Vabastav hingamine

Vahelduseks vaimsemat ja harivamat juttu. Ilmus Tervis Plussi augustinumbris.

Elu algab ja lõpeb hingetõmbega, kuid vahepealse aja jooksul sellele nii suurt tähtsust ei omistata. Ehk siiski võiks, sest teadliku hingamisega võib vabaneda mitmetest hädadest. Hingamisterapeut Reet Karro selgitab lähemalt.

Tekst: Pamela Eesmaa

Mis on vabastav hingamine?

See on hingamisteraapia liik, mille abil vabastatakse kehas asuvaid pingeid läbi ühendatud ja sügava hingamise. Tavaliselt me hingame pausidega sisse– ja väljahingamise vahel. Ühendatud hingamisel jäetakse vahepausid teadlikult ära ja hingamisest moodustub ring. Tänu sellele suureneb hapniku kontsentratsioon veres ja lisandub elujõudu.

Inimesed on harjunud alateadlikult hingama pinnapealselt ja üles ringkeresse. Nii võib tekkida tunne, et rinnus pitsitab, südames on raske, energia puudub ja samas ka jaks elamiseks.

Abi võib saada treeningust, kus inimene õpib sügavalt hingama ja juhendaja abil muutuma hingamisest teadlikumaks.

Lõõgastumisest ja õigest hingamisest saavad alguse protsessid, mis panevad liikuma energiad ja elujõu, mis uhub teelt takistused, seisva energia ja blokeerinud.

Kust vabastav hingamine pärineb?

Hingamistöö on aastatuhandeid vana ja kasutatud mitmetes kultuurides. India, tiibeti ja Hiina tuhandeid aastaid vanu hingamisharjutuste süsteeme kasutatakse tänapäevalgi (qigong, tai chi, pranayama). Lääne versiooni vabastavast ehk teadlikust hingamisest on välja arendanud Leonard Orr.

Vabastavat hingamist tehakse kõige sagedamini lamades, ehkki seda saab teha ka istudes, püsti seistes või liikudes.

Kuidas üks vabastava hingamise seanss välja näeb?

Inimene lebab maas matil teki all või magamiskotis ning lõdvestub. Juhendaja on kõrval ja jagab hingajale näpunäiteid.

On juhendajaid, kes eelistavad täielikku vaikust põhjendusega, et muusika viib tähelepanu kõrvale. Mõned kasutavad erinevaid muusikapalasid.

Mina olen viimasel ajal kasutanud hingamise ajal plaati lindistatud hingetõmmetega, mis annavad rütmi, millega on kerge kaasa tulla ja mille tempo muudab hingamist intensiivsemaks. Hingamise lõpus kasutan meditatsioonimuusikat.

Esialgu tuleb viis–kümme minutit teadlikult ja sügavalt sisse hingata – nii palju, kui jaksu on ja kopsud mahutavad. Väljahingamine toimub automaatselt, pingutuseta. Mingil hetkel võtab kehateadvus protsessi juhtimise üle ja keha hingaks justkui ise meie eest.

Selle protsessi käigus rikastub keha hapnikuga, suureneb elujõud, mis hakkab vabalt läbi keha liikuma ja vabastab blokeeringud keha energiasüsteemist, tõuseb energiatase ja väiksemad terviseprobleemid võivad paraneda. Hingaja võib näha kauneid pilte, mälestusi, visioone. Umbes 45-60 minuti pärast protsess vaibub ja hingaja naaseb tavateadvuse juurde.

Kui tehnika on selge, siis võib seda proovida igal hommikul ja/või õhtul ning emotsionaalselt pingelisel hetkel 20 hingamispausideta hingetõmmet. Hommikuti ja pingelisel hetkel toimib see energia laadijana, õhtul rahustavalt ning tagab parema une.

Kas vabastavat hingamist võib praktiseerida ka üksinda?

40-60minutilisi pikki seansse võiks soovitatavalt praktiseerida koos juhendajaga, sest hingates sügavalt ja ühendatult muutub inimese teadvuse seisund ja ta saab kontakti paljude alateadvuses olevate tunnetega.

Inimene võib seansi ajal kogeda tundeid, mis on seotud mitmete elu oluliste sündmustega nii lapsepõlves, kuid ka sünnimomendil. Juhendaja kohalolu on sellistel puhkudel väga oluline, samuti tema erialane ettevalmistus.

Juhendaja kõige tähtsam roll on jääda igas olukorras hingaja kõrvale ning pakkuda talle toetust ja tingimusteta armastuse kogemust. Kuna hingaja on sel hetkel muutunud teadvuseseisundis, ei oleks olukordade analüüs ja põhjalik ümbermõtestamine sel hetkel asjakohane.

Pigem kinnitamine, et see olukord on möödas, praegu ümbritseb hingajat toetus ja armastus ning ja ta võib teha uued valikud. Teisedki toetavad lausungid ja puudutused kuluvad samuti ära. Samuti võib toetaja teha (eeldusel, et ta valdab piisavalt hingamistehnikaid) otsuse hingamistehnikat vahetada.

Kuidas valida kogenud ja õiget hingamisterapeuti?

Hingamisterapeut peaks olema lõpetanud koolituse ja tal peaks olema hingamisterapeudi diplom.

Diplom ei ole täielik garantii, kuid kaks–kolm aastat sellel alal väljaõpet saanul ja praktikaid läbinul peaks olema vähemalt kokkupuudet erinevate olukordadega ja kogemused, mis aitavad ka kõige eriskummalistes olukordades rahulikuks jääda.

Täispikal hingamissessioonil võib ette tulla kõikvõimalikke meeleseisundeid ja eneseavaldusi – nutmist, karjumist, jalgadega trampimist, hingaja võib mõnikord hakata tavatemperatuuriga ruumis higistama nagu saunalaval või külmast värisema ka sooja teki all, pulss võib kiireneda ja keha kramplikult kokku tõmbuda.

Seega peaks vabastava hingamisega tegelemist alustama toetusega hingates.