Nii irriteerivat ja vihast trenni pole veel siiani olnud. Soojenduseks suutis üks teatud persoon mind täiesti keema ajada. Noh, õigemini ma ise olin loll, et keema läksin, aga nii kristlane ma ka olla ei suuda, et iga asja peale teine põsk ette keerata. A no mis sest enam.
Seega olin enne oma 2 x 15 sörk / 5 kõnd skeemi juba närviline. Tagatipuks ajas mind iga viimne asi veel rohkem närvi. Seekord oli selleks mu koer. Kõigepealt kohtus ta üle pika aja naabri koeraga ja ma pidin tõsiselt vaeva nägema, et hoida jooksurütmi ja samal ajal tõmmata kaamlit läbi nõelasilma ehk siis koera enda juurde.
Seejärel otsustas koer, et oma pahameele märgiks märgistab ta naabrikutsa territooriumi suure sitahunnikuga. Paraku oleme talle liiga palju saia söötnud ning ta kõht oli kinni, mistõttu istus ta kujuteldava poti peal kükakil juba minut aega - minu väärtuslik jooksuminut raisus!!! Siis hakkas ta nii kõvasti punnitama, et tekkis erektsioon - väkkkk! Ma ei suuda lambasooles vorstikesi kunagi endise pilguga vaadata..... Seejärel suutis kuidagi pooliku pabula enda kintsu külge riputada, mis õnneks kerge sörgiga lõpuks maha kukkus... No kurat!!!
Seejärel, saades aru minu kasvavast ärritusest, otsustas ta igal võimalusel jääda rohuliblekesi nuusutama ja kivikujuna iga sammu peal tarduma. Vahepeal otsustas ta sellist pulli teha, et jäi risti mu jooksuteekonnale lambist ette nii muuseas põldu ja kauguseid silmitsema.
Lisaks muule andis väike armas sõdilane jala küljes, Achielleus, taas märku kui koera sittumisel kohapeal timpisin. Lõpuks tuli juba iga samm läbi kerge-kerge valu. Aga nagu puusaga - see on mööduv nähtus.
Tänased pulsid pole sugugi üllatavad. Kui, siis selles mõttes, et sellise ärritamise peale suutsid niigi madalaks jääda.
I keskmine 175, max 186
II keskmine 179, max 190
No comments:
Post a Comment