav, kurnav, aga ajab vihaseks ka - no kaua võib?
Kuid ma ei saa öelda, et saatus on mu vastu hirmus karm ja ma ise puhas poiss. Viimaste nädalate tormamine, töövahetus, elukohavahetus, kolimine, iga hommik, õhtu ja nädalavahetus töötamine - need kõik olid juba ammu üle pea kasvanud.
Juba enne Aleksandri poolmaratoni tundsin sees pidevat ärevust. Nagu kohe hakkaks midagi juhtuma või jään kohe-kohe haigeks. Võtsin mõned päevad magneesiumi ja läks üle. Või oli selle põhjuseks poolmaratoni möödumine või hoopis see, et lapsel tekkis ühel õhtul palavik ja ta põletas minu ärevuse lihtsalt ära.
Samas andis keha korduvalt märku, et natuke imelik on olla... ehk siis - võta, palun, aeg maha ja puhka! Kuid nagu kõik inimesed leiavad vabanduseks - aga mul pole selleks aega ega võimalust! Ma ju PEAN tööd tegema. Ma ju EI SAA lihtsalt "imeliku tunde" peale kohustusi kõrvale heita.
Seega rühkisin edasi, sest stressiolukorras suudab keha end ka kokku võtta ja ära peita väiksemad vaevused. Ma teadsin juba mitu nädalat tagasi, et varem või hiljem, sellise tempoga ma voodisse jään. Ja nii siis sel nädalal keha lõpuks viimase signaali andis ja lõpetas mõlemaid pooli rahuldava koostöö.
Palavikku vist siiski pole olnud, kuigi enesetunne on olnud väga kehv. Nina on paistes ja lurisev (kuidas küll inimesed ilma Otrivinita on hakkama saanud?), kurk oli alguses valus ja pärast kaotas hääle ära, kerge köha ja üleüldine jõuetus. Lisaks kõigele muule - kohutavalt tusane ja kergesti ärritatav olek.
Annan oma parima, et veel tänase viimase päeva jooksul võtta kodus olemisest viimast, sest homsest hakkab mu elu kulgema päriselt Rakveres ja samas taas töörattas. Praeguse seisuga on mul küll tunne, et homme ma jalgu kepsutades tööle küll ei torma.
Ma pole vist kunagi rohkem korranud "Anna mulle andeks, armas keha!", "Palun pea veel natuke vastu, hea keha!" kui viimaste nädalate jooksul. Aga no kaua jõuab, eks ole.
Aga noh... Nüüd ma olen ju Aqvas ja äkki mul õnnestub vähemalt üks ülimõnus massaaž endale kinkida :) Mu tubli keha on seda väärt!
Aga ärge mitte mainigegi tänast maratoni... Lõikab noaga iga kord, kui kuulen...
See kõik on ühest küljest masendav, kurnav, aga ajab vihaseks ka - no kaua võib?
Kuid ma ei saa öelda, et saatus on mu vastu hirmus karm ja ma ise puhas poiss. Viimaste nädalate tormamine, töövahetus, elukohavahetus, kolimine, iga hommik, õhtu ja nädalavahetus töötamine - need kõik olid juba ammu üle pea kasvanud.
Juba enne Aleksandri poolmaratoni tundsin sees pidevat ärevust. Nagu kohe hakkaks midagi juhtuma või jään kohe-kohe haigeks. Võtsin mõned päevad magneesiumi ja läks üle. Või oli selle põhjuseks poolmaratoni möödumine või hoopis see, et lapsel tekkis ühel õhtul palavik ja ta põletas minu ärevuse lihtsalt ära.
Samas andis keha korduvalt märku, et natuke imelik on olla... ehk siis - võta, palun, aeg maha ja puhka! Kuid nagu kõik inimesed leiavad vabanduseks - aga mul pole selleks aega ega võimalust! Ma ju PEAN tööd tegema. Ma ju EI SAA lihtsalt "imeliku tunde" peale kohustusi kõrvale heita.
Seega rühkisin edasi, sest stressiolukorras suudab keha end ka kokku võtta ja ära peita väiksemad vaevused. Ma teadsin juba mitu nädalat tagasi, et varem või hiljem, sellise tempoga ma voodisse jään. Ja nii siis sel nädalal keha lõpuks viimase signaali andis ja lõpetas mõlemaid pooli rahuldava koostöö.
Palavikku vist siiski pole olnud, kuigi enesetunne on olnud väga kehv. Nina on paistes ja lurisev (kuidas küll inimesed ilma Otrivinita on hakkama saanud?), kurk oli alguses valus ja pärast kaotas hääle ära, kerge köha ja üleüldine jõuetus. Lisaks kõigele muule - kohutavalt tusane ja kergesti ärritatav olek.
Annan oma parima, et veel tänase viimase päeva jooksul võtta kodus olemisest viimast, sest homsest hakkab mu elu kulgema päriselt Rakveres ja samas taas töörattas. Praeguse seisuga on mul küll tunne, et homme ma jalgu kepsutades tööle küll ei torma.
Ma pole vist kunagi rohkem korranud "Anna mulle andeks, armas keha!", "Palun pea veel natuke vastu, hea keha!" kui viimaste nädalate jooksul. Aga no kaua jõuab, eks ole.
Aga noh... Nüüd ma olen ju Aqvas ja äkki mul õnnestub vähemalt üks ülimõnus massaaž endale kinkida :) Mu tubli keha on seda väärt!
Aga ärge mitte mainigegi tänast maratoni... Lõikab noaga iga kord, kui kuulen...
Aah, ära mainigi seda SEBd üldse.. :( Mul kahju nii enda, kui Sinu pärast!
ReplyDeleteLoodan, et tervis kiiresti paraneb ja kui stressi ja kolimise aeg mööda saab, need tervise muredki maha jäävd :)
Jah... ei tasu mainidagi :( Ma igatahes ei jõua ära oodata, mil saan inimese moodi juba elama hakata.. oehh.. Pole midagi - pulmadeks paraneb ära :o)
DeleteMul ka siin kogu pere luristab üksteise v6idu!
ReplyDeletema just käisin koolituse raames ka dr Riina Raudsiku loengus "Emotsionaalsete pingete tähtsus tervisehäirete tekkel. Kehaenergeetika osas selles." Tema siis eelk6ige seda meelt, et haiguste tekke p6hjusteks on stress ja organismi happeline keskkond. Totaalselt n6us!
Jup, mina ka. Ma olen kogu aeg olnud seda usku, et haigused algavad ikka peast. Aga mida teha, kui pea vahel nuhtluseks otsas :P
DeletePraegu on üks kõige tobedamaid aegu aastas, kus võib igalt poolt endale mõne tüütu haiguse kukile saada. Kui mitte külmetades, siis kindlasti mõnelt sõbralt, perekonnaliikmelt, kolleegilt või suvaliselt inimeselt möödaminnes.
ReplyDeleteKiiret paranemist ja et viirusepoisid ringiga mööda käiks :)
Suured tänud! Jääknähud on veel sees, aga paranen!!
Delete